De docta ignorantia

Lühiandmed
Autor:	Nicolaus Cusanus
Pealkiri:	De docta ignorantia
Tõlkija:	Vikitekstide kaastöölised
Ladina keeles valminud 1440. aastal.
Artikkel Vikipeedias

Esimene raamat

Jumalast armastatud auväärseimale isale isand Julianusele, Püha Apostelliku Tooli väärikaimale kardinalile, minu austatud õpetajale

Sinu anderikas vaim, mille võimed on palju kordi kinnitust leidnud, kindlasti imestab – ja õigusega –, mis see küll peab tähendama, et laskudes mõtlematule katsele oma barbarimõttetusi esitada valin ma kohtunikuks sind, just nagu sul oma kardinaliametis Apostelliku Tooli juures väga hõivatuna ülitähtsate avalike asjadega jääks mingit jõudeaega ning just nagu sind kõikide meie ajani kuulsaks saanud ladina, ja nüüd ka kreeka kirjanike sügava tundmise juures võiks tõmmata selle minu võib-olla väga mõttetu mõtiskluse juurde pealkirja uudsus; minu anded on sulle ju ammu hästi teada. Aga loodan, et see imestus – mitte et sa arvaksid, et siin on sees midagi ennetundmatut, vaid selle üle, millise jultumusega ma hakkan arutlema õpetatud mitteteadmisest [(docta ignorantia)] – meelitab sinu üliteadmisjanulist vaimu vaatamisväärsuse juurde.

Ütlevad ju loodusfilosoofid, et isule eelneb mingi ebameeldiv aisting maoavas, et loomus, mis püüab ennast säilitada, nõnda kannustatuna end toibutaks. Arvan, et just nõndasamuti eelneb imestus, mille tõttu filosofeeritakse, teadmisjanule, et intellekt (intellectus), mille arusaamine (intellegere) on tema olemine (esse), täiustuks [perficiatur] tõepüüdlusega. Aga ebatavaline – isegi kui see on koletu – avaldab meile tavaliselt muljet. Sellepärast, ainulaadne õpetaja, leia oma humaansuse pärast, et siin on peidus midagi väärilist, ning võta sakslaselt vastu see jumalikest asjadest arutlemise viis, mille suur vaevanägemine on mulle vägagi meelepäraseks teinud.

Peatükk 1

Kuidas teadmine on mitteteadmine [(vt docta ignorantia)]

Näeme, et kõigis asjades on Jumala annina sees loomulik igatsus (desiderium), et nad oleksid parimal viisil, mida millegi loomuse iseloom lubab, ja nad toimivad sellel eesmärgil ning neil on sobivad vahendid; neile on kaasa sündinud tunnetuse ülesandele vastav otsustusvõime (iudicium), et nende püüdlus ei oleks asjatu ja võiks saada rahu omaenda loomuse armastatud koormas [pondere]. Et võib-olla juhtub teisiti, see peab tulenema juhusest (ex accidenti), näiteks kui haigus viib eksiteele maitset või eelarvamus mõistust (rationem). Sellepärast me ütleme, et terve vaba intellekt haarab armuembustes ja tunnetab tõde [verum], milleni ta sissepandud ringijooksmisega [discursu, järelemõtlemisega] küllastumatult kõike üle vaadates himustab jõuda, ja me ei kahtle selles, et kõige tõesem on see, millega ükski terve vaim (mens) ei saa nõustumata jääda. Aga kõik uurijad otsustavad mitteteadaoleva üle proportsiooniliselt võrdluses aluseks võetud [(praesuppositi)] teadaolevaga. Seega on igasugune uurimine võrdlev, kasutades proportsiooni vahelüli. Ja kui seda, mida uuritakse, saab aluseks võetuga võrrelda lähedase proportsioonilise tagasiviimise teel, siis on taipamise otsustus hõlbus. Kui läheb tarvis palju vahelülisid, siis tekib raskus ja vaev, nagu on teada matemaatikas, kus esmastele kõige teadaolevamatele printsiipidele viiakse esimesed propositsioonid hõlpsamini tagasi ja järgmised raskemini, sest seda saab teha üksnes esimeste vahendusel.

Niisiis, igasugune uurimine käib hõlpsas või raskemas võrdlevas proportsioonis. Sellepärast jääb lõpmatu kui lõpmatu tundmatuks, sest ta lipsab ära igasuguse proportsiooni eest. Et aga proportsioon tähendab korraga nii ühtivust (convenientiam) milleski ühes kui ka erinevust, siis ei ole võimalik temast aru saada ilma arvuta. Järelikult sisaldab arv kõike proportsiooni pandavat. Seega ei ole arv, mis tekitab proportsiooni, mitte üksnes kvantiteedis, vaid kõiges, mis võib mis tahes moel substantsiaalselt või aktsidentaalselt sarnaneda või erineda. Võib-olla sellepärast Pythagoras leidiski, et kõik moodustub ja kõigest saadakse aru arvude väel [(Aristoteles, Metafüüsika 1, 985b)].

Aga kombinatsioonide täpsus kehalistes asjades ja tuntu kohane kohandamine tundmatuga ületavad inimmõistuse, nii et Sokrates koguni arvas, et ta ei tea mitte midagi peale selle, et ta midagi ei tea, [(Platon, Sokratese apoloogia 28b)] ülitark Saalomon kinnitab, et "kõik asjad on rasked" ja sõnulseletamatud [("Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida" [(Koguja raamat 1:8))], ja keegi teine jumaliku vaimuga mees ütleb, et varjul on tarkus ja arukuse asupaik "kõigi elavate silmade eest" [(Iiobi raamat 28:21)]. Kui see nüüd nõnda on, et ka sügavaim Aristoteles kinnitab esimeses filosoofias, et looduses ilmneb meile kõige ilmsemates asjades säärane raskus nagu öökullil, kes püüab päikest näha [(Aristoteles, Metafüüsika 1, 993b)], siis kuna püüdlus ei ole meis asjata, siis me kindlasti igatseme teada, et me ei tea. Kui me suudame selle täienisti saavutada, siis me saavutame õpetatud mitteteadmise. Kõige innukamalegi inimesele ei tule ju õpetatuses kätte midagi täiuslikumat kui osutuda üliõpetatuks selles mitteteadmises, mis on talle omane [(propria)]. Ja seda õpetatum keegi on, mida mitteteadvam ta teab end olevat. Selleks võtsin ma ette vaeva selle õpetatud mitteteadmise kohta pisut kirja panna.

