Dorian Gray portree/XI

by Oscar Wilde

←X

Dorian Gray portree Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare

XII→

EPUB

ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK

Aastate jooksul ei suutnud Dorian Gray vabaneda selle raamatu mõjust. Aga ehk oleks täpsem öelda, ta ei püüdnudki sellest vabaneda. Ta muretses endale Pariisist mitte vähem kui üheksa suurekaustalist esimese trüki eksemplari ja laskis nad köita erivärvilistena, nii et võiks neid vahetada muutuvate meeleolude ja loomuse tujude kohaselt, mille kontrolliks tal näis ajutiselt kaduvat peaaegu igasugune võim. Kangelane, see imeline noor pariislane, kelles nii imelikult olid segatud romantilised ja teaduslikud kalduvused, muutus talle omataoliseks eeskujulikuks algtüübiks. Ja tõepoolest, kogu raamatus näis peituvat tema enda elulugu, mis kirjutatud enne, kui tema elanud.

Ühes asjas oli tema õnnelikum kui romaani fantastiline kangelane. Tema polnud kunagi tundnud – tõepoolest polnud tal kunagi põhjustki tunda seda teatud määral veidrat hirmu peeglite, poleeritud metallide ja vaikse veepinna ees, mis valdas noore pariislase juba nii varases elus, olles põhjendatud tema millalgi nii silmapaistva ilu äkilise hävinguga. Peaaegu julma rõõmuga – võib-olla on igas rõõmus, samuti nagu igas lõbuski julmusel oma osa – luges ta raamatu viimast jagu, tema ehk pisut liialdatud, kuid tõeliselt traagilist jutustust inimese valust ja meeleheiteist, kes oli iseendas kaotanud selle, mida ta teistes kogu maailmas hindas kõige kõrgemalt.

Sest imeline ilu, mis oli võlunud Basil Hallward’i ja nii mõndagi teist, ei pidanud teda nähtavasti kunagi maha jätma. Isegi need, kes olid temast kuulnud kõige halvemaid asju – sest aeg-ajalt liikusid tema eluviiside kohta Londonis imelikud kuulujutud, mis andsid klubides kõneainet, – ei suutnud temast midagi auvastast uskuda, niipea kui olid teda ennast kord näinud. Ikka veel oli tal selle välimus, kes on enda puhta hoidnud maailma rüvetusest. Inimesed, kes armastasid kahemõtteliselt rääkida, jäid Doriani sisse astudes vait. Tema näo puhtuses oli midagi, mis oli neile etteheiteks. Tema pelk juuresolek näis neile meelde tuletavat nende süütust, mille nad olid rüvetanud. Nad imestasid, kuidas küll midagi nii võluvat ja meeldivat nagu tema oli suutnud pääseda hukutusest ajajärgul, mis oli niisama räpane kui ihar.

Sagedasti, kui ta oli koju tulnud mõnelt neilt saladuslikelt ja kestvamailt teekonnilt, mis andsid põhjust nii imelikkude kuulujuttude levimiseks tema kohta sõprade keskel või nende seas, kes endid selleks pidasid, ronis ta mööda treppi üles, avas lukustatud toaukse võtmega, mis nüüd juba enam kunagi tema juurest ei lahkunud, ja peegel peos seisis oma pildi ees, vaadeldes seda vastikut ja aastais nägu lõuendil ning noort nägu lihvitud klaasil, kust ta temale vastu naeris. Just nende vastandite teravus suurendas tema naudingut. Ikka enam ja enam armus ta iseenda ilusse, ikka enam ja enam tundis ta huvi oma hinge raiskumise vastu. Mõnikord uuris ta suurima hoole ja õudse ning hirmsa lõbuga neid ilgeid jooni, mis inestasid tema otsaesist ja ronisid tema himura suu ümber, küsides endamisi, mis küll on koledam, kas pattude või aastate tunnused. Ta pani oma valged käed pildi karedate ja pondunud omade kõrvale ning naeratas. Ta irvitas pildi inestunud keha ja nõtru liikmeid.

Öösiti olid siiski silmapilgud, mil ta lamas uneta silmil oma õrnlõhnavas toas või väikese halva kuulsusega kõrtsi räpases ruumis dokkide läheduses, kus ta armastas käia võõra nime all ja võõrais rõivais; siis pidi ta mõtlema hävingust, mis ta toonud oma hingele, mõtlema kahetsuses, mis oli eriti terav, sest ta oli täiesti egoistlik. Kuid sellised silmapilgud olid harvad. See huvi elu vastu, mille lord Henry temas esimest korda äratanud nende ühise sõbra aias, näis naudinguga aina kasvavat. Mida rohkem ta teadis, seda rohkem ta tahtis teada. Temas peitus hullumeelne nälg, mis muutus süües aina ahnemaks.

Kuid oma seltskondlikke suhteid ei jätnud ta mitte täiesti hooletusse. Kord või kaks iga kuu talve vältel ja hooaja iga kesknädala õhtul avas ta seltskonnale oma ilusa maja ja laskis kuulsamaid muusikamehi lõbustada oma külalisi nende kunsti imedega. Tema väikesed eined, mille korraldamisel lord Henry teda alati aitas, omasid kuulsuse niihästi kutsutute valiku ja paigutamise kui ka haruldase maitse tõttu, mis avaldus laua ehtimises tema eksootiliste lillede peene sümfooniaga, tikitud laudlinadega ja vanaaegsete hõbe- ning kuldriistadega. Tõepoolest, leidus nii mõnigi, eriti väga noorte keskel, kes nägid või arvasid nägevat Dorian Gray’s teatud tüübi kehastust, millest nad olid unistanud Etoni ja Oxfordi päevil ja mis pidi endas ühendama õpetlase tõelise kultuuri ja maailmakodaniku meeldivuse, õilsuse ning kommete peenuse. Neile tundus ta kuuluvat nende sekka, kellest Dante kirjutab, et nad püüavad „teha end täiuslikkudeks ilu jumaldamisega”. Ühes Gautier’ga oli tema üks neid, kellele „on olemas nähtav maailm”.

