Dorian Gray portree/XVIII
←XVII
|
Dorian Gray portree Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XIX→
|
KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
Järgmisel päeval ei lahkunud ta kodust ja veetis suurema osa ajast oma toas, olles haige surmahirmust ja ometi ükskõikne elu enda vastu. Teadmine, et tema peale peetakse jahti, teda aetakse taga ja varitsetakse, hakkas teda valitsema. Paljas gobelääni liikumine tuules tõi talle värinad. Langenud lehed, mis tuul pildus vastu tinutatud ruute, tundusid talle tema oma nurjunud kavatsustena ja metsikute kahetsustena. Niipea kui ta sulges laud, nägi ta madruse luuravaid silmi rõske klaasi taga ja hirm näis jällegi suruvat oma käe tema südamele.
Aga ehk oli see olnud ainult tema kujutelm, mis oli kutsunud ööpimedusest kättemaksu ja asetanud karistuse inetud viirastused tema silmade ette? Tegelik elu oli mingisugune ürgsegu, kuid kujutluses oli midagi hirmsat loogilist. Kujutlus just oligi see, mis pani südametunnistuse taga kiusama patusamme. Kujutlus sündis ka iga kuritegu kandma iseenda inetuid poegi. Tegelikus maailmas jäid kurjad karistamata ja heateod tasumata. Edu anti tugevaile, kaotus heideti nõrkadele õlgadele. See oli kõik. Pealegi, kui mõni võõras oleks maja ümber hiilinud, siis oleksid teda pidanud nägema teenrid või valvurid. Oleks peenralt leitud mõni jälg, siis oleks aednik sellest teatanud. Jah, see pidi olema ainult kujutelm. Sibyl Vane’i vend polnud mitte tulnud teda tapma. Tema oli oma laeval minema purjetanud, et kusagil talvisel merel hukkuda. Igatahes tema pärast võis ta olla mureta. Mees ei teadnudki, kes tema oli, ei võinudki seda teada.
Ja ometi – kui see tõesti oli olnud ainult viirastus, kui hirmus oli siis mõelda, et südametunnistus võib sünnitada niisugused fantoomid ja anda neile nähtava kuju, pannes nad isegi sul silma ees liikuma! Missugune peab siis küll tema elu olema, kui ööl ja ka päeval kuritegude varjud teda piiluvad väikseist nurkadest, irvitavad teda salapaigult, sosistavad talle kõrva pidulaual, äratavad ta oma jäiste sõrmedega, kui ta mõtleb uinuda! Kuna see mõte tal läbi peaaju roomas, läks ta hirmu pärast valgeks ja õhk tundus äkki olevat külmemaks muutunud. Oo! millisel metsikul hulluse silmapilgul oli ta küll oma sõbra tapnud! Kui tontlikult kohutav oli juba paljas mõte sündmusest! Ta nägi kõike jälle uuesti. Iga inetu üksikasi tuli ühes hirmuga uuesti meelde. Aja mustast kuristikust tõusis kohutavalt punasesse mähituna tema patu kuju. Kui lord Henry kell kuus tema juurde tuli, leidis ta tema nutvana, nagu peaks tal süda lõhkema.
Alles kolmandal päeval julges ta välja minna. Oli midagi selget ja okaspuulõhnalist selles talvehommikus, mis näis talle tagasi toovat rõõmu ja eluiha. Kuid mitte ainult füüsiline ümbrus polnud toonud seda muutust. Tema oma loomus oli tõusnud liialdatud hirmu vastu, mis oli püüdnud kõigutada ja hävitada tema rahuliku tasakaalu. Õrnade ja peente loomustega on ikka nõnda. Nende tugevad erutused peavad kas painduma või murduma. Nemad kas tapavad inimese või surevad ise. Pealiskaudsed valud ja armastused elavad edasi. Suured armastused ja mured hävivad nende eneste tõttu. Pealegi oli ta nüüd veendunud, et ta oli olnud hirmuhaaratud kujutluse ohver, ja oma hirmus nägi ta nüüd veel midagi haletsemisväärset ja põlastavat.
Pärast einet kõndis ta hertsoginnaga tund aega aias ja siis sõitis ta läbi pargi, et ühineda jahiseltskonnaga. Karge härmatis kattis soolakihina rohu. Taevas oli nagu sinisest metallist kummuli karikas. Õhuke jääkile looris madala, pillirooga palistatud järve pinda.