Peatükk 2

Järgneva eelselgitus

Hakates käsitlema mitteteadmise suurimat õpetust, pean ma ette võtma suurimuse enese loomuse. Suurimaks nimetan aga seda, millest miski ei saa suurem olla. Küllus aga on kohane ühele [(Meister Eckhart, Expositio libri Sapientiae n. 147; Aquino Thomas, Summa paganate vastu I 42)]. Seega langeb suurimusega kokku ühtsus, mis on ka olevus [entitas], nii et kui säärane ühtsus on täielikult vaba [absoluta] igasugusest suhtest [respectu] ja kitsendusest, siis on ilmne, et miski talle ei vastandu, sest ta on absoluutne suurimus. Suurim on niisiis absoluutne üks, mis on kõik asjad; selles on kõik asjad, sest ta on suurim. Ning kuna talle miski ei vastandu, siis langeb temaga ühtlasi kokku vähim. Sellepärast ongi suurim kõikides asjades. Ning kuna ta on absoluutne, siis on ta igasugune võimalik olemine tegelikkuses ([actu]), ta ei kitsenda asjadest midagi, temast on kõik. Esimeses raamatus pingutan üle inimmõistuse haaramatult uurida seda suurimat, mida ka Jumalana kõikide rahvaste usus kahtluseta usutakse, lastes end juhtida sellel, kes "ainsana" "elab ligipääsmatus valguses" [(Pauluse 1. kiri Timoteusele 6:16)].

Teiseks, nii nagu absoluutne suurimus on absoluutne olevus, mille läbi kõik asjad on need, mis nad on, nõnda on temast ka olemise universaalne ühtsus, mida nimetatakse suurimaks, mis on absoluudist, ja mis seetõttu eksisteerib kitsendatuna, universumina. Tema ühtsus on küll kitsendatud paljuses, ilma milleta ta ei saa olla. Sest see suurim hõlmab oma universaalses ühtsuses küll kõik asjad, nii et kõik asjad, mis on absoluudist, on temas ja tema kõikides nendes asjades, kuid tal ei ole olelust väljaspool paljust, milles ta on, sest ta ei eksisteeri ilma kitsenduseta, millest ta ei saa vabaneda. Selle suurima, nimelt universumi kohta, lisan ma pisut teises raamatus.

Kolmandaks ilmneb järgnevalt kolmanda vaatluse suurim. Nimelt kuna universumil on olelus paljuses üksnes kitsendatult, siis otsime sellest paljust ühte suurimat, milles kui eesmärgis universum oleleb tegelikkuses [(actu)] suurimal ja täiuslikemal moel. Ning kuna see ühineb absoluudiga, mis on universaalne piir [(terminus)], sest ta on täiuslikem eesmärk üle meie igasuguse võime, siis tolle suurima kohta, mis on ühtaegu kitsendatud ja absoluutne, mida me nimetame alati ülistatud Jeesuseks, ma lisan üht-teist – nii palju kui Jeesus ise ka inspireerib.

Kes aga tahab [asja] mõtteni [(sensum)] jõuda, sel tuleb pigem tõsta intellekt sõnade väest kõrgemale kui jääda kindlaks sõnade päristähendustele, mida ei saa nii paljude intellektuaalsete müsteeriumidega õieti kohandada. Ka näiteid peab kasutama transtsendentselt, meeltega tajutavat maha jättes, et lugeja tõuseks kergesti lihtsa intellektuaalsuseni. Selle tee ülesotsimiseks püüdsin igasugust stiili konarlikkust vältides teha tavaliste võimetega inimestele õpetatud mitteteadmise juur kättesaadavaks nii hästi, kui suutsin, tehes kohe selgeks, et see seisneb tõe taibatamatus täpsuses.

Peatükk 3

Et täpne tõde on tabamatu

Et on iseenesest ilmne, et lõpmatul ei ole proportsiooni lõplikuga, siis sellest on üliselge, et kus leidub ületav ja ületatav ([excedens et excessum]), seal ei jõuta lihtsalt suurimani, sest ületavad ja ületatavad on lõplikud. Säärane suurim on aga paratamatult lõpmatu. Kui on antud miski, mis ei ole ise lihtsalt suurim, siis võib ilmselt olla antud suurem. Ning kuna me leiame võrdsuse olevat astmelise, nii et üks on soo-, liigi-, koha-, mõju-, aja- jms ühtivuse [(convenientiam)] ja erinevuse poolest ühega võrdsem kui teisega, siis on ilmne, et ei saa leiduda kahte või enamat nii sarnast ja võrdset asja, et nad ei saaks olla lõpmatult sarnasemad. Sellepärast jäävad mõõt ja mõõdetav alati erinevateks, kui võrdsed nad ka poleks.

Seega ei saa lõplik intellekt asjade tõde sarnasuse abil täpselt saavutada. Sest tõde ei ole rohkem ega vähem, vaid seisneb milleski jagamatus, mida mitte miski, mis ei ole tõeline ise (verum ipse), ei saa täpselt mõõta, nii nagu ringi, mille olemine seisneb milleski jagamatus, ei saa mõõta mittering. Aru, mis ei ole tõde, ei taba järelikult kunagi tõde nii täpselt, et seda ei saaks tabada lõpmatult täpsemini; ta suhtub tõesse nii nagu hulknurgad ringisse: mida rohkem nurki on kõõlhulknurkadel, seda sarnasemad on nad ringjoonele, kuid ei saa kunagi võrdseks, isegi kui nurkade arvu lõpmatult mitmekordistada; kui nad just ei lahene [(se resolvat)] samasuseks ringiga.

Niisiis on ilmne, et me ei tea tõelisest muud, kui et teda, täpselt nii nagu ta on, me teame olevat tabamatu, kusjuures tõde ja meie aru suhtuvad teineteisesse nii nagu kõige absoluutsem paratamatus, mis ei saa olla rohkem ega vähem, kui ta on, ja võimalikkus (possibilitate). Järelikult on asjade missus, mis on olevate tõde, oma puhtuses kättesaamatu ja kõigi filosoofide poolt uuritud, kuid mitte kellegi poolt leitud, nii nagu ta on. Ja mida õpetatumaks me selles mitteteadmises saame, seda enam me tõele enesele läheneme.

