Dorian Gray portree/III
←II
|
Dorian Gray portree Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare |
IV→
|
KOLMAS PEATÜKK
Järgmisel päeval kell pool üks läks lord Henry Wotton Curzoni tänavalt Albany’le vaatama oma onu lord Fermor’it, lõbusat, kuigi pisut karedate kommetega vanapoissi, keda välismaailm nimetas egoistiks, sest ta ei ammutanud temast mingit tulu, kuna aga kõrgem seltskond pidas teda heldeks, toitis ta ju inimesi, kes teda lõbustasid. Tema isa oli olnud Inglise saadikuks Madridis, Isabella nooril päevil, mil veel Ellerheina Liidu[1] peale ei mõeldud, kuid tõmbus diplomaatlikust teenistusest tagasi tusase tuju silmapilgul sellepärast, et temale ei pakutud saadikukohta Pariisi, kuhu temal ta enda arvates õigus oli saada oma sünni, loiduse, tema aruannete hea inglise keele ja ta haruldase lõbukire tõttu. Poeg, olles oma isa sekretär, lahkus teenistusest ühes ülemusega, mida tol korral peeti pisut meeletuseks, ja pärinud mõni kuu hiljem lordi aunime, andus ta kõrge aristokraatia mitte-midagi-tegemise kunsti raskele uurimusele. Linnas oli tal kaks suurt maja, kuid ometi eelistas ta elamist üürikorteris, sest see oli vähem tülikas, ja enamasti sõi ta ikka klubis. Pisut tähelepanu raiskas ta südamaal asuvaile kivisöekaevandustele, vabandades seda ärielu laiku tuluga, et omades kivisüsi dzhentlmen leiab mõnusa võimaluse iseenda koldes põletada puid. Poliitikas oli ta toori, välja arvatud silmapilgud, mil need valitsusetüüril istusid, mille vältel ta neid sõimas radikaalide kambaks. Kangelane oli ta oma teenrile, kes pidas teda oma päka all, hirmutis oma sugulastele, keda tema pidas omakorda oma päka all. Ainult Inglismaa võis tema toota ja alati kinnitas ta, see maa minevat hukatusse. Tema põhimõtted olid ajast ja arust, aga tema eelarvamustest võiks öelda nii mõndagi head.
Sisse astudes leidis lord Henry oma onu jämedas jahikuues istumas ja suurt ning tüsedat sigarit suitsetamas, kuna ta ise „The Times’i” lugedes urises.
„Noh, Harry,” ütles vanahärra, „mis ajab sind nii varakult välja? Mina arvasin, et teie, dändid[2] kunagi enne kella kaht ei tõuse ja et teid enne kella viit ei näe.”
„Puhas perekondlik tundmus, kinnitan sulle, onu George. Tahaksin sinult midagi.”
„Raha vististi,” ütles lord Fermor tehes viltuse näo. „Hea küll, istu siis ja jutusta mulle see lugu ära. Noored mõtlevad tänapäeval, et raha on kõik.”
„Jah,” lausus lord Henry, korraldades lille nööpaugus, „ja vanemaks saades teavad nad seda. Kuid mina ei vaja raha. Ainult need, kes oma arveid õiendavad, vajavad seda, onu George, aga mina ei õienda omi kunagi. Krediit on noorema poja kapital ja sellest võib toredasti elada. Pealegi on mul tegemist ainult Dartmoori ärimeestega ja järelikult ei tülita nad mind. Mina vajan informatsiooni: muidugi mitte kasulikku informatsiooni, vaid kasutut.”
„Noh, ma võin sulle kõik öelda, mis leidub inglise Siniraamatus, kuigi tänapäev palju mõttetust kokku kirjutatakse. Olles veel diplomaat, olid asjad alles palju paremad. Aga nagu ma kuulen, lastavat nüüd eksamiga sisse. Mis võib sellest loota? Eksamid, sir, on puht pettus algusest kuni lõpuni. On keegi dzhentlemen, siis teab ta niikuinii küllalt, ja kui ta pole mitte dzhentlmen, seda halvem temale, kui ta midagi teab.”
