Dorian Gray portree/Autorist
AUTORIST
Vähe on kirjanikkude seas nii traagilisi kujusid kui on seda Oscar Wilde. Tema elu on nagu mõni põnev romaan, mis lõpeb peakangelase hävinguga – hüppega mingisugusest peadpööritavast kõrgusest alla kuristikku (muidugi piltlikult rääkides). Tema peakunstiteosena tundubki tema isiklik elu, mitte aga mõni tema kirjutatud raamat, kui uskuda tema sõprade ja tuttavate ning tema enda kinnitusi. „Tahate ehk minu elu suurt draamat teada?” küsib kirjanik ise Gide’ilt. „Oma geeniuse andsin ma elule, teostele ainult talendi.” Ja hiljem: „Minu elu on nagu mõni kunstiteos: kunstnik ei asu kaht korda sama asja kallale.” Kuna paljude maailma suurimate vaimukangelaste elulood meid üsna ükskõikseks jätavad, arvab F. Paul Greve Wilde’i elu kohta öelda võivat: „Tema teosed pole midagi, nad on ainult kahvatu helk sellest, mis ta ise oli oma elus.”
*
Oscar Fingall O’Flahertie Wills Wilde (nõnda kõlab kirjaniku täielik nimi) sündis 16. okt. 1854 Dublinis, nagu tema vaimu- ja veresugulane B. Shaw’gi, ainult paar aastat varem kui viimane. Wilde suri 30. nov. 1900 ja maeti Pariisi külje alla Bagneaux’ surnuaiale, kust ta jäänused 1909. a. tema parema sõbra Robert Ross’i korraldusel toodi Père-Lachaise’i kalmistule. Kinnitatakse, et tema haud siin ja Heinrich Heine haud Montmatre’i surnuaial meelitavat oma kuulsate kaasvendade seas kõige rohkem külastajaid kokku.
Kirjaniku isa kuulus seisuselt maa-aadlisse; elukutselt oli ta arst, eriala silma- ja kõrvahaigused. Elav, väsimatu ja alaliselt tegev inimene. Asutas silma- ja kõrvahaigetekliiniku, kus arstis vaeseid maksuta. Kuulus mitte ainult oma erialal, vaid ka ajaloolasena, poliitikuna, arheoloogina. Oma eraelus – „kõige räpasem inimene kogu Iirimaal”; suur naistekütt, nii et tema surmavoodilgi istus tema naise kõrval ka keegi võõras loorituna; pidutseja, prassija, söödik, joodik, helde ja armuline, hoolimatu ja jõhker, kellest räägitakse palju head ja halba ja keda lõpuks ometi armastatakse, eriti naiste poolt.
O. Wilde’i ema oli pastori tütar – luuletaja, ajaviiteromaanide sepitseja, poliitiline ajakirjanik, iirlaste vanavara korjaja ja nende õiguste eest võitleja, kihutaja, ässitaja, suur kirjandusetundja ja keelteoskaja, ka kreeka keeles kodus. Muidu – edev, upsakas, auahne, kiitleja, vaimurikas, armastas välist hiilgust, riietus erilaadiliselt, kuni pentsikuseni silmatorkavalt, armastas võõraid vastu võtta, nende keskel hiilata mitte ainult vaimuga, vaid ka välimusega.
Oscar pani oma ande pärituna ema arvele. Samuti võis ta oma isiku teisigi omadusi pidada temalt pärituiks: seltskondlik vilumus, vaimukus, muretus, edevus, uhkus, kõrkus, toreduse- ja hiilgusearmastus. Aga isale võlgnes ta kahtlemata tänu oma põhjalikkude teadmiste eest antiikkultuuris ja renessansis.
Ema olevat Oscari sündimise eel oodanud tütart, tarvilikud asjakesedki olnud sellekohaselt valmistatud. Nõnda pidanud poiss alguses tütarlapse kehakatteid kandma. Ebausklik olles võiks öelda, et siit tulenesid teatud naiselikud jooned hiljem meheski.
Hellitatuna kasvas Oscar ühes oma venna ja õega, kes noorelt suri. Juba varakult liikus ta ema võõrastetoas külaliste keskel, kus valitses harilikult väga vaba õhkkond ja kus ei pandud erilist rõhku kõneaine valikule. Nõnda võisid lapsed juba õrnas eas asju kuulda, mis polnud nende kõrvadele kuidagi kohased. Võõrastetoa õhkkond mõjus Oscarisse nõnda, et ta juba kaheteistkümneaastaselt pühapäeviti pidulikku torukübarat kandis.
Kooligi viis ta selle salonglikkuse kaasa, eraldudes seal teistest lastest tagasihoidlikkuse, uhkuse ja kõrkusega. Nõnda torkas ta silma juba esimesil kooliaastail Enniskillenis, veel enam aga Dublinis Trinity kolledzhis (1871–74) ja Oxfordis Magdaleena kolledzhis (1874–78). Igal pool pretendeeris ta kaasõpilaste seas valitsevale, üleolevale seisukohale, mis võis tekitada tema vastu ainult viha. Räägitakse, kord tunginud kaaslased talle kõrvalises paigas kallale, virutanud ta maha, sidunud kinni ja lohistanud siis mööda maad porisena kuhugi mäele. Kui nad ta seal aga vabastanud, siis pole ta neile püüdnud kätte maksta, pole ka etteheiteid teinud, seadnud ainult kübara korralikult pähe, vaadelnud ümbrust ja lausunud üleolevas rahus: „Jah, vaade siit kingult on tõesti vaimustav.”
Oli tema valitsemishimu, tema üleolek, uhkus, kõrkus, käskiv toon millegagi põhjendatud või õigustatud? Küll ikka, kui põhjenduseks või õigustuseks võiks pidada suuremat vaimset arengut ja laiemaid teadmisi. Juba Enniskillenis paistis ta silma kreekakeelse testamendi mõistmises. Dublinis sai ta aga kreeka keele oskuse eest kuldmedali. Üldse oli ta tugev keeltes ja kirjanduses. Inglise, prantsuse ja saksa kirjanduses polnud tal õpilaste seas võistlejat. Aga matemaatikas ei avaldanud ta vähematki annet, samuti ka mitte loodusteaduses, mille enda ja ka selle õpetajate kohta sihtis ta ikka oma vaimukamad ja teravamad pilkenooled. Peaaegu kurdina esines ta ka muusikas, kuigi ta seda hiljem pidas kunstide kunstiks. Mitte ainult et ta põgenes perekondliku muusika eest kuhugi kõrvalisse toanurka, vaid ta ei käinud ka kunagi kontsertidel, nagu oleksid need igavaimaid koosviibimisi maailmas või nagu ei suudaks ta välja kannatada, et pidulik seltskond võib aega viita, ilma et kõigi tähelepanu keskpunktiks oleks tema, Oscar Wilde.
Ka spordist hoidus ta juba lapsest saadik eemale. Mängud ja ajaviited, mis nõudsid kehalist pingutust, harjutust ja oskust, ei leidnud temas kunagi pooldajat. See on seda tähelepanuväärsem, et ta elas maal ja ümbruses, kus selle huvi äratamiseks rohkem tehakse kui kusagil mujal. Nii siis – aerutamised, jalgpall, kriket jne. olid temale igavad. Kehaseisangud olevat mängides sagedasti inetud, ebaesteetilised, leidis ta.
Oxfordis omandas ta lõplikult selle mõju oma kaaslastesse, mis jäi talle ustavaks seltskonnas kuni languseni. Siin avaldusid juba selgesti ka tema huvid ja kalduvused, nagu nad püsisid tema eluotsani. Ikka enam ja enam koondus kogu tema vaimu- ja hingejõud esteetilisile küsimusile. Professoreist mõjutasid teda kõige rohkem Ruskin ja Pater, kuigi ta hiljem esimese eetilist esteetikat ei pooldanud, arvates, et eetikal ja esteetikal pole teineteisega absoluutselt midagi ühist.
