Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Esiwanemate usk

Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu
Matthias Johann Eisen

3. Esiwanemate usk.

Mõne arwamise järele oli muistsetel eestlastel õieti üks ainus jumal, suurema hulga arwamise järele jälle hulk jumalaid. Olewikuni alal hoitud muistse usu riismed nähakse küll tähendada tahtwat, nagu oleksiwad esiwanemad ainult ühe ainsa jumalaga tegemist teinud. Siiski peame wõimalusega rehkendama, et aeg jumala mõiste kohta mõju awaldanud ja ristiusu eeskujul tegewus ühe jumala ümber koondatud. Tunnistagu ka mõned õpetlased ühteainust jumalat kõige maailma peremeheks, ei salga nad ometi suurt wähemate waimude karja. Iumala kõrwa astuwad igal pool haldjad.

Eesti jumalal on hulk sugunimesid wõi liignimesid, kui luba nii ütelda. Esiwanemate jumal kannab Wanaisa, Wanataadi, Uku, Taewataadi, Taara, Kõu, Pikkeri ja Pikse nime. Ajaloolise aja algusel antakse ju Taara nime tundmisest aru. Läti Hindrek kõneleb Taarapita-jumalast. Taarapitat esiwanemad küll ei tundnud, aga seda enam seisis neil sõna „Taara awita!” tähtsatel ettewõtmistel suus. Nad hüüdsiwad Taarat appi. Taara kõrwal räägiti tihti Wanaisast, Wanataadist, Ukust, Taewataadist. Kõik need nimed oliwad jumala auunimed. Uku tähendab sedasama, mis wanataat ehk wanamees. – Tihti näib, nagu tuleks Kõu, Pikker ja Pikne iseolemisteks pidada. Siiski on uurimine kätte näidanud, et alguses Kõu, Pikker ja Pikne muud ei olnud kui Wanataadi iseäraliku tegewuse nimed. Nii pea kui Taewataat oma wäge müristajana hakkas ilmutama, kutsuti teda selle tegewuse järele Kõueks ehk Pikriks. Hiljemal ajal hakati müristajat jumalast lahutama ja isetegelaseks tegema. Öeldi, et Kõu kärgatab, müristab, Pikker aga piksenooli oma kaarega wiskab wasksel wankril warinal pilwede peal sõites.

Fählmann kõneleb, et Wanataat kalewid nagu Wanemuise, Ilmarise, Lämmekese (Lemmingi) j. n. e. loonud. Mitmed hilisemad õpetlased on neid „kalewisi” jumalateks teha tahtnud. Raske on määrata, mis wanad eestlased neist „kalewitest” arwasiwad. Meie rahwasuust on nad nii hästi kui kadunud. Soome eeskujul püüdis Fählmann neid elusse äratada. Wanemuise nimi on koguni wõõriti loodud. Wanemuine on isegi nime järele uuemale ajale wõõras. Uuem aeg tunneb ainult weel muistse aja mängumeest, kes mänguga kõik tantsima pani. Soomes selle wasta on Wäinämöinen praegu alles olemas ja teatakse sääl ta laulu ja mängu mõjust imelugusid rääkida. – Ilmarit ehk Ilmarist on esiwanemad wististi tunnud. Nüüd on aga ta nimi rahwasuust kadunud. Prof. Setälä arwamise järele on Ilmari, Ilmar Soome sugurahwaste seas kõige laialisemalt tuttaw. Ilmar on ilmajumal, õhu üle walitseja, kelle käes alguses muidugi müristamine seisis. Ilmarit nimetatakse taewatelgi walmistajakski. Aega mööda pidi Ilmar Wanataadi tegewuse eest taganema, Wanataat kiskus ikka enam wõimust oma kätte, nõnda et Ilmar wiimaks ainult „kangeks sepaks” ehk „Soome sepaks” kokku sulas. – Lemmingit tunnewad juba Eesti rahwalaulud, aga selle Lemmingi tegewusest ei tea nad midagi suuremat jutustada.

Jumalaid ei auustanud esiwanemad mingisugustes templites. Bjarma rahwast ainult kõneldakse, et neil tore tempel olnud, kus kullatud jumala kuju sees seisnud. Meie esiwanemad teenisiwad jumalat tawalisesti hiites, kuhu nad ohwreidki wiisiwad. Pääle selle et hiites ohwerdati, leidus enamasti iga talu õues Uku kiwi, kuhu ohwreid pääle pandi, niisama tihti aidaski Uku wakk. Kewadel pühitseti weel iseäralikku Uku püha, mil muidugi jälle jumalale ohwreid ohwerdati.

Et esiwanemad jumalatest iseäralikka kujusid oleksiwad teinud, nagu Bjarma rahwas, ei tohi tõendada. Ülepää ei olnud esiwanemad muistsete greeklaste ja roomlaste wiisi hakkajad jumalate ja kõrgemate olemiste kujusid tegema. Nii palju kui teada, leidus esiwanematel kolme kõrgema olemise kujusid: peko, tõnni ja metsiku. Peko ja tõnni kujusid walmistati tawalisesti wahast, Tõnni kuju wahel muustki ainest, metsiku kuju õlgedest. Peko ja tõnni kuju peeti aitades, metsiku kuju wiidi wäljale. Nii palju kui meie ajal aru saab, ei leidnud need kolm kõrgemat olemist üleüldist auustamist, waid enam kohalikku; kus auustati üht, kus teist. Kõigilt neilt kolmelt, pekolt, tõnnilt ja metsikult loodeti auustamisega wilja ja karjasigiduse saamist ja kahju eest kaitsemist. Enam, wähem ohwerdati neile kolmelegi.

