Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned (Kõrw)/Noore jeä käik ja Weealused
Noore jeä käik ja Weealused.
Muiste sõitis üks mees oma pojakesega õige noore jeä ajal üle järwe. Otse kesk järwe kohal aga murdus jeä ja mees oma poja ja hobusega langesiwad tükil alla. Kohe jeä all tuli neile hall wanamees pahase näuga wastu ja ülles mehele:
„Sina tulid meelega pealt ilma seie, ja sellep seie ka jäedki, kas tahad ehk tahtmata. Annan sulle halli hobuse ja kuldjalastega saani ja panen sind iga sügise noore jeä all wastuoksa sõitma ja mürinat tegema, et igaüks suurele kaugelle kuuleb ja et jälle iga pealt-ilma edew kergel meelel minu maja ja laia wete-walla katust sisse ei sõtku, ennekui Taewataadi külm teda täitsa tallatawaks ei kõwinud. So poja aga ja hobuse upitan ma peale-ilma tagasi, sellepärast et nad sinu teul süita ja tahtmata seie sattusiwad.“
Nende sõnadega noppas wana weehall hobuse ohjad, pani poisikese rekke ja sellesama korraga oliwad nad jeä peal. Siin ütles ta poisikesele:
„Ole isa pärast mureta, meie seltsis all-wee on elu kullane, ilus ja tulus. Nüid katsu aga kodu saada, ja ära reest midagi kauta!“
Poisikene sai hirmu ja märjaga aga waewalt wee-jumala sõnadest aru, tegi hobuselle ruttu, ja pool roidunud ja unine jõuudis ta tükikese aja pärast kodu. Kaks suurt jeä tükki oliwad järwest rekke jäenud, need wiskas ta ukse ette maha. Aga et nad wisates katki ei läinud, waatas poisikene neid terasemalt ja nägi nüid, et nad mitte jeä ei olnud, waid selge hõbe. Sest sai ta rikkaks meheks ja elas õnnelikult. Iga aasta aga, kui noor külm wesisid kaanestas ja noor jeä jõrkus, käis ta kurwal mõtetel mööda järwe äärt, et ehk oma armastatud isat weel näha. Aga ei kunagi ei olnud temal seda õnne, nende mõtete täitmist näha, ehk küll wahel tall kohe otse jalge ees jeä mürkus ja paukus, nagu oleks isagi ka poja igatsemist ära tunnud, aga omast tööst ja toimetusest siiski mitte ennast ilma peale ilmutada saanud.
Nõnda läksiwad mõned kümned aastad taga selja ja mees sai jo wanaks ja hallikeseks. Siis läks ta jälle kord, nagu ikka, noore jeä ajal järwe ääre, sammus kurwalt sinna ja tenna ja mõtles oma isat taga. Wiimati lööb tall meel nõnda walusaks ja igatsema, et hallikene kaks kätt südame wastu peab suruma. Ta istub järwe jõe-suu kõrwale kiwi otsa, ja silmist weerewad tall pisarad laenel mööda palgeid maha. Korraga näeb tema, silmi üles tõstes, jõe-suus hõbedase wärawa kuldse warwadega. Tema tõuseb istmelt, astub wärawa ette, lükkab wähekese: wäraw läheb kergeste lahti. Wanakene mõtleb, seisatab natukene ja astub siis edasi. Siin sai ta pimekasse, rauudsesse tänawasse, ja seda mööda edasi minnes näeb ta tüki maa taga jälle niisamasuguse, muudkui palju suurema wärawa. Selle ees aga seisab üks päkapitkune mees, suur kiwine kübar peas, raud riided seljas, wask wöö wööl ja sülla laiune wask kirwes käes. —
„Sina wist otsid oma isat näha?“ küsis ta lahkeste wanakeselt.
„Jah, kullane meesi,“ wastas wanakene, „kas sa ei wõiks teda mulle näidata ja mind temaga kokku laske saada? Minu elu läheb muidu wanapäewade wastu kord korralt ilma peal igawamaks!“
„Seda ma küll ei wõi ega tohi lubada!“ ütles weike mehike. „Pealegi on tema praegu omas ametis. Sõidab — kuuled küll! — halli hobuse rakkel ja kuldsel saanil mööda meieilma hõrna hõbedast katust, et seda pealt-ilmaliste hoolimata tallamise eest hoida. Aga, et sa korra meile külaliseks oled juhtunud ja tulla julgenud, tahan ma sulle meie wee-ilma elumajasid ja asupaike näidata. Meie rahwas, pere ja perepidajad on kõik kodust ära, ja sellepärast wõime kohad ja kojad eksitamata läbi käia.“
Seda üteldes puudutas ta sõrmega wärawasse, see läks lahti ja wanakene ja tema wiija astusiwad silmamata suure ja uhkesse klaas hoone, mis aga sugugi nii pereta ei olnud, nagu päkapiku-mees oli ütelnud. Noori ja wanu mehi ja naisi ja lapsi oli siin hoones hulgana ees, üks seal, teine teal, mõned käisiwad ja toimetasiwad, mõned jälle oliwad mitmekesi koos, kõneldes ja naljatades, ilma et aga keegi sisse tulejate peale silma oleks löönud, neid tähelegi pannud ehk sõnakest neile. lausunud. Päkapiku-mees ja tema wõeras, kui natuke oliwad seisatanud, sammusiwad määratumat hoonet mööda edasi, mis ikka heledamaks ja toredamaks tõuusis. Kõik majariistad oliwad puhtast kullast ja hõbedast, silmamata kõrge lagi hellendawast klaasist ja põrand puhtast wasest, ja mida kaugemalle nad läksiwad, seda uhkemalt hiilgas ja kiirgas neile igalt poolt hoone wastu, ilma et tall otsa ehk lõpetust kustki oleks silmata saanud ehk tulnudki. Liig heledus ja walgus pani wanamehe pea ümber käima ja ta soovis wiimate ümber käända. Kohe täitis päkapiku-mees tema tahtmist ja ütles:
„Hea, et sa sellepeale õigel ajal jo mõtlesidki. Mida eemalle me läheksime, seda kiirgawam tuleks hoone. Siit natukene aga eemal on jo nii hele ja hiilgaw, et pealt-maa inimese silm seda ei jõuagi kannatada. Sest siin elab meie wägew kuningas oma helde emandaga, nende ümber teised meie wetewalla wõimsad ja ilusad.“
„Kus nad siis nüid on?“ küsis wanamees meelt julgustates.