Oxfordi õpiaastail algasid tema esimesed katsed kirjandusepõllul – luules. Selleks ergutasid teda eriti kaks lühemat Itaalia-reisi ja kestvam reis Kreekamaale 1877. Kui ta Itaaliast sai vaimustust, siis Kreekast saabus ta kodumaale suurimas joovastuses. See tundmus Kreeka vastu püsis tal eluotsani – kunst jäi tema elu ja mõttemaailma a-ks ja o-ks. Kristusestki püüdis ta hiljem teha suurima individualisti ja kunstniku.
Oxfordis õppimise lõpul krooniti tema luuletus „Ravenna” auhinnaga ja tema ise kandis selle teatris avalikult ette, kutsudes esile suure vaimustuse ja tähelepanu. Esimest korda oli tal juhus näidata, mis ta oma hääle ja ettekandega suudab. Muusika vastu ükskõikne, oskas ta ometi oma suurt ja ilusat häält nii muusikaliselt ja mõjuvalt tarvitada, et temale kiitust avaldati nagu mõnele kuulsale tenorile.
Pärast õppimise lõpetamist summa cum laude asus Wilde Londonisse – kahte möbleeritud tuppa Salisbury tänavale, jätkates seal oma uurimusi kirjanduse, esteetika ja ajaloo alal. Ka avaldas ta oma luuletusi mitmesuguseis ajakirjus ja katsus kogutud luuletusi ilmutada raamatuna. Kuid alguses ei leidnud ta kuidagi neile kirjastajat. Aga see ei heidutanud teda, vähemalt teistele nähtavalt mitte. Otse vastupidi: noor luuletaja viskas oma pea veel enam selga. Ta hakkas riietuma, tegutsema, talitama ja liikuma nõnda, et ta kõigile pidi silma torkama ja et temast tahes või tahtmata pidi räägitama, ükskõik kas head või halba. Ja vaata – see mõjus. Võiks öelda: oma isiku naeruväärsusega tasandas ta teed oma luuletustele, mis ilmusid raamatuna 1881. a. toredas ja kallis väljaandes. Nad äratasid suurt tähelepanu ja kuue nädalaga müüdi neli trükki läbi. Raske on öelda, mis niisugust menu rohkem mõjutas, kas luuletuste erilised omadused või luuletaja eriline isik oma kombe- ja moealpusega, mis viis ta karikatuurid loetavamasse pilkelehte („Punch”) ja mängitavamasse operetti (Sullivan’i „Patience”).
Üldiselt aga vihati teda kogu Londonis. Tema vaimuandeid ei tahetud tunnustada ja arvustus oli tema luuletustele karm. Ei võidud talle andeks anda tema pealetükkivust ja vaimset üleolekut, mida ta toonitas igal kohasel ja ebakohasel juhul kõige häbematumal viisil. Aga kirjanik ise uskus oma annet, oma geeniust. Seda näisid uskuvat niisugused kuulsusedki nagu Meredith, Whistler ja Swinburne, sest need olid tema sõbrad.
Oma luuletuste ilmumise aasta lõpul sõitis Wilde Ameerikasse kõnesid pidama. Ühelt poolt püüti tõendada, et ta seda teinud sellekohase kutse tõttu, mis saabunud tema luuletuste menu tagajärjel, teiselt poolt seletatakse, ta läinud üle ookeani selleks, et oma esimesele näidendile („Vera or the Nihilists”) lavastajat leida, sest Londonis rääkinud ta selles asjas kurtidele kõrvadele. New Yorgis võeti teda lõpuks kuulda, kuid edu ei olnud näidendil mitte. Euroopas pole seda kunagi mängitud.
Peakõneaineks Ameerikas oli Wilde’il „Inglise renessanss üheksateistkümnendal sajandil”. Selle kõrval rääkis ta ka „Kunstist ja käsitöölisest” ning „Maja sisseseadest”. Nagu kodu, samuti äratas ta ka siin suurt tähelepanu ennekõike oma isiku erilisusega riietuses, eluviisides, kommetes, esinemises. Ka loengud ise oleksid võinud niihästi oma sisukuse kui ka ettekande hiilgusega palju kuulajaid leida, kui kõneleja vahetevahel poleks pillanud ütlusi ja märkusi, mis heidutasid ameerika harilikku praktilist kodanikku oma hoolimatuse, häbematuse, põlguse, paradoksaalsuse ja mürgise teravusega. Küll oli kõneleja osanud juba maandumisel enda kuulsaks teha uhke ütlusega tolliametnikele: „Mul pole muud tollida kui oma geenius”, aga ometi ei õnnestunud kogu kõneteekond kuigi hästi, ehk küll õrnema soo poolt talle kinnitati: „New Yorgis imetleti teid, Bostonis leiate jumaldamist.”
Ameerikas olles kirjutas Wilde oma Oxfordi kaaslase Renell Rodd’i luuletuskogule „Rose-leaf and Apple-leaf” eessõna, mis on tähelepanuväärne selle poolest, et ta siin esimest korda katsus väljendada oma esteetilisi põhivaateid. Vististi pidi ta seda tegema üsna selgesti ja hästi, sest siitsaadik muutunud endine kaaslane ja sõber temale võõraks.
Aprillis 1883 pöördub Wilde kodumaale tagasi ja püsib siin ainult lühikest aega. Näib, nagu oleks ta juba noorusehullustusest läbi: ta hakkab seltskonda ja tema kombeid arvesse võtma riietuses, eluviisides, ülesastumises. Teda võib näha igal pool, olgu teatris esietendusil, võiduajamistel, näitustel, klubides või ka rautidel, five o’clockidel, ballidel, pidudel. Ikka liigub ta kas aristokraatlikes või boheemlikes ringkondades, kuna ta kodanlikust ümbruskonnast eemale jääb, sest ei tema ise kannata sealset kitsarinnalisust ja vagatsevat tagasihoidlikkust ega või ka need ringkonnad teda sallida. Boheemkonnas viibib ta meelsasti teatritegelaste seltsis, kus valitsevad vabamad vaated ja eluviisid. Siin ei kuulu tema tutvuste sekka mitte ainult tuntud nimed, vaid ta sobib hästi ka Londoni agulite teatrite primadonnadega või nende vähemate kaasvõitlejatega, olles sagedasti hea lohutaja ja helde avitaja, kuigi tema omad sissetulekud on üsna kehvad.
Ainuke tume täpp, mis noil päevil jäi Wilde’i nimele, oli tema avalik vaidlus Whistler’iga, kes süüdistas teda oma mõtete plagieerimises. Juba tema luuletuste ilmumise puhul oli ajakirjanduses seda sõna tarvitatud, aga Whistler’iga vaieldes jäänud kõrvaltvaatajale tundmus, et siin oli see süüdistav sõna põhjendatult esitatud. Üldse oli O. W. selle poolest tähelepanuväärne, et ta nähtavasti muidu ei võinud elada, kui pidi kedagi jumaldama, ennastsalgavalt austama ja armastama, mis sundis teda oma jumaldatut ja armastatut jäljendama mitte ainult vaimselt, vaid ka väliselt. See oli temas puhtnaiselik joon, mis tõi talle lõpuks hukatuse. Oli aeg, mil ta jumaldas Carlyle’i, ja siis muretses ta endale tema kirjutuslaua. Sattus ta Balzac’i mõju alla, siis muretses ta endale kohe mungamantli-taolise valge öökuue, nagu oli seda kandnud geniaalne prantslane; samuti soetas ta endale tema eeskujul kepi. Hugo mõjule alludes tahtis ta tingimata samal paberil kirjutada nagu seegi. Baudelaire’ist vaimustudes tahtis ta tundma õppida tema armastatud uimastavaid jooke ja muid aineid.