Peatükk 4

Tabamatult saadakse aru absoluutsest suurimast, millega vähim kokku langeb

Et suurim, mis ei saa olla suurem, sest ta on lihtsalt ja absoluutselt suurem, kui meie saame tabada, on lõpmatu tõde, siis me ei jõua temani teisiti kui tabamatult. Et tal nimelt pole nende asjade loomus, mis lubavad ületavat ja ületatavat, on ta üle kõigest sellest, mida meie saame mõista [(concipi)]. Kõik, mida iganes haaratakse meelte, mõistuse või aruga, on ju enese sees ja omavahel niiviisi erinevad, et nende vahel ei ole mingit täpset võrdsust. Suurim võrdsus, mis ei ole millegi suhtes muu ega erinev, ületab seega igasuguse aru. Et absoluutselt suurim on seega kõik see, mis ta olla võib, on ta täielikult tegelikkuses [(in actu)]. Ja nii nagu ta ei saa olla suurem, ei saa ta samal alusel olla väiksem, sest ta on kõik, mis ta olla võib. Aga vähim on see, millest väiksemat ei või olla. Ning et suurim on niisugune, siis on ilmne, et vähim langeb suurimaga kokku.

Ja see saab sulle selgemaks, kui kitsendad suurimat ja vähimat kvantiteedile. Suurim kvantiteet on ju maksimaalselt suur. Vähim kvantiteet on maksimaalselt väike. Aga vabasta [(absolve)] nüüd suurim ja vähim kvantiteedist, lahutades [sellest] intellektuaalselt suure ja väikese, ja sa mõistad [(concipis)] selgesti, et suurim ja vähim langevad kokku. Suurim on ju ülivõrre, nõnda nagu vähimgi on ülivõrre. Seega ei ole absoluutne "kvantiteet" rohkem suurim kui vähim, sest suurim ja vähim langevad temas kokku.

Seega sobivad vastandused ainult neile asjadele, mis lubavad ületavat ja ületatavat, ja neile erinevalt, absoluutselt suurimale [aga] sugugi mitte, sest ta on üle igasuguse vastanduse. Et seega absoluutselt suurim on absoluutselt tegelikkuses kõik, mis olla võib, niiviisi ilma igasuguse vastanduseta, et suurimas langeb vähim kokku, siis on ta üle igasuguse jaatuse ja samuti ka eituse. Ja kõik see, mida mõistetakse olevat, ei ole rohkem, kui et ei ole. Ja kõik see, mida mõistetakse mitte olevat, ei "ei ole" rohkem, kui et on. Vaid nõnda on see, et ta on kõik, ja nõnda kõik, et ta on mitte ükski. Ja nõnda [on ta] maksimaalselt see, et ta on minimaalselt see. Sest öelda "Jumal, kes on ise absoluutne suurimus, on valgus" ei ole muu kui [öelda] "nõnda on Jumal maksimaalselt valgus, et ta on minimaalselt valgus". Muidu ei oleks ju absoluutne suurimus kõik võimalik tegelikkuses, kui ta ei oleks lõpmatu ja kõige piir ja kõige seast mitte millegagi piiratav, nagu me järgnevas Jumala enda halastuse varal selgitame.

Aga see ületab meie igasuguse aru, mis ei suuda vasturääkivaid asju oma alges mõistuse teel ühitada, sest me liigume selle abil, mis on meile loomu poolest ilmne; sellele lõpmatule jõule [(virtute)] kaugelt alla jäädes ei suuda see korraga ühendada neid vasturääkivaid asju, mis on [teineteisest] lõpmata kaugusel. Näeme niisiis, et absoluutne suurimus on tabamatult üle igasuguse mõistuse-järelemõtlemise ([discursum]); talle ei vastandu midagi, sest vähim langeb temaga kokku. Aga suurim ja vähim, nagu neid selles raamatus võetakse, on absoluutses mõttes transtsendentsed terminid: üle igasuguse kitsenduse raskuse või jõu kvantiteedile hõlmavad nad oma absoluutses lihtsuses kõike.

Peatükk 5

Suurim on ainus

Sellest on üliselgelt kindel, et absoluutselt suurim on tabamatult arusaadav ja samuti nimetamatult nimetatav, kuigi allpool me avaldame selle kohta ilmsema õpetuse.

Miski ei ole nimetatav, millest ei või antud olla suuremat või väiksemat, sest nimed on mõistuseliikumisega omistatud neile asjadele, mis mingis proportsioonis lubavad ületavat ja ületatavat. Ning et kõik asjad on parimal viisil, nagu nad olla võivad, siis ei saa olevate paljust olla ilma arvuta. Kui arv ära võtta, siis lakkavad ju asjade eristus, kord, proportsioon, harmoonia ning asjade paljus ise. Kui aga arv ise oleks lõpmatu – sest ta oleks siis tegelikkuses suurim, millega vähim kokku langeks –, siis lakkaksid samuti kõik eelmainitud. Arvu lõpmatus ja olematus teevad ju sama välja. Nii et kui arvude seas tõustes jõutakse tegelikkuses suurimani, sest arv on lõplik, siis ei jõuta ometi suurimani, millest suuremat ei saa olla, sest see [arv] oleks lõpmatu. Seetõttu on ilmne, et arvu kasvamine (ascensum) on tegelikkuses lõplik ja ta [arv] on potentsis saada muuks [suuremaks].

Ja kui kahanemisel (descensu) oleks arvuga sama lugu, et kui on tegelikkuses antud mingi väike arv, siis saab lahutamise läbi alati olla antud väiksem [arv], nii nagu kasvamise puhul liitmise läbi suurem [arv], siis oleks jälle sama lugu, sest poleks mingit asjade erinevust ning arvudes ei leiduks korda ega paljust ega ületavat ja ületatavat, ei olekski arvu. Sellepärast on paratamatu, et arvude seas jõutakse vähimani, mis ei saa olla väiksem, nagu on üks. Ning kuna ühest väiksem ei saa olla, siis üks on lihtsalt vähim, mis äsja näidatu alusel langeb kokku suurimaga.

Aga üks ei saa olla arv, sest ületavat lubav arv ei saa mitte kuidagi olla lihtsalt vähim ega suurim. Vaid ta on iga arvu algus, sest ta on vähim. Ta on iga arvu lõpp, sest ta on suurim. Seega on ta absoluutne ühtsus, millele miski ei vastandu, absoluutne suurimus, mis on ülistatud Jumal. Et see ühtsus on suurim, siis ta ei ole mitmekordistatav, sest ta on kõik see, mis olla võib. Järelikult ta ei või saada arvuks.