Ja tõepoolest, Elu ise oli talle esimene ja suurim kunst, millele teised kunstid olid ainult ettevalmistuseks. Moel, mille tõttu tõeliselt fantastiline muutub silmapilguks üldiseks, nagu ka moealpusel, mis on omataoline katse maksma panna ilu absoluutset modernsust, oli muidugi tema kohta oma võluvus. Tema riietusviisil ja erilistel stiilidel, mida ta aeg-ajalt ilmutas, oli tunduv mõju elegantseisse noortesse Mayfairi ballidel ja Pall Malli klubiaknaisse, mis jäljendasid teda kõiges tema tegevuses ja püüdsid korrata tema juhuslikkude, ainult pooleldi tõsistena mõeldud narruste kaasakiskuvat võluvust.

Sest kuna tema kõigest südamest valmis oli vastu võtma seisundit, mida temale peaaegu viibimata pakuti täisealiseks saades, ja kuna ta tõepoolest sügavat lõbu tundis mõeldes, et tema võib oma päevil Londonile sedasama olla, mida oli „Satyriconi” autor millalgi Nero-aegsele keiserlikule Roomale, kandis ta oma sügavamas südame põhjas ometi soovi olla midagi rohkem kui paljas arbiter elegantiarum, kellelt küsitakse nõu, kuidas kanda mõnd kalliskivi, köita kaelasidet või hoida keppi. Tema püüdis välja töötada uue elukava, millel oleks oma põhjendatud filosoofia ja korraldatud põhimõtted – püüdis leida meelte hingestamiseks selle elukava kõrgeima teostuse.

Meelte jumaldamine on sagedasti, pealegi veel põhjendatult, omandanud halva kuulsuse, sest inimesed tunnevad loomulikku hirmu ärrituste ja kirgede ees, mis näivad olevat neist enestest tugevamad ja mida nad jagavad madalamate organismidega. Kuid Dorian Gray’le tundus, et meelte tõsist loomu pole kunagi õieti mõistetud ja et nemad on jäänud metsikuks ja loomalikuks just sellepärast, et maailm on neid näljutanud allaheitmiseks või neid tapnud piinadega, kuna ta oleks aga pidanud neid püüdma teha uue hingelisuse elementideks, kus oleks valitsevaks tunnuseks peen iluinstinkt. Vaadates tagasi Inimesele ajaloo voolavuses kummitas teda kaotundmus. Nii paljust oli loobutud ja nii vähese tagajärjega! Oli leidunud hullumeelset, vabatahtlikku keeldumust ja kuulmatut enesepiinamist ning enesesalgamist, mille algpõhjuseks osutus hirm ja mille tagajärjeks oli palju kohutavam langus kui see kujutletu, millest inimesed oma teadmatuses olid püüdnud leida pääseteed. Loodus oma imelises iroonias kihutas üksiklase toitu otsima ühes kõrveloomadega ja tegi loomad väljal tema kaaslasteks.

Jah, pidi tulema, nagu lord Henry oli ennustanud, uus hedonism, elu uueks looma ja teda vabastama karedast, inetust puritanismist, mis ärkas just tema enda päevil imelikult uuesti. Muidugi pidi ta vaimu teenima, kuid ei kunagi võidud leppida teooria või süsteemiga, mis oleks kaasa toonud ükskõik mis kujul tundmuselu kogemustest loobumise. Hedonismi eesmärk oleks tõepoolest kogemus ise ja mitte selle vili, olgu ta magus või kibe. Ta ei tohtinud midagi teada ei meeli surmavast asketismist ega harilikust liiderlikkusest, mis nüristab meeled. Kuid inimesi pidi õpetama keskenduma meie elu silmapilkudele, mis on isegi ainult silmapilk.

Vähe leidub meie seas neid, kes poleks mõnikord ärganud enne koitu või pärast unenäota ööd, mis paneb meid peaaegu surmasse armuma, või ka pärast mõnd hirmu ja moonutatud rõõmu ööd, kus hinge urgastes hiilivad viirastused, mis on koledamad kui tõelisus ise, olles täidetud tuksuva eluga, mis pesitseb igas veidruses ja mis annab kestva elujõu gooti kunstilegi, sellele kunstile, mis on nähtavasti eriti määratud neile, kelle hinge vaevab unistustetõbi. Pikkamisi ronivad valged sõrmed läbi eesriiete ja nad näivad värisevat. Mustade fantastiliste kujudena roomavad tumedad varjud toanurka ja lömitavad sinna maha. Väljas liiguvad linnud lehestikus, kostavad inimeste sammud tööle minnes või kinkudelt tuleva ja ümber vaikse maja hiiliva tuule ohked ja nuuksumine, nagu kardaks ta magajaid äratada, kuna ta ometi peab une hüüdma tema purpursest koopast. Üks tume gaasloor teise järele kerkib ja pikkamisi omandavad asjad jällegi vormi ning värvid, ning me näeme hämarikku andvat maailmale tema endise kuju. Kustunud peeglid omandavad jällegi helkja elu ja leegita küünlad seisavad seal, kuhu me nad olime jätnud, ning nende kõrval asub pooleldi lahti lõigatud raamat, mida lugesime, närtsinud lill, mida kandsime ballil, kiri, mida me ei söandanud lugeda või mida oleme lugenud liiga sagedasti. Miski pole nähtavasti muutunud. Ebatõelistest varjudest saabub tõeline elu, mida tunneme. Alustame teda sealt uuesti, kus olime ta lõpetanud, ja meisse poeb tundmus hirmsast paratamatusest, oma jõudu alatasa kulutada samas tüütus tardunud eluharjumuste ringkäigus, või metsik igatsus, et meie silmalaud ometi kord ühel ilusal hommikul avaneksid pimedikus meie rõõmuks ümbermuudetud maailma ees, kus asjadel oleks värske kuju ja värv ning uued saladused, maailma ees, kus oleks minevikul veidi või ei mingit ruumi ja kus puuduks vähemalt teadlikul kujul kohustus või kahetsus, kuna isegi mälestus rõõmudest on segatud kibedusega ja mõtted möödunud naudinguist sisaldavad valu.