Veel samal 1883. a., mil ta Ameerika-reisilt tagasi tuli, läks ta kauemaks ajaks Pariisi. Asukohaks valis ta endale Hotel Voltaire’i, üüris seal endale terve rea hästi möbleeritud tube, kus teda aga peagu kunagi polnud leida, sest enamasti viibis ta ikka väljaspool. Kui sõbrad siin seda ilusat vaatepilti imetlesid, mis avanes tema korteri akendest Seine’ile, ütles ta: „Dzhentlmen ei vaata kunagi aknast välja.”
Pariisis liikus ta kirjanduslikes ja kunstilisis ringkonnis. Tema sõprade ja tuttavate hulka kuulus hulk selleaegseid tuntuimaid nimesid, nagu Hugo, Edm. de Goncourt, Alph. Daudet, H. de Regnier, Mallarmé, J. Richpin, Gunnar Heiberg, Degas, Picasso, Sarah Bernhardt jne. Intiimsemaks sõbraks oli tal aga Paul Bourget. Ka Verlaine’iga on ta kokku puutunud, aga teda pole suutnud ta välja kannatada tema hävitava haiguse pärast, nagu talle ka Ameerikas pole meeldinud Walt Whitman oma musta ja räpase ümbrusega, mis haavanud Wilde’i ilutundlust. Huvitav on see sellepärast, et Wilde ise lõpuks pidi kannatama niihästi Verlaine’i tervislikku kui ka Whitman’i vaest olukorda, kus sõbrad ja tuttavad eemaldusid temast samuti nagu tema ise häil päevil oma ametivendadest. Hiljem neid kuulsusi oma kriitilisis-filosoofilistes teostes puudutades annab ta nende võimiste kohta enamasti eitava otsuse, ainult Balzac’i suurust tunnustab ta nähtavasti kogu eluaeg.
Oma vaimukuse ja kõne- ning vestlusosavusega etendas O. W. Londonis salongilõvi osa. Koosviibimised peeti nurjaläinuks, kui seal puudus Wilde. Pariisis ei paistnud ta sedavõrd silma, sest tema vaimukuse kõrval leidus seda küllalt ka teistes, on ju Pariis vaimukuse kodumaa.
1883. a. lõpul oli W. uuesti Londonis. Sissetuleku muretsemiseks hakkas ta loenguid pidama, reisides kogu maal ringi. Nüüd rääkis ta „Ilusast majast” ja „Kunsti olemusest”. Tulunduslikult ei andnud loengud loodetavaid tagajärgi, kuigi W. polnud reklaamis tagasihoidlik. Tol ajal oli ta juba kui „estetismi apostel” üldiselt tuntud, sest ta oli juba elegantsena läbi Pariisi kõndinud, päevalill pika varre otsas käes. Ta oli oma naerutekitavat „esteetilist kostüümi” kandnud ja teati rääkida, et ta oma akende all kerjavale vanamehelegi lasknud valmistada esteetilise kerjusekuue – tuliuue, ainult „esteetilised” kääridega lõigatud augud neil paigul, nagu Wilde heaks arvas. Kui siis loengute eel silmatorkavalt kuulutati: „Tema tuleb!!! Tema tuleb!!! Tema tuleb!!! Kes tuleb??? Kes tuleb??? Kes tuleb??? Oscar Wilde!!! Oscar Wilde!!! Oscar Wilde!!! Suur esteetik!!! Suur esteetik!!! Suur esteetik!!!” siis kostis see peaaegu nagu mõni taevapasun, mida kõik pidid kuulma. Aga mitte kõik, kes kuulsid, ei võtnud seda tõsiselt, vaid paljud panid naeruks. Ent neid, kes W-i tõsiselt võtsid, tegi tema omakorda pahatihti naeruks, nagu ta oli talitanud Ameerikaski. Loenguist saadud raha pillas ta pahemale ja paremale poole, nagu ta tegi seda ka oma hilisemate palju suuremate sissetulekutegagi.
Kõigile ootamata abiellus ta 1884. a. Constance Lloyd’iga, võrdlemisi jõuka naisterahvaga. Nüüd üüris ta endale terve maja ja seadis end seal mõnusasti sisse. Sissetulekute puudusel hakkab ta a. 1887–1889 naisteajakirja (The Woman’s World) toimetajaks, kirjutades siin korsettidest, kübaratest, riietusest, õmbluskursustest jne. Aga ta olnud halb toimetaja, sest temast ei saanud kunagi korralikku töötajat. Tema enese kinnituse järgi puudunud tal aeg korralikkuseks.
Pärast naistelehe toimetamist algas O. W-i elus tema loomingu viljakam ajajärk. Sundijaks loomisel oli sagedasti puudus, sest pillav elu nõudis suuri summasid. Väga viljakas polnud W. küll kogu oma eluski, sest tema ei tunnustanud ütlusi: „Geeniuses on üheksakümmend üheksa protsenti tööd” ja „Geenius on usinus”. Tema istus laua taha ainult häda ajal, muidu armastas ta istuda lõbusas seltskonnas ja võluda teisi oma silmade, hääle ja sõnadega. Kirjutama istudes püüdis ta lõpetada kõik ühe sõõmuga. Sellepärast on ta loonud ainult väiksemaid asju ja nende seas leiduvad tema loomingu paremad õied.
Pariisis oli ta loonud poeemi „The Harlot’s House” ja näidendi „The Duchess of Padua”, viimane kirjutatud eriliselt tuntud näitlejanna Mary Anderson’ile, kes aga tükki nõrgaks pidas ja selles esinemisest loobus. Nähtavasti hindas ta seda teost õieti, sest hiljem on seda mängitud New Yorgis, Hamburgis ja Berliinis, aga igal pool eduta.
Vähemate artiklite kõrval ilmusid Wilde’il tema esimesed proosaraamatud „The Happy Prince” ja „The House of Pomegrates”, kuhu kogutud tema muinasjutud; „Intentions” – filosoofilis-kriitilised esseed, ja „The Portrait of Mr. W. H.” ning „Lord Arthur Savile’s Crime” – satiirilised novellid. A. 1890 ilmub käesolev raamat. Nüüd on ta kui kirjanik oma kuulsuse tipul. On saabunud silmapilk, kus ollakse sunnitud teda tahes või tahtmata tõsiselt võtma. Aga tema tulunduslik seisukord on ikkagi kitsas. Sellepärast pöördub ta uuesti teatri poole, sest sealt on loota kõige ohtramaid sissetulekuid. Nõnda ilmub 1892. a. „Lady Windermere’s Fan”, 1893 – „A Woman of no Importance” ja 1894 – „The Importance of Being Earnest” ja „An Ideal Husband”.
20. veebr. 1892 oli „Lady Windermere’s Fan’i” esietendus St. Jamesi teatris. Tükk sai suure menu osaliseks ja siit peale algab W-i hiilgeaeg ka tulunduslikult, mis kestab kolm aastat – kuni languseni, mis osutus lõplikuks.
Sel hiilgeajal muutus Wilde täielikult „elukuningaks (the king of life)” ja „suureks elumeheks (le grand viveur)”, nagu ta ise juba varemalt ennast armastas nimetada. Ta oli moejünger, võluja, sübariit, maiasmokk, kunstnik ja kunsti toetaja, kirjanik ja jutustaja, valitseja ja klaun – kõik kokku, eriti aga just jutustaja. Isegi need, kes teda kaua aega ei suutnud tõsiselt võtta, allusid tema kõneldud sõnale, tema häälele ja sätendavaile silmadele. Keegi ütleb oma mälestusis: „Tema ilus hääl laulis ja muutus pehmeks, helisedes keset liigutatud vaikust nagu vioola. See inglane, kes alles hiljuti oli tundunud veidrana, saavutas oma lihtsusega, õigemini – ületas ilmerikkusega inimsoo imelisemad oodid. Paljud meist olid pisarateni liigutatud. Kunagi polnud keegi uskunud, et inimsõnas peituks niisugune ilu.” Keegi teine kinnitab: „Kogu inimsoo ajaloos pole olnud niisugust vestlejat. Tema rääkis ja kõik, kes teda kuulasid, imestasid, miks ei kuula teda kogu maailm.” Ja temal endal polnud suuremat lõbu, suuremat õnne, joovastust, õndsust kui aga kõnelda hulgale. Isegi vangla laatsareti muutis ta hiljem oma sõnadega nagu rõõmsaks pidusaaliks. Vanad kurjategijad ei pääsenud tema hääle ja kõne võluvusest.