Männimetsa nurgal märkas ta sir Geoffrey Clouston’i, hertsoginna venna, kes võttis tühje padruneid püssist välja. Dorian kargas vankrilt maha, käskis kutsaril koju sõita ja läks läbi närtsinud sõnajalgade ning tiheda alusmetsa oma külaliste poole.
„Läheb jaht hästi, Geoffrey?” küsis ta.
„Mitte väga, Dorian. Ma arvan, suurem osa metsalinde on läinud lagedale. Pärast lõunaoodet õnnestub ehk paremini, kui kuhugi mujale läheme.”
Dorian sammus tema kõrval. Terav, lõhnav õhk, metsas helkivad pruunid ja punased värvid, ajajate karedad hääled, mis aeg-ajalt kõlasid, sellele järgnevad teravad paugud – see kõik võlus teda ja täitis ta kaasakiskuva vabadustundega. Teda valdas õnne muretus, võimas rõõmu ükskõiksus.
Äkki tõusis vanast rohusasist sammu paarikümne tagant nende eest mustaga tipitud püstkõrvadega jänes, keda tema pikad tagukoivad edasi viskasid. Ta tõttas lepatihniku poole. Sir Geoffrey pani püssi palge, kuid looma liigutuste ilus tundus midagi nii imelikult võluvat, et Dorian Gray hüüdis:
„Ärge laske, Geoffrey. Laske ta elab.”
„Lollus, Dorian!” naeris tema kaaslane, ja kui jänes juba tihnikusse kadus, andis ta tuld. Kostis kaks karjatust, üks valus vaevleva jänese suust, mis oli hirmus, teine surmapiinas inimese suust, mis oli veel hirmsam.
„Armuline taevas! Tabasin ühte ajajat!” hüüdis sir Geoffrey. „Missugune totter küll see mees pidi olema, kes ronis püssi ette! Jätke laskmine seal!” hüüdis ta nii valjusti kui suutis. „Inimest on tabatud.”
Peavaht tuli joostes, kepp käes.
„Kus, sir? Kus ta on?” hüüdis ta. Samal ajal lakkas laskmine kogu liinil.
„Siin,” vastas sir Geoffrey pahaselt ja tõttas tihnikusse. „Miks pagana pärast ei hoia teie oma inimesi tagasi? Kogu mu jaht on tänaseks rikutud.”
Dorian vaatas pealt, kui nad lepatihnikusse kadusid, lükates peeni, painduvaid oksi kõrvale. Mõne silmapilgu pärast ilmusid nad uuesti, kandes enestega mingit keha päiksepaistele. Ta pöördus hirmunult kõrvale. Talle näis, nagu käiks õnnetus igal pool tema kannul, ükskõik kuhu ta läheb. Ta kuulis Geoffrey’d küsivat, kas mees on tõesti surnud, ja kuulis ka peavahi jaatavat vastust. Äkki tundus talle mets täidetuna elavate nägudega. Kuuldus nagu tuhandete jalgade müdin ja vaiksete häälte sumin. Suur vaserinnaline faasan läks läbi okste üle nende peade.
Mõne hetke pärast, mis olid temale ta vapustatud seisukorras nagu lõpmatud piinatunnid, tundis ta kätt oma õlal. Ta võpatas ja vaatas ümber.
„Dorian,” ütles lord Henry, „parem oleks, kui neile ütlen, et täna jaht lõpetataks. Avaldaks halva mulje, kui laskmist jätkataks.”
„Sooviksin, et see igaveseks lõpetataks, Harry,” vastas ta kibedalt. „Kogu see asi on inetu ja julm. On see mees…?”
Ta ei suutnud lauset lõpetada.
„Kardan küll,” vastas lord Henry. „Ta on kogu laengu rinda saanud. Ta pidi küll peaaegu silmapilkselt surema. Tulge, lähme koju.”
Peaaegu sada jardi läksid nad vaikides teineteise kõrval puiestee poole. Siis vaatas Dorian lord Henryle otsa ja ütles raske ohkega:
„See on halb enne, Harry, väga halb enne.”
„Mis asi?” küsis lord Henry. „Oo! see õnnetus, arvan ma. Mu kallis poiss, sinna ei võidud ju parata. See oli mehe oma süü. Miks läks ta püsside ette. Pealegi ei puutu see meisse. Geoffrey’le on see muidugi õige rumal. Ajajat ei tohi kõrvetada, see paneb arvama, et oled halb laskja. Ja Geoffrey ei ole seda, tema laseb väga hästi. Kuid asjata on sellest rääkida.”