Näe, et arv on meid viinud arusaamisele, et nimetamatule Jumalale on absoluutne ühtsus sobivam, ning nõnda on Jumal ainus, nii et ta on tegelikkuses kõik see, mis on võimalik. Sellepärast ei võta see ühtsus vastu rohkemat ega vähemat ega ole mitmekordistatav. Jumalus on seega lõpmatu ühtsus. Nii et kes ütles: "Kuule, Iisrael", sinu Jumal "on ainus" [(2. Moosese raamat 6:4)] ja "üks on teie Õpetaja" ja "teie Isa, see taevane" [(Matteuse evangeelium 23:8–9)]], see ei võinud öelda midagi tõesemat. Kes ütleks, et on mitu jumalat, see kinnitaks ülivääralt, et pole ei Jumalat ega ühtki kõigist universumi asjadest, nagu järgnevas näidatakse. Nimelt, nii nagu arv, mis on meie võrdleva eristamise läbi valmistatud mõistusolev [(ens rationis)]], eeldab paratamatult ühte niisuguse arvualgusena, et ilma temata oleks arvul võimatu olla, nõnda suhtuvad sellest lõpmatust ühtsusest laskuvad asjade paljused temasse, et nad ilma temata ei saa olla. Sest kuidas nad oleksid ilma olemiseta? Absoluutne ühtsus on olevus, nagu me hiljem näeme.

Peatükk 6

Suurim on absoluutne paratamatus

Eelnevas on näidatud, et kõik peale ühe lihtsalt suurima on tema suhtes lõplik ja piiratud. Lõplikul ja piiratul aga on, millest ta algab ja millega ta piirneb. Ning kuna ei või öelda, et see on antud lõplikust suurem ja lõplik, nõnda üha lõpmatult edasi minnes, sest ületavate ja ületatavate seas ei või edasiminek lõpmatusse tegelikkuses toimuda, muidu oleks suurim lõplike loomusega, siis järelikult on suurim tegelikkuses kõigi lõplike asjade algus ja lõpp.

Peale selle ei võiks mitte midagi olla, kui ei oleks lihtsalt suurimat. Sest kuna kõik mittesuurim on lõplik, on ta ka alustatud [(principiatum)]. On aga paratamatu, et ta oleks muust. Muidu, kui ta oleks iseenesest, oleks ta olnud siis, kui teda ei olnud. Nagu [ õpetatud mitteteadmise ] reeglist on ilmne, pole ei algustes ega põhjustes võimalik minna lõpmatusse. Järelikult on [olemas] lihtsalt suurim, ilma milleta ei saa mitte miski olla.

Peale selle, kitsendagem suurimat olemisele ja öelgem: suurimale olemisele ei vastandu miski, seetõttu ka mitte mitteolemine ega minimaalselt olemine. Kuidas siis võib aru saada, et suurim võib mitte olla, sest minimaalne olemine on maksimaalne olemine? Ja millestki ei või aru saada kui olevast ilma olemiseta. Aga absoluutne olemine ei saa olla muu kui absoluutselt suurim. Seega ei või millestki aru saada kui olevast ilma suurimata.

Peale selle, suurim tõde on absoluutselt suurim. Seega on ülimalt tõsi, et see lihtsalt suurim on või ei ole või on ja ei ole või ei ole ega "ei ole". Ja rohkem ei ole võimalik öelda ega mõelda. Millise neist sa ka ütled olevat kõige tõesema, mul on plaan [(propositum)]. Nimelt on mul suurim tõde, mis on lihtsalt suurim.

Siit on eelneva põhjal ka ilmne, et see nimi "olemine" või mingi muu nimi ei ole suurima täpne nimi, "mis on üle iga nime" [(Pauluse kiri filiplastele 2:9], ometi peab olemine maksimaalselt ja nimetamatult nime "suurim" läbi talle üle igasuguse nimetatava olemise sobima. Niisugustel ja lõpututel väga sarnastel kaalutlustel näeb õpetatud mitteteadmine ülaltoodust üliselgelt, et lihtsalt suurim on paratamatult, nõnda et ta on absoluutne paratamatus. On aga näidatud, et võib olla üksnes üks lihtsalt suurim. Sellepärast [näeb ta üliselgelt, et] on ülitõene, et suurim on ainus.

Peatükk 7

Kolmest (trina) ja ühest igavikust

Kunagi pole olnud rahvast, kes poleks austanud Jumalat ning kes poleks uskunud absoluutselt suurimat. Me leiame, et Marcus Varro raamatus "Antiquitates" [(tegelikult Josephus Flavius raamatus "Antiquitates Judaicae")] on märkinud, et sissennlased [Sissennios] [(tegelikult esseenid)] austasid suurimana ühte. Pythagoras aga, omal ajal ülikuulus ja vastupandamatu autoriteediga mees, lisas, et see üks on kolm. Uurides selle tõesust, ülendades vaimu [altius ingenium elevantes], öelgem vastavalt eelöeldule: Keegi ei kahtle, et see, mis eelneb igasugusele muususele, on igavene. Muusus on ju sama mis muutlikkus. Aga kõik, mis muutlikkusele loomu poolest eelneb, on muutumatu, mistõttu ta on igavene. Muusus aga koosneb ühest ja muust. Seetõttu on muusus ühele järgnev, nii nagu arvgi. Järelikult on üks loomult muususele eelnev ja kuna ta talle loomu poolest eelneb, on ta igavene üks.

Edasi, igasugune ebavõrdsus [koosneb] võrdsest ja ületavast. Ebavõrdsus on järelikult loomu poolest võrdsusele järgnev, mida saab taandamise teel ülikindlalt tõestada. Igasugune ebavõrdsus taandub ju võrdsusele. Sest võrdne on suurema ja väiksema vahel. Seega, kui võtad ära selle, mille võrra on suurem, hakkab olema võrdne. Kui aga on vähem, võta teiselt ära, mille võrra ta rohkem on, ja hakkab olema võrdne. Ja seda võid teha ka, kuni ära võttes jõuad lihtsate [osadeni]. Niisiis on ilmne, et igasugune ebavõrdsus viiakse äravõtmise teel tagasi [redigitur] võrdsusele. Järelikult eelneb võrdsus loomu poolest ebavõrdsusele. Aga ebavõrdsus ja muusus on loomult korraga. Sest kus on ebavõrdsus, seal on loomu poolest muusus, ja ümberpöördult. Kahe asja vahel on ju vähemalt muusus. Need aga moodustavad ühe suhtes neist kahekordsuse. Seetõttu on ebavõrdsus. Järelikult on muusus ja ebavõrdsus loomult korraga, seda enam et kaks on esimene muusus ja esimene ebavõrdsus. On aga tõestatud, et võrdsus eelneb loomu poolest ebavõrdsusele, seetõttu ka muususele. Võrdsus on järelikult igavene.