Niisuguste maailmade loomises nägi Dorian Gray elu peaülesannet või üht tema peaülesandeist. Ja otsides elamusi, mis oleksid niihästi uued kui ka meeldivad ja kus leiduks see õudsuse element, mis on nii omane romantikale, oleks ta ajuti valmis olnud anduma teatud mõtteviisidele, mis – nagu ta tundis – tema loomusele tõeliselt võõrad, alluma nende salajasele mõjule, ja olles nõnda tabanud nende värvi ning rahuldanud oma vaimlikku uudishimu, jätta nad selle imeliku ükskõiksusega, mis pole mitte vastuolus palava loomusega, vaid on tõepoolest selle eeltingimuseks, nagu seda arvavad mõned uuemad hingeteadlased.

Kord liikus tema kohta kuulujutt, ta tahtvat astuda rooma-katoliku usku; ja tõepoolest avaldaski rooma jumalateenistus temale külgetõmbavat mõju. Igapäevane messiohver, tõeliselt kohutavam kui kõik vanaaja ohvrid, erutas teda niihästi oma uhke põlgusega meelelise tõestuse suhtes kui ka oma elementide algelise lihtsusega ning inimtragöödia igavese paatosega, mida ta püüdis sümboliseerida. Ta armastas põlvitada külmal marmorpõrandal ja vaadelda preestrit tema paindumatus lilletatud messikuues pikkamisi liikumas ja valgete kätega loori kõrvaldamas tabernaaklilt või aeg-ajalt kergitamas kalliskividega ehitud laternataolist monstrantsi ühes kahvatu pühitsetud leivaga, mida oleks tõepoolest võinud pidada panis coelestis’eks – inglite leivaks, või näha teda Kristuse kannatuspäevade rõivais murdmas hostiat karikasse ning löömas pattude pärast endale vastu rindu. Peene võluvusega mõjutasid teda suitsvad viirukipannid, mida hõljutasid tõsised poisid oma pitsidega ehitud punastes kuubedes nagu suuri kullatud lilli. Kirikust välja minnes heitis ta pilgu mustadele pihitoolidele ja ta oleks tahtnud nende tumedas varjus istuda ja kuulata mehi ning naisi sosistamas läbi kulunud võre oma tõelist elulugu.

Kuid mitte kunagi ei langenud ta eksitusse takistada oma vaimulikku arenemist mõne formaalse usu või õppesüsteemi omaksvõtmisega või pidada alaliseks elumajaks mõnd võõrastemaja, mis on kohane ulualune ainult üheks ööks või ainult mõneks tunniks öö jooksul, kui pole taevas ainustki tähte ja kuu alles sünnivaludes. Üheks hooajaks huvitas teda müstitsism oma imelise võimega muuta igapäevased asjad meile haruldasiks, ja teravamõtteline kõlbusvabadus, mis näib alati teda saatvat. Üheks hooajaks kaldus ta ka Saksamaa darwinismi liikumise materialistlikele õpetustele ja tundis imelikku lõbu asetada inimese mõtted ja kired kuhugi peaaju rakkpärlisse või mõnesse valgesse erku inimkehas, olles kaasa kistud arvamisest, et vaim oleneb täiesti kehalisest seisukorrast, olgu see haige või terve, normaalne või kidev. Aga ometi, nagu juba eespool tähendatud, polnud ühelgi teoorial elu endaga võrreldes vähematki tähtsust. Teravalt tundis ta kogu mõttelise spekulatsiooni viljatust, kui temast eraldatakse tegevus ja katse. Tema teadis, et meeltel on ilmutada niisama palju vaimseid saladusi nagu hingelgi.

Ja nõnda uuris ta nüüd lõhnu ja nende valmistamise saladusi, destilleerides raskelt lehkavaid õlisid ja põletades hommikumaa aromaatilisi vaike. Ta leidis, et pole hingelist seisukorda, millel puuduks vastav osa meelte elus, ja ta hakkas otsima endale õiget suhet, küsides, mis see küll on viirukisuitsus, et ta teeb inimese müstiliseks, ambralõhnas, et ta erutab kirgi, kannikestes, et nad äratavad mälestuse surnud armust, muskuses, et ta segab aju, ja püüdes sagedasti luua lõhnade tõelist psühholoogiat ning hinnata magusalõhnaliste juurte, uimastava tolmuga lillede, aromaatiliste palsamite, tumedate lehkavate puude, vastikustäratava nardi, hulluksajava hoveenia ja aaloe mitmesugust mõju, mis võivat peletada hingest nukruse.

