Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Sõjakõminad 18. aastasaja lõpul ja 19. aastasaja algusel

Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu
Matthias Johann Eisen

5. Sõjakõminad 18. aastasaja lõpul ja 19. aastasaja algusel.

Põhjasõja lõpuga wõttis rahu meie kodumaal aset ja on sest ajast saadik alati armsaks kodakondseks jäänud. Ainult korda kolm rikuti wiimase 200 aasta jooksul ta waikust ja seegi rikkumine sündis enam weel kui maal. Kaugelt üksi kuulsiwad meie rahwad sõjawankri mürinat.

Rootsimaa ei wõinud Eesti ja Liiwimaa kaotust unustada. Oli ju meie kodumaa Rootsi wiljaait. Wiljaaidast ilma jäämine lõi omanikkudel walusa hoobi. Üht lugu mõtlesiwad nad selle wiljaaida tagasisaamise pääle. Kui Wene walitsus 1787 Türgimaaga sõda alustas, arwas Rootsi kuningas Gustaw III. paraja silmapilgu tulnud olewat meie kodumaad enesele tagasi kiskuda. Teades, et Wene maa ja merewägi türklaste wasta wälja saadetud, lootis Rootsi kuningas ettewõtet hõlpsalt korda minewat, seda enam, et Wene wastalised riigid Rootsimaale tarwikorral abi tõotasiwad anda. Sel põhjusel astus Rootsi kuningas Gustaw III. 1. juulil 1788 korraga nõudmisega wälja: Wenemaa andku Rootsile Soomemaa Sõstarjõeni tagasi, kaotagu Läänemere merewäe ja tehku türklastega rootslaste wahemeesteks heitmisel rahu. Niisugusid nõudmisi ei wõtnud Wene walitsus kuulda. Sest siis sõda tekkiski.

Kuningas Gustaw III. nõu käis Läänemere merewäe häwituse ja Peterburi ärawõtmise pääle. Wene sadamaid kaitses wäike kojujäänud merewägi. Muist seisis sest Tallinna, muist Kroonlinna all. Tallinna all seiswa merewäe juhatus anti admiral Tshitshagowi hooleks. Tshitshagow pidi Tallinna laewu Kroonlinna laewadega ühendama ja rootslasi nende kodu üles otsima. Tshitshagow purjutas mitmel korral Tallinna alt merele, puutus rootslastega kokkugi, aga suuremat wõitlust ometi ei tõusnud. Ilma iseäraliku sõdimise tagajärjeta läks 1789 aasta mööda.

Järgmisel aastal tahtsiwad rootslased Wenemaale walusaid haawu lüüa. Enestele inglastelt ja preislastelt rahalikku abi muretsedes walmistasiwad nad hoolega uue sõja wasta. Rootsi kuningas tahtis kõigepäält admiral Tshitshagowi laewastikku Tallinna all wõita ja siis edasi päälinna kallale minna. Enne ometi kui rootslased Tallinna laewastiku kallale julgesiwad tungida, läksiwad nad Paldiskile külalisteks. Märtsi kuus 1790 ilmusiwad Rootsi sõjalaewad Paldiski alla ja hakkasiwad linnakest ja hiljuti ehitatud kindlust põmmutama. Paldiskis leidus sel puhul ainult mõni kümmend sõjameest. Need ei julenud rootslastele wastatagi, waid katsusiwad, kudas warju pääsiwad. Seda nähes sõudsiwad rootslased laewadest maale ja hakkasiwad Paldiski peremeesteks. Pooleli ehitatud kindluses leidsiwad nad mõned suurtükid eest. Need naelutasiwad nad kinni, et keegi enam suurtükkisid ei saaks tarwitada. Kroonuaidad rööwisiwad nad warandusest tühjaks. Waranduse wiisiwad laewadele, aidad pistsiwad põlema. Arwates, et Paldiskisse ei maksa paigale jääda, läksiwad rootslased pea jälle laewadele tagasi, saagiga Rootsi purjutades.

Aprilli lõpul sõitis Südermanlandi hertsog Karlskroona sadamast 30 laewaga wälja Tallinna kallale. Admiral Tshitshagow oli Paldiski lugu kuuldes enesele Kroonlinnast abi palunud. Ootas iga päew Kronlinna laewastikku, 2. mail nähti Naissaare takka laewastikku. Ei ilmunud Kronlinna laewastik, ilmus Rootsi laewastik Wene laewastikku häwitama ja Tallinna purustama. Õigel ajal waenlaste tulekut tähele pannes seadis admiral Tshitshagow Wene laewastikku kolme ritta rootslasi wasta wõtma. Kange wõitlemine algas. Rootsi laewastik tungis tuhinal Wene laewastiku kallale, kuid Wene laewastik wõttis teda tulise rahega wasta Rootsi ridadesse surma ja hukatust külwates. Ei kestnud kaua kui ju Rootsi sõjalaew „Prints Karl“ nii wigastatud sai, et enam omast jõust kuhugi ei pääsnud. „Prints Karl“ tõmmas Wene lipu ülesse ja heitis alla. See allaheitmine andis Wene wäele uut julgust. Agaramalt kui enne kippusiwad wenelased rootslaste kallale.