Dorian raputas pead. „See on halb enne, Harry. Mul on tundmus, nagu peaks kellegagi midagi halba juhtuma. Minuga võib-olla,” lisas ta juurde, lastes piinatundel käe üle silmade käia.
Vanem mees naeris. „Ainuke hirmus asi maailmas on igavus, Dorian. See on ainuke patt, millel puudub andeksand. Kuid meie pole nähtavasti määratud selle käes kannatama, ehk olgu siis, et asjast ka lõunalaual edasi vaterdatakse. Ma pean neile ütlema, et see aine on keelatud. Ja mis puutub ennustusse, siis pole niisugust asja üldse olemas. Saatus ei läkita käskjalga. Selleks on ta liiga tark või liiga julm. Pealegi, mis võiks teiega juhtuda, Dorian. Teil on maailmas kõik, mida inimene vajab. Pole ainustki hinge, kes rõõmuga ei vahetaks oma paika teie paiga vastu.”
„Pole ainustki inimest, kellega mina paiku ei vahetaks, Harry. Ärge naerge nõnda. Mina räägin tõtt. Vilets talupoeg, kes praegu surma sai, on paremas seisukorras kui mina. Mul pole hirmu surma ees, vaid ma kardan surma tulekut. Tema kohutavad tiivad näivad minu ümber lehvivat tinases õhus. Armuline taevas! Kas te ei näe seal põõsa taga seda meest, kes mind silmitseb, mind ootab?”
Lord Henry vaatas sinnapoole, kuhu näitas värisev kinnastatud käsi. „Jah,” ütles ta, „näen seal aednikku teid ootamas. Ta tahab vististi küsida, mis lilli te õhtuks lauale soovite. Kui hirmus närviline te olete, mu kallis poiss! Te peate minu arsti konsulteerima, kui linna läheme.”
Dorian tõmbas kergemalt hinge tagasi, kui ta nägi aednikku lähenevat. Mees kergitas kübarat, vaatas silmapilguks viivitades lord Henry poole, võttis siis taskust kirja ja andis oma härrale. „Armuline proua käskis vastust oodata,” lausus ta.
Dorian pistis kirja tasku. „Öelge armulisele prouale, et ma tulen sisse,” ütles ta külmalt. Mees pöördus ümber ja läks ruttu maja poole.
„Kui väga naised armastavad teha hädaohtlikke asju!” naeris lord Henry. „See on üks nende omadusi, mida ma kõige rohkem imetlen. Naine flirdib igaühega seni, kui teised pealt vaatavad.”
„Kui väga teie armastate hädaohtlikke asju rääkida, Harry! Praegusel silmapilgul eksite teie. Minule meeldib hertsoginna väga, kuid ma ei armasta teda.”
„Ja hertsoginna armastab teid väga, kuigi te temale vähem meeldite. Nõnda sobite hästi.”
„Teie räägite skandaalist, Harry, aga selleks pole vähematki põhjust.”
„Iga skandaali aluseks on mingi ebakõlbeline kiindumus,” ütles lord Henry sigaretti süüdates.
„Epigrammi saavutamiseks ohverdaksite igaühe, Harry.”
„Maailm läheb vabatahtlikult siia ohvrialtarile,” kõlas vastus.
„Tahaksin, et võiksin armastada,” hüüdis Dorian Gray sügava liigutusega hääles. „Kuid ma olen nähtavasti kire kaotanud ja iha unustanud. Olen liiga keskendatud iseendasse. Minu enda isik on mulle muutunud koormaks. Tahaksin pääseda, ära minna, unustada. Rumalus oli üldse siia tulla. Ma pean vististi Harvey’le telegrafeerima, et ta hoiaks jahtlaeva valmis. Laeval on kindel.”
„Kindel mille ees, Dorian? Midagi vaevab teid. Miks ei taha te mulle öelda, mis see on? Te teate, ma oleksin teile abiks.”
„Ma ei või seda öelda, Harry,” vastas ta kurvalt. „Ehk on see ka ainult minu kujutlus. See õnnetu sündmus erutas mind. Mul on hirmus aimus, nagu võiks ka minuga midagi niisugust sündida.”
„Missugune rumalus!”
„Loodan, et see on nõnda, aga ma ei saa tundmusest lahti. Ah! seal on hertsoginna. Ta paistab Artemisena, kes riietatud rätsepa-õmmeldud kleiti. Nagu näete, oleme juba tagasi, hertsoginna.”
