Teine ajajärk 1237–1347.
Mõõgawendade ordo ühenemisest Saksa ordoga kuni Eestimaa müümiseni.
1. Sõjad wenelastega, kurelastega, semgallastega ja leedulastega.
Uus ordomeister Hermann Balk läks juba esimesel aastal, kui ta Liiwimaale tuli (1238), ristisõjawäe ja Tartu piiskopi abiga wenelaste wastu sõtta. Rikas Pihkwa, keda Saksa sõjawäe wõimus ära hirmutas, heitis pea ordomeistri Balki alla, kes linna kindlaks tegi ja hulga sakslasi sisse hoidjateks pani. Ka lõune pool olew Isborsk langes 1238 sakslaste kätte. Nüüd aga saiwad sakslased enestele uue wastase. See oli Nowgorodi würst Aleksander Newski, kes neile 1242 wastu läks ja nad Peipsi järwe jää pääl suutumaks ära wõitis, nõnda et nad enam Wene piirile minna ei julenud. 400 Saksa rüütlit leidsiwad põgenedes jääpragude wahel surma; Pihkwa ja Isborsk jäiwad uuesti wenelastele. Ehk sakslased selle wõidu järele waenlast küll Riia linnawärawate ette kartsiwad tulewat, ei teinud Aleksander seda ometi; temal oli sest küllalt, et ta rüütlite pääle wõitu saanud ja nad põgenema ajanud.
Kui Hermann Balk 1239 ära suri[1], sai Diitrih v Grüningen tema asemele Liiwimaa ordomeistriks. Et Peipsi lahingu järele ka kurelased mässama hakkasiwad, oli Liiwimaa suures hädas, aga Grüningenil läks korda riigile jälle uut rammu ja tugewust anda. Ta läks aastal 1244 piiskopi ja Daani sõjameestega ühes kurelaste wasta sõtta, kes ristiusust ära oliwad taganenud. Kurelased heitsiwad ilma mõõga hoobita alla ja wõtsiwad ristiusku uuesti wastu. Et Kuramaa poolest julgem olla, ehitas ordomeister 1244 Goldingeni, Windawi ja Hasenpoti lossid. Goldingeni komturiks nimetas Grüningen Bernhard v. Haaren'i, jättis hulga mehi tema hoole alla ja pööris Riiga tagasi.
Waewalt oli ta Kuramaalt tagasi, kui sääl sõda uuesti pääle hakkas. Leedu suurwürst Mindow, kes 1238 isa Ringoldi surma järele trooni pääle saanud, tuli seekord suure sõjawäega kurelastele appi. Amboti lähedal Kuramaal tõusis taplus; ehk waenlasi küll 30,000 meest oli, ajas Goldingeni komtur Bernhard nad ometi põgenema. Warjuks Leedu rahwa wastu tegiwad sakslased Amboti weel kindlamaks ja ehitasiwad mõned uued lossid nagu: Dondagi, Angermünde, Kandau, Durbeni ja Grobini. Selle pääle tungis Grüningen ise Leedumaale ja laastas maad hirmsal kombel. Järeltulewal aastal käisiwad sakslased ja Leedu rahwas ühe teise maid wastastikku rööwimas, kus juures kurelased ja semgallased wiimaseid sagedasti aitasiwad. Kui Grüningen 1246 Liiwimaalt ära läks, oli kurelaste ja semgallastemaa tema mõõgaga ärawõetud, rahwas wastahakkamise pärast orjadeks tehtud ja ristiusk wägiwaldselt wälja laotatud.
Ordo walitsuse edasinihkumise pärast nii hästi Kura kui ka Preisimaal wõttis suurwürst Mindow nõuks ristiusku heita. Paawsti käsu pääle ristis 1252 Kulmi piiskopp suurwürsti ja tema abikaasa. Seks ajaks oli ka Liiwimaa ordomeister hulga rüütlitega ja preestritega linna läinud; wiimased jäiwad sinna ja hakkasiwad rahwale ristiusu õpetust kuulutama. Ordole kinkis Mindow mitu korda suuri maatükka ja lubas kõik oma maad temale jätta, kui temal (Mindowil) pärijaid järele ei jää. Seda tegi suurwürst selle lootusega, et ordo temale abi annab. See sõprus ei kestnud aga kuigi kaua. Mindow, kes 1255 ristiusust ära taganes, ühendas ennast sakslaste waenlastega. Aastal 1259 ajasiwad samaitlaste wanemad rahwast kurelaste ja ordo wasta mässama. Shodeni wõi Skudi juures Kura-Kowno raja lähedal tõusis 1259 werine taplus. Rikka saagiga ruttasiwad waenlased koju tagasi.