Edasi, kui on kaks põhjust, millest üks on loomult teisele eelnev, siis eelneva tagajärg on loomult eelnev järgneva tagajärjele. Aga üks on kas seos või seose põhjus. Mingeid asju nimetatakse ju seotuteks sellepärast, et nad on korraga ühendatud. Samuti on kaks kas jagunemine [divisio] või jagunemise põhjus, kaks on ju esimene jagunemine. Järelikult, kui üks on seose põhjus, kaks aga jagunemise põhjus, siis järelikult nii nagu üks on loomult kahele eelnev, nõnda on seos loomult jagunemisele eelnev. Aga jagunemine ja muusus on loomult korraga. Seetõttu on seos igavene, nagu ükski, sest ta eelneb muususele.

Niisiis on tõestatud: Et üks on igavene, siis võrdsus on igavene, sarnaselt on ka seos igavene. Aga mitut igavest asja ei või olla. Nimelt, kui oleks mitu igavest, siis kuna üks [(ühtsus)] eelneb igasugusele paljusele, oleks midagi igavikule loomult eelnevat. Mis on võimatu. Peale selle, kui oleks mitu igavest asja, oleks üks teisel puudu ja seetõttu ei oleks kumbki neist täiuslik. Et see ei ole võimalik, siis võrdsus on igavene, sarnaselt ka seos, sellepärast on ühtsus, võrdsus ja seos üks. Ja see on see kolmene ühtsus, mida Pythagoras, esimene kõigi filosoofide seas, õpetas austama.

Aga lisame selgemalt midagi võrdsuse sündimisest ühtsusest.

Peatükk 8

Igavesest sündimisest

Näitame nüüd väga lühidalt, et ühtsusest sünnib ühtsuse võrdsus, seos aga lähtub ühtsusest ja ühtsuse võrdsusest.

Ühtsust [unitas] öeldakse just nagu ōntas kreeka sõnast ōn ['olev'], mida ladina keeles öeldakse ens ['olev']. Ja ühtsus ongi just nagu olevus. Sest Jumal ongi ju asjade olevus. Ta on ju olemise vorm, seega ka olevus. Aga ühtsuse võrdsus on just nagu olevuse võrdsus, s.o olemise ehk eksisteerimise võrdsus. Aga olemise võrdsus on, et asjas ei ole rohkem ega vähem, ei midagi üle, ei midagi alla. Sest kui asjas on rohkem, on see loomuvastane. Kui on vähem, siis teda ei olegi.

Võrdsuse sündimist ühtsusest mõistetakse selgelt, kui pannakse tähele, mis on sündimine. Sündimine on ju ühtsuse kordumine ehk sama loomuse mitmekordistumine, mis läheb üle [procedens] isalt pojale. Muidugi leidub selline sündimine ainult ajalikes asjades. Ent ühtsuse sündimine ühtsusest on ühtsuse üks kordumine, s.o ühekordne ühtsus, sest kui ma kordistan ühtsust kaks või kolm või nii edasi korda, siis kutsuks ühtsus endast esile muud, nagu kahe või kolme või muu arvu. Aga ainult üks kord korratud ühtsus sünnitab ühtsuse võrdsuse, millest ei või aru saada midagi muud, kui et ühtsus sünnitab ühtsuse. Ja selline sündimine ongi igavene.

Peatükk 9

Seose igavesest lähtumisest

Samuti nagu ühtsuse sündimine ühtsusest on ühtsuse üks[ainus] kordamine, on lähtumine mõlemast selle ühtsuse kordamise [ühtsus (teine tõlgendus: kordamine)], või kui soovid, ühtsuse ja selle ühtsuse võrdsuse ühtsus. Aga lähtumiseks nimetatakse just nagu mingit ulatumist ühelt teisele. Nagu, kui kaks asja on võrdsed, siis just nagu ulatub ühelt teisele võrdsus, mis neid kuidagi ühendab ja seob. Järelikult öeldakse õigusega, et seos lähtub ühtsusest ja ühtsuse võrdsusest. Seos ei ole ju ka ainult ühest, vaid lähtub ühtsusest ühtsuse võrdsusesse ja ühtsuse võrdsusest ühtsusesse. Niisiis öeldakse õigusega, et ta lähtub mõlemast, sest ta just nagu ulatub ühelt teisele.

Aga me ei ütle, nagu seos sünniks ühtsusest või ühtsuse võrdsusest, sest ta ei teki ühtsusest kordamise läbi ega kordistamise läbi. Ja ehkki ühtsusest sünnib ühtsuse võrdsus ja mõlemast lähtub seos, on ühtsus ja ühtsuse võrdsus ja mõlemast lähtuv seos ometi üks ja seesama, nii nagu sama asja kohta öeldakse "see, tema, seesama". Nimelt suhestab seesama "see", kui teda nimetatakse "tema", esimesega, kui aga teda nimetatakse "seesama", seob ja ühendab ta suhestatavat esimesega. Niisiis, kui sellest asesõnast, mis on "tema", oleks moodustatud see sõna, mis on "temasus", siis võiksime öelda nii: "ühtsus, temasus, samasus", nimelt tekitaks temasus suhte ühtsusega, temasuse ja ühtsuse samasus aga tähistaks seost, nad oleksid küllalt lähedases kooskõlas Kolmainsusega.

Mis aga puutub sellesse, et meie pühimad doktorid nimetasid ühtsuse Isaks, võrdsuse Pojaks ja seose Pühaks Vaimuks, siis nad tegid seda mingi sarnasuse tõttu nende mööduvate asjadega. Isal ja pojal on ju mingi ühine loomus, mis on üks, nii et poeg on isaga selle loomuse poolest võrdne. Pojal ei ole ju rohkem ega vähem inimlikkust kui isal, ja nende kahe vahel on seos. Neid seob ju omavahel loomulik armastus, ja seda sellesama loomuse sarnasuse tõttu, mis neis on ja mis laskub isast pojasse. Ja sellesama tõttu armastab ta poega rohkem kui kedagi teist, kes temaga inimlikkuse poolest ühtib.

Säärase, olgugi küll ülikauge sarnasuse pärast nimetataksegi ühtsust Isaks, võrdust Pojaks, seost aga armastuseks ehk Pühaks Vaimuks, ainult loodute suhtes, nagu me allpool omal kohal ka selgemalt näitame. Ja see on minu arvates Pythagorase uurimise kohaselt üliilmne uurimine ühtsuse kohta kolmsuse kohta ühtsuses ja ühtsuse kohta alati jumaldamisväärses Kolmainsuses.