Mõni teine kord pühendus ta täiesti muusikale ja pikas võrestikuga ehitud, punakuldse lae ja oliivroheliseks lakitud seintega ruumis armastas korraldada imelikke kontserte, kus joovastunud mustlased meelitasid metsikuid helisid oma tillukesilt tsitreilt, tõsised kollasesse linikusse mässitud tuniislased plõnnitasid oma määratuid pingulkeelseid kandleid, kuna irvitavad neegrid tagusid oma ühetoonilisi vasktrumme, turbanitega ehitud hindulased, kükitades punastel mattidel, puhusid oma pikki roost või messingist vilesid, võludes või tehes, nagu võluksid nad suuri prillmadusid ja kohutavaid sarvnastikuid. Nende barbaarse muusika karedad intervallid ja lõikavad lahkkõlad erutasid teda mõnikord, kui Schubert’i armsus, Chopin’i kaunid kurbused ja isegi Beethoven’i vägevad kooskõlad möödusid tähelepanematult tema kuulmeist. Tervest maailmast kogus ta kõige imelikumad mänguriistad, olid need leitud surnud rahvaste haudadest või mõnelt metsikult suguharult, mis oli tänini läänekultuuriga kokkupuutumisest pääsenud, ja ta armastas neid mänguriistu katsuda ning nendel mängida. Temal oli Rio Negro indiaanlaste müstiline juruparis, mida naised ei tohtinud kunagi näha ja millele isegi noormehed ei võinud enne pilku heita, kui olid paastunud ja neid oli pekstud; perualaste savist kruusid, mis häälitsesid nagu heledakõrilised linnud; flöödid inimeste kontidest, nagu Alfonso de Ovalle oli neid kuulnud Tshiilis, ja helisevad rohelised jaspised, mis leiti Cuzco läheduses ja mis andsid erilise maheda tooni. Temal olid maalitud kõrvitsad, väikesed kivid sees, mis ragisesid, kui neid raputada; mehhiklaste pikk clarin, mida mängija ei puhu, vaid millele ta ainult õhku sisse tõmbab; amatsooni-suguharude kare ture, mida puhuvad vahid, kes istuvad päev läbi kõrge puu otsas, ja mida võib kuulda, nagu kinnitatakse, kolme penikoorma taha; teponaztli, millel on kaks võnkuvat puukeelt ja mida pekstakse piimasest taimemahlast valmistatud sitke kummiga võitud keppidega; atsteekide yotl-kellad, mis riputatakse kobaraina nagu viinamarjad, ja ilmatu suur toru moodi trumm, mis suurte madude nahaga üle tõmmatud – selletaoline, mida nägi Bernal Diaz, kui ta läks ühes Cortes’iga mehhiko templisse, ja mille kaebliku kõla kohta ta on jätnud nii elava kirjelduse. Mänguriistade fantastiline iseloom võlus teda ja ta leidis imelikku lõbu mõeldes, et kunstil nagu looduselgi on omad peletised, loomaliku välimusega ja inetu häälega riistapuud. Aga mõne aja pärast tüdines ta neist ja istus siis üksi või ühes lord Henryga ooperi loozhis, kuulates kaasakiskuva naudinguga „Tannhäuserit” ja nähes selle suure kunstiteose eelmängus iseoma hinge tragöödiat.

Ühel juhusel asus ta kalliskive uurima ja ilmus kuhugi näokattepidule kui Anne de Joyeuse, prantsuse admiral, riietel viissada ja kuuskümmend pärli. See kalduvus võlus teda aastaid ja ei lahkunud temast tõepoolest enam kunagi. Sagedasti kulutas ta kogu päeva, ikka uuesti ja uuesti tõstes ühest kastist teise mitmesuguseid kalliskive, mille seas olid oliivrohelised krüsoberüllid, mis muutuvad lambivalgusel punaseks, nagu hõbetraadiga põimitud tsümofaanid, rohelise mandli karva peridotid, roosapunased ja viinkollased topaasid, tulipunased rubiinid, milles värisevad neljaharulised tähed, leegilised kaneelkivid, apelsinkollased ja violetsed spinellid ja ametüstid oma vahelduvate rubiini ja safiiri kihtidega. Ta armastas päevakivide punast kulda ja kuukivi pärlilist valget ning piimakarva opaali hapraid vikerkaarevärve. Amsterdamist tellis ta endale kolm haruldaselt suurt ja värviküllast smaragdi ja tal oli üks türkiis de la vieille roche, mis oli kõigil asjatundjatel pinnuks silmas.

Ka leidis ta kalliskivide kohta imelisi lugusid. Alphonso „Clericalis Disciplina’s” mainitakse madu, kel tõelisest hüatsindist silmad, ja Aleksandri romantilises ajaloos on öeldud, et Emathia võitja leidnud Jordani orust ussid „tõeliste smaragdide kobaratega, mis kasvasid nende seljas”. Philostratos jutustab meile, lohe peaajus leiduvat kalliskivi ja „kuldtähtede ning punase riide näitamisega” võidavat peletis suigutada maagilisse unne ning siis ta tappa. Nagu suur alkeemik Pierre de Boniface teatab, tegevat teemant inimese nägematuks ja india ahhaatkivi muutvat ta sõnakaks. Karneool vaigistab viha ja hüatsint uinutab magama ning ametüst peletab viinaauru. Granaat ajab kurjad vaimud välja ja hüdropikus röövib kuult tema helgi. Seleniit kahaneb ja kasvab ühes kuuga ja melokeust, mis paljastab vargad, võib mõjutada ainult kitseverega. Leonardus Camillus on näinud valget kivi, mis oli võetud äsjatapetud kärnkonna peaajust ja oli kindel abinõu mürgi vastu. Bezoar, mis leiti araabia hirve südamest, on ravimiks katku vastu. Araabia lindude pesades leidub aspilaat, mis päästab omaniku igasugusest tulehädast.

Ceilani kuningas ratsutas oma kroonimispidul läbi linna, suur rubiin käes. Preester Johannese palee väravad olid tehtud „tumepunasest karneoolist, millesse asetatud sarvmadude sarv, et keegi ei saaks sisse tuua mürki”. Katuseharjal seisis „kaks kuldõuna, millesse pistetud kaks tulipunast rubiini”, nii et kuld pidi särama päeval ja rubiinid öösel. Lodge’i imelikus romaanis „A Margarite of America” jutustatakse, et kuninganna kambris võis näha „kõiki maailma süütuid naisi, vormitud hõbedast, ja paistmas läbi krüsoliidi, tulipunase rubiini, safiiri ja rohelise smaragdi”. Marco Polo näinud Zipangu päriselanikke korjuste suhu panevat roosavärvilisi pärle. Mingisugune merepeletis olnud armunud pärlisse, mille tuuker tõi kuningas Prozes’ele, ja peletis tappis varga ning leinas seitse kuud kallist kadu. Kui hunnid meelitasid kuninga suurde kuristikku, viskas ta selle pärli minema – Procopius jutustab seda – ja seda ei leitud enam kunagi, ehk küll keiser Anastasius selle eest pakkus viissada naela kulda. Malabari kuningas oli kellelegi veneetslasele näidanud palvepaela kolmesajast ja neljast pärlist, iga pärl ühe austatava jumala jaoks.

