2. Esimene liiwlaste piiskopp Meinhard 1186–96.
Saksa kaupmeeste hulgaga tuli Meinhard kewadel 1186 Liiwimaale, purjutas Wäinajõge mööda ülesse ja läks maale Üksküla juures. Üksküla oliwad Saksa kaupmehed juba ennemalt asupaigaks walinud. Et Meinhard aastal enne seda isi ja nüüd möödaläinud talwel ka teiste koju tagasiläinud kaupmeeste käest natuke Liiwi keelt õppinud oli, palus ta Polotski würsti Wladimiri, kellele suur jagu Wäina jõeäärseid maid maksusid maksis, et temale luba annetaks rahwast ristiusku pöörda. Wladimir ei kuulnud mitte üksi ta palwet, waid kinkis temale weel mitmesuguseid kallid kingitusigi.
Üksküla ümberkaudu algas Meinhard liiwlastega esimest ristiusule pöörmise katset. Tal läks pea korda mõnda suuremat ja tähtsamat meest enese poole wõita. Esimesed liiwlased, keda Meinhard ristis, oliwad Ilo ja Wiitso, kelle eesmärgi järele weel palju teisigi tegi. Uute ristiinimeste ja mõne kaasatoodud sakslase abiga hakkas Meinhard Liiwimaal esimest kristlikku kirikut ehitama. Breemeni pääpiiskopp Hartwih II. seda kuuldes läkitas Meinhardile mitmesugust materjali, mõnda ehitusemeistrit ja kaastöötegijat abiks. Kui teisel talwel (1186) Leedu rahwas maad häwitama tuliwad ja hulga liiwlasi wangi wiisiwad, wõttis Meinhard seltsimeestega Ükskülas kärmesti sõjariistad kätte, säädis ennast metsa ülesse, kust waenlased läbi pidiwad minema, langes ilma ootamata nende kallale ja wõttis saagi käest ära. See wahwa ja julge tegu aitas rohkem kui armuõpetuse kuulutus. Paljud lasksiwad endid Ükskülas ristida, nõndasama ka Wäina saarel, Dal-Holmis, Üksküla ja Wäinajõe suu wahel. Kui liiwlased ristiusku kindlateks jäiwad, lubas Meinhard oma kulu pääl rööwlite sarnaste naabrite pääletungimise warjuks kindlat lossi ehitada lasta. Et liiwlased selle pakkumisega kõigest südamest rahul oliwad, laskis Meinhard aastal 1187 Ojamaalt müürisseppi ja kiwiraiujaid tulla, kes Ükskülasse wäikese kindluse ehitasiwad. Semgallased aga, kellel lubja ühendaw wägi tundmata oli ja uus kindlus tulewikus kardetawaks minewat näitas, tuliwad köitega sinna, katsusiwad kindlust Wäinajõkke tõmmata, ega jätnud enne järele, kui mõned neist surma saiwad. – Aastal 1188 ehitas Meinhard Holmigi kiriku ja kirikuga ühes, nagu Ükskülas, kindluse. Enne weel kui teise kiriku ehitus walmis sai, nimetas Breemeni pääpiiskop Hartwih II. Meinhardi tubli ja wäsimata rahwa ristiusku pöörmise eest aastal 1188 piiskopiks. Selleaegse paawsti Klemens III. kirja läbi, mis Meinhardi uude ametisse kinnitas, oli Hartwih asja nõnda kaugele ajanud, et Üksküla piiskopikond tulewikus Breemeni pääpiiskopi maadega ühendati. Seepärast pidiwad kõik järeltulewad Liiwimaa piiskopid Breemeni pääpiiskopi käsualused olema.
