6. Liiwimaa saab 1625 Rootsi walitsuse alla.
Sigismund III., 1586 saadik Poolamaa kuningas ja 1592 saadik ka Rootsimaa kuningas, oli weel kangem katoliklane kui Stefan Bathory. Et Sigismund katoliku usku heitis, tõusis sellepärast 1599 Rootsi ewangeliumi usu alamate seas mässamine. Südermannimaa hertsog Karl sai Rootsimaa walitsejaks. Ta läks sedamaid Liiwimaale poolakate kallale, wõttis 1604 Sigismundi lahtilaskmise järele kuninga nime wasta ja walitses kuningas Karl IX. nime all kunni 1611. Tema asemele sai ta poeg Gustaw Aadolf, Rootsimaa kõige suurem kuningas; see walitses 1611–32.
Et Sigismund III. Rootsi trooni tagasisaamise nõu järele ei jätnud, wältas wihawaen Rootsi ja Poolamaa wahel ikka weel edasi. Kui Gustaw Aadolf daanlased ja wenelased[1] ära oli wõitnud, tuli ta 1621 Dünamünde juures maale, piiras 20,000 mehega Riia ümber ja sundis seda Rootsi walitsuse alla heitma. Pika nõupidamise pääle tehti rootslastele linna wärawad lahti, mis pääle Gustaw Aadolf 16. septembril 1621 ühe osa sõjawäega Riiga sisse sõitis ja Peetri kirikusse läks, kus lühike tänujumalateenistus peeti. Jesuitlased, kellest teiste äraminemise järele weel kuus meest linna jäänud, andsiwad nüüd ka Jakobi kiriku wõtmed Gustaw Aadolfi kätte.
Gustaw Aadolf andis Poola ametnikkudele, jesuitlastele ja kõigile katoliklastele luba linnast wälja minna. Nüüd peeti linnale antawate uute õiguste üle nõu. Gustaw Aadolf kinnitas kõik õigused, mis Sigismund II. August linnale annud, ja kuulutas, et Riia iga kodanik mõisat osta ja pidada wõib. Sellepääle tuli linna truuduse wandumine. Turu pääle oli kõrge teling ehitatud ja punase kalewiga üle tõmmatud, kus toolil istudes kuningas wande ja linnawõtmed wastu wõttis. Kui see talitus mööda oli, andis kuningas oma poolt kinnitatud uued õigused ja linna wõtmed linna bürgermeistri Ecke kätte. Riia kuberneriks nimetas Gustaw Aadolf riiginõuumehe Kruse, kellele ka üks abiline anti. Gustaw Aadolf jättis 1000 Rootsi sõjameest Riiga maha, läks Kuramaale, kus ta muude linnade hulgas ka Miitawi ära wõttis, mis aga hiljem jälle poolakate kätte sattus, ja tuli siis Liiwimaale tagasi. Riia ümberpiiramise ajal oli ka Dünamünde rootslaste alla heitnud. Kõik mõisnikud tuliwad ümberringi uuele walitsejale truudust wanduma.
Järeltulewal aastal katsus Gustaw Aadolf terwe Liiwimaa ära wõita, aga sõda edenes wäga pikkamisi, sest kuningal oli wähe mehi. 1622 sai ta Wolmari üle wõidu. Kui selle pääle ooberst Korff Poola sõjawäega Liiwimaale tuli, lõi Rootsi feldmarsall Wrangel teda Smiltenis nõnda, et ta üle Wäinajõe minema ja Poolamaa kahe aasta pääle rootslastega rahu pidi tegema. Kuna Eesti ja Liiwimaal jälle wähe rahu walitses, möllas Riias 1623 ja 1624 kange katk. Gustaw Aadolf läks sellepääle Rootsimaale tagasi, laskis haiglase kuberneri Kruse lahti ja pani 1622 grahw de la Gardie Eesti ja Liiwimaa kindralkuberneriks.