Kui Aleksander VI poeg, Valentinois’ hertsog, Prantsuse kuningat Louis XII külastas, oli tema hobune, nagu Brantôme jutustab, kuldlehtedega kaetud ja tema müts oli ümbritsetud kahekordse rubiinide reaga, mis heitsid säravat helki. Inglise kuningas Karl oli tarvitanud ratsutades jaluseid, mis tipitud neljasaja ja kahekümne ühe teemandiga. Richard II-sel oli kuub, mida hinnati kolmekümne tuhande marga peale ja mida katsid punased spinellid. Hall kirjeldab Henry VIII tema sõidul Towerisse kroonimisele ja ütleb, ta olevat kandnud „kuldkuube, rind tikitud teemantide ja teiste kalliskividega ning kaelas ehe suurtest punastest spinellidest”. James I lemmikud kandsid kuldfiligraani paigutatud smaragdidest kõrvarõngaid. Edward II andis Piers Gaveston’ile punakuldse varustuse, mis tipitud hüatsintidega, kuldroosidest kaelakee türkiisidega ja peakatte, mis üle külvatud pärlidega. Henry II kandis kuni küünarnukkideni ulatuvaid kindaid, mida ehtisid kalliskivid, ja tal oli jahikulli-kinnas, mida katsid kaksteist rubiini ja viiskümmend kaks suurt pärli. Viimse Burgundia hertsogi võsu Charles Julge hertsogimütsil rippusid pirnitaolised pärlid ja see oli tipitud safiiridega.

Kui imeline oli elu ükskord! Kui pillav oma toreduses ja ehtes! Surnute toredusest lugedagi oli juba imeline.

Siis pöördus ta tähelepanu tikandustele ja gobeläänidele, mis täidavad freskomaalide aset Euroopa põhjapoolsete rahvaste jahedates tubades. Kui ta sellesse ainesse süvenes – ja temal oli alati haruldane võime täielikult anduda ükskõik millele, – täitis teda peaaegu lein mõeldes, missuguse hävingu toob aeg ilusaile ja imelisile asjule.

Tema vähemalt oli sellest pääsenud. Suvi järgnes suvele ja kollased nartsissid õitsesid ning närtsisid nii mõnegi korra, õudsed ööd kordasid oma häbi ajalugu, kuid tema jäi muutumatuks. Ükski talv ei rikkunud tema nägu ega inestanud ta lilletaolist õitsengut. Kui teissugune oli tema võrreldes aineliste asjadega! Kuhu olid need kadunud? Kus oli see safranikarva rüü, mille pärast jumalad võitlesid hiiglastega ja mille olid valmistanud tumedanahalised tüdrukud Ateenale meeleheaks. Kus on see määratu suur riie, mille Nero tõmbas Roomas üle Kolosseumi, see hiiglasuur purpurpuri, millel oli kujutatud tähine taevas ja Apollo kihutamas valgete kuldrakmeis täkkudega? Ta oleks tahtnud näha neid imelisi laudlinu, mis kootud päikesejumala preestreile ja millele asetati kõik need maiustused ja road, mis kuulusid pidusöökide juurde; näha kuningas Hilperichi surnurüüd tema kolmesaja kuldmesilasega; näha neid fantastilisi rõivaid, mis äratasid Pontuse piiskopis pahameele ja mida katsid „lõvide, pantrite, karude, koerte, metsade, kaljude ja jahimeeste pildid – ühe sõnaga kõik, mida võidi maalida looduse eeskujul”; ja seda kuube, mida kandis kord Orleans’i Charles ja mille käistele oli tikitud laul algussõnadega „Madame, je suis tout joyeux”, kuna muusika neile sõnadele oli kirjutatud kuldlõngadega, igas noodis – tol ajal neljanurgelised – neli pärli. Ta luges toast, mis oli Reimsi palees korraldatud Burgundia kuningannale Joanile ja mis oli ehitud „kolmesaja kuuekümne ühe tikitud papagoiga, kuninga vappidega ja saja kuuekümne ühe liblikaga, kelle tiivul kuninganna vapp, ning kogu see töö kullas. Katariina v. Medicil oli leinasäng mustast sametist, mis kuude ja päikestega üle külvatud. Sängi eesriided olid damastist, mille kuld- ja hõbepõhjal lehtedest pärjad ja vanikud, serva mööda pärlitikand; säng ise seisis toas, milles ridastikku rippusid mustast sametist lõigatud ja hõberiidele paigutatud kuninganna deviisid. Louis XIV toas olid kuldtikandis karüatiidid, viisteistkümmend jalga kõrged. Poola Sobieski hiilgesäng oli valmistatud smürna kuldbrokaadist, millele türkiisidega tikitud salmid Koraanist. Tema kullatud hõbedast sambad olid ilusasti tsiseleeritud ja rikkalikult ehitud emailitud ja kalliskivistatud medaljonidega. See oli saadud türgi laagrist Viini all ja Mohamedi lipp oli seisnud tema baldahhiini kullasära all.

Nõnda püüdis ta terve aasta koguda kõige haruldasemaid kudumis- ja tikandusteoseid, muretsedes endale peeni Delhi musliine, mida katsid kuldkoelised palmioksad ja olid üleni tipitud vikerkaarevärviliste putukatiibadega; Dacca gaase, mida tuntakse idas nende läbipaistvuse tõttu kui „kootud õhku”, „voolavat vett” ja „õhtukastet”; Jaava imelikkude kujudega kaetud riideid; hiina peenelt valmistatud eesriideid; helepruuni satääni või sinisesse siidi köidetud raamatuid, mida ehivad fleurs de lys, linnud ja kujud; Ungaris valmistatud pitsloore; sitsiilia brokaate ja hispaania raskeid sameteid; gruusia töid nende kuldrahadega ja jaapani foukousas’id nende roheka kulla ja imeliste sulgedega lindudega.

