10. Piiskopp ja ordo.
Lühikene rahu aeg andis nii hästi piiskopile kui ka ordole mahti Roomas ettemääratud ettewõtmisi korda saata. Et Albertil täis wõimus käes oli, pani ta siiamaalise Dünamünde kloostri walitseja Teodórihu eestlaste piiskopiks, nimetas Lihula tema piiskopiwalla pesapaigaks ja säädis Lippe endise grahwi Bernhardi Teodórihu asemele kloostri ülewaatajaks ja walitsejaks (1211). Selle pääle ühendasiwad endid mõlemad, piiskopp ja ordo, ja wõtsiwad nõuks maajagamisest tõusnud tülile seda wiisi otsa teha, kudas paawst käskinud. Üleüldse jäi see maajagamine nõndasamasuguseks nagu ennegi; üksi mõnes tükis wõeti wäikesi muutmisi ette. Pääleselle, et ordo Liiwimaa kirikut kaitses, pidi ta ka piiskopi sõna kuulma. Ainukene maks, mis ordo piiskopile maksis, oli ordomaade kümnese neljas osa. Piiskopi õigus oli maid wälja jagada, ordo järele waadata ja waimulikka ametnikka ametisse panna. Maade üle wäljas pool Läti- Liiwimaad ei pruukinud ordo piiskopile mingisugust wastust anda.
Mõõgawendade ordol on ainult kaks ordomeistrit olnud: Winno ehk Winhold v. Rohrbach ja Wolkwin v. Winterstädt.
Esimese walitsuse aeg ei kestnud kaua. Juba aastal 1209 tapeti ta ära. Tema mõrtsukas oli kõlwatuma elu pärast ordost wälja lükatud rüütel Wigbert. Et seda kätte maksta, kutsus Wigbert ordomeistri enese juurde ja 1õhkus sääl ta pää mõõgaga pooleks. Ehk mõrtsukas küll kabelis warju otsis, ei pääsnud ta ometi õige nuhtluse eest. Mõrtsukas wõeti kinni, wiidi wälja, surmati ära. Uue ordomeistri Wolkwin v. Winterstädti ametisse astumisega muutis ennast sedamaid ordo olek piiskopi wastu, sest Wolkwin ei olnud mitte nagu ta eelkäija piiskopist, waid ordowendadest ametisse walitud. Ordo nõudmine ülemat walitsust piiskopi käest ärawõtta, ilmus nüüd selgesti nähtawale ja wiis mõlemad, piiskopi ja ordomeistri Rooma, kus wõit ometi esimesele jäi.
Kuralased kes Riia ehitusest saadik rahu pidanud, langesiwad 1210. oma rööwlaewadega reisil piiskopi kallale ja surmasiwad piiskopi 30 meest. Et see wäike wõit kuralaste naabrite seas palju kihinat tegi, ei olnud wõitjatel raske Leedu rahwast, wenelasi ja salaja sakslastest lahkunud liiwlasi Riia kallalekippumisele ja pääletungimisele kutsuda. Riias oli see kord wäga wähe sõjamehi. Kuralased purjutasiwad 1210 ette tähendatud päewal Wäinajõge mööda ülesse Riia linna ette. Tormikella helistati ja alew põletati ära, et waenlased kuskil warju ei leiaks; kõik wõtsiwad kiireste sõjariistad kätte ja ruttasiwad linna kaitsema. See päew oli üks kõige kardetawam, mis noor riik näinud. Kuralased aga ei saanud mingisugust abi. Et liiwlased awalikult enne üles astuda ei julenud, kui kuralased wõitnud ei olnud ja Rudolf v. Jeriko wenelasi Kokenhusi lähedal tagasilõi, pidi asi pooleli jääma. Sellewastu tuliwad riialastele esmalt holmlased, siis Konrad v. Üksküla, teisel päewal ka Kaupo ja ordomeistri abiline Bertold Wõnnust appi. Kuralased jäiwad weel kolmeks päewaks pahemale Wäinajõe kaldale ja purjutasiwad siis koju tagasi.