Et sellepääle semgallased sakslastest ärataganesiwad, ehitas ordo semgallaste maale edespidiseks warjuks Dobleni kindluse (1259), mis semgallased warsti ümber piirasiwad, aga ometi mitte ära ei wõinud wõtta. Nüüd palus ordomeister Burhard v. Hornhusen Preisimaalt ja Daani walitseja käest Eestimaalt abi. Tema palwet kuuldi; pea tuli suur rüütlite, eestlaste ja kurelaste sõjawägi ühendatud leedulaste, samaitlaste ja semgallaste wasta wõitlema, Durbeni lähedal tõusis 1260 tähtjas wõitlus, kus sakslased ära wõideti, sest eestlased jätsiwad neid maha ja kurelased läksiwad koguni nende eneste kallale. Kaheksa tundi wältas lahing; 150 rüütlit leidsiwad surma; ka Burhard v. Hornhusen ja Daani ülem hertsog Karl jäiwad wõitluse wäljale maha. 14 wangi wõetud ordorüütlist põletasiwad waenlased 8 elawalt ära; teistel raiuti käed ja jalad otsast maha ja lõhuti keha neljaks tükiks lõhki. Seda sakslaste lahingu kaotust kuuldes jätsiwad hiljuti allaheidetud maad ristiusu maha ja rahwas wandus kindlasti sakslasi täiesti maalt wälja rookida. Sel kombel läks lõuna poolne Semgallimaa sakslaste käest uuesti kaduma; alles pika werewalamise järele wõideti kadunud maad hiljem jälle tagasi.
Et sakslaste jõudu wähendada, ühendas Mindow ennast 1262 wenelastega ja tõttas sõjawäega Wõnnu poole, kus ta pahanduseks wenelasi eest ei leidnud. Ilma et midagi teha oleks wõinud, pööris ta koju tagasi. Pärast Mindowi surma (1264) walitses mitu suurwürsti üks teise järele, kuni wiimaks 1282 Witen riigiwalitsejaks sai. Selle segaduse ajal ehitas ordomeister Konrad v. Mandern ehk Medem aastal 1265 semgallaste maale Kura Aa jõe äärde Mitawi lossi ja Järwamaale Paide kindluse. Waheajal wõtsiwad ja põletasiwad wenelased Aleksander Newski poja Dmitri juhatuse all 1262 kolmekordsete müüridega Tartu; üksi kindlus, kuhu piiskopp ja rüütlid oliwad põgenenud, pani õnnega wastu. Saksa sõjawäed, kes mujalt appi tuliwad, ajasiwad wenelased jälle tagasi.
Dmitri äraajamise järele sai Jaroslaw Nowgorodis walitsejaks. Ta tuli 1267 suure sõjawäega, wist Narowa laewasõidu pärast, daanlastelt Eestimaad ärawõitma ja ruttas kõige esmalt Rakwere linna poole, mida Waldemar II. 1224 Wirumaa warjuks ehitanud oli. Tartu, Wiljandi, Lihula ja Paide rüütlid ühendasiwad endid Eesti wasallidega ja läksiwad siis wenelaste wastu. Rakwere lähedal tõusis 1268 werine taplus, kus teiste hulgas ka Tartu piiskopp Aleksander surma leidis. Wõitu ei saanud see kord kumbki. Warsti selle järele tungisiwad daanlased ja sakslased Wenemaale ja häwitasiwad 1269 Isborski linna ära. Aasta hiljem tegiwad wenelased sakslastega ja daanlastega rahu.
Selle aja sees oliwad Leedu rahwas rööwides kunni Saaremaale tunginud ja pöörasiwad säält rohke saagiga jälle koju tagasi. Et nende wägewate naabrite eest tulewikus julgem olla, ehitas 1273 ordomeister Ernst v. Raßburg Leedu raja pääle Dünaburgi kindluse, mis Leedu rahwas ilmaasjata kaua aega ära katsusiwad häwitada.
- ↑ Selsamal aastal suri ka Saksa ordo kõrgemeister Hermann.