2. Rahutegemine.
Nii kui Gustaw Aadolfi all maitsesiwad ka tema tütre Kristina walitsuse ajal (1632–54) Eesti ja Liiwimaa magusat rahu, mis nende kosutuseks hädasti waja oli. Lühikeseks ajaks rikkusiwad ometigi poolakad ja wenelased seda rahu. Poola kuningas Wladislaw IV., keda 1632 tema isa Sigismundi asemele waliti ja kes kuni 1648 walitses, püüdis Gustaw Aadolfi surma järele Rootsi trooni enesele, aga sest ei tulnud midagi wälja. Aga rahu, mis Wladislaw tsaar Mihael Feodorowitschiga tegi ja rootslaste wõidu kaotus Nördlingenis (1634, 30-aastases sõjas) sundisiwad Rootsi walitsust Altmargis 1629 kuue aasta pääle tehtud rahu pikendama. Sellepärast tehti Stumsdorfis Poolamaaga kaup ja jäeti 1635 kahekümne kuue aasta pääle sõda seisma. Poola sõjamehed, kes Liiwimaale tunginud, läksiwad weel selsamal aastal, 1635, siit ära.
Rahu tegemisel aastal 1645 Brömsebro's sundis Rootsimaa Daanimaad, Ojamaad ja Saaremaad rootslaste omaks jätma. Aga kuningas Wladislaw IV. ei tahtnud seda lasta sündida, et Saaremaa Rootsimaaga ühendatud saaks ja kuulutas sellepärast, et see saar temale Daani kuninga poolest pandiks olla antud. Ta saatis saadikud Saaremaale, et Daani maawaliseja saare poolakate kätte annaks. Tema waewast ei tulnud midagi wälja; Saaremaa jäi rootslastele.
Wladislawi IV. wend ja troonipärija Johann Kaasimir (1648–68) tahtis Rootsi trooni kuninga Karl X. Gustawi käest ära kiskuda. Selle pärast tõusiwad poolakate ja rootslaste wahel uued wõitlused, mis suuremalt osalt Liiwimaa pinnal wõideldi. Alles mõni kuu pärast Karl X. surma tehti Oliwas (ühes kloostris Dantsigi ligidal) Rootsi ja Poolamaa wahel 1660 rahu. Oliwa rahu läbi ei tohtinud Johan Kaasimir ega tema pärijad enam Rootsi trooni ega Liiwi, Saare ja Eestimaad enesele nõuda; üksnes keskhommiku pool ehk nõnda nimetatud Poola-Liiwimaa (nimelt Dünaburg, Rositten, Luutsi ja Marienhausen) jäi poolakate kätte. Rootsimaa andis Kuramaa, mis ta ära wõitnud, tükati tagasi ja lubas Liiwimaal katoliklasi wabalt oma usus elada. Kuramaa hertsog Jakob, keda Karl X. Miitawis 1658 wangi oli wõtnud, sai selle rahu järele lahti ja wõis Miitawisse jälle tagasi minna.
Kui selsamal aastal 1660 ka Daani ja Rootsimaa wahel Kopenhagenis rahu tehti, mis läbi Daanimaa õiguse sai wäinal tolli wõtta, hakati Wenemaaga waenu püüdma lõpetada. Rootsi ja Wenemaa wahel oli 1655 saadik tsaar Aleksei Mihailowitschi all, kes 1645–76 walitses, sõda tõusnud. Sellepärast tungisiwad wenelased uueste Eesti ja Liiwimaale, piirasiwad Riia ümber ja lasksiwad suurtükkidega (1656), aga ei saanud ometi ära wõtta. Tartu ja Kokenhusen aga sattusiwad 1656 jälle wenelaste kätte. Juba mõni kuu enne Oliwa rahu oliwad rootslased wenelastega rahu pärast kaupa teinud esmalt Tomsdorfis, Riia ja Kokenhusi wahel ja selle pääle ühes külas Pikasilla lähedal lõune pool Wõrtsjärwe ääres. Et wenelased Liiwimaad tagasi ei tahtnud anda, päälegi weel Ingerimaad ja Karjalat nõudsiwad, wältas rahutegemine kaua aega. Alles juuni kuus 1661 sai Stolbòwa rahu (1617) põhjusel Kardi mõisas Eesti ja Liiwimaa piiril rahu tehtud. Eesti ja Liiwimaa jäi Rootsi kätte, kellel Wenemaa ka Ingerimaa (praeguse Peterburgi kubermangu) Käkisalme kindlusega Soomes tagasi pidi andma. Sellega oli Wenemaa Läänemerest täiesti lahutatud. Kõik sõjariistad, sõjamoon ja muud sellesarnased asjad, mis nende Liiwimaa lossides ja linnades leidus, kust wenelased wälja pidiwad minema, jäiwad sinna maha. Nõnda leiti hiljem Kokenhusist üksi 21 suurtükki, millel suuremalt osalt kõigil tsaar Joann IV. nimed pääl oliwad.