Peatükk 10

Et arusaamine Kolmainsusest ühtsuses ületab kõik asjad

Nüüd uurime, mida tahab öelda Martianus, kui ta ütleb, et filosoofia sülgas selle Kolmainsuse tundmisele tõusta tahtes välja ringid ja kerad.

Eelnevas on näidatud üksainus ülilihtne suurim, ning et säärasena ei ole ta ei täiuslikem kehaline kujund, s.o kera, ega [täiuslikem] pinnaline [kujund], s.o ring, ega [täiuslikem] sirgjooneline [kujund], s.o kolmnurk, ega [täiuslikem] lihtsa sirgsusega [kujund], see on joon. Vaid ta on ise üle kõige selle, nii et paratamatult tuleb välja sülitada see, milleni jõutakse meelte või kujutluse või mõistuse läbi materiaalsete lisanditega, et jõuaksime lihtsaima ja abstraktseima arusaamiseni (intelligentiam), kus kõik on üks, kus joon on kolmnurk, ring ja kera, kus ühtsus on kolmsus ja ümberpöördult, kus aktsidents on substants, kus ihu on vaim, liikumine on paigalseis ja nõnda edasi. Ja siis saadakse aru, kui saadakse aru, et mis tahes asi on selles ühes üks ja see üks on kõik ning järelikult on mis tahes asi selles kõik. Ja sa pole kera, ringi ja muud sarnast õigesti välja sülitanud, kui sa ei saa aru, et see suurim ühtsus on paratamatult kolmne. Suurimast [ühtsusest] ei saa ju kuidagi õigesti aru saada, kui ei saada sellest aru kui kolmsest.

Et kasutada selleks sobivaid näiteid, näeme, et aru ühtsus pole midagi muud kui arusaav, arusaadav ja arusaamine. Nüüd kui tahad pöörduda sellelt, mis on arusaav, suurima poole ja öelda, et suurim on suurimal määral arusaav, ja lisad, et ta on ka suurimal määral arusaadav ja suurim arusaamine, siis sa ei mõista suurimat ja täiuslikemat ühtsust õigesti. Nimelt, kui ühtsus on suurim ja täiuslikem arusaamine (intellectio), mis ilma nende kolme vastastikuse suhteta (correlationibus) ei saa olla ei arusaamine ega täiuslikem arusaamine, siis ei mõista ühtsust õigesti see, kes ei jõua selle ühtsuse kolmsuseni.

Ühtsus on ju ainult kolmsus, sest ta tähendab jagamatust, eristust ja seost. Jagamatus on kindlasti ühtsusest, samamoodi eristus, samamoodi ka ühendus (unio) ehk seos. Niisiis ei ole suurim ühtsus midagi muud kui jagamatus, eristus ja seos. Ning kuna ta on jagamatus, on ta igavik ehk ilma alguseta (principio), igavesena mitte millestki jagatud. Et ta on eristus, on ta muutumatust igavikust. Ning kuna ta on seos ehk ühendus, lähtub ta mõlemast.

Peale selle, öeldes "Ühtsus on suurim", ütlen ma kolmsust. Nimelt kui ma ütlen "ühtsus", ütlen ma alguseta algust, öeldes "suurim", ütlen ma algust algusest, kui ma neid sõnaga "on" kokku köidan ja ühendan, ütlen ma mõlemast lähtumist. Niisiis, kui ülalöeldust on üliilmselt tõestatud, et üks on suurim, sest vähim, suurim ja seos on üks, nõnda et ühtsus ise on nii vähim, suurim kui ka ühendus, siis siit on kindel, et filosoofia, mis tahab ülilihtsa arusaamisega tabada suurimat ühtsust kui ainult kolmset, peab välja sülgama kõik kujuteldava ja mõistusliku.

Aga sa imestad selle üle, mis me ütlesime, et kes tahab suurimat lihtsa arusaamisega haarata, peab asjade erinevustest ja mitmesugusustest ning kõikidest matemaatilistest kujunditest üle hüppama, sest ütlesime, et suurimas on joon nii pind, ring kui ka kera. Sellepärast püüan ma aru teritamiseks sind selle poole hõlpsamini pöörata kaheldamatu kättpidi juhtimisega, et sa näeksid, et see on paratamatu ja ülitõene. Kui sa sõnadest ümberpaigutavalt (transumptive) aru saades tõused märgilt tõele, viib see sind mitte [just] sobimatul moel imestusväärsesse hurmavusse, sest sel teel jõuad sa edasi õpetatud mitteteadmises, et võiksid näha tabamatut ühte suurimat ennast, ainsat ja alati kolmset ülistatud Jumalat, niipalju kui seda antakse (conceditur) teadmishimulisele, kes on ülendanud inimlikud vaimujõud.

Peatükk 11

Et matemaatika aitab meil kõige rohkem taibata Jumala erinevaid [isikuid]

Kõik meie ülitargad ja ülijumalikud doktorid on ühel nõul, et nähtavad asjad on tegelikult (veraciter) nähtamatute asjade pildid (Pauluse kiri roomlastele 1:20) ning Loojat on nõnda võimalik loodute järgi äratuntavalt (cognoscibiliter) näha aimamisi nagu peeglist (Pauluse esimene kiri korintlastele 13:12). Sellel aga, et me uurime vaimseid asju (spiritualia) iseenesest, mis on meile kättesaamatud, sümboolselt, on juur selles, mis on ülalpool öeldud, sest kõigel on omavahel mingi proportsioon, mis on ometi meie eest varjatud ja meile tabamatu, nõnda et kõigest ehitub (exsurgat) üks universum ja kõik on ühes suurimas see üks ise. Ja ehkki näib, et iga pilt ulatub (accedere) sarnasuseni originaaliga, ei ole pilt – peale suurima pildi, mis on seesama mis originaal looduse ühtsuses – ometi originaaliga nii sarnane või võrdne, et ta ei võiks olla lõpmatuseni (per infinitum) sarnasem ja võrdsem, nagu see ülalöeldust juba teatavaks on tehtud.