Tulundusliku edu ja oma laiema kuulsuse saavutas O. W. eelnimetatud näidenditega. Kunstiliselt on need teosed kogu tema toodangus kõige tühisemad ja nõrgemad. Seda teadis kirjanik isegi. Nende kondikava otsis ta ikka klubis kusagilt ajalehesabast ja valmis kirjutas ta nad harilikult kahe, kolme päevaga. Paiguti on tundmus, et etteasteil pole muud ülesannet kui võimaldada lobisemist ja naljatamist ühel või teisel alal. Kuigi keegi prantslane kirjanikule ette heitis tema näidendite nõrkust, ütles ta: „Ah jaa, minu näidendid on ju muidugi halvad ja mina ise ei pea neist midagi, aga kui te ometi teaksite, kuis tunnevad inimesed neist lõbu.”
Et ka kõige suurem elumaitsmine Wilde’is tõsist kunstnikuhinge ei suutnud üsna summutada, tõendab see, et ta oma kuulsuse ja külluse tipul nimetatud tühja-tähja kõrval mahti leidis niisuguste teoste loomiseks, nagu on tema maailmakuulus „Salome” (1892), mille ta kirjutas prantsuse keeles ja niisama hiilgavalt, nagu oleks see ta teine emakeel, „A Florentine Tragedy” ja „La Sainte Courtisane or the Woman Covered with Jewels” (mõlemad lõpetamata) ning suurem luuletöö „The Sphinx” (1894). Tema kaks viimast enne langust ilmunud raamatut, „Phrases and Philosophics for the Use of the Young” ja „Oscariana”, ei sisalda midagi uut, vaid on peaasjalikult teistest teostest kogutud mõttekildude korjandused. Nende eesmärgiks oli ainult raha, mis kirjaniku taskust seda suurema hooga välja voolas, mida ohtramalt seda sisse tuli. W. oli silmapilgule saabunud, kus ta arvas öelda võivat: „Milleks peaksin ma veel kirjutama, kuulsuseks olen juba küllalt teinud.”
Elu sisuks ja ülesandeks oli veel mõnutsemine ja maitsmine, sest selles tundus kogu õnn, kogu unistus. Aga imelikul viisil tõestus kirjanikus tema enda öeldud, alguses nii paradoksaalsena kõlav ütlus: mitte midagi teha olevat raskeim töö. Kuigi hoolega valitud rinnalill pidi olema mõjuvam puhtusest ja süütusest ja kuigi „ilusasti köidetud kaelaside – esimene tõsine samm elus”, ometi ei pidanud ei vaim ega keha sellele „kebjale koormale” vastu. Ei aidanud kergendada kurnavat seisukorda ka see, et kirjanikku veel harva jalgsi kõndimas nähti, vaid aina vuras ta liikudes mõnes sõidukis. Tema eluloo kirjutaja Sherard ütleb tollest ajajärgust rääkides, et nüüd polnud W. enam endine imetlusese. Söögilauas temaga istuda polnud enam lõbus, ennemini piinav. Ta paistnud pondununa. Näost oli taganenud endine vaimsusega õilistatud ilu, ta hiilanud ainult veel materiaalsest hüvest. Ka tema kõne polnud enam endiselt meeldiv. „Jõudsin otsusele, et liiga hea elu ja liigne edu olid teinud temale kahju vaimselt ja kehaliselt.”
Gide kohtab teda 1895. a. just languse eel Alzhiiris. Kolm aastat pole ta teda näinud ja selle aja jooksul on ta nähtavalt muutunud. Tema pilgus paistab veel vähe endist pehmust, tema naerus kuuldub midagi karedat ja tema rõõmus tundub midagi vägivaldset. Ta ei räägi enam oma endisi mõistulugusid ja imeliselt vestetud jutukesed on tema suust hoopis kadunud. Ometi armastas ta seda kord nii väga ja oli neis mitte ainult väsimatu, vaid ka võrdlematu. Paljud neist imelistest lookestest olevat kaduma läinud, sest W. ei viitsinud neid kirja panna. Mõned neist on ta sõbrad üles kirjutanud.
O. Wilde’i languse otsekoheseks põhjuseks sai tema sõprus markii v. Queensberry noorema poja lord Alfred Douglas’ega. Tutvumine nende vahel toimus juba a. 1891 ja nende vahekord muutus aasta-aastalt aina lähemaks ja intiimsemaks. Isale ei meeldinud poja vahekord W-iga ja ta püüdis neid teineteisest eemaldada, kuid ilma tagajärjeta. Kord-korralt muutus markii ikka pealekäivamaks, süüdistades W-i oma poja demoraliseerimises. 1894. a. tungis ta W-i korterisse ja nõudis veel kord kõige jõhkramalt, et see tema poja rahule jätaks, ähvardades kirjaniku läbi peksa, kui ta teda kohtaks oma poja seltsis kusagil trahteris. W. lubas markii niisugusel korral lihtsalt maha põmmutada ning laskis ta siis oma teenril korterist välja ajada, käskides politsei kutsuda, kui see härra veel oma nägu peaks näitama. Kui äärmiselt tõsiseks asi oli kujunenud, tõendab ka see, et Alfred Douglas oma isale muu seas kirjutanud: „Kui mina su maha lasen või tema (W.) seda teeb, siis on meil selleks täieline õigus, ja mina arvan, et kuigi sa surnud oleksid, paljud ei märkaks sinu puudumist mitte.”
Markii töötas oma eesmärgi saavutamiseks edasi. Selle tõttu ja ka muidu, eriti just kirjaniku enda sõnade ja tegude tagajärjel, hakkasid lord Douglase ja W-i vahekorrast kui ka W-i eraelust ringi liikuma igasugused kuuldused, mis äratasid kas imestust, võõristust või hukkamõistu. Muu seas räägiti, kirjanik heitvat sagedasti endalt dandy, salongilõvi, dzhentlmeni kehakatted ja kaduvat ümberriietatuna pimeduskatte all Londoni räpaseimaisse ööurgastesse, kus otsib varju ainult kuritegu, patt ja pahe, olgu ta loomupärane või loomuvastane. Kirjaniku sõbrad andsid temale mitmel-setmel korral tungivalt nõu, et ta neile kuulujuttudele vastu astuks, keelekandjad vaikima sunniks. Aga W. talitas otse vastupidi: ta andis igati märku, et kuulujutud põhinevad tõealusel. Tema pidas oma seisundit seltskonnas sedavõrd kindlaks, et julges teda isegi oma loomuvastaste pahedega kui „suure romantilise kirega” otse õrritada.
Niisuguseks teguviisiks aitas mõjuvalt kaasa kirjaniku noor sõber, kellele ta allus nähtavasti täiesti. Sündis imelik asi. W. polnud kunagi kellestki hoolinud, kogu seltskond oli temale mingisugune alaväärtuslik hulk, kelle tarvis temal oli ainult pilkavat naeru, üleolevat mõnitust, uhket ükskõiksust, hulljulget kõrkust ja keda ta ei pannud praegugi mikski, aga noore ja arenematu lordi mõjule ei suutnud ta vastu panna. See oli tujukas ja valitsemishimuline, mispärast W. tema sõprust sagedase meelehärmiga pidi lunastama. Ja ometi ei raputanud ta ennast noormehest lahti, vaid langes ikka enam ja enam tema mõju alla, kuigi siit ähvardas hukatus. Ta hakkas isegi teda geeniuseks pidama, algupärasemaks kui iseend, olgugi et sõbrad õigusega W-i otsustusvõimes kahtlesid.
