Kolmas ajajärk 1347–1494.
Eestimaa müümisest kuni ordomeister Wolter von Plettenbergi walitsuse hakatuseni.
1. Tülid ordo ja pääpiiskopi wahel.
Neljateistkümnema aastasaja esimesel poolel oli ordo Liiwimaal Riia ärawõtmisega (1330) ja Eestimaa ostmisega (1347) wõimuse poolest nõnda tugewaks saanud, et ta walitsust täiesti oma kätte kiskuma wõis hakata. Et see waenlastel wäga hästi teada oli, katsusiwad nad kõigest jõust seda keelda. Ordoga ühel hoobil püüdis ka Riia pääpiiskopp alati ülemat walitsust oma kätte saada ja seepärast algas nende mõlemate ja Riia wahel uuesti kibe wõitlus. Wiimane oli ennast wägewate hansa linnadega ühendanud ja tema kaubaajamine kenasti õitsema hakanud. Igast küljest toodi linna rohkesti kaupa, kes seda osalt jälle edasi läkitas ja see läbi enesele suurt rikkust kogus. Nõnda oli Riialinn uuel näol jälle wägew hansa liige ja katsus wäge, kus wõimalik, kaswatada.
Aga Riia pääpiiskopid ei wõinud seda äraunustada, et ordo ülekohtusel wiisil nende käest linna ülema walitsuse ära oli kiskunud. Et seda jälle tagasi saada, katsusiwad järeltulewad pääpiiskopid Friidrih, Engelbert ja Frommhold igamees oma õnne. Wiimane andis 1350 Peebalgi ja Serbeni lossi raha eest pandiks. Kõigepäält läks Frommhold Rootsi kuninga Magnus II. palwele, kes temale kaitsekirja andis. Kaks aastat hiljem sai Frommhold paawsti käest wolikirja, milles Riialinn pääpiiskopile lubati. Ka Saksamaa keiser Karl IV. oli pääpiiskopi nõus. Et ordo keisri ega paawsti sõna kuulda ei tahtnud, pandi ordo kirikuwande alla. Aga kui seegi midagi ei aidanud, läkitas Frommhold saadikud Rooma; sedasama tegi ordogi. Asi pandi uuesti paawstile ette. Paawst Innokens VI. andis 1360 otsuse, et Riia ülem walitsus Riia pääpiiskopi käes olgu. Ordo jäi rahulisti Riiga ja katsus asja segada ja hästi pikale ajada. Alles 1366 tehti Dantsigis kõrgemeistri nõu pääle ordo ja pääpiiskopi wahel rahu. Ordo andis ülema walitsuse pääpiiskopi kätte, pidas ordo kindluse ometi weel enesel ja nõudis sõjaajal Riia kodanikkude käest abi, kui pääpiiskopp seks luba andis.
Kui Frommhold aastal 1360 suri, sai Sigfrid v. Blomberg Riia pääpiiskopiks. See läks juba aasta pärast ordoga jälle tülisse. Endise waenu juurde tuli weel riiete riid. Ordo waimulikud mehed kandsiwad ammusest ajast walgeid riideid. Pääpiiskopil Blombergil oli nõu Riia doomkohtunikkude riideid, mis siiamaale nagu ordolgi walged oliwad, mustade wastu ümberwahetada (Augustiniordo waimulikkude meeste järele, kelle seast ka piiskopp Meinhard oli), et seega ordo ja pääpiiskopi wahel wahet teha ja kõigele maailmale näidata, et waimulik seisus ordot sugugi taga ei küsi. Kui nüüd pääpiiskopp paawst Gregór XI. lubaga 1373 tõesti doomkohtunikka muste riideid käskis kanda, pidas ordo seda teotuseks ja wõttis Riias piiskopi lossi ära. Pääpiiskopp Blomberg põgenes Awinjòngi ja suri sääl 1374. Riiete riid wältas täiesti 80 aastat (1371–1451) ja saatis mõnda werist wõitlust. Wiimaks jäi wõit ometi ordole: Riia waimulikud mehed pidiwad 1451 ordo walgeid riideid hakkama kandma.