14. Eestlaste wiimne wastahakkamine.
Wenelaste sõja wasta walmistamisest kuuldes tõusiwad eestlased weel üks kord ülesse, lootes wenelaste abiga sakslasi Eestimaalt wälja kihutada. Waenutuli hakkas see kord kõige esmalt Saaremaal põlema. Siin oli Waldemar 1222. enne kojuminekut praeguse Kuresaare kohta kindla kiwilossi ehitada lasknud ja Daani soldatid sisse pannud. Waewalt oli kuningas suurema sõjawäega saare päält ära läinud, kui saarlased kohe wihatud lossi kallale tungisiwad, lossi põhjani ära häwitasiwad, aga sõjamehi ometi wabalt minna lasksiwad.
Kui see ootamata wõidusõnum laiale lagunes, algas eestlaste poolt üleüldine mässamine sakslaste wasta. Warbjalas wõeti nõuks sakslastele ja daanlastele ots teha ja maa tagasi wõita. Seepärast langesiwad eestlased igalt poolt ristirahwa kallale. Sakalased tegiwad kõige esmalt Wiljandis 1223 hakatuse. Säälses ordowendade lossis läksiwad eestlased ühel pühapäewal Jumalateenistuse ajal kirikusse rüütlite kallale ja tapsiwad need ära. Rüütlite werest aurawad mõõgad läkitasiwad nad weel selsamal päewal wõidumärgiks Ugauniasse ja käskisiwad säälseid eestlasi nõndasama teha. Järwamaal peksiwad eestlased Daani ülema ja kõik teised daanlased surnuks. Ristimine pesti weega päält ära. Surnuaias hingawad surnud kaeweti maast wälja ja põletati tules ära. Elumajasid loputasiwad eestlased weega ja pühkisiwad siis luudadega puhtaks, et wiimaseid wihatud ristiusu jälgi ära kustutada. Käsk surma ja elu pääle daanlaste ja sakslaste wasta wõidelda käis läbi terwe Eestimaa. Kiiresti saatsiwad eestlased Nowgorodi sõnumi ja palusiwad wenelasi appi. Pea selle järele tuliwad Wene sõjamehed Eestimaale ja wõitsiwad Wiljandi, Otepää ja Tartu lossid ära. Päälegi oliwad Pihkwa ja Susdali maakonnas weel mitmed wäehulgad walmis iga silmapilk eestlastele appi tulema.
Daanlaste pääkindlus Tallinn pani kõwasti saarlaste kallaletungimise wasta. Ugaunias ja Sakalas möllasiwad eestlased nõnda, et ordowennad ära põgenesiwad ja Riia piiskoppi appi palusiwad. Sellega oli nende ilus walitsuse lootus Eestimaal otsa lõpnud. Üksi selle tingimisega lubasiwad piiskopi wasallid ordole abi, kui wiimane ühe kolmandiku Eestimaa jaoga rahul on, aga kaks kolmandikku Lihula ja Riia piiskopile jagab. Suures hädas wõttis ordo selle tingimise wasta, ehk küll rüütlid ikka weel terwet Eestimaad eneste alla wõita lootsiwad.
Nõnda kudas maha räägitud, läksiwad nüüd Riia piiskopi wasallid ordowendadega üheskoos wõitlema. Kõigepäält piirasiwad nemad Wiljandi ja siis Paala lossi ümber, aga ilmaasjata, sest eestlaste wägi oli suur. Pea sattusiwad nad 1223 eestlastega lahingus kokku, kus wahwa ordo rüütel Teodórih surma sai, aga ka 600 eestlast surnult lahingi platsile jäiwad. Teised kaasa wõidelnud eestlaste sõjawäe salgad leidsiwad metsades ja soodes otsa. Selle wõitlusega läks eestlaste wõidutäht looja. Warsti selle järele kutsusiwad rüütlid ja Riia piiskopi alamad kõik sõbrad Wiljandi linna ärawõitmisele. Hobustega ja jala läksiwad suured hulgad lätlasi ja liiwlasi sakslastega ühes Wiljandisse. Neljateistkümnepäewase ümberpiiramise järele pidiwad wenelased lossis alla heitma. Wangiwõetud eestlased ristiti uuesti, suur hulk wenelasi aga tõmmati see eest wõlla, et nad esimesi aidanud (1223). Nagu Wiljandis, läks lugu Paala lossigagi. Nüüd katsusiwad rüütlid Tartutki ära wõtta; nad piirasiwad kindla lossi ümber, aga ei jaksanud wäheste meestega ometi midagi teha, jätsiwad asja järele ja ruttasiwad Tallinnale appi. – Pea tuliwad eestlaste kutse pääle 20,000 wenelast (enamasti Nowgorodist ja Pihkwast) Eestimaale, häwitasiwad Sakalamaad hirmsasti, saatsiwad Tartu ja Otepähä omastele abi, piirasiwad Tallinna ümber, aga pidiwad nelja nädala pärast koju tagasi pöörma, ilma et linna ärawõtta oleksiwad wõinud, sest mongollased oliwad selle aja sees Wenemaale tunginud.