Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Albert I. von Buxhövden ehk Appeldern kolmas liiwlaste piiskopp 1199–1229

Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu
Matthias Johann Eisen

4. Albert I. von Buxhövden ehk Appeldern kolmas liiwlaste piiskopp 1199–1229.

Waewalt oli wägew paawst Innotkens III. Bertoldi surmasõnumit kuulda saanud, kui ta Saksamaal kohe uue ristisõja ettewõtmist kuulutada laskis ja seda niisama kõrgeks kui Jeruusalemma minemist säädis. Seda tegi ta iseäranis seepärast, et ta kirikule kõigi maade üle täit wõimust saada soowis. Selsamal aastal, 1199, nimetas Breemeni pääpiiskop Hartwih Breemeni siiamaalse doomipraose Albert von Buxhövdeni ehk Appelderni Liiwimaa piiskopiks. Albertil oli wiis wenda, kellest kolm, Hermann, Engelbert ja Rotmar waimulikku seisusesse astusiwad ja igamees tema käest Liiwimaa kiriku kõrgeid ametid saiwad; teised kaks wenda, Diitrih ja Johannes wõtsiwad rüütlitena paganate wastu wõitlemisest osa. Kui Albert ristijutluste läbi kokku tulnud sõjawäge järele waadanud, läks ta põhjapooolistesse maadesse reisima. Kõige päält purjutas ta Ojamaale, kus üksi 500 sõdijat Liiwimaa jaoks kokkutulnud oli – siis Daanimaale, kelle kuningas Knuut eht Kanut VI. (1182–1202) praegu Läänemere mererööwlid ärawõitnud oli ja ilma kelle loata tulus ei oleks olnud sõjawäega Liiwimaale minna. Sellepääle oliwad Daani kuningad ammu juba silmi heitnud. Kui Albert Kanuti käest kallid kingitusi oli saanud, pööris ta Saksamaale keisri Wilipi juure tagasi. Reisil ei unustanud piiskop kuskil ära inimesi ristisõjale äratada. Et Albert pääle paawstist tõotatud pattude andeksandmise ja õndsuse weel rikast saakigi lubas, tuli pea rohkesti sõjamehi kokku, kellega ta kahekümnel kolmel laewal Wäinajõe poole purjutas. Tal ei olnud mitte üksi nõu rahwast ristiusku pöörda, waid ka maad enese alla wõita. Ühes käes Kristuse rist, teises mõõk, astus ta Liiwimaa rannas maale maad ära wõitma ja rahwast orjaikke köitma.