7. Hertsog Ernst Johann Biron 1737–40.
August III. lubaandmise järele walitses Biron Peterburgist oma hertsogiriiki ja ei olnud mitte, nagu ta eelkäia Ferdinand, sunnitud oma maalt ära olema. Et Biron wägewa keisrinna Anna nõuandja oli, kes Kuramaa asju wäga hästi tundis, jäi ta Peterburgi elama. Keiserinna kinkis oma mõisad Kuramaal uuele hertsogile, kes Miitawis wana lossi maha kiskuda, mis ordomeister v. Mandern ehk Medem 1265 oli ehitanud, ja uue ilusa asemele ehitada laskis. Uue lossi plaani tegi Peterburi keiserliku talwepalee ehitaja grahw Rastrelli. Biron ei olnud alamate wasta õiglane; kui sellepärast rahwa seas mässamine tõusis, laskis ta 1740 Wene sõjawäge seda waigistada. Kui aga keisrinna Anna 1740 ära suri, nimetas ta pisut enne surma, et troonipärija Joann VI. Antònowitsh alles alaealine oli, Bironi Wene riigi walitsejaks. Biron walitses Wene riiki aga ainult kolm nädalit, sest auuahne feldmarshall grahw Münnich ajas noore keisri ema soowimise pääle asja nõnda kaugele, et Biron 1740 Siberisse saadeti. Kuramaa jäi sel kombel 1740–58 ilma hertsogita; kuningas August andis hertsogiriigi walitsuse jälle Kuramaa ülemate nõuumeeste kätte. Ehk Bironi küll wihati, palusiwad mõisnikud ometi tema pärast armu, aga seda palwet ei wõetud kuulda.