Aga kui uurimine tekib pildist, ei tohi selle pildi juures, mille ümberpaigutavas (transsumptiva) proportsioonis tundmatut uuritakse, olla midagi kaheldavat, et tee tundmatu (incerta) juurde saaks olla ainult aluseks pandu (praesupposita) ja teadaoleva (certa) läbi. Aga kõik meeltega tajutavad asjad on mingis pidevas ebapüsivuses nendes küllusliku materiaalse võimalikkuse tõttu. Aga näeme, et nendest abstraktsemad asjad – mille puhul vaadeldakse asju mitte täiesti vabadena materiaalsetest lisanditest, ilma milleta neid ei saa kujutleda, ja mitte kõikuvale võimalikkusele täiesti alluvatena – on ülikindlad (firmissima) ja üliteadaolevad – nimelt matemaatilised asjad. Sellepärast otsisidki targad leidlikult just neis näiteid asjadest, mida tuleb aruga uurida, ja mitte keegi vanaaegsetest, keda suureks peetakse, ei lähenenud rasketele asjadele muu sarnasusega kui matemaatilisega, nõnda et Boëthius, õpetatuim roomlaste seas, väitis, jumalike asjade teadmiseni ei jõua keegi, kes matemaatikaga üldse ei tegele.

Eks paigutanud Pythagoras, esimene filosoof nii nime poolest kui ka tegelikkuses (re), tõe igasuguse uurimise arvudesse? Teda järgisid platoonikud ja esimesed meie omad sel määral, et meie Augustinus ja pärast teda Boëthius kinnitasid, et kaheldamatult oli arv loodavate asjade "esmane eeskuju Looja vaimus". Kuidas teisiti sai Aristoteles, kes eelkäijaid kummutades tahtis paista ainulaadsena, meile teada anda liikide erinevuse, kui neid arvudega võrreldes? Ja ka tahtes looduslike vormide kohta teada anda, kuidas üks on teises, pidi ta appi võtma matemaatilised vormid, öeldes: "Nii nagu kolmnurk nelinurgas," nõnda on madalam [vorm] kõrgemas. Ma ei räägi tema arvukatest teistest näidetest. Ka platoonik Aurelius Augustinus võttis hinge kvantiteeti ja tema surematust ja muid ülevaid asju uurides appi matemaatilised asjad. Seda teed pidas meie Boëthius nii soovitatavaks, et ta väitis pidevalt, et igasugune õpetus tõest kätkeb hulgas ja suuruses. Ja kui tahad, et ütleksin lühemalt: Eks kummutunud epikuurlaste seisukoht aatomitest ja tühjusest, mis eitab Jumalat ja põrkab kogu tõega kokku, üksnes pütaagorlaste ja peripateetikute matemaatilise tõestuse jõul, nimelt et pole võimalik jõuda jagamatute ja lihtsate aatomite juurde, mida Epikuros algena eeldas?

Vanaaegsete teed edasi käies ja nendega ühtides ütleme: et jumalike asjade juurde ei ole meile valla muud teed kui sümbolite läbi, siis kõige sobivam on meil kasutada matemaatilisi märke – nende hävimatu kindluse tõttu.

Peatükk 12

Kuidas on kavas matemaatilisi märke kasutada

Et aga varasemast on kindel, et lihtsalt suurim ei saa olla ükski nendest asjadest, mida meie teame või mõistame, siis kuna me kavatseme teda sümboolselt uurida, tuleb lihtsast sarnasusest üle hüpata. Et kõik matemaatilised asjad on ju lõplikud ja teisiti ei saa neid ka ette kujutada, siis kui me tahame lihtsalt suurimani tõusmiseks näitena kasutada lõplikke asju, siis kõigepealt on tarvis vaadelda matemaatilisi kujundeid koos nende omadustega (passionibus) ja suhetega (rationibus), ja need suhted vastavalt üle kanda lõpmatutele sellistele kujunditele, pärast mida kolmandaks paigutada need lõpmatute kujundite suhted veel kõrgemale ümber – lihtsale lõpmatule, mis on ülivaba igasugusest kujundist. Ja siis õpetataksegi meie mitteteadmist tabamatult, kuidas meil tuleb aimamisi vaeva nähes kõrgema kohta õigemini ja tõesemalt mõelda.

Nõnda tehes ja suurima tõe juhatusel alustades ütleme niisiis, mida kõike pühad mehed ja kõrgeimad suurvaimud, kes on kujunditele pühendunud, on kõnelnud. Ülivaga Anselm võrdles suurimat tõde lõpmatu sirgusega, teda järgides võtame appi sirguse kujundi; kujutlen seda sirgjoonena. Teised ülikogenud mehed võrdlesid üliülistatud Kolmainsusega kolme võrdse täisnurgaga kolmnurka, ning kuna selline kolmnurk koosneb paratamatult lõpmatutest külgedest, nagu näidatakse, siis võib seda nimetada lõpmatuks kolmnurgaks, ja me järgime ka neid. Teised, kes pole lõpmatut ühtsust teisiti saanud kujutada, nimetasid Jumalat lõpmatuks ringiks. Need aga, kes pidasid silmas Jumala ülitegelikku olemasolu, kinnitasid, et Jumal on just nagu lõpmatu kera.

Meie aga näitame, et nad kõik korraga mõistsid suurimat õigesti ning nad kõik olid ühel seisukohal.

Peatükk 13

Suurima ja lõpmatu joone omadustest

Ütlen niisiis, et kui oleks lõpmatu joon, siis ta oleks sirge, ta oleks kolmnurk, ta oleks ring ja oleks kera. Ja samamoodi, kui oleks lõpmatu kera, siis ta oleks ring, kolmnurk ja joon.

Aga esimene, et lõpmatu joon on sirge, on ilmne: Ringi diameeter on sirgjoon, ja piirjoon on diameetrist suurem kõverjoon. Kui nüüd kõverjoone kõverus jääb seda väiksemaks, mida suurema ringi piirjoon ta on, siis seega suurimal ringil, mis ei saa suurem olla, on piirjoon minimaalselt kõver, seetõttu maksimaalselt sirge. Niisiis langeb vähim suurimaga kokku, nõnda et on silmnähtavalt paratamatu, et suurim joon on maksimaalselt sirge ja minimaalselt kõver. Ja siin ei saa jääda vähimatki kahtlust, kui siin kõrval olevalt kujundilt näha, et suurema ringi kaar CD on vähem kõver kui väiksema ringi kaar EF, ning viimane on vähem kõver kui veel väiksema ringi kaar GH; seetõttu on sirgjoon AB kaar suurimale ringile, mis ei saa suurem olla. Ja nõnda on näha, et suurim ja lõpmatu joon paratamatult sirgeim, millele kõverus ei vastandu, selle suurima joone puhul kõverus ongi sirgus. Ja see on esimene, mida oli tarvis tõestada.