„Mr. Dorian Gray ei kuulu Siniraamatusse, onu George,” ütles lord Henry loiult.
„Mr. Dorian Gray? Kes see on?” küsis lord Fermor oma valgeid kahus kulme kokku tõmmates.
„Seda tulingi teada saama, onu George, õigemini – ma tean, kes ta on. Ta on viimase lord Kelso lapselaps. Tema ema oli sündinud Devereux – leedi Margaret Devereux. Mina tahaksin sinult tema emast midagi kuulda. Mis moodi ta oli? Kellele läks ta mehele? Omal ajal tundsid sa ju peaaegu kõiki, nõnda võisid ka teda tunda. Mina olen praegusel silmapilgul mr. Gray’st väga huvitatud. Sain just temaga tuttavaks.”
„Kelso lapselaps!” kajas vanahärralt vastu. „Kelso lapselaps!… Muidugi… Mina tundsin tema ema lähemalt. Arvan, ma olin tema ristseil. Ta oli haruldaselt ilus tüdruk, see Margaret Devereux, ja ajas kõik mehed hulluks, sest ta põgenes kellegi puupalja poisiga, kellegi ei-millegagi, sir, mingisuguse jalaväerügemendi noorema ohvitseriga või kellegi selletaolisega. Õige. Mäletan kogu loo, nagu oleks see sündinud alles eile. Vaene poiss surmati Spa’s kahevõitlusel mõni kuu pärast abiellumist. Sellest räägiti inetuid asju. Räägiti, et lord Kelso nõutanud kellegi kaabakliku juhusteotsija, mingisuguse jõhkra belglase, kes tema väimeest avalikult teotanud – Kelso maksnud talle selle eest, maksnud, sir – ja oli siis ta vardasse ajanud nagu tuvikese. Asi summutati ära, kuid ometi pidi lord Kelso klubis mõni aeg oma kotletti üksipäinis sööma. Mulle räägiti, ta toonud oma tütre tagasi, kuid kunagi pole see temale enam sõnagi lausunud. Oh jaa, see oli halb lugu. Tüdruk suri varsti, aasta jooksul. Nõnda siis jättis ta poja järele, tõesti? Selle olen unustanud. Milline see poiss on? On ta oma ema moodi, siis peaks ta olema ilus.”
„Ta on väga ilus,” kinnitas lord Henry.
„Loodan, et ta satub häisse kätesse,” jätkas vanamees. „Tema pidi küll hulga raha saama, kui lord Kelso temaga õieti talitas. Ka tema emal oli raha. Kogu Selby langes vanaisa kaudu temale. Tema vanaisa vihkas Kelsot, pidades teda alatuks koeraks. Seda ta oligi. Minu Madridis olles tuli ta kord sinna. Tõepoolest, mul oli temast häbi. Kuningannal oli viisiks minult teateid nõuda selle inglise aadlimehe kohta, kes tülitses alati voorimeestega sõiduhinna pärast. Sellest tehti terve pikk lugu. Kuu jooksul ei tihanud ma kordagi oma nägu õueringkonnas näidata. Loodan, et ta oma lapselapsega paremini talitas kui voorimeestega.”
„Seda ma ei tea,” vastas lord Henry. „Arvan, et poiss on jõukas. Ta pole veel täisealine. Selby on tema oma, seda tean. Ta ütles mulle. Ja… tema ema oli siis väga ilus?”