Nagu ta tundis huvi kõige vastu, mis oli kuidagi ühenduses kirikuga, nõnda oli tal ka eriline kirg kiriklike riiete vastu. Pikkadesse seedrikastidesse, mis seisid ridamisi tema maja läänegaleeris, oli kogutud nii mõnigi haruldane ja ilus tükk sellest, mis on tõeline rüü Kristuse mõrsjale, kes peab kandma purpurit ja kalliskive ning peeni linaseid riideid, et ta võiks varjata oma kahvatut ja piinatud ihu, mis kurnatud enda otsitud kannatustega ja haavatud enda tehtud valudega. Tal oli tore sügavpunasest siidist ja kuldkoelisest damastist koorikuub, mida ehtis korduv kuldsete, kuuelehelistesse stiliseeritud õilmeisse asetatud granaatõunte muster, selle mõlemal poolel pärlidega kootud ananas. Kuue ripatsid olid ruutudesse jagatud, igas ruudus stseenid neitsi Maarja elust, kuna tema kroonimine seisis värvilistes siidides kujutatuna mütsil. See töö oli valmistatud Itaalias viieteistkümnendal sajandil. Teine kuub oli rohelisest sametist, millele tikitud südamekujulised akantuselehtede kobarad; neist tõusid pikavarrelised valged õied, mille üksikasjad hõbelõngadest ja värvilisest kristallist. Pannal kandis kuldkoelist seeravi pead. Ripatsid olid kootud punasesse kuldsiidist damasti ja olid tähitud nii mõnegi pühaku ja vaga kannataja medaljoniga, muu seas ka püha Sebastiani omaga. Tal olid ka messikuued ambravärvilisest siidist, sinisest siidist ja kuldbrokaadist, kollasest siiddamastist ja kuldriidest, millel esitatud Kristuse kannatus ja ristilöömine ning tikitud lõvid, vaud ja teised embleemid; dalmaatikad valgest satäänist ja helepunasest siiddamastist, mida ehtisid tulbid, delfiinid ja fleurs de lys’d; altarivaibad tumepunasest sametist ja sinisest linasest riidest; hulk messirätikuid, karikakatteid ja higirätikuid. Müstilises kultuses, kus tarvitati niisuguseid asju, peitus midagi erutavat tema fantaasiale.

Sest kõik need varandused ja muud asjad, mis ta oma imelisse majja kogunud, olid määratud unustusevahendiks, mis aitasid tal teatud silmapilgukski pääseda aeg-ajalt väljakannatamatult suureks kasvavast hirmust. Üksikus lukustatud toas, kus ta oli nii palju veetnud oma lapsepõlvest, riputas ta iseoma käega seinale selle hirmsa portree, mille muutuvad jooned näitasid talle tema elu tõelist langust ja mille varjuks ta oli heitnud kuldpunase surnurüü eesriidena. Nädalate kaupa ei läinud ta sinna, unustades selle vastiku maalitud asja, ja nõnda ta sai tagasi oma kerge südame, imelise rõõmu ja kirgliku süvenemise paljasse olelusse. Äkki aga hiilis ta mõnel ööl oma majast välja ja läks Blue Gate Fields’i juures asuvaisse hirmsaisse urgastesse, viibides päev päeva järele seal, kuni ta sealt pidi põgenema. Tagasi tulnud, istus ta oma portree ees, needes ajuti teda ja iseennast, kuid olles teinekord täis uhkust oma individualismist, mis on pool kogu patu võluvusest, ja ta naeratas salajase lõbuga selle inestatud välimusega varju poole, mis pidi kandma temale endale kuuluvat koormat.

Mõne aasta pärast ei suutnud ta enam kauemini Inglismaalt eemal püsida ja ta loobus suvilast, mida ta jagas lord Henryga Trouville’is, ja ka müüriga piiratud majast Alzhiiris, kus nad olid veetnud enam kui ühe talve. Ta ei tahtnud lahus olla oma pildist, milles oli nii suur osa tema elust, ja kartis pealegi veel, et tema äraolekul võiks keegi üles tuppa pääseda, hoolimata keerulistest lukkudest, mis ta oli lasknud ukse ette panna.

Ta teadis kindlasti, et pilt mõnele teisele midagi ei ütleks. Näo inetusest ja vastikusest hoolimata säilitas pilt ikka sarnasuse oma algkujuga, kuid mis oleksid võinud teised siit õppida? Ta oleks igaühe välja naernud, kes tema üle oleks katsunud irvitada. Tema polnud ometi seda pilti maalinud. Mis puutus see temasse, kui alatuna ja kõlvatuna ta paistis. Isegi kui ta neile kõik oleks ütelnud, kas nad oleksid uskunud?

Ometi kartis ta. Mõnikord, olles Nottinghamshire’is oma suures mõisas ja lõbustades seal oma seisusse kuuluvat elegantset noorsugu, kust pärit ka tema peakaaslased, ning pannes imestama kogu krahvkonda oma pillava toredusega ja oma hiilgavate eluviisidega, pidi ta äkki oma külalised maha jätma ja linna kihutama, et järele vaadata, kas ehk pole uks maha murtud ja pilt kadunud. Mis oleks, kui see varastataks? Pelk mõte ajas talle külmad hirmujudinad kehale. Kindlasti saaks maailm tema saladuse teada. Võibolla aimaski maailm juba seda.

Sest kuna ta paljusid võlus, leidus nii mõnigi, kes teda ei usaldanud. Peaaegu ei tahetud teda kuhugi West Endi klubisse vastu võttagi, mille liikmeks tal oli õigus saada sünni ja seltskondliku seisundi tõttu, ja teati rääkida, et ühel juhul, kui keegi sõber tõi ta Churchilli klubi suitsetamistuppa, hertsog v. Berwick ja keegi teine dzhentlmen silmatorkavalt üles tõusid ja välja läksid. Imelikud lood liikusid suust suhu, kui ta oli kakskümmend viis aastat vanaks saanud. Teati rääkida, teda nähtud prassimas ühes välismaa madrustega kusagil madalas kongis Whitechapeli kaugemas osas ja et tema käivat läbi varaste ning valerahategijatega, tundes nende ametisaladusi. Tema imelikud aegajalised puudumised said tuttavaks, ja kui ta uuesti seltskonda ilmus, sosistati nurkades üksteisele kõrva, mindi irvitades temast mööda või mõõdeti teda külma uuriva pilguga, nagu tahaksid nad avada tema saladuse.