Kuus tundi kestis wõitlemine. Nähes, et wõimata Wene laewastikule wiga teha, andis Südermanlandi hertsog käsu wõitlemist lõpetada ja Rootsi tagasi purjutada. Tagasiminekul sattus üks Rootsi sõjalaew Egna saare juures mere põhja kinni. Teised Rootsi laewad katsusiwad kinnist laewa päästa. Seda teada saades ruttas admiral Tshitshagow Tallinna laewastikuga rootslasi taga ajama. Tagaajajaid nähes pistsiwad rootslased kinni jäänud laewale tule otsa, ise aga purjutasiwad Rootsimaa poole edasi.

Kaugema maa rahwas ei teadnud selle sõja ähwardusest midagi. Ainult Paldiski ja Tallinna rahwas saiwad hirmu tunda. Õnneks kestis see hirmgi lühikese aja. Weel selsamal aastal kui Tallinna rahwas sõjahirmus wärisesiwad, tehti Wene ja Rootsimaa wahel rahu.

Sellegi poolest ei kaotanud rootslased weel lootust Eestimaad tagasi saada. Napoleon Bonaparte wõidukäikusid tähele pannes ei tahtnud inglased ilma saagita jääda. Ilma mingisuguse põhjuseta tungisiwad inglased Kopenhageni kallale, wõtsiwad linna, häwitasiwad Daani laewastiku. See ülekohtune tegu sundis Wenemaad inglastele 1807 sõda kuulutama. Inglaste nõusse heitsiwad rootslased. Inglaste abiga lootsiwad nad korda saata, mis neil omast jõust korda ei läinud.

Ehk küll Wene laewastik takistada püüdis, ei jõudnud ta ometi Inglise laewastiku ühenemist Rootsi laewastikuga keelda. Ühendatud laewastik tungis Wene laewastiku kallale. Wiimse laewastiku juhataja admiral Hanõikow käskis Wene laewastikku Paldiski sadamasse warjule purjutada. Pakrisaare juures jäi Wene laew „Wsewolod“ põhja kinni. Admiral Hanõikow püüdis küll Wsewoldi päästa, aga et Inglise ja Rootsi laewastik talle järele tuli, ei aidanud tal muud nõu kui pidi eest ära Paldiski sadamasse purjutama. Waenlased asusiwad kohe Wsewolodi kallale, paniwad Wsewolodile tule otsa. Paldiski sadamasse ei julenud waenlased ometigi kallale tulla. Selle eest jäiwad nad Pakrisaarte ligidal Wene laewastikku wahtima. Wene laewastik seisis sügiseni Paldiski all nagu hiir lõksus. Ei pääsnud waenlaste pärast kusagile.

Inglise ja Rootsi laewastik waritses selsamal ajal Naissaare juures, ilma et ometi Tallinna kallale oleks julenud kippuda. Kui korra wäike sõjalaew Tallinnast merele wälja waenlasi läks waatama, sattus ta uduse ilma pärast waenlastega merel kokku. Küll pani Tallinna wäike laew ihust ja hingest wasta, aga waenlaste hulga wasta ei wõinud ta midagi. Mehed sattusiwad inglaste kätte wangi. Inglased lasksiwad laewa mehed Tallinna tagasi, laewa aga wõtsiwad nad ära.

Suuremat kokkupõrkamist sel sõjaajal waenlastega enam ei olnud. Küll sai aga kodumaa prantslaste ja inglaste sõdade pärast weel mõnda aega ühte lugu kannatada. Sõja pärast seisis kauplemine täiesti. Sool ja muud wõõralt maalt saadawad elutarwidused tõusiwad hinnas koguni kõrgesse.

Kui prantslased 1812 Wenemaale tungisiwad, sai meie kodumaagi suure Prantsuse sõja mõju kaudsel teel tunda. Kuramaa jäi enam sõja jalgu, wähem juba Lõuna Liiwimaa Riialinnaga, kõige enam eemale jäiwad eestlased. Nähes, et prantslased preislastega üheskoos Riia poole tungiwad, wõeti nõuks Riia alewisid ära põletada. 11. ja 12. juulil 1812 pistis kindral Essen Riia alewid põlema. 4 kirikut, 35 ametlikku maja ja 702 elumaja saiwad tuleroaks. Seda alewite põletamise kahju arwatakse 17 miljoni pankorubla pääle. Tuhahunnikud kandsiwad tuuled iga nelja taewakaare poole kuulutades, et Neero sugu weel ei ole lõpnud. Alewite rahwa wanne käis nagu wari Esseni kannul. Waenlased jäiwad Riiga tulemata, hulk alewite rahwast suurendas kerjajate koori. Oma jagu koormaid tõi Prantsuse sõda eestlastelegi. Mitte ainult et palju mehi püssi alla pidi minema, kodu jääjadki saiwad sõjaraskust kanda. Sõjamaksud ja küüdid kuulutasiwad liig selgel keelel sõjakoormat. Kodujääjad pidiwad tihti mehi ja hobusid sõjawoori saatma, kuni wiimaks wõitjad Wene wäed wõõralt maalt koju tagasi jõudsiwad. Siis kadusiwad sõjakoormad, kadusiwad sõjahirmud.