Kui rahuaeg otsa sai, tuli Gustaw Aadolf uue sõjawäega Liiwimaale. Aga Poola riigipäew ei annud oma kuningale suuremat abi, mispärast waenulik sõjawägi rootslaste wastu wäga wiletsas korras oli. Kuningas Gustaw Aadolf läks isi jälle Riiga, kust tal kerge oli Kuramaad käsile wõtta, aga kindral Gustaw Horn jäi Soome sõjameestega Narwa, et sääl ennast Ingeri ja Eestimaa sõjameestega ühendada ja siis de la Gardiega seltsis Tartu kallale minna. Gustaw Aadolf tungis mööda Wäinajõge ülesse Kokenhusi, mis juuli kuus 1625 alla heitis. Kuningas oli juba lossis, kui üks joosik temale teate tõi, et lossikeldris 36 tündrit püssirohtu ja nende sees ühest otsast põlew nöör olla. Selle püssirohu oliwad jesuitlased, kudas kõneldakse, selle nõuga lossikeldri wiinud, et Rootsi kuningat ühes lossiga wasta taewast lasta, mis aga ometi korda ei läinud. Kõik ümberkaudsed lossid wõtsiwad rootslased selle pääle kolme nädali ajaga ära.
Tartu kodanikud oliwad waenlaste lähedamale tulemise ajal alewi põlema pannud ja walmistasiwad endid nüüd linna omast jõust warjama. Ehk nad küll Poola kuninga ja sõjawäe ülema Radziwili käest abi oliwad palunud, ei saadetud neile ometi midai. Augusti kuus 1625 tuliwad de la Gardie ja Horn 4000 jalamehega ja 1100 hobusemehega Tartu wärawate ette ja käskisiwad linna alla heita, mis aga ometi mitte ei sündinud. Alles siis, kui mitu kaitsemise kohta ära purustatud ja linn suures kitsikus oli, anti 26. augustil 1625 linn rootslaste kätte. Pea sellejärele heitsiwad kõik Tartu maakonna lossid alla. De la Gardie wõttis Wastseliina, Horn Marienburgi lossi ära. Sügisel 1626 tuli Gustaw Aadolf isi Tartu, et rasket witsa näinud linnale endiseid õigusi kinnitada ja koolide asutusega õnneliku tulewikku muretseda. Gustaw Aadolfi säädmised saatsiwad terwele maale suurt kasu ja paniwad hooletusesse jäetud õpetust rohkesti wilja kandma.
Waheajal wältas sõda Rootsi ja Poolamaa wahel ikka weel edasi. Poola poolt wõitlesiwad Sapièha ja Gasiewsky. Gustaw Aadolfil oli selle sõja ajal wäsimata kantsler Oxenstierna kodu suureks abiks. Et de la Gardie oma ettewõtmistes natuke pikaldane oli, andis Gustaw Aadolf sõja edasipidamise wahwa Horni kätte, kes pea selle järele Wõnnus ja Lemsalus 1628 kaks Poola sõjawäge ära wõitis. Nüüd piiras Horn Lennewardi ümber ja ähwardas säält Kuramaale minna. Kura hertsog Friidrih, Gotthard Kettleri poeg, oli oma maa pärast mures ja katsus, ehk küll mitte ilma waewata, waenlastega kunni augusti kuuni 1629 rahu teha. Järgmised wõitlused poolakatega tuliwad suuremalt osalt Poolamaal ette. Gustaw Aadolf, kes Prantsuse ja Brandenburgi, hiljem ka Inglise poolt abi sai, wõitis poolakad mitmes lahingus ära ja tegi siis wiimaks 16. septembril 1629 Preisimaal Altmargis kuue aasta pääle rahu, mis läbi rootslased Preisimaalt wõidetud maad tagasi andsiwad, aga Liiwimaad enestele pidasiwad. Sel kombel sai Liiwimaa 1629 Rootsi kubermanguks. Eestimaa oli juba 1561, kudas enne nimetatud, Rootsi walitsuse alla heitnud ja selle kuningate all, kes alamatega õigust tegiwad, hoopis paremaid päewi näinud kui naaber Liiwimaa.
- ↑ Wenelased andsiwad 1617 Stolbowa rahu tehes (Laadoga järwe ääres) Ingerimaa ja Karjala (selle maa, mis Laadoga ja Saima järwe wahel), rootslastele tagasi.