8. Wõitlused eestlastega.
Sel ajal, kui Albert lõuna ja homiku pool riigi rajal Wene würstidega rahu ja lepitust tegi, hakkasiwad põhja pool eestlased sakslaste kallale tungima ja neile kahju tegema. Esimene sakslaste ja eestlaste waenlik kokkupuutumine oli merel. 1203 Saksamaalt tagasi tulles sattus Albert seltsimeestega Saaremaa mererööwlite kimpu, kelle käest nemad suure waewaga ära pääsiwad. Ka 1204 tõusis Riiast tagasitulewa Teodòrihi ja eestlaste wahel kange tüli. Maal oliwad eestlased juba kaua aega enne Riia ehitust sakslaste kaubawoorisid Pihkwa ja Nowgorodi teel Tartu ümberkaudu liiwlase nõu pääle ära riisunud ja lätlastega, kes sakslaste poole hoidsiwad, sõdinud. Ilmaasjata katsusiwad Alobrand ja mitmed teised eestlasi sundida, rööwitud asju tagasi andma. Aga kui eestlased sõna ei kuulnud, läksiwad Riia ja Ojamaa kaupmehed ordowendadega ühes Otepää kantsi ette ja pistsiwad selle põlema (1208), et eestlasi selle läbi karistada. Waewalt oliwad sakslased ära läinud, kui Ugaunia ja Sakala eestlased lätlaste wanema Tálibaldi kindluse Bewerin'i ette tungisiwad, kust nad ometi, ilma et midagi suuremat paha teha oleksiwad wõinud, wihaga koju tagasi pidiwad minema. Ühel hoobil häwitasiwad lätlased Sakala maakonda ja tegiwad sääl palju kurja. Et eestlased aga ka nende maal käinud oliwad, seepärast tehti 1209 ühe aasta aja pääle lätlastega rahu.
Waewalt oli lühike rahu aeg mööda läinud, kui eestlased kohe Wõnnu linna ümber piirasiwad (1210). Et aga Kaupo ja Ruudolf v. Jeriko suure wäega ordowendadele appi tõttasiwad, taganesiwad eestlased nende eest Sedejõe äärde metsa. Kaupo ja Ruudolf ajasiwad oma meestega neid taga, aga sattusiwad metsa peitu läinud sõjameeste hulka, kes neid kohe käsile wõtsiwad. Kaupo kaotas siin oma poja Bertoldi ja pääsis wäga wäikese meeste salgaga põgenema. Sakslased Ruudolf v. Jeriko käsu all, ei tahtnud taganeda ja leidsiwad seepärast kuni wiie meheni, kes endid waenlastest läbi lõiwad, haleda surma.
Selle wõidu läbi julgeks saanud eestlased tungisiwad teisel aastal (1211) weel suurema wäega ristirahwa kallale. Et need endid selle wasta walmistasiwad ja eestlastele endist kurja kätte tasuda tahtsiwad, sai 1211 aasta kõige werisemaks aastaks Eesti-, Liiwi-, ja Kuramaa ajaloos. Juba talwel 1210 tungis ristirahwa tugew sakslastest, liiwlastest, lätlastest ja wenelastest kokku korjatud sõjawägi mere äärt mööda Metsepoolest läbi Pärnujõe äärde, langes hirmsa wihaga eestlaste pääle, kellel sõjariistu ei olnud ja tappis kõik mehed ära, keda kätte saadi, kuna rabades ja soodes kange külm põgenejad ära wõttis. Naised, lapsed wiidi orjadeks, ja otsata saak, selle hulgas ka 4000 lojust, wõeti ligi. Selsamal ajal tungisiwad eestlased Lätimaale ja möllasiwad sääl nõndasama, nagu ristirahwas Eestimaal. Koju minnes piirasiwad sakslased Wiljandi linna ümber ja wõitlesiwad wiis päewa agarasti, kuni eestlased wiimaks ristiusku wastu wõtta lubasiwad. Nüüd läksiwad preestrid kindlusesse, kus nad weel elus olewaid mehi, naisi ja lapsi ristisiwad.
Aastal 1211 tungisiwad saarlased laewadega Koiwajõge mööda ülesse, häwitasiwad siin kirikuid ja külasid ära, rüüstasiwad hirmsal kombel ümberkaudist maad ja tegiwad rahwale palju kahju. Selle aja sees oli Albert Roomas ordomeistri riiu lõpetanud ja suure hulga waimulikkude meestega ja suurt sugu rüütlitega Riiga tagasi tulnud. Sedamaid läkitas ta Treideni sõjawäge, kes eestlasi pea taganema sundis, ja tegi siis eestlastega 1211 kolme aasta pääle rahu, misläbi Sakala kuni Paalajõeni piiskopile ja ordole jäi, nõnda et ses maakonnas, mis muu Eestimaa wõti oli, ristiusk juba kindlat sammu wõis astuda.
Enne weel, kui kolme aasta pääle tehtud rahu lõppes, algas uuesti sõda eestlastega. Nagu üks mees wõttis terwe Eesti rahwas sõjariistad kätte, et wana usku, maad ja wabadust, mis nemad kõige kallimaks waranduseks pidasiwad, sakslaste wõimuse eest kaitseda. Hirmus oli wiha, millega mõlemalt poolt wõideldi. Kolm aastat wältas sõda; pea oliwad eestlased, pea jälle sakslased wõitjad.