Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Hertsog Friidrih Wilhelm 1698–1711

Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu
Matthias Johann Eisen

5. Hertsog Friidrih Wilhelm 1698–1711.

Friidrih Kasimiri asemele sai ta poeg Friidrih Wilhelm, kes isa surma ajal alles wiieaastane oli ja kuni 1710 onu Ferdinandi eestkostmise all seisis. See oli Kuramaale suureks õnnetuseks, et suure põhjasõja algusel Kura hertsogi troonil nooreealine prints walitses, sest nagu enne rootslaste ja poolakate wahel peetud sõdades mässis ennast Kuramaa ka nüüd oma kahjuks põhjasõtta. Nimetatud Ferdinand, kes kuningas August II. teenistuses seisis, juhatas Riia ümberpiiramise ajal 1700 ja 1701 üht sõjawäe osa. Et Saksi sõjawägi wõitu ei saanud, tungisiwad rootslased Kuramaale, kust Saksi sõjawägi Riia kallale oli kippunud. Rootsi kindral Kuramaal oli Löwenhaupt. 1703 läksiwad wenelased rootslasi Kuramaalt wälja ajama. Kuni 1705 jäi Kuramaa rootslaste kätte, aga siis wõttis Peeter Miitawi nende käest ära. Rootslased oliwad Kuramaal nõnda ropud ja rööwihimulised olnud, et nad ära minnes hertsogide puusärgid hauawõlwis läbi sorisiwad ja surnutele ligi pandud kallid asjad ära wõtsiwad. Kui rootslased Kuramaalt ära oliwad läinud, tuli Wene kindral Bauer 20,000 mehega nende asemele. Selle wahetuse läbi wõitis Kuramaa üksnes nõnda palju, et wenelased mitte waenlased ei olnud, waid sõbrad, kes maad rootslaste eest kaitseda tahtsiwad. Elutarwituste puuduse pärast lahkusiwad wenelased pea Kuramaalt ja jätsiwad teda kuni Poltawa lahinguni 1709 rootslaste kätte. Siis aga tungis Wene kindral Sheremetjew oma meestega Liiwi ja Kuramaale.

Friidrih Wilhelmi eestkostjaks walitud Ferdinand oli juba 1701, kui ta rootslasi Wenemaale nägi tungiwat, ära põgenenud ja walitses nüüd Dantsigist Kuramaad. Ka Friidrih Kasimiri lesk oli oma pojaga, hertsog Friidrih Wilhelmiga, põhjasõja hakatusel juba Kuramaalt lahkunud. Friidrih Wilhelm sai Baierimaal Baireutis kaswatatud, studeeris Erlangenis ja tuli sellejärele, kui teda Kuramaal täisealiseks tunnistatud ja walitsust tema kätte pakutud, 1710 koju tagasi. Ta heitis Peeter Suure sugulasega Anna Joànowna'ga abielusse, kes hiljem Wenemaa keisrinnaks sai. Nad laulatati 31. oktobril 1710 Peterburgis paari, esmalt Greeka ja siis Lutheruse usu kombe järele. Kui Friidrih Wilhelm Peterburgist tagasi tuli, suri ta Kipen'is (teises jaamas Peterburgist) jaanuari kuus 1711 ära. Tema surnukeha wiidi Miitawisse ja pandi lossi wõlwi alla teiste kõrwa. Noor lesk elas selle pääle pea Miitawis, pea maal mõisade pääl, kuni ta 1730 Wene keisrinnaks sai.