„Ma kuulsin juba kõik, mr. Gray,” vastas tema. „Vaene Geoffrey on hirmus ärritatud. Ja nagu kuuldub, olete teie teda palunud jänest mitte lasta. Kui imelik!”
„Jah, see oli väga imelik. Ma ei tea, mis mind ajas seda ütlema. Mõni tuju, arvan ma. Ta paistis kõige armsamana väikeste elusate olevuste seas. Kuid mul on kahju, et nad sellest mehest teile rääkisid. See on nii inetu lugu.”
„Tüütu lugu!” hüüdis lord Henry vahele. „Sel pole vähematki psühholoogilist väärtust. Oleks Geoffrey seda meelega teinud, kui huvitav oleks see siis olnud! Mina tahaksin heameelega kedagi tunda, kes oleks tõeline mõrvar.”
„Kui hirmus te olete, Harry!” hüüdis hertsoginna. „Eks ole, mr. Gray? Harry, mr. Gray’l on jällegi halb. Ta kipub minestama.”
Kõike jõudu koondades sai Dorian endast võitu ja naeratas. „Pole midagi, hertsoginna,” lausus ta. „Minu närvid on hirmsasti käest ära. See on kõik. Kardan, et ma täna liiga palju käisin. Ma ei kuulnud, mis Harry ütles. Oli see midagi väga halba? Mõni teine kord öelge seda mulle. Ma pean vististi minema ja pikali heitma. Te vabandate mind, eks ju?”
Nad olid astmete reani jõudnud, mis viis talveaiast terrassile. Kui klaasuks Doriani järel kinni oli langenud, pöördus lord Henry ümber ja vaatas oma väsinud silmadega hertsoginna otsa. „Olete teie temasse väga armunud?” küsis ta.
Hertsoginna viivitas vastusega pisut ja silmitses maastikku. „Tahaksin seda isegi teada,” ütles ta viimaks.
Lord Henry raputas pead. „Teadmine oleks saatuslik. Kindlusetus on see, mis võlub. Udu muudab asjad imeliseks.”
„Võib tee kaotada.”
„Kõik teed lõpevad samal punktil, kallis Gladys.”
„Kus nimelt?”
„Pettumuses.”
„Sellega alustasin oma elu,” ohkas ta.
„Ta tuli krooniga.”
„Olen tüdinud maasikalehtedest[1].”
„Nad sobivad teile hästi.”
„Ainult avalikus paigas.”
„Teie tunneksite neid vajaka olevat,” ütles lord Henry.
„Mina ei kaota ainustki lillelehte.”
„Monmouth’il on kõrvad.”
„Vanad on raske kuulmisega.”
„On ta kunagi armukade olnud?”
„Tahaksin, et ta oleks olnud.”
Lord Henry vaatas ringi, nagu otsiks ta midagi. „Mis te otsite?” küsis hertsoginna.
„Teie floreti nuppu,” vastas lord. „Teie pillasite ta maha.”
Hertsoginna naeris. „Näokate on mul alles ees.”
„Ta teeb teie silmad meeldivamaks,” kõlas vastus.
Naine naeris jällegi. Tema hambad särasid nagu valged seemned sarlakpunases puuviljas.
Ülal oma toas lamas sohval Dorian Gray, kogu keha koekiududes värisev hirm. Elu oli äkki muutunud liiga vastikuks koormaks, et teda kanda. Õnnetu ajaja hirmus surm püssi ees tihnikus, nagu oleks ta mõni metsloom, tundus Dorianile tema enda surma endena. Lord Henry juhuslikku küünilist nalja kuuldes pidi ta esiti peaaegu minestama.
Kell viis kõlistas ta teenrile ja andis talle käsu pakkida öiseks kiirrongiks, mis linna läheb, ja hoolitseda selle eest, et vanker oleks trepi ees pool üheksa. Ta oli otsustanud Selby Royalis mitte enam silma kinni panna. See oli halbaennustav paik. Surm kõndis siin päise päeva ajal. Rohi metsas oli rüvetatud inimverega.
Siis ta kirjutas tähekese lord Henryle, teatades, et tema läheb linna arsti juurde, ning paludes teda oma äraolekul külaliste lõbustamise eest muretseda. Kui ta kirja ümbrikku pani, kostis ukselt koputus ja teener teatas, ülem jahivalvur soovivat härraga rääkida. Ta kortsutas kulmu ja hammustas huult.