Niisugustele häbematustele ja haavamiskatseile ei pannud ta muidugi mingit rõhku ja suurema hulga inimeste silmas oli tema avameelne, sundimatu teguviis, tema meeldiv poisikeslik naeratus ja selle imelise nooruse võluvus, mis nähtavasti kunagi temast ei lahkunud, küllaldaseks vastuseks avaldatud laimustele, sest nõnda nimetati tema kohta liikuvaid kuulujutte. Ometi võis märgata, et mõned neist, kes olid olnud tema lähemad tuttavad, aeg-ajalt hakkasid temast kõrvale hoiduma. Naised, kes teda pööraselt jumaldanud ja kes olid tema pärast mängu pannud oma seltskondliku seisukorra, loobudes viisipärastest kommetest, muutusid hirmu või häbi pärast kahvatuks, kui Dorian Gray sisse astus.

Nende sosistatud skandaalsete lugude tõttu kasvas ometi mõnede silmas Dorian Gray hädaohtlik võluvus. Tema suur rikkus oli talle suureks kaitseabinõuks. Seltskond, vähemalt tsiviliseeritud seltskond, pole kunagi valmis midagi uskuma nende kahjuks, kes on niihästi rikkad kui ka võluvad. Loomusunniliselt tunneb ta, et kombed on tähtsamad kui moraal, ja suurimgi kõlblus on tema meelest vähem väärt kui hea kokk. Ja lõpuks on väga vilets lohutus kuulda, et mees, kes on andnud halva lõunasöögi või pakkunud viletsat viina, on oma eraelus väljaspool igasuguseid etteheiteid. Isegi inimese põhivoorused ei või tasuks olla poolkülma entrée eest, nagu tähendas kord lord Henry selle aine üle mõtteid vahetades, ning tema arvamise heaks võiks vist nii mõndagi öelda. Sest hea seltskonna põhimõtted on või vähemalt peaksid olema samad, mis maksavad kunstiski. Vorm on temas peaasi. Temas peab leiduma tseremoonia auväärsus nagu ka selle ebatõelisus, ja temas peaks ühinema romantilise näidendi ebaotsekohesus vaimukuse ja iluga, mis teeb need näidendid meile nii kaasakiskuvaks. On siis ebaotsekohesus nii hirmus asi? Ei usu. See on ainult meetod oma isiku paljundamiseks.

Vähemalt niisugune oli Dorian Gray arvamine. Tema imestas nende pealiskaudset psühholoogiat, kes nägid inimese minas midagi lihtsat, püsivat, usaldusväärset ja ühetaolist. Tema arvates oli inimene olend, kel on tuhat elu ja tuhat tundmust, keeruline ja mitmekordne olend, kes kannab oma mõtteis ja kirgedes imelikku pärivust ja kelle ihugi oli märgitud surnute peletislikkude haigustega. Oma mõisas armastas ta pikkamisi läbi külma pildigalerii sammuda ja vaadelda nende näopilte, kelle veri voolas tema soontes. Siin oli Philip Herbert, kellest Francis Osborne räägib oma raamatus „Memoires on the Reigns of Queen Elizabeth and King James” kui mehest, keda „kuningakojas hellitatud tema ilusa näo pärast, mis ei jäänud mitte kauaks tema kaaslaseks”. Oli see ehk noore Herberti elu, mida tema elas? Oli ehk mõni imelik mürgitatud idu kehast kehha roninud, kuni jõudis temani? Oli see ehk mõni tume aimus sellest hävinud ilust, mis ajas teda peaaegu vähemagi põhjuseta Basil Hallward’i ateljees avaldama seda imelikku, kogu tema elu muutvat palvet? Siin seisis ka oma kuldtikitud punases vammuses, kalliskivistatud ülekuues ja kuldääreliste kroogetega kaela ning käerandmete ümber sir Anthony Sherard, jalge ees hõbedane ja must relvastus. Mis oli selle mehe pärandus? Oli see Napoli Giovanna armuke talle sündimises kaasa andnud patu ja häbi? Olid ehk tema, Doriani teod ainult unistused, mida polnud julgenud teostada see kadunu? Siinsamas naeratas luitunud lõuendilt ka leedi Elizabeth Devereux oma gaasist tanu, pärlidest rinnalapi ja punakate lõhkkäistega. Paremas käes hoidis ta lille, pahemas emailitud valgeist ja punaseist roosidest kaelaehet. Tema kõrval laual seisis mandoliin ja õun. Oma väikestel teravaninalistel kingadel kandis ta suuri rohelisi topse. Dorian tundis tema elu ja oli kuulnud imelikke lugusid, mida räägiti ta armukestest. Oli ehk temas midagi ka selle naise loomusest? Need ovaalsed raskelaulised silmad näisid uudishimulikult teda vahtivat… Ja seal see George Willoughby oma puuderdatud juuste ja fantastiliste ilumärkidega. Kui kurjalt ta vaatas! Nägu oli sünge ja tume ja iharad huuled olid nagu põlguses kokku litsutud. Peened pitskrooked langesid kõhnadele kollastele kätele, mis ägasid sõrmuste koorma all. Tema oli olnud kaheksateistkümnenda sajandi moejünger ja noorpõlves lord Ferrar’i sõber. Ja kuis oli lugu lord Beckenhamiga, selle printsregendi kaaslasega tema elu metsikumal ajajärgul, kes oli tal üheks tunnistajaks abiellumisel mrs. Fitzherbert’iga? Kui uhke ja kena ta oli oma kastanikarva lokkide ja väljakutsuva seisanguga! Missugused kired oli see talle pärandanud? Maailm oli teda autuks pidanud. Tema oli olnud juhiks Carlton House’i prassinguil. Sukapaela ordutäht säras tema rinnal. Tema kõrval rippus ta naise näopilt – kahvatu, õhukesehuuleline naine mustas. Ka tema veri pidi Dorianis liikuma. Kui imelik see kõik oli! Ja tema ema oma leedi Hamiltoni näoga ja oma niiskete veinikarva huultega – mis ta temalt oli pärinud, ka seda teadis ta. Temalt oli saanud ta oma ilu ja kire teiste ilu vastu. Ema naeris talle vastu oma lahtises bakhandi ülikonnas. Tema juustes olid viinapuulehed. Midagi purpurset voolas käes hoitavast karikast. Ihuvärv oli pildil luitunud, kuid silmad olid alles imelised oma sügavuse ja särava helgiga. Nad näisid järgnevat talle igale poole.