„Margaret Devereux oli meeldivamaid olevusi, keda ma kunagi näinud, Harry. Mis ajas teda nõnda talitama, nagu tema seda tegi, seda pole ma kunagi mõistnud. Tema oleks võinud endale meheks valida ükskõik kelle. Carlington oli kui hull tema järele. Kuid tüdruk oli ju romantiline. Selles perekonnas olid kõik naised seda. Meestest polnud suurt asja, aga naised olid tõepoolest imelised. Carlington roomas põlvili tema ees. Ta ise rääkis seda mulle. Aga Margaret pani ta naeruks, ja ometi polnud tol ajal Londonis ainust tüdrukut, kes Carlington’ile poleks järele joosnud. Ah jaa, Harry, kuna meil arutuist abieludest jutt on, siis – mis hullu teie isa mulle Dartmoor’ist rääkis, nagu tahaks tema endale ameeriklanna kosida? Kas siis inglise tüdrukud temale ei kõlba?”
„Praegu on väga moes ameeriklasi kosida, onu George.”
„Mina veaksin kihla inglise naiste peale kogu maailma vastu, Harry,” ütles lord Fermor rusikaga vastu lauda lüües.
„Praegu veetakse kihla ameeriklannade peale.”
„Nemad ei pea kaua vastu, öeldi mulle,” lausus vanahärra.
„Pikk pruudipõlv kurnab nad ära, aga takistus-võiduajamistel on nad suurepärased. Nad tabavad kõike lennus. Ma ei usu mitte, et Dartmoor’il oleks väljavaateid.”
„Kes on selle naise sugulased?” urises vanahärra. „On tal neid üldse?”
Lord Henry raputas pead. „Oma vanemate varjamises on ameerika tüdrukud niisama osavad kui inglise tüdrukud oma mineviku varjamiseski,” ütles ta tõustes lahkumiseks.
„Ehk on nad seakaupmehed?”
„Loodan seda, onu George, Dartmoor’i huvides. Olen kuulnud, sigadega kauplemine olevat Ameerikas kõige tulutoovam äri, muidugi peale poliitika.”
„On ta ilus?”
„Ta talitab, nagu oleks ta seda. Suurem hulk ameeriklannasid teeb nõnda. See on nende meeldivuse saladus.”
„Miks ei või need ameerika naised kodumaale jääda? Nad kinnitavad ju alati meile, seal olevat naiste paradiis.”
„Seda ta on. See ongi põhjuseks, miks nad nagu Eevagi nii suure õhinaga sealt katsuvad välja saada,” ütles lord Henry. „Ela hästi, onu George. Ma jään einele hiljaks, kui kauemaks viibin. Tänan antud teadete eest. Oma uutest sõpradest tahan ma ikka kõik teada, oma vanadest mitte midagi.”
„Kus sa einestad, Harry?”
„Tädi Agatha juures. Palusin sinna iseenda ja mr. Gray. See on tädi viimane lemmik.”
„Hm! Ütle oma tädi Agathale, Harry, et ta mind enam oma armuandide nurumisega tulevikus ei tüütaks. Need hakkavad südame peale. See hea naine näib arvavat, et mul pole midagi muud teha kui tema rumalate tujude rahuldamiseks tshekke kirjutada.”
„Väga hea, onu George, ma ütlen talle, kuid mõju pole sel mitte. Filantroobid kaotavad igasuguse inimsusetundmuse. See on nende eriline tunnus.”
Vanahärra urises heakskiitvalt ja kõlistas kella teenija kutseks. Lord Henry läks läbi madala võlvialuse Burlingtoni tänavale ja pööras oma sammud Berkeley Square’i poole.