Nõnda saabus see, mis paratamata pidi saabuma. Ainult silmapilguks näisid W-il nagu teised mõtted pähe tulevat: ta sõitis 1895. a. jaanuaris Alzhiiri. Aga seda seletati kui argust ja põgenemist ning ajakirjandus arvas olevat nüüd paraja aja kuulsale kirjanikule tasuda kõik tema teravad pilkenooled, millega ta võimsat avalikku arvamist haavanud. Algas midagi klaperjahitaolist alles hiljuti veel kätel kantud kirjaniku peale. Asi oli seda halvem, et kirjanik ise tasakaalu oli kaotanud: liigne maitsmine oli nagu vaimse nii ka ihulise keha vapustanud, seal lagunemisprotsessi sünnitanud. Gide lausub tema kohta Alzhiiris: „Ta läks mööda tänavaid keset imelikku hulgustekarja, lobises igaühega neist, vaatles neid lõbuga ja pildus oma raha neile kaela.”
14. veebr. 1895 oma näidendi „The Importance of Being Earnest” esietendusel on W. jällegi Londonis, sõprade hoiatusist hoolimata. „Sõbrad soovitavad mulle ettevaatust,” rääkis W. ise Gide’ile. „Aga võib siis minul seda olla. See tähendaks ümber pöörduda, aga mina pean nii kaugele minema kui vähegi võimalik… Ja ma ei suuda enam kaugemale… Midagi peab sündima, midagi hoopis muud…” Neist sõnadest kostab juba nagu oma paratamatu saatuse eelaimus.
Markii v. Queensberry katsus eelmainitud näidendi esietendust nurja ajada, ja kui see ei õnnestunud politsei vahelesegamise tõttu, siis laskis ta klubiteenri (W. ja markii olid sama klubi liikmed) W-ile lahtise teotava kirja anda, millele see pidi vastama kas kaebusega teotuse tagasitõrjumiseks või jälle siinsest seltskonnast – Londonist lahkuma. Sõbrad soovitasid talle viimast, aga et lord Alfred Douglas nõudis oma isa vastutuselevõtmist, siis valis W. esimese tee.
3.–5. apr. 1895 oli asi esimest korda kohtus ees. Markii kaitsja hakkas algusest saadik kaebajale kohe kallale tungima, süüdistades teda kõlblusevastases kuritöös, millega ta hukutanud ka markii poja. Kolmandal päeval jõuti sinnamaale, et W-i volinik tema enda nõusolekul loobus markii süüdistamisest. Seega oli kaudselt tõestatud, et W. on süüdi neis kõlblusevastastes tegudes, milles markii teda süüdistab. Juba 5. apr. hommikul andsid W-i volinikud temale nõu Londoni tolm oma jalgadelt raputada, lubades protsessi ainult selleks veel pikendada, et oma kliendile põgenemiseks aega anda. Aga W. arvas, et aumees ei põgene võitluse eest, iiri aumees veel seda vähem. Nõnda siis ilmus politsei veel 5. apr. õhtul klubisse, kus W. pidas lõbusat olengut sõprade keskel, ja teatas tema areteerimisest. Ukse taga ootasid mehed, kes panid ta käed raudu ja viisid ta pimedasse vangitõlda. Enne klubist lahkumist jättis kirjanik sõpradega südamlikult jumalaga ja tühjendas pikkamisi viinaklaasi.
30. apr. ja 1. mail arutati peakriminaalkohtus W-i süüdistust, mis koosnes kahekümne viiest punktist. Süüdistusmaterjalina esinesid kaebealuse kirjad, mis ta saatnud lord Douglas’ele ja mis sattusid rahaväljapressijate pihku, W-i kirjatööd, muu seas ka „D. Gray portree” ja mitmesuguste kahtlaste isikute suusõnalised tunnistused. Esimesel kohtuistungil ei saadud W-i süüdi mõista, sest kaheteistkümnest vannutatud mehest jaatasid ainult üksteistkümmend ta süüd, kuna üks seda eitas. Kuni järgmise kohtuistungini lasti W. vabaks kautsjoni vastu, mille tasusid pooleks tema eest lord Douglas’e vanem vend ja keegi vaimulik Steward Headlem, võrdlemisi vähese varandusega inimene, kirjaniku austaja.
Nüüd selgus ka, kuhu oli see alles hiljuti nii hellitatud õnnelaps oma seisukorraga jõudnud. Kui ta vanglast võõrastemajja sõitis, et seal puhata ja toibuda, siis tungis rahvahulk võõrastemajja ja nõudis peremehelt, et see kirjaniku oma ulu alt välja kihutaks. Järgmises hotellis, kuhu W. läks, kordus sama lugu. Kirjanikul ei jäänud muud nõu üle, kui pidi oma ema korteris varju otsima, kus ta ukselävel jõuetult kokku langes.
Ka nüüd soovitati W-ile põgeneda – ühes perekonnaga mandrile sõita, et päästa iseend, omakseid, sõpru, tuttavaid ja lõpuks kogu seltskonda ähvardava katastroofi eest. Sest tahes või tahtmata peab kogu protsessi käiku vaadeldes kalduma arvamisele, et see protsess ei pakkunud kuigi paljudele erilist lõbu, ehk küll kirjanikul oli nii palju vaenlasi, kes teda vihkasid. Isegi tema vastane markii v. Queensberry manitses teda Inglismaalt lahkuma. Ka politsei ei võtnud kuni viimase silmapilguni mingisuguseid ettevaatusabinõusid tarvitusele, nagu oleks ka tema oodanud sedasama, mida soovisid kõik. Aga W. jäi, nagu oleks ta igasuguse usu ellu ja tulevikku kaotanud, sest võidulootust polnud tal enam mingisugust, oli ta ju oma kergemeelselt naljatava, pilkava, väljakutsuva ja kõrgi teguviisiga viimse sümpaatia hävitanud ka kohtunikes.
22.–25. maini arutati asja uuesti ja nüüd andsid vannutatud mehed üksmeelse vastuse: süüdi. Kohtunik ütles otsust ette lugedes muu seas: „Et teie, Wilde, keskpunktis olete olnud noorte inimeste rikkumises kõige jäledamal viisil, selles on võimatu kahelda… Neil asjaoludel ei või ma muidu kui pean kõige raskema karistuse määrama, mis seadus mulle lubab, ja minu arvates ei ole sellest niisugusel juhul kaugeltki küllalt. Otsus lausub: kaks aastat vangistust ja sunnitööd (to be imprisoned and kept to hard labour for 2 years).”
Kohtuotsuses öeldakse, et kaebealusele süüks pandud kuritöös pole kahtlust. Seda arvavad ka need, kes hiljem protsessi materjalidega lähemalt tutvunud. Aga selle kõrval arvavad nad ka, et kohtulikult tõestatud pole W-i kõlbusevastane süütegu mitte, sest kõik tõestused on kas kahtlased või kaudsed. Asja otsustamine sündis enam sisuliselt ja veendumuse põhjal kui vormilise õiguse sunnil. Ka ei või kuidagi öelda, et W-i kuritegu oleks tema kodumaal väga haruldane asi. Kõlbluse ajalood ja sellekohane ilukirjandus (muidugi keelatud) tõendavad otse vastupidist. Seega oli siis W-i süütegu tõeliselt selles, et ta julges „kahest armastusest” avalikult rääkida kohtu eeski, nagu oleks ta mõni vana-kreeklane. Aga juba Goethe teadis, et rääkida kõigest, millest rääkisid kreeklased, ei taha meile hästi kõlvata. W. mõtles oma elust teha kunstitöö, kunstil aga ei pidanud tema arvates kõlblusega midagi ühist olema. Seltskond, eriti inglise oma, arvas teisiti: tema nõuab kunstiski juba kõlblust, ammugi siis eraelus, vähemalt viisakuse pärast ja viisakuse piirides. Oli võimatu midagi andeks anda inimesele, kes oli tänini kohtunikkude selja taga seisvale seltskonnale avalikult näkku karjunud: „Meie rahva hiilgava tervise eest võlgneme tänu meie rahvuslikule totrusele… Hea koka omamine on palju tähtsam kui kõlblus… Kiusatusele alla heita – see on ainuke abinõu temast vabanemiseks… Tähelepanu pöörata hea ja kurja mõistele tähendab vaimse arenemise kõhetuse (atroofia) ilmutamist… Värvide ja lillede tundmine on isiku arenemises tähtsam kui hea ja kurja mõistmine… Esteetika on kõrgem kui eetika… Kõlblusele kuuluvad madalamad ja vähem intellektuaalsed vallad… Pole muud pattu kui aga rumalus…” Selletaolised pisted avalikku arvamisse, mis toonitas vastupidist, olid seda ärritavamad, et nad pahatihti tabasid asjade tõelist seisukorda küllusse uppuvas seltskonnas. W. sai nõnda l’enfan terrible’iks, kes lobises välja kodused piinlikud asjad. W. tegi seda aga palju vähema tõsiduse ja mürgiga kui teeb seda tema vaimusugulane Shaw. Nad mõlemad kalduksid nagu Quincey’ arvamisele, kes ütles: „Vähesed, kes mulle siin maa peal põlastuse sisendasid, olid õitsvad, hea kuulsusega inimesed. Kelmidele, keda tundsin (ja neid pole vähe), mõtlen lõbuga ja heal meelel.”