Kuid inimesel on esivanemad mitte ainult oma sugukonnas, vaid ka kirjanduses ja need viimased on talle oma tüübi ja loomuse poolest ehk veel lähedasemad ning kindlasti on nende mõju palju arusaadavam. Mõnikord näis Dorian Gray’le, et kogu ajalugu pole midagi muud kui aga tema enda elulugu, mitte just niisugusena, nagu tema teda elanud tegelikult ja ümbruselt, vaid nagu ta tema loonud oma kujutelmades ja nagu ta kujunenud tema ajus ja kirgedes. Talle näis, nagu oleks ta tundnud kõiki neid imelikke ja hirmsaid kujusid, mis on möödunud maailma näitelaval, tehes nii imelisi patte ja peenusse küündivat kurja. Talle tundus, et mingil saladuslikul teel on nende elu tema enda oma.

Selle imelise romaani kangelanegi, mis nii väga mõjutanud tema elu, oli maitsenud samasugust tundmust. Seitsmendas peatükis jutustab ta, kuidas ta loorberiga kroonituna, et teda ei tabaks välk, istunud nagu Tiberiuski Capril aias, lugedes Elephantise häbematuid raamatuid, kuna kääbused ja vaud tema ümber kõndinud ja flöödimängija viirukisuitsetajat pilganud; nagu Caligula oli ta prassinud rohelistes pluusides tallipoistega tallis, ja söönud elevandiluust sõimest ühes kalliskiviehtes hobusega; nagu Domitian oli ta rännanud läbi marmorpeeglitega kaetud koridori, otsides eksivate silmadega helki pistodalt, mis pidi lõpetama tema elu, ja kannatades elutüdimust, seda hirmsat taedium vitae’d, mis on nende osa, kellele elu ei keela midagi; läbi lihvitud smaragdi oli ta piilunud Circuse punastele tapapinkidele ja siis pärlidest ja purpurist kanderaamil hõberaudadega hobueeslite kantuna liikunud läbi Granaadi tänava Kuldmaja poole, kuuldes inimesi karjumas keiser Nerot; nagu Elagabulus maalinud ta oma näo värvidega ja kedranud naiste keskel ning toonud kuu Kartaagost ning pannud ta päikesega müstilisse abiellu.

Ikka ja jälle armastas Dorian lugeda seda fantastilist ja kaht sellele järgnevat peatükki, milles olid nagu mõnes imelikus gobeläänis või emailis kujutatud nende koledad ja ilusad vormid, keda Pahed ning Veri ja Tüdimus olid teinud hulluks või muutnud peletiseks – milles olid kujutatud: Milano hertsog Filippo, kes tappis oma naise ja värvis tema huuled helepunase mürgiga, et tema armuke imeks surma surnud naise huulilt, keda ta kallistas; veneetslane Pietro Barbi, tuntud kui Paul II, kes püüdis oma edevuses omandada Formosuse aunime ja kelle tiaara, mille väärtust hinnati kahele tuhandele floriinile, oli lunastatud hirmsa patuga; Gian Maria Visconti, kes tarvitas koeri inimeste peale jahti pidades ja kelle tapetud korjus kaeti roosidega teda armastava lõbutüdruku poolt; Borgia oma valge hobuga, Vennatapp ratsul tema kõrval, ja oma mantliga, millel Perotto vere laigud; Pietro Riario, Firenze noor kardinal-peapiiskop, Sixtus IV-nda laps ja lemmik, kelle iluga võistles ainult tema liiderlikkus ja kes võttis Leonora v. Aragoni vastu valgest ja punasest siidist paviljonis, mis oli täidetud nümfide ja kentauridega, ja kes kuldas poisi, et ta ümmardaks teda pidudel nagu Ganymede või Hylas; Ezzelin, kelle nukrust võis arstida ainult surma näitamisega ja kes ihkas punast verd samuti nagu teised punast viinagi – Vanakurja enese poeg, nagu öeldi, kes pettis täringumängul iseoma isa, kui ta mängis temaga oma hinge pärast; Giambattista Cibo, kes omandas pilkeks Süütu nime ja kelle kangestunud soontesse pumbati juudi arsti poolt kolme poisi veri; Sigismondo Malatesta, Isotta armuke, Rimini isand, kelle kui jumala ja inimeste vaenlase pilt põletati Roomas ja kes kägistas Polyssena suurätikuga, andis Ginevra d’Estele mürki smaragdkarikas ning kes ehitas ilge kire auks paganatempli kristlikuks jumalateenistuseks; Charles VI, kes jumaldas nii metsikult oma venna naist, et teda keegi pidalitõbine hullumeelsuse eest hoiatas, ja kes siis, kui ta aju oli muutunud haigeks ning imelikuks, võis vaigistust leida ainult saratseenlaste mängukaartidest, millele olid maalitud Armastuse, Surma ja Hullumeelsuse kujud; ja oma mukitud vammuses, kalliskivistatud mütsis ning karusõraliste lokkidega Grifonetto Baglioni, kes tappis Astorre tema mõrsjaga ja Simonetto tema kannupoisiga ja kelle ilu oli niisugune, et kui ta surevana lamas Perugia kollases piazzas, siis pidid need, kes teda vihkasid, pisaraid pühkima, ja Atalanta, kes oli ta neednud, pidi teda õnnistama.

Selles kõiges oli õudne võluvus. Ta nägi neid öösiti ja päeval erutasid nad tema fantaasiat. Renessanss tundis imelikke mürgitusviise – mürgitusi kiivri ja põleva tõrvikuga, tikitud kinda ja kalliskivistatud lehvikuga, kullatud lõhnaklaasikese ja merivaigust keega. Raamat oli Dorian Gray mürgitanud. Oli silmapilke, mil ta nägi kurjas ainult vormi, mille kaudu ta võis teostada oma ilumõiste.