Nõnda siis oli Dorian Gray sugukonna lugu. Kuigi kuivalt jutustatuna, ometi erutas see lord Henryt oma mõjuga peaaegu nagu mõni imelik moodne romaan. Ilus naine, kes paneb mängu kõik hullumeelse kire ajel. Mõni nädal metsikut õnne, mille katkestab inetu kurikaval tapatöö. Kuud tumma meeleheidet ja siis valus sünnitatud laps. Ema näpsab surm, poiss jääb üksinda vana ja kalgi mehe hirmuvalitsusse. Jah; see oli huvitav tagasein. See tõstis poisi esiplaanile, tegi ta nagu täielikumaks. Iga haruldase asja taga leidus ikka midagi traagilist. Maailmad pidid vaevlema sünnitusvaludes, et võiks õilmitseda kõige lihtsam lill… Ja kui võluv oli ta eile lõunasöögil, istudes pärani silmil ja lõbust kohutatuna poolavatud huultega klubis tema vastas, kuna punased tuulevarjud tema näo ärkavat imestusepuna suurendasid. Temaga rääkida oli, nagu mängiks mõnd head viiulit. Ta vastas poogna igale tõmbele ja puutumisele… Oli midagi kole võluvat oma mõju maksmapanekus. Mingit muud tegevust ei võinud võrrelda sellega. Valada oma hing üle ilusa vormi ja lasta ta seal silmapilguks viibida; kuulda iseenda mõtteid ja ideid tagasi kajavat ühes kogu nooruse ja kire muusikaga; oma temperament kellessegi teise edasi anda, nagu oleks ta mõni hõre vedelik või imelik lõhn: selles oli tõeline rõõm – võib-olla rahuldavaim rõõm, mis säilinud meile meie nii piiratud ja labasel ajajärgul, kus ollakse lõbudes nii jämedalt lihalik ja oma eesmärkides nii jämedalt igapäevane… pealegi oli see poiss, keda ta nii imejuhuslikult Basili ateljees kohanud, imeline tüüp või teda võis igatahes muuta imeliseks tüübiks. Temas oli armsus ja poisikeslik valge puhtus ning ilu, nagu seda säilitanud meile ainult kreeka marmor. Temast võis kõik teha. Temast võis teha hiiglase või mängukanni. Kui kahju, et niisugune ilu oli määratud närtsima!… Ja Basil? Kui huvitav oli tema psühholoogiliselt seisukohalt vaadelduna! Uus suund tema kunstis, värske vaade elule, mis sisendatud imelikul viisil ainult palja nähtava juuresoluga selle poolt, kes ise oli kõigest sellest nii ebateadlik; salavaim, kes asub tumedas metsas ja kõnnib avaratel nurmedel, ilmutades äkki end kartmatult haldjana, sest selle hinges, kes teda otsib, ärkab see imeline nägemus, millele ainuüksi ilmutatakse imelised asjad; paljad asjade vormid ja kujud peenenevad ja omandavad teatud sümboolse tähenduse, nagu oleksid nad ise mudelid mingisugustele teistele enam täiuslikele vormidele, mille varju nad teostavad: kui imelik oli see kõik! Midagi selletaolist mäletas ta ajaloost. Eks see olnud Platon, see kunstnik mõtlemises, kes analüüsis seda esimesena? Eks see olnud Buonarotti, kes lõikas selle oma sonettide-sarja värvitud marmorisse? Kuid meie sajandil oli see imelik… Jah; tema pidi katsuma olla Dorian Grayle sedasama, mida see poiss oli ebateadlikult maalijale, kes lõi selle imelise portree. Ta pidi katsuma teda valitseda – pooleldi oligi ta juba seda teinud. Ta tahtis selle imelise vaimu teha omaks. Oli midagi võluvat selles Armastuse ja Surma pojas.
Äkki peatus ta ja heitis pilgu majadele. Nähes, et ta tädi omast pisut mööda läinud, naeratas ta endamisi ja pöördus tagasi. Pisut nagu tumedasse eesruumi astunud, teatas talle peateener, et on juba einele mindud. Ta andis oma kübara ja kepi ära ning läks söögituppa.
„Hilja nagu harilikult, Harry,” hüüdis tädi ja vangutas talle pead.