„Selle küsimise peale ei ole minul wastust,“ wastas päkapiku-mees. „Nõnda palju aga ütlen sulle:
Kusa merda mürgatella —
Ahtu heali kaigatella;
Kusa laene liigutella —
Wete-wägi kiigutella;
Kusa wahtu weeratella —
Wete-ema keeratella:
Kusa woogu wilgatella —
Wete-neiu naeratella.“
Wanamees mõistis asju muist, wõttis aga weel julgust teisi asju pärida ja küsis:
„Sina ütled pere ja perepidajad kodust ära olewat, aga kes siis need on, kes siin eespool kojas liiguwad ja elupäewi peawad? Nagu näitab, ei lõpe wanadel jutt, noortel nalja tegu ega lastel kulla ja hõbeda ja iluasjadega mängupidu? Kas need teie pere ei ole?“
„Pool-poolite on, aga ei ole siiski,“ wastas päkapiku-mees ja waatas küsitawa rahwa peale ümber. „Need on — kui ma nüid sulle tohin ütelda?! — need on pealt-ilma inimesed, kes meie kodu on korjunud, üks seekord, teine teinekord. Neil on siin elu hea küll, oma wana-ilma tagasi ei ole keegi tahtnud, ja ei neid lastakski ka. Sest kes meie koduhooneie korra kaldub, see seie peab ka jäema.“
„Kas mina ka?!“ küsis wanakene kohkudes, ehk küll ta isegi ei teadnud, mis temal siinse elu poolest karta oli.
„Noh, kas sinul siis meie kodu wastu nõnda meel wõeras on? Aga ära karda ja ole mureta! Täna sa wõid minna kui tahad ja jäeda kui tahad. Mina tõin sind wabalt sisse ja wiin sind wabalt wälja. Aga see on esimene ja wiimane kord, et siit keegi sureline peale-ilma tagasi läheb.“
„Kas siis mina oma isat enam iialgi näha ei saa?“ küsis wanamees ja kaks pisarat tõuusiwad talle jälle silmi.
„Ei muidu millalgi, kui tule nädalat kolm hiljemine seie, kui jeä on wananenud, siis on sinu isal waba aeg, kuna tall kõik selle-aasta toimetused lõpetatud, ja peab meie hulgas siin rõõmsaid päewi, kunni jälle aasta ümber läheb ja temal jälle enam kuud aega toimetust tuleb.“
„Aga kas siis tema igaweste seda tööd peab tegema ja sellega iga aasta oma eluõnnetust mälestama?“ küsis wanamees nukralt.
Päkapiku-mees aga wastas:
„Kes sinna wõib parata? Senni ta seda toimetust siin täidab, kunni jälle mõni kergemeelne pealt-ilmast juhtub meie koja noort talwe katust rikkuma ja ise läbi alla langema: siis on endine noorejeä sõitja sest asjast waba ja uue kätte tuleb tegemine.“
Nõndawiisi küsides ja wastates oliwad wanakene ja tema saatja jälle tagasi endise wärawa ette saanud. Siin waatsiwad minejad nagu küsimisel mõlemad ühe korraga teine teise otsa ja päkapiku-mees naeratas sõbralikult, andis wanakese kätte kaks wask pulka ja ütles:
„Kui sa kunagi seie wärawa ette tuled ja mind ei ole siin, waid ehk mõni teine, kellele sa tundmata oled, siis helista neid pulke wastastikku, küll ma siis tulen ja sinu tahtmist täidan, kui asi nõnda on, et ma wõin.“
Sellega laskis ta wõera esite suurest wärawast wälja, saatis teda ka rauud tänawast läbi weiksema wärawa juure, awas siis selle ja wanamees seisis jälle jõe-suu kõrwal järwe ääres, nagu pilwist kukkunud; tuldud wäraw oli silmist kadunud, aga wask pulgad tunnistasiwad asja tõsidust; need pistis wanakene ihupõue ja läks mõttes ja pool uimaselt kodu. Siin aga ei saanud tema süda enam kuski rahu ega tunnud mees miskist asjast rõõmu, kolm nädalat käis ta iga päewi jõe-suule ja istus siin nagu unenäul kiwi otsas, kunni wiimate nagu maa alla kadus ja ei enam kodu tagasi ilmunudki.