Esiwanemad ei kumardanud loodust ega looduse wägesid, waid otsisiwad loodusest ja looduse wägedest waimu. Nad arwasiwad, et nagu inimesel hing, niisama puudel, weel, mäel, maal j. n. e. on. Seda hinge hüüdsiwad nad haldjaks. Nad tundsiwad mets-, wee-, majahaldjaid j. n. e. See haldjas asus metsas, wees, maas ehk mujal ja warjas oma elukohta. Isegi inimesel arwati oma haldjas olewat, kes inimest juhatas ja aitas. Mõne inimese haldjas lahkub ajuti kas liblika, kärbse ehk muu hingelise näol inimesest ja läheb mujale uitama. Uitades saab haldjas muude waimudega kokku ja kuuleb neilt mõnesugusid saladusi. Isegi surnute juurde tungib niisugune kehast lahkunud haldjas ja saab surmariigist mõnesugust tarkust kätte. Inimene, kellel niisugune wahel kehast lahkuw haldjas on, saab targaks ja wõib oma tarkusega wõi sõnadega suuri asju korda saata. Niisugune tark paneb oma sõnadega mitmesugused muud haldjad oma sõna kuulma. Nimelt peawad muud haldjad targa tahtmist tegema, kui tark muude haldjate saladused kätte saanud. Seda wiisi parandab niisugune tark haigusi, wõtab wigasid, saadab kurja kõrwale, toob õnne ja hääd asemele.

Haldjaid oli esiwanemate arwamise järele kõik loodus täis. Looduses ei olnud haldjad elukohtade külge köidetud, waid wõisiwad wabalt mujalegi minna. Ei saanud siis haldjas otsa, kui ka haldja eluase, puu, maha raiuti. Haldjas lahkus maharaiutud puust ja wõttis enesele mõnes muus puus eluaseme. – Nagu tuttaw, toodi wanal ajal puudelegi ohwrid: Mil ohwerdati raha, mil hõbewalget, mil lintisid ja paelu, mil midagi muud. Need ohwrid ei olnud muidugi puule enesele määratud, waid sellele haldjale, kes puus asus. Ülepää usuti haldjatest ja kõigist jumalatest, et nad hääd ja kurja wõiwad teha. Et nad kurja ei teeks, seks neile nimelt ohwerdati. Kui palju esiwanemad kuradit tundsiwad, on raske ütelda. Näib, et nad kurje waimusid palju tundsiwad, aga nende päämehest wähä teadsiwad. „Wanapagan,” kellega meie päiwil wanus juttudes saadanat tähendatakse, näikse alles ristiusu ajal eluõiguse saanud olewat. Niisama on sarwikul, kuradil ja muil selle olemise nimetustel ristiusu maik juures.

Majades elasiwad hoonehaldjad ehk ka majawarjajad. Lõunapoolsed eestlased nimetawad niisugust majawaimu Wiruskundreks. Hoone- wõi majahaldjas kaitses ja warjas maja. Tondist selle wasta arwati, et ta kahju püüab teha.

Tonti kardeti kangesti. Tondi sarnane kardetaw waim oli ka koll. Tulihännad, pisuhännad ehk kratid wedasiwad warandust kokku, küll wilja, küll raha, küll muid aineid. Puuk muretses piima ja wõid.

Metsas asusiwad pääle metshaldja weel tabowane, kõwersilm, metsakaja ja mõned muud waimud.

Wesi on niisama täis haldjaid. Wees asub Wellamo, kellest aga Eestis koguni wähä teatakse; niisama wiibib seal Ahti. Tihti kõneldakse wete emast. Kõige tuttawam weewaim on näkk. Näki püüd on tawalisesti inimesi oma riiki ahwatleda. Sagedasti tuleb ta ilusa lauluga inimesi meelitama.

Surma tulekut kuulutas mardus ette. Elu pärast surma usuti kindlasti. Surnutele anti tihti nende maapäälsed tööriistad, aga pääle selle ka toitu kaasa. Iseäralikkudel kordadel wõisiwad surnud kodu käima hakata. Kodukäijaid kardeti kangesti. Tunti ometi mõnesugusid abinõusid kodukäijate kodukäimise wasta. Arwati, et surnud elusate kallal luupainajateks wõiwad käia ja ööseti oma painamisega elusaid kangesti waewata. Näib, et hallidki õieti surnute hinged oliwad. Hallid käisiwad niisama inimesi waewamas ja inimestele külmatõbe tegemas. – Hingede ajal arwati kõigil surnutel luba olewat maa pääl käia. Siis kaeti neile tubades laud ja kutsuti neid sööma. Maja elanikud katsusiwad sel ajal hästi wagusalt elada.

Surnud elasiwad Manalas edasi. Manala üle walitses Mana. Mana kõrwal nimetatakse weel Tuonet ja Kalmat. Kalma oli kalmude ehk haudade walitseja. Tuone elukoht oli Tuonela. Manala wõi Tuonela oli tume rõõmuta koht. Sinna saiwad kõik surnute hinged, oliwad nad hääd ehk kurjad. Niipalju kui praegusel ajal wõib aru saada, ei tuntud põrgut, wähemalt mitte praeguses tähenduses. Niisama ei tasutud pärast surma ikka elustehtud tegude järele.

Üleüldse näitab esiwanemate usk, et esiwanemad palju naabritelt lainanud. Palju, mis meile näib meie oma olewat, on õieti naabrirahwastelt saadud. Aga esiwanemad on wõõrastelt saadud ainete kallal tööd teinud, esiwanemate luulekujutus ained sulatanud ja neile wiimaks niisuguse kuju annud, nagu oleksiwad nad luu Eesti luust, liha Eesti lihast.