Lõpliku kohtupäeva kohta tähendab Carl Hageman: „W-i nimi ja mälestus kustutati. Inglismaal tehakse midagi selletaolist meisterlikult. 1895. a. 25. maist saadik on ta unustatud.”
Veel enam: ta surmati ka tulunduslikult. Äkki ei mängitud enam ühtegi tema näidendit, ei ostetud ega loetud enam ühtegi ta raamatut. Olevad raamatud põletati või hävitati muidu. Veel enne kohtuotsust ütlesid kõik võlausaldajad oma võlad üles ja nõudsid nende tasumist. Rahvahulk tungis ta korterisse ja rüüstas selle. Mõned valmis käsikirjadki läksid kaotsi ja tulid alles hiljem päevavalgele. W-i laia ja pillava elu tõttu oli tal võlgu niipalju, et võlausaldajaid ei suudetud rahuldada. Nõnda veeti ta 1895. a. sügisel veel kord kohtu ette – pankroti kuulutamiseks.
Kohtukojast sõitis W. rahvahulga vilistamise, mõnituse ja kisa saatel Pentonville’i vangimajja. Seal aeti ta pea paljaks ja sunniti ta vanni minema, mille vees juba mitmed vangid end enne olid pesnud. Pentonville’ist viidi ta Londoni eeslinna Wandworthi karistusmajja, mille ülemale vali käsk oli antud W-ile mitte mingisuguseid kergendusi lubada. Varsti toimetati ta sealt Lõuna-Inglismaale Readingi karistusmajja. Teel tuli jaamas pool tundi oodata ja siin tunti W. teiste vangide seas ära. Mõnitades sülgas talle siin üks rahvasaadik näkku. Kindel, see rahvaesindaja saavutas surematuse, nagu Diana templi põletajagi. Ehk tuleb Inglismaalgi kord aeg, kus sellele paigale mälestussammas pannakse, kas või lihtne graniidist obelisk, pealkirjaga: „Siin sülitas rahvasaadik see ja see siis ja siis Oscar Wilde’ile näkku.”
Alguses ei lubatud W-ile mingisuguseid kergendusi vanglas ja nõnda lähenes tema hellitatud keha – suur ja tüse – täielikule kokkuvarisemisele. Laatsaretti ei jäetud teda kauemaks ajaks, sest tema häda peeti tehtuks. Neli korda aastas võis ta välismaailmaga kokku puutuda. Need, kes teda vaatamas käisid, räägivad tema tööga purustatud ja veristest kätest, lõpnud kehast ja võimetult rippuvast lõuast. Palavalt armastatud ema suri tal vangipõlve ajal, aga poeg matusele ei pääsenud.
Vangipõlve teine pool oli tal pisut kergem – vangla ülemuse vahetamise ja sõprade hoolitsuse tõttu keskvalitsuses. Kui tema „Salome” Pariisis oma esietenduse hiilgavalt läbi kannatas, soovis vangla ülem talle isegi õnne. Nagu Londonis aristokraatlikus seltskonnas, samuti võitis W. ka vanglas viimaks lugupeetud ja silmapaistva seisundi. Luges lõpuks siin Sophokles’t, kirikuisasid, testamenti ja Dante põrgut, oli ta ju ise praegu põrgus.
19. mail 1897 vabanes W. vanglast, kus talle lahkudes tehtud töö eest pool naelsterlingit pihku pisteti, mille ta andnud esimesele sandile. Sõbrad ja austajad olid talle suurema summa kokku pannud ja nõnda oli tal võimalik kohe sõita Prantsuse põhjaranda, Dieppe’i lähedusse, Bernevali linnakesse, kus ta enda mugavalt sisse seadis ja peagi samuti laialt ja pillavalt elama hakkas, nagu oli seda teinud paar aastat tagasi. Mõned, kes teda siin külastavad, ütlevad, et vangipõlv mõjunud oma korraliku ja kasina eluga W-i tervisessse nähtavasti hästi: ponduvus oli kehast kadunud ja näkku oli ilmunud jällegi see imeline seletatud vaimsus ja hingelisus, mis oli võlunud endisel ajal kõiki nii väga.
Teda kutsuti siit Pariisi, aga tema ei tahtnud enne minna, kui tal oleks valmis mõni näidend. Muu seas ta kavatses mingit „Vaarao” draamat ja tahtis kirjutada jutustust „Juudas”, aga selle asemel andis siin lõpliku kuju juba vanglas kirjutatud pihtimusele „De Profundis”, mille üksikud osad tohivad ilmuda tema testamenditäitja määrust mööda alles 1960. a. Ka kirjutas ta siin oma luigelaulu „The Ballad of Reading Gaol”. Peale nende kahe teose oli ta juba varemalt kirjutanud kaks artiklit inglise vangimajades valitsevate olude kohta, eriti laste suhtes. Mõlemad artiklid leidsid lehes ilmudes üldist tähelepanu. See oleks kõik, mis W. loonud vangipõlves ja pärast seda. Küll lootis tema ise endast palju rohkem, nagu ta lootis seltskonnaltki hoopis muud kui ta temalt sai. Ta arvas „Profundis’es”, et kui ta loob ainsagi kunstiväärtusliku teose, et siis seltskond hakkab kalduma tema kuriteo unustusele ja andeksandmisele. Aga ei sündinud midagi selletaolist, ehk küll „De Profundise” ja eelnimetatud ballaadi imelisi omadusi tunnustavad needki, kes ei pea tema eelmisest toodangust kuigi palju. Küll pöörduti W-i poole kaastöö saamiseks, aga ta pidi seda tegema varjunime all. Nõnda arvati Londonis. Pariisis selle vastu ihati tema kaastööd täisnime all. Aga ei ühe ega teise pakkumisega olnud kirjanik nõus, sest Londonilt nõudis ta enda tunnustamist avalikult ja Pariisis ei tahtnud ta oma nimega lihtsaks reklaamiobjektiks saada.
Bernevalis lootis W., et ta naine, kes teda vanglas oli vaatamas käinud, ühes lastega tema juurde sõidab. Aga naine, kes umbes aasta hiljem suri, ei teinud seda teiste mõjul mitte, vaid W-ile pidi jääma terve aasta katseajaks, kas ta ehk tagasi ei lange oma endisse ellu. Esimeseks tingimuseks oli muidugi – ta ei tohtinud enam lord Alfred Douglas’ega kokku saada. See aga hakkas seda ikka tungivamalt nõudma, kuni W. üksikuna, mahajäetuna igavas sügisilmastikus ei suutnud kiusatusele vastu panna ja oma nõusoleku andis. Nähtavasti pidi see sündima, et saaks tõeks kirjasõna, mis räägib pestud emisest, kes läheb jällegi porri, ja koerast, kes asub oma okse kallale. Tahes või tahtmata tuleb see piiblisalm meelde, kui lugeda „De Profundis’t” ja „Readingi vangimaja ballaadi” ning vaadata, mis nüüd järgnes.