Ta leidis pealiskaudse vabanduse, asus tädi kõrvale tühjale kohale ning laskis silmad ümber käia juuresolijail. Alt lauaotsast tegi Dorian talle pelgliku kummarduse ja heameelepuna hiilis tal näkku. Vastas istus hertsoginna v. Harley – imestamisväärt hea südamega ja rõõmsa loomuga daam, keda armastasid kõik tema tuttavad väga ja kelle keha omas niisugused arhitektoonilised mõõtmed, mida kirjeldatakse naistes, kes pole hertsoginnad, meieaegsete ajaloolaste poolt kui tüsedust. Tema paremal istus sir Thomas Burdon, radikaalne parlamendiliige, kes avalikus elus jälgis oma liiderit, eraelus aga paremaid kokki, süües ühes tooridega ja mõeldes liberaalidega, nagu nõudis tark hästituntud eluseadus. Hertsoginna pahemal pool asetses mr. Erskine Treadley’st, keegi vana ja tähelepanuväärselt meeldiv ning kultuurne dzhentlmen, kes oli aga omandanud imeliku viisi vaikida, sest juba enne kolmekümneaastaseks saamist, nagu ta millalgi tädi Agathale seletas, olla ta kõik öelnud, mis tal olnud öelda. Ta enese naabriks oli mrs. Vandeleur, tädi vanemaid sõbrannasid, naiste seas täielik pühak, aga nii hirmus maitsetult riietatud, et tuletas meelde halvasti köidetud lauluraamatut. Temale õnneks istus daami teisel poolel lord Faudel, keegi väga intelligentne keskealine keskpärasus, tühi ja paljas nagu ministeeriumi seletus alamkojas; temaga jutles mrs. Vandeleur sel pingutatud tõsisel toonil, millesse kui eksitusse langevad kõik tõeliselt head inimesed, nagu lord Henry ise millalgi oli tähendanud ja millest päris vaba pole neist keegi.
„Meie räägime vaesest Dartmoor’ist, lord Henry,” hüüdis hertsoginna, nokutades sõbralikult üle laua talle pead. „Arvate teie, et ta tõesti selle noore ja võluva isikuga abiellub?”
„Mina arvan, see noor isik on otsustanud Dartmoor’ile ettepaneku teha, hertsoginna.”
„Kui hirmus!” hüüdis leedi Agatha. „Keegi peaks tõesti vahele astuma.”
„Mina kuulsin kindlast allikast, tema isal olevat Ameerikas pudukaubaladu,” ütles sir Thomas Burdon kõrgil näoilmel.
„Minu onu oletas juba sigadega kauplemist, sir Thomas.”
„Pudukaup! Mis on Ameerikas pudukaup?” küsis hertsoginna, kuna ta imestuses oma suuri käsi tõstis ja öeldud sõna toonitas.
„Ameerika romaanid,” vastas lord Henry ja võttis endale vutipraadi ette.
Hertsoginna tegi jahmatanud näo.
„Ärge teda kuulake, mu kallis,” sosistas leedi Agatha. „Ta ei mõtle kunagi seda, mis ta ütleb.”
„Kui Ameerika avastati,” ütles radikaalne parlamendiliige ja hakkas igavaid tõsiasju loetlema. Nagu kõik, kes püüavad tühjaks kurnata teatud ainet, kurnas ta ainult oma kuulajaid. Hertsoginna ohkas ja katsus tarvitada oma vahelerääkimise eesõigust. „Ma sooviksin jumala eest, et teda kunagi poleks avastatud!” hüüdis ta. „Tõepoolest, meie tüdrukuil pole tänapäev enam mingit väljavaadet. See on väga ülekohtune.”
„Võib-olla pole Ameerikat üldse mitte üles leitud,” ütles mr. Erskine; „mina isiklikult ütleksin, et ta on ainult leitud.”
„Oo! aga mina olen tema elanikke näinud,” vastas hertsoginna ebamääraselt. „Pean tunnistama, enamasti on nad haruldaselt kenad. Ka riietuvad nad hästi. Nemad saavad kõik oma riided Pariisist. Sooviksin võida sedasama teha.”
„Öeldakse, surres lähevad head ameeriklased Pariisi,” kihistas sir Thomas, kel oli rikkalik tagavara huumori kõrvaleheidetud hilpe.
„Tõesti! Ja kuhu lähevad halvad ameeriklased surres?” päris hertsoginna.