„Saatke ta sisse,” lausus ta mõneminutilise viivituse järele.
Niipea kui mees tuppa astus, võttis Dorian sahtlist tshekiraamatu ja tegi selle lahti.
„Teie tulite muidugi selle tänase õnnetu juhtumuse pärast, Thornton?” ütles ta sulge võttes.
„Jah, sir,” vastas valvur.
„Oli see õnnetu abielus? On tal omakseid, kes temast olenevad?” küsis Dorian tüdinult. „Kui see nii oleks, siis ei tahaks ma neid lasta puudust kannatada, vaid määraksin neile iga summa, mille teie tarviliseks peate.”
„Meie ei tea, kes ta on, sir. Sellepärast julgesingi teid tülitama tulla.”
„Teie ei tea, kes ta on?” ütles Dorian ükskõikselt. „Mis te sellega arvate? Kas ta siis teie mehi ei olnud?”
„Ei, sir. Pole teda kunagi enne näinud. Paistab teine madruse moodi olevat, sir.”
Sulg pudenes Dorian Gray käest ja tal oli tundmus, nagu oleks ta süda äkki lakanud tuksumast. „Madruse moodi?” hüüdis ta. „Ütlesite teie, et madruse moodi?”
„Jah, sir. Ta on seda moodi, nagu oleks ta mõni madrus: mõlemad käed tätoveeritud ja muud sellesarnast.”
„Kas tema juurest midagi leiti?” küsis Dorian üle laua end mehe poole küünitades ja päranisilmil talle otsa vahtides. „Midagi, mis ütleks ta nime?”
„Pisut raha, sir, mitte palju, ja kuuelaenguline revolver. Nime mitte mingisugust. Viisaka välimusega mees, sir, ainult toorevõitu. Mingisugune madrus, arvame meie.”
Dorian kargas jalule. Hirmus lootus lehvis tema ümber. Hullumeelselt haaras ta temast kinni. „Kus on see korjus?” hüüdis ta. „Ruttu! Ma pean teda kohe nägema.”
„Ta on Kodufarmi tühjas tallis, sir. Inimesed ei soovi niisuguseid asju eluhoonesse. Nad ütlevad, korjus toovat õnnetust.”
„Kodufarm! Minge kohe sinna ja oodake mind seal. Öelge tallipoisile, et ta mulle hobuse tooks. Ei. Laske olla. Ma lähen ise talli juurde. Nõnda saab rutemini.”
Vähem kui veerandtunni pärast kihutas Dorian Gray tuhatnelja mööda pikka puiesteed, niipalju kui hobuse jalad suutsid. Puud vuhisesid temast viirastuste reana mööda ja metsikud varjud langesid üle tema tee. Ühel paigal kartis hobune mingit valget posti ja pidi teda sadulast peaaegu maha paiskama. Ta sähvas ratsapiitsaga looma kaelale. See sööstis noolena läbi õhu. Kivid lendasid tema kapjadelt.
Viimaks jõudis ta kohale. Kaks meest kolasid hoovil ringi. Ta kargas sadulast ja viskas ratsutid ühele neist kätte. Kaugemas tallis paistis valgus. Millegi pärast arvas ta otsustada võivat, et korjus on seal, ja ta ruttas ukse juurde ning pani käe lingile.
Seal viivitas ta silmapilguks, tundes end seletuse lähedal, mis võib anda või rikkuda ta elu. Siis lõi ta ukse lahti ja astus sisse.
Kaugemal nurgas kottidel lamas korjus, seljas jäme pluus, jalas sinised püksid. Määrdinud taskurätik oli näole laotatud. Lihtne küünal, mis otsapidi pudeli kaela pistetud, põles tema kõrval.
Värin käis Dorian Gray’st läbi. Ta tundis, iseoma käega ei võinud ta mitte seda rätikut näolt eemaldada, ja sellepärast hüüdis ta farmi teenija.
„Võtke see rätik näolt, ma tahan teda näha,” ütles ta haaras toetust otsides uksepiidast kinni.
Kui farmi teenija oli teinud, mis kästud, astus Dorian lähemale. Rõõmukarjatus pääses tema huulilt. Tihnikus mahalastud mees oli James Vane.
Ta seisis seal mõned minutid, vahtides korjust. Koju tagasi ratsutades täitusid ta silmad pisaratega, sest ta tundis end päästetuna.
- ↑ Maasikalehed tähendavad hertsogiseisust.