Vaevalt kunagi on ilusamini, südamlikumalt ja läbituntumalt räägitud inimese kannatusest, murest ja kurbusest ning vaevalt kunagi on sügavamini kaasa tuntud viletsale ja vaevatule, kui teeb seda W. oma kahes viimases teoses, kuigi ta tänini oli kinnitanud, tema võivat kõigele kaasa tunda, mitte aga inimese viletsusele. „Vangielu paneb inimesi ja asju nägema, nagu nad tõesti on, see muudab su kiviks,” kirjutab ta Robert Ross’ile. Ja sellepärast võib ta „De Profundis’es” kinnitada: „Kus on kannatus, seal on püha maa… Vaimulikud ja rahvas nimetavad kannatust mõnikord müsteeriumiks. Tõeliselt on ta ilmutus.”
Selletaolist lugedes hakkad lootma uut, suurt ja avarat loomingut, nagu näeme seda Dostojevski’l pärast inimeste viletsuse ja kannatuse sügavustes viibimist. Aga W. andis maailmale nii vähe. Nähtavasti ei suutnud ta üldisele masendavale õhkkonnale vastu pidada. Ta oli tõesti ainult „astunud ühest vanglast teise” ja oli hetki, mil kogu maailm näis talle vangikongina, kitsas ja kole. Pikemaks ajaks käis see tal üle jõu. Sellepärast ta ehk lõpetaski ballaadiga, nagu mõni maailmakuulus tenor või sopran, kes katkestab avaliku esinemise oma võimiste kõrgeimal tipul.
W. sai oma sõbraga kokku Rouenis, kust nad sõitsid Napoli juurde Posiliposse, lord Douglas’e suvilasse. Aga rõõm ja õnn polnud kuigi täielik ega ka kuigi kestev. Veel enam kui varemalt piinas sõber kirjanikku oma raske, tujuka ja jonnaka iseloomuga. Pealegi ei lasknud vana markii neid silmist. Sõprade lahutamiseks valis ta peagi kõige mõjuvama tee: sulges poja eest pangaarve. Nüüd polnud sõpradel enam muud pääseteed kui pidid lahku minema.
W. läks Pariisi ja sõi oma sõna: ta oli lubanud ilmuda sinna ainult uue näidendiga, ja ometi polnud tal midagi kaasas. Mis nüüd tuleb, on lõpu hakatus. Kuidas talle küll peale käiakse kirjutamiseks, kavatsused jäävad tal ainult kavatsusiks. Aja viidab ta hulkumisega, logelemisega, joomisega, söömisega, magamisega ning alamates ja tumedamates kihtides ümberkolamisega, misjuures ta vahetevahel sõpradele ja tuttavatele räägib „suurest romantilisest kirest”. Tõsiselt ei võta teda enam aga keegi. Uuesti pondub ta keha, uuesti kaob näost vaimsus, hingelisus.
1898. a. sügisel katsub Frank Harris, kes W-i eest ka vangipõlves muretsenud, sõpra välja kiskuda Pariisi mülkast ja ergutada uuele loomingule: ta võtab tema endaga kaasa Itaaliasse. Aga loomingust ei saa siin midagi, katsed ei õnnestu. Varsti jätab ta sõbra maha ja läheb ühes kellegi Gland’iga Shveitsi, sest see äratab temas huvi noormehega, keda ta veab kaasa teenrina.
1899. a. suve lõpul on W. uuesti Pariisis, et jätkata siin oma endist elu. Sissetulekuid pole tal juba enam mingisuguseid. Ulualust leiab ta nagu varemaltki „Hotel d’Alsace’is” (Rue des Beaux-Arts), mille peremees, lihtne mehike, tunneb W-i juba tema hiilgeajast saadik ja annab temale elamiseks toa ning muretseb tema söögi ja joogi eest – kõik ilma tasuta. Kui W. vahetevahel sõpradelt või tuttavatelt suurema summa saab, siis elab ta laialt, ilmudes suurlinna aguli pimedikust kesklinna hiilgusse, aga saadud summa lõpeb peagi ja W. taandub jällegi nägematusse. Vahetevahel sõidab teda „kostitama” nagu edvistades ka sõber lord Douglas, kel selleks võimalus avanenud isa surmaga.
1900. a. hakkavad sagenema W-il peavalud, muutudes intensiivsemaks. Põhjuseks arvatakse kukkumist vanglas, kus teda haigena sunniti jumalateenistusele minema. Viimaks ei või ta muidu olla kui peab valu tuimendamiseks vahetpidamata jooma ja suitsetama, mis oli tema suuremaid kirgi kogu eluaeg. Arstimisest ei või suurt juttu olla, sest selleks puudub raha. Kui peas tekib paise ja arstid seda lõikavad, leiavad nad, et W. põeb juba kolmandas staadiumis inimsoo kohutavamat haigust, mille ta pärinud ehk juba oma isalt. See seletab kogu tema elus nii mõndagi. Vististi vajas ta juba ammugi enam arstimist kui karistamist. Praegu oleks võinud tema elu ehk päästa ainult lõikus. Aga ainuke arst, kes sellega oleks võinud rahuldavalt toime saada, nõudis nii suurt tasu, et kirjanikul muud üle ei jäänud kui oludele alludes oma otsa oodata. Ta sureb, nagu juba alguses tähendatud, 30. nov. 1900, ilma et oleks tõestunud temas see uuestisünd, millest ta unistas vanglas ja „De Profundis’es”. Enne surma läks ta katoliku kiriku rüppe. Tema silmad surus kinni hotelliomanik Duporier, sest see oli ainus inimene tema surivoodil, mille pidi tulega hävitama – niisuguses seisukorras oli see, sest lahkunus olid kuni lõpuni alal hoidunud tema rikkalikud loomalikud instinktid.
Ühed ütlevad, tema matuserongis olnud kolmteistkümmend inimest, teised räägivad ainult seitsmest, needki pole kõik surnuaiale läinud. Matusetalitus oli kuiv, lühike, asjalik, sest vaimulikku ootasid teised hauad. Paar pärga. Sellel, mis oli vanamoelistest klaaspärlidest, seisis pealkirjana: A mon locataire – minu üürnikule. Hauakirjaks valisid sõbrad Hiiobi sõnad (29. peatükk, 22. salm) ladina keeles: Verbis meis addere nihil audebant et super illos stillabat eloquium meum. (Ei nemad lausunud enam sõnagi pärast minu sõna ja minu kõne tilkus nende peale.)
*
Kui W. teostest otsida seda, milles kajastuks kõige rohkem tema isiklik elu, siis peab lugema käesolevat raamatut. Võiks peaaegu öelda: W. on enda siin kolmeks lõhestanud. Dorian Gray on W. ise tema elumaitsmises, kunstnik Basil Hallward – kunstimaitsmises ja lord Henry Wotton – filosofeerimises. Nagu kirjanikul endal, samuti jookseb ka tema kangelaste elu ummikusse: saavad surma Basil ja Dorian, ning lord Henry lahkub meist raamatu lõpul raskemeelselt ohates. W-i sõna pole kunagi ülevamalt ja metallisemalt helisenud kui tema luigelaulus, vangimaja ballaadis, ja lord Henry ütleb Dorianile viimsel kohtamisel enne surma, kui ta klaverimängu lõpetab: „Kunagi pole te nii hästi mänginud kui täna öösel.”
Alguses ilmus see teos „Lippincotts Monthly Magazine’is” ja alles pärast seda raamatuna. Praeguse eessõna kirjutas W. a. 1891, kuna teos ise ilmus 1890, aga lühendatud kujul. Alles teises trükis omandas ta praeguse suuruse (juurde oli tulnud eessõna ja 3., 5. ning 15.–18. peatükk). Kaks korda on seda laval mängimiseks ümber töötatud, aga eduta, kuigi teos ise on menurikkamaid maailmas.