Saksamaalt tagasi tulles oli Meinhard munga Teodórihu ehk Diitrihi, kes pärast Eestimaa piiskopiks sai, Breemenist ligi toonud ja Treideni poole rahwast ristiusku pöörma saatnud. Hakatuses läks Teodórihi asi wäga hästi. Munk asus linna elama ja hakkas põldu harima. Kui aastal 1189 pikaldane wihm liiwlaste põldusid wee alla pani ja lõikuse lootusele täieste otsa tegi, Teodórihi põllul aga midagi wiga ei olnud, nimetas üks preester wõi ettekuulutaja Teodórihi nõiaks. Liiwlased tõstsiwad Teodórihi wastu mässamist ja tahtsiwad munga wihastatud jumalatele ohwerdada. Enne kui see sündis, küsisiwad nad ometi weel jumala käest nõu. Seks paniwad nad oda püha tamme alla ja wiisiwad walge hobuse, kes jumalate tahtmist kuulutama pidi, odast üle. Teodórihi õnneks astus hobune pahema ehk elu jalaga üle oda. Seda nähes ütles ettekuulutaja, et ristirahwa Jumal wist ilma nägemata hobuse seljas istuda ja hoost juhtida; ta laskis hobuse selja puhtaks pühkida ja hoost uuesti üle kardetawa oda wiia. Et hobune teist korda elu jalaga üle astus, oli Teodórih päästetud. Selle läbi tõusis liiwlaste seas suurem usaldus Teodórihi wastu. Nüüd heitsiwad mõned naisterahwadki, kes iseäranis kindlasti wanast usust kinni pidasiwad, ristiusku ja saiwad ristitud. Kõige tähtsam oli uutest ristiinimestest liiwlaste wanem Kaupo[1] keda Teodórihi arstirohud rasketest haawadest terweks tegiwad. Kaupo laskis ennast Treidenis ristida ja jäi eluotsani usklikuks ristiinimeseks.
Waheajal oliwad liiwlased Wäinajõe ääres tõotuse unustanud ja Meinhardist lahkunud, sest see oli neile Breemeni pääpiiskopi ülemast walitsusest kõnelenud ja kümnese säädmist nõudnud. Ristitud ruttasiwad jõkke ja pesiwad eneste päält ristimise maha (1192). Wihas läksiwad Üksküla ja Holmi liiwlased nõnda kaugele, et nad piiskopi waranduse ära wõtsiwad ja mitmele piiskopi seltsimehele tublisti walu andsiwad. Sellepärast wõttis Meinhard nõuks Saksamaale tagasi minna ja säält enesele abi muretseda. Liiwlased, kes ta nõust aru saiwad ja kartsiwad, et ta hulga sõjameestega tagasi tuleb, palusiwad teda päält näha alandlikult eneste juurde jääda („ükski karjane ei jäta oma lambaid hundi lõugu“) ja lubasiwad edespidi ristiusku kindlaiks ja truiks jääda. Meinhard andis järele, saatis koju minewaid kaupmehi kuni Wäinajõe suhu ja läks siis Holmi tagasi. Siin wõeti teda aga hirwitamisega ja naeruga wasta. Aru saades, et kõik liiwlased wasta tahtsiwad hakata, ruttas piiskop Üksküla kindlusesse ja wõttis nõuks Eestimaale põgeneda, kust ta talweks sinna jäänud kaupmeestega Ojamaale lootis purjutada. Liiwlased saiwad sest märku. Nad tahtsiwad tee pääl piiskopi kallale langeda ja teda ära tappa. Treideni mehel Ärnol aga oli auuwäärt wanamehest hale meel ja andis seepärast temale liiwlaste kurja nõu teada. Nüüd jättis Meinhard põgenemise mõtte järele ja läkitas oma truu kaastöötegija Teodórihi Rooma, paavstile hädaohust sõnumit wiima ja abi paluma. Kawalusega pääsis Teodórih liiwlaste tagakiusamise eest, kes teda niisama wähe kui piiskopp Meinharti omalt maalt ära minna lasta tahtsiwad. Teodórih istus preestri riides, palweraamat ja püha wesi käes, hobuse selga, üteldes, ta pidada haigeid waatama minema. Sel kombel pääsis ta õnnelikult üle raja. Selle pääle läks ta aastal 1193 paawsti Kölestini III. juure, kes Liiwimaa kirikut kaitseda lubas ja käsu andis, et neid, keda ristitud, usust taganeda ei lasta, waid, kui tarwis, wäega ja wõimusega ristiusku pidama sunnitakse. Seks tarwitas ta wäga liht abi, mis sel ajal alles täiesti moodis oli: ta kuulutas Liiwimaale ristisõda ja lubas neile, kes kirikule appi lähewad, kõiki elus tehtud pattusid andeks anda. Siiski jäi abi kauemaks tulemata kui arwati. – Surma ligi tundes laskis Meinhard liiwlaste wanemaid surmawoodi ette tulla, manitses neid isalikult kiriku sõna kuulda, mis nad ka lubasiwad, ja suri siis aastal 1196.
- ↑ Mõned ütlewad, et alles piiskopp Albert teda ristinud olla.