„Nemad lähevad Ameerikasse,” lausus lord Henry.
Sir Thomas kortsutas kulmu. „Kardan, teie vennapojal on eelarvamused selle suure maa vastu,” ütles ta leedi Agathale. „Mina olen ta põhjani läbi reisinud – sõidukeis, mille muretsesid seltside direktorid, kes on niisuguseis asjus haruldaselt viisakad. Kinnitan teile, seal reisides võib teha nii mõndagi enda harimiseks,”
„Peame meie siis tõesti Chicagot nägema, et haritud olla?”’ küsis mr. Erskine kaeblikult. „Mina ei saa selle reisiga kuidagi hakkama.”
Sir Thomas viipas käega. „Mr. Erskine of Treadley’l on kogu maailm riiulitel. Meie praktilised inimesed armastame asju näha, mitte neist lugeda. Ameeriklased on väga huvitav rahvas. Nemad on täiesti aruinimesed. Arvan, et see on nende eriline tunnus. Jah, mr. Erskine, täiesti aruinimesed. Kinnitan teile, ameeriklases pole midagi arutut.”
„Kui hirmus!” hüüdis lord Henry. „Mina suudan vältida metsikut jõudu, aga metsik aru on täiesti väljakannatamatu. Tema tarvitamises peitub midagi ülekohtust. Ta sihib allapoole mõistust.”
„Ma ei mõista teid,” ütles sir Thomas, minnes üsna punaseks.
„Mina küll, lord Henry,” lausus mr. Erskine naeratades.
„Paradoksid on omal viisil väga kenad…” tähendas baronet.
„Oli see paradoks?” küsis mr. Erskine. „Mina ei arvanud seda nõnda. Võib-olla oli. Noh, paradokside tee on tõe tee. Tõelisuse tõestuseks peame teda tantsuköiel nägema. Kui tõed muutuvad köietantsijaks, siis võime neid hinnata.”
„Armas aeg,” ütles leedi Agatha, „kuidas teie mehed vaidlete! Tõesti, mina ei taipa kunagi, millest te räägite. Oo, Harry, mina olen teile üsna kuri. Miks püüate meie armast mr. Grayd veenda, et ta East Endist loobuks? Kinnitan teile, tema oleks meile väga tarvilik. Kõik armastaksid tema mängu väga.”
„Tahaksin ennemini, et ta minule mängiks,” hüüdis lord Henry naeratades ja vaatas allapoole laua otsa, kust sai vastuseks särava pilgu.
„Aga Whitechapelis ollakse nii õnnetu,” jätkas leedi Agatha.
„Võin kõigele kaasa tunda, mitte aga kannatusele,” ütles lord Henry õlgu kehitades. „Sellele ei või ma mitte kaasa tunda. See on liiga inetu, liiga hirmus, liiga rusuv. Moodsas kaastundmuses valule on midagi kole haiglast. Peaks kaasa tundma värvile, ilule, elurõõmule. Mida vähem sõnu eluvaevust, seda parem.”
„Ometi on East End väga tähtis küsimus,” tähendas sir Thomas tõsisel pearaputusel.
„Just nii,” vastas noor lord. „See on orjuse küsimus ja meie püüame seda lahendada orjade lõbustamisega.”
Poliitikamees vaatas talle teravasti näkku. „Missugust muutust soovitate siis teie?” küsis ta.
Lord Henry naeris. „Mina ei tahaks Inglismaal midagi muuta, ainult ilma,” vastas ta. „Mina rahuldun täiesti filosoofilise vaatlemisega. Aga kuna üheksateistkümnes sajand pankrotti on läinud oma liialdatud kaastundmuse tõttu, siis soovitaksin pöörduda Teaduse poole, et tema meid juhataks õigele teele. Tundmuste eesõiguseks on – meid eksiteele viia. Teaduse eesõiguseks on – mitte tundmuslik olla.”
„Aga meil on nii raske vastutus,” julges mrs. Vandeleur pelglikult tähendada.
