4. Usumuutused.
Juba esimese kahekümne aasta sees, mis Liiwimaa Poola walitsuse all seisis, oli rahwa südamesse Poola walitsuse ja ametnikkude wastu kartus ja umbusaldus tõusnud. Poola walitsus arwas, et mida rohkem katoliku usk laiale laguneb, seda wähem temal maa pärast muret on. Seda arwamist toetasiwad iseäranis jesuitlased, kes Poola kuninga juures suure au sees oliwad. Juba kauplemise ajal Riia allaheitmise pärast olla nii hästi Zamoiski kui ka kuninga kirjutaja Solikowski linna saadikutele nimetanud, et Riias weel Maria-Magdalena kloster seisis ja selle nunnad juba 1572 Poola kuningale oliwad kaebanud, et neil preestrit ei ole, tegi seda, et katoliku usku laiali hakati laotama. Waewalt oliwad wenelased Liiwimaalt wälja läinud, kui Bathory weel 1582 Tartule käsu andis, et katoliklased niisama nagu muud linna ametnikkudeks saada ja oma usku wõiwad pidada. Ühel hoobil laskis Bathory wäljamaalt mõne käsitöötegija tulla, kes katoliku usku oliwad, kinkis neile suured maatükid ja ei nõudnud kümnel aastal nende käest maksu. Selle pääle kuulutas Bathory kuningliku kirjaga, et Liiwimaal piiskopikonda waja olla asutada. Ka Zamoiski oli agar katoliku usku kaswatama, sest nii pea kui ta Tartusse jõudis, andis ta Jaani kiriku ewangeliumiusulistele, aga Maarja kiriku, mis pääkirik oli, katoliklastele. Selsamal aastal, 1582, tuli Bathory hulga piiskoppidega ja ametnikkudega Riiga, kuhu Zamoiski Tartust ette läks. Uuesti nõuti nüüd, et mõned ewangeliumi kirikud katoliklastele antagu. Asjata pakkus Riia rahwas endist Wene õigeusu kirikut seks ehk lubas selle eest suurt hulka raha maksta. Bathory kirjutas wiimaks Riia nõumeestele ja nõudis, et Jakobi ja Magdalena kirik katoliklastele antagu. Mõlemas kirikus oli juba kuuekümnest aastast saadik ewangeliumi usu järele Jumalateenistust peetud, sest et sel ajal Riias enam katoliku preestrid ega kogudust ei olnud. Selle pärast ei wõinud Riia rahwas mõlemaid kirikuid ära anda, waid wõtsiwad nõuks saadikuid Bathory juure saata ja teda paluda, et ta oma nõudmise tagasi wõtaks. Aga teel tuli saadikutele katoliku piiskopp inimeste karjaga wastu, kes ristiga ja lippudega Jakobi kirikust tagasi tuliwad, mis katoliku Jumalateenistuse jaoks juba sisse oli õnnistatud. Ka Magdalena kiriku wõtsiwad katoliklased ära.
1582 aasta lõpetusel laskis Bathory, nagu ta juba ette kuulutanud, Wõnnu katoliku piiskopikonna asutada, kellele Solikowski nõu pääle Wolmari Trikati, Burtneki, Prangli, Rodenpoisi ja Otepää lossid kõige maadega anti. Pääle Wõnnu sai piiskopp weel Tartu, Wiljandi ja Pärnu lossid enesele elukohaks. Piiskopp oli maawalitseja järele kõige ülem mees Liiwimaal. Kuningas isi oli piiskopi walija ja ametisse paneja. Esimeseks piiskopiks sai Solikowski, kes aga weel selsamal aastal, 1582. Lemburgi pääpiiskopiks läks. Tema asemele pandi Aleksander Mielinski. Mielinski ajal laskis ülemal nimetatud Possevini kaksteistkümmend jesuitlast, kel kuninglik wolikiri kaasas, 1583 Riiga tulla. Linna nõumeeste ees kiitsiwad nemad, kui palju paganaid nad ristiusku pöörnud, ja tõendasiwad, et nemad Wenemaaga rahu teinud. Nad palusiwad, et keegi neid nende häätegemistes, nagu kooliõpetuses, haigete trööstimises ja muis sellesarnastes asjus ei pidanud keelama. Aeg ajalt asusiwad jesuitlased Liiwimaa linnadesse elama ja katsusiwad nimelt alamat rahwast oma meelitusega ja kawalusega Lutheruse usust ära wõõrutada. – Mielinski ei kannud kaua piiskopi nime ja ei näi ka sugugi Liiwimaale olewat tulnud. Juba 1583 sai õpetatud Patricius piiskopiks. Et tema esimene oli, kes piiskopikonna asutuse järele Wõnnus aset wõttis, nimetatakse teda sagedasti esimeseks Liiwimaa Poola piiskopiks. Patriciuse asemele sai Otto Schenking, kes Patriciuse juures enne doompraos oli.