Öeldakse, W. olnud niihästi oma eraelus kui ka loomingus suurel määral jäljendaja, sest nõnda ilmutas ta oma armastust ja lugupidamist imetletud meistrite vastu. Muinasjutte kirjutades olnud tal ajendajaks ja mõtteandjaks Andersen, „Salome” idee saanud ta Flaubert’i lugedes ja käesoleva raamatu peamõtte (vananev pilt) olevat temas tekitanud Balzac oma „Shagrään-nahaga”, kuna muidu võivat temas leida muljeid ja jäljendusi I. K. Huysmans’ilt (A rebours), Poe’lt (William Wilson), Louis Stevenson’ilt (Dr. Jekyll and Mr. Hyde), Nathaniel Hawthornes’ilt (Prohvetlik pilt) jne. W. ise kinnitab, temas tärganud käesoleva teose peamõte 1887. a., kui ta ennast maalida lasknud. Oma pilti vaadeldes tabanudki teda nukker mõte, et tema ise peab varsti vananema, kuna pilt jääb särama igaveses nooruses. Siis avaldanudki ta maalijale soovi, et lugu võiks ometi olla ümberpöördult.
Et W. luues teistelt loojailt muljeid ja ergutust võis vastu võtta, paistab üsna loomulikuna, sest kogu eluaeg ei väsinud ta kinnitamast: „Kunsti tõsine õpetaja pole elu, vaid kunst… Halb kunst tekib seal, kus pöördutakse elu ja looduse juurde, pidades neid kõrgeimaks hüveks… Ainult iseenda kaudu võib kunst täielikuks saada… Elu on kunsti parim, kunsti ainuke õpilane… Elu jäljendab kunsti rohkem kui kunst elu… Kunst ei kujuta midagi muud kui aga iseennast… Kunst pole kunagi teatud ajajärgu sümbol, vaid ajajärgud on kunsti sümbolid…” jne. jne. Looduski pidi kogu oma ilmastikkudega ennast kunsti järgi seadma. Aga on lugu W-i arvates tõesti nõnda, milleks siis loominguks aineid ammutada loodusest või elust. Looja peab pöörduma ainult loomingu poole – teiste loodud teoste poole.
Nõnda tegigi W. tõepoolest. Juba algusest peale ei olnud tema vaimustajaks loodus ega elu, vaid kunst ja kirjandus. Sellepärast on neil õigus, kes ütlevad, et tema oli kogu oma olemuses läbi ja läbi kultuuriline, raamatuline, maast lahti käristatud ja ebaorgaaniline. Tema teostes on palju rohkem tegemist kalliskivide, kallite riietega ja kunstiga kui loodusega. Kunst on tema arvates sisuta vorm. Ideaalseim kunstitöö on pärsia vaip oma mustriga, kus puudub tundmus, mõte, kõlblus, ühiskondlus, filosoofia, usk jne., sest kõik need inimlikud asjad püüavad ilu orjastada ja „kõik halb luule tuleb tõsisest tundmusest”. Sinine portselan olevat sama ilus kui ükskõik missugune Leonardo da Vinci maal. Oma käesolevat teostki nimetab ta kord puhtdekoratiivseks, kord kuldkoeks. Temaski etendab peaosa lõpuks mitte inimene, vaid kunstitöö – Dorian Gray pilt, see igavesti noor, igavesti särav.
Inglismaal võttis arvustus selle teose halvasti vastu. Tema kangelasi peeti ebakõlbelisiks ja ebatõenäolisiks. Nagu juba tähendatud, esines käesolev teos tähtsa süüdistusmaterjalina kohtus. Huvitav on kuulda, mis arvas W. ise oma teosest „St. James’ Gazette’ile” saadetud artiklis. Kõigepealt arvab ta, et kui tema raamat Prantsusmaal oleks ilmunud, siis poleks ükski vähegi nimekas arvustaja vähegi mõjukas lehes teda kõlbluse vaatepunktist hindama hakanud, sest see poleks määrinud tema nime mitte ainult kirjandusmaailmas, vaid ka laia lugejaskonna silmas. Pealegi: „Romantiline kunst tegutseb erandiga ja individuaalsega. Head inimesed, kes kuuluvad normaalse ja seega siis hariliku tüübi kilda, on kunstiliselt igavad. Halvad inimesed sellevastu on kunsti seisukohalt vaadatuina köitvad uurimusesemed. Nad tähendavad värvi, lopsakust, haruldust. Head inimesed erutavad mõistust, halvad – kujutlusvõimet.”
Tõenäolisuse suhtes lausub ta: „Oleksid nad (kangelased) olemas, siis ei maksaks neist kirjutada… Niisuguseid inimesi pole olemas. Leiduksid nad kusagil, siis ei kirjutaks ma neist… Kirjanduses on suurimaks lõbuks: teostada olematu.”
Nõnda arvab W. kõlbluse ja tõenäolisuse kohta. Aga oma teost ei saa tema kuidagi ebakõlblaks pidada. Ta leiab selles selgesti avaldatud moraali, et „igas liialduses nagu ka igas keeldumuses peitub oma karistus. Maalija Basil sureb inimese käe läbi, kelle hinges ta koleda mõistusevastase edevuse suureks kasvatanud. Dorian Gray katsub pärast seda, kui ta elus andunud ainult himudele ja maitsmisele, oma südametunnistust surmata ja surmab seega iseenda. Lord Henry Wotton püüab elus jääda ainult pealtvaatajaks ja jõuab otsusele, et need, kes eemal püsivad lahingust, saavad sügavamalt haavata kui sellest osavõtjad. Ja muidugi – Dorian Gray’i on hirmus moraal, mida iharad ei suuda temas leida, kuna see aga selgub neile kõigile, kel mõistus on terve. On see kunstiliselt vaadelduna viga? Ma kardan – jah… Kui mina oma raamatut tahaksin arvustada… siis peaksin ma oma kohuseks selgeks teha, et selles on liiga palju ärevat tegevust ja et ta on stiililiselt liiga paradoksne, vähemalt mis puutub dialoogisse. Kunsti seisukohalt arvan ma need kaks puudust minu raamatu peaveaks. Aga igav ei ole ta mitte…”
Lisame kohe juurde, et nii paljud tolleaegsed ja ka tänapäevased arvustajad ei ühine W-i oma arvamisega. Nemad näevad käesoleva raamatu peanõrkust kunstiliselt selles, et kõik tema osad pole tasakaaluliselt, ühesuguselt arendatud ega ka kirjutatud. Eriti kipub sisu kandvus, vormi täius ja väljenduse hiilgus langema raamatu teisel poolel. Teos polegi nagu täielik kunstiline tervik. Ja ometi on käesolev raamat, W-i ainuke romaan, tema kuulsuse üks peatugesid. Lugejaskond nagu jagaks selle prantslase arvamist, kes ütles, et liigne vormi täius, stiili puhtus sünnitab teatud elutuse. Alles mõningane ebakorrapärasus annab elavale kui ka kunstilisele ilule tema sügavama huvi. Sellepärast on ehk tabavamaid ütlusi käesoleva raamatu kohta kirjaniku sõbra Gide’i sõnad: „Dorian Gray on nurjunud meistriteos.”
Üldiselt on W. väljendusvõime poolest suurimaid meistreid uuema aja kirjanduses. Tema teoste tõlkimine on sellepärast vastutusrikas ülesanne: nad kipuvad tõlkes nii palju kaotama. Keegi nimetab W-i tõlkimist kuriteoks tema vastu. Hea meelega tahaksin ühineda selle arvamisega. Kui ma siiski asun käesoleva raamatu tõlkimisele, siis lohutusega: lugeja ehk vabandab mind vähemalt seniks, kuni ta ise hakkab algkeelest jagu saama.