„Hirmus raske,” kajas leedi Agathalt vastu.
Lord Henry heitis pilgu mr. Erskine’ile. „Inimsugu võtab end liiga tõsiselt. See on maailma pärispatt. Oleks koopaelanik osanud naerda, ajalugu oleks olnud teissugune.”
„Teie olete tõesti väga lohutav,” lõõritas hertsoginna. „Olen ennast ikka süüalusena tundnud teie tädi külastama tulles, sest minul pole East Endi vastu põrmugi huvi. Tulevikus võin ma talle punastamata näkku vaadata.”
„Punastamine on väga sobiv, hertsoginna,” tähendas lord Henry.
„Ainult noorele,” vastas see. „Kui minusugune vana punastab, siis on see väga halb märk. Ah, lord Henry, tahaksin, et ütleksite mulle, kuidas võib uuesti nooreks saada.”
Lord mõtles silmapilgu.
„Kas mäletate mõnd suurt eksitust, mis te nooril päevil olete teinud, hertsoginna?” küsis ta, vaadates talle üle laua otsa.
„Mäletan mitut, kardan ma,” hüüdis ta.
„Siis korrake neid uuesti,” ütles lord tõsiselt. „Et oma noorust tagasi saada, on vaja ainult oma nooruserumalusi korrata.”
„Vaimustav teooria!” hüüdis hertsoginna. „Ma pean ta teostama.”
„Hädaohtlik teooria!” kuuldus sir Thomase kokkupigistatud huulilt. Leedi Agatha raputas pead, kuid lõbu pakkus see ometi. Mr. Erskine kuulatas.
„Jah,” jätkas lord Henry, „see on üks suuri elusaladusi. Tänapäev sureb suurem hulk inimesi omataolisse roomavasse kainesse mõistusse ja nad leiavad alles liiga hilja, et ainuke asi, mida inimene kunagi ei kahetse, on tema eksimused.”
Naer liikus ümber kogu laua.
Ta mängis selle ideega ja muutus ülemeelikuks; paiskas ta õhku ja muutis ta uueks; laskis ta pagema ja haaras jällegi kinni; andis talle oma kujutusvõimega säravad värvid ja tiivustas ta oma paradoksiga. Jätkates suundus tema meeletuse kiitus filosoofiasse ja Filosoofiagi muutus nooreks ning haarates Naudingu meeletu muusika järele ja kandes nagu viinalaigulisi riideid ja eefeipärga, tantsis ta bakhandina üle elukinkude, pilgates Silenust tema kainuse pärast. Tõsiasjad põgenesid tema eest nagu kohutavad metsavaimud. Tema valge jalg tallas ilmatu suures surutõrres, mille juures istus tark Omar, kuni vulisev marjamahl tõusis purpurseis vullides voogavana mööda tema paljaid liikmeid või ronis punase vahuna üle tõrre mustade, nirisevate längus servade. See oli haruldane improvisatsioon. Ta tundis, et Dorian Gray silmad kiindusid temasse, ja teadmine, et kuulajate seas viibis keegi, kelle meeli tema tahtis võluda, näis andvat tema arule teravuse ja laenavat kujutelmadele värvid. Ta oli hiilgav, fantastiline, vastutustundeta. Ta meelitas kuulajad neist enestest välja ja naerdes astusid nad tema vile kannul. Dorian Gray ei pööranud oma pilku temalt, vaid istus nagu äratehtuna, kuna naeratus ajas naeratust huulilt ja imestus aina kasvas tema tumenevais silmis.
Viimaks astus sisse Tõelisus praeguse ajajärgu kohaselt riietatuna teenri näol, kes teatas hertsoginnale, et tema sõiduk ootab. Naljakal meeleheitel ringutas see käsi.
„Kui tüütu!”’ hüüdis ta. „Ma pean minema. Ma pean oma mehele klubisse järele minema, et teda Willisesse viia mingile mõttetule koosolekule, kus tema peab juhatama. Minu hiljaks jäädes on ta väga kuri ja selles kübaras ei või mul ometi mingit kokkupõrget olla. Ta on liiga habras. Vali sõnagi hävitaks ta. Noh, ma pean minema, kallis Agatha. Jällenägemiseni, lord Henry, teie olete otse vaimustav ja hirmus hädaohtliku mõjuga. Ma ei tea tõesti mitte, mis teie vaadete kohta öelda. Te peate millalgi meile lõunale tulema. Teisipäeval? Olete te teisipäeval vaba?”
„Teie pärast jätan ma kõik muu, hertsoginna,” ütles lord Henry kummardades.
„Ah, see on teist väga kena ja ka väga ülekohtune,” hüüdis hertsoginna. „Ärge siis unustage,” ja ta lahkus ruumist leedi Agatha ja teiste leedide saatel.
Kui lord Henry uuesti oli istunud, pöördus mr. Erskine ümber ja nihutades tooli tema ligi pani oma käe tema käele.
„Te räägite raamatutest,” ütles ta, „miks ei kirjuta te mõnda neist?”
„Mina armastan liiga raamatute lugemist, kui et ma nende kirjutamisest võiksin hoolida, mr. Erskine. Küll tahaksin ma romaani kirjutada, romaani, mis oleks niisama meeldiv nagu pärsia vaip ja ka niisama ebareaalne. Kuid Inglismaal leidub kirjanduslikku publikumi ainult ajalehtede, kooliraamatute ja entsüklopeediate tarvis. Kõigist rahvastest maailmas on inglastel kõige vähem aru kirjandusliku ilu taipamiseks.”
„Kardan, teil on õigus,” vastas mr. Erskine. „Ka minul endal oli kord kirjanduslikku auahnust, aga juba ammu loobusin ma sellest. Ja nüüd, mu kallis noor sõber, kui lubate end nõnda nimetada, tahaksin teilt küsida, kas te kõike seda, mis te einel rääkisite, ise tõepoolest arvate?”
„Olen täiesti unustanud, mis ma ütlesin,” naeratas lord Henry. „Oli see kõik tõesti halb?”
„Tõesti väga halb. Mina pean teid tõepoolest äärmiselt hädaohtlikuks, ja kui meie hea hertsoginnaga midagi peaks juhtuma, siis näeme teis isikut, kes on esimesena vastutav. Kuid mina tahaksin rääkida teiega elust. Minuaegne inimpõlv oli igav. Millalgi, kui olete Londonist tüdinud, tulge alla Treadleysse ja seletage mulle oma nautimisfilosoofiat suurepärase burgundi pudeli juures, mis mul õnneks olemas.”
„Väga hea meelega. Külaskäik Treadleysse on suur eesõigus: seal on täiuslik peremees ja haruldane raamatukogu.”
„Teie teete ta täielikuks,” vastas vanahärra viisaka kummardusega. „Ja nüüd pean teie suurepärase tädiga jumalaga jätma, Atheneum ootab mind. On aeg, kus me seal magame.”
„Teie kõik, mr. Erskine?”
„Nelikümmend neljakümnes tugitoolis. Teeme harjutusi inglise teaduste-akadeemiaks.”
Lord Henry naeris ja tõusis toolilt. „Mina lähen Parki,” hüüdis ta.
Uksest välja minnes puudutas Dorian Gray tema kätt. „Lubage mind enesega kaasa,” lausus ta.
„Ma arvasin, et olete lubanud minna Basil Hallward’i vaatama,” vastas lord Henry.
„Parema meelega tuleksin teiega; jah, ma tunnen, et pean tulema teiega. Lubage mind tulla. Ja te peate lubama kogu aeg minuga rääkida. Ükski ei räägi nii imeliselt kui teie.”
„Ah! Tänaseks olen juba küllalt rääkinud,” ütles lord Henry naeratades. „Nüüd tahan ainult elu vaadelda. Aga kui soovite, tulge kaasa ja vaadelge ühes minuga.”