Teiseks ütlesime, et lõpmatu joon on suurim kolmnurk, ring ja kera. Ning selleks, et seda näidata, on tarvis lõplike joonte puhul näha, mis on lõpliku joone võimalikkuses (potentia). Et aga see, mis on lõpliku võimalikkuses, on tegelikkuses (actu) lõpmatu, siis saab see, mida me otsime, meile selgemaks.

Ja kõigepealt, me teame, et pikkuse poolest lõplik joon saab olla pikem ja sirgem, ning juba on tõestatud, et suurim joon on pikim ja sirgeim. Teiseks, kui pöörata joont AB ümber liikumatu punkti A, kuni B jõuab C-ni, saame kolmnurga. Kui pööramine lõpuni viia, nii et kuni B jõuab algusesse, kust ta alustas, tekib ring. Kui jälle pöörata B-d ümber liikumatu A, kuni ta jõuab alguspunkti vastas olevasse punkti, mis on D, siis on joontest AB ja AD saadud pidev joon ja joonistatud poolring. Ja kui poolringi pöörata ümber liikumatu diameetri BD, tekib kera. Ja see kera on joone võimalikkuse piir, mis eksisteerib täiesti tegelikkuses, sest keral ei ole enam mingi edasise kujundi võimalikkust. Kui nüüd lõplikku joone võimalikkuses on need kujundid, ja lõpmatu joon on kõik see tegelikkuses, mille võimalikkus lõplikul joonel on, siis järeldub, et lõpmatu joon on kolmnurk, ring ja kera. Mida oligi tarvis tõestada.

Ning kuna sa ehk tahad selgemini näha, et see, mis on lõpliku võimalikkuses, on tegelikkuses lõpmatu, siis ma teen sind veel selles ülikindlaks.

Peatükk 14

Et lõpmatu joon on kolmnurk

Ettekujutusjõud, mis ei ületa meeltega tajutava sugu, ei haara, et joon võib olla kolmnurk, sest kvantitatiivselt määratletu puhul (in quantis) nad erinevad ebaproportsionaablilt. Aru jaoks on see ometi kerge. On ju juba kindel, et suurim ja lõpmatu saab olla ainult üks. Et mis tahes kolmurga kahe külje summa ei saa olla väiksem kolmandast küljest, siis on edasi kindel, et kolmnurgal, mille üks külg on lõpmatu, ei saa teiste summa olla väiksem. Et aga lõpmatu mis tahes osa on lõpmatu, siis on paratamatu, et igal kolmnurgal, mille üks külg on lõpmatu, et teised samamoodi lõpmatud. Et aga mitut lõpmatut ei saa olla, siis sa saad ületavalt aru, et lõpmatu kolmnurk ei saa koosneda mitmest joonest, olgugi et ta on suurim tõelisim kolmnurk, koosnematu ja ülilihtne; ning kuna ta on tõelisim kolmnurk, mis ei saa olla ilma kolme jooneta, siis on paratamatu, et see ainus lõpmatu joon on kolm joont ja kolm joont on üks ülilihtne joon. Nõnda ka nurkade puhul, sest on vaid üks lõpmatu nurk, ja see on kolm nurka ja kolm nurka on üks. Ja ei koosne see suurim kolmnurk joontest ja nurkadest, vaid lõpmatu joon ja nurk on üks ja seesama; nii et ka joon on nurk, sest kolmnurk on joon.

Peale selle võid sellest arusaamist endale kergendada, tõustes kvantitatiivselt määratletud (quanto) kolmnurga juurest kvantitatiivselt määratlemata (non-quantum) kolmnurga juurde. On ju ilmne, et igal kvantitatiivselt määratletud kolmnurgal on kolm nurka, mis on võrdsed kahe täisnurga summaga. Ja nõnda, mida suurem on üks nurk, seda väiksemad on teised. Ja kuigi iga nurk võib kasvada väljajätvalt kahe täisnurga summani, ja meie esimese printsiibi järgi mitte maksimaalselt, oletagem siiski, et ta kasvab siisehharavalt kahe täisnurga summani, kusjuures kolmnurk jääb püsima. Siis on ilmne, et kolmnurgal on üks nurk, mis on kolm, ja kolm on üks.

Samamoodi võid näha, et kolmnurk on joon, sest kui kvantitatiivselt määratletud kolmnurga mis tahes kahe külje summa on kolmandast küljest seda pikem, mida väiksem on nendevaheline nurk kahe täisnurga summast, siis kuna nurk BAC on kahe täisnurga summast palju väiksem, siis joonte BA ja AC summa on palju pikem kui BC. Seega mida suuremaks see nurk saab (näiteks BDC), seda vähem ületab joonte BD ja DC summa joone BC, ja seda väiksem on pindala. Seetõttu, kui nüüd eeldada, et see nurk võrdub kahe täisnurga summaga, siis kogu kolmnurk laheneb lihtsaks jooneks.

Seetõttu, kui sa saad end aidata selle eeldusega, mis on kvantitatiivselt määratletu puhul võimatu, tõustes kvantitatiivselt määratlematu juurde, siis sa näed, et see on täiesti paratamatu. Ja selles on ilmne, et lõpmatu joon on suurim kolmnurk. Mida oligi tarvis näidata.

Peatükk 15

Et see kolmnurk on ring ja kera

Nüüd on selgemini näha, et kolmnurk on ring. Eeldagem nimelt, et kolmnurga ABC on põhjustanud joone AB pööramine ümber liikumatu A, kuni B jõuab C-ni. Pole kahtlust, et kui joon AB oleks lõpmatu ja B-d pöörataks täielikult, kuni ta jõuab algusesse tagasi, siis tekiks suurim ring, mille osa on BC. Et aga see osa on lõpmatu ringi kaar, siis ta on sirgjoon BC. Et aga lõpmatu iga osa on lõpmatu, siis ei ole BC väiksem kui lõpmatu piirjoone täiskaar. Järelikult ei ole BC üksnes osa, vaid kõige täielikum piirjoon. Seetõttu on paratamatu, et kolmnurk ABC on suurim ring.

Ning kuna piirjoon BC on sirgjoon, siis ta ei ole suurem kui AB, sest ta ei ole suurem kui lõpmatu. Nad ei ole ka kaks joont, sest kahte lõpmatut ei saa olla. Seetõttu on lõpmatu joon, mis on kolmnurk, ka ring. Mis oligi [tõestamiseks] ette pandud.

Edasi saab ilmseks, et lõpmatu joon on kera. Joon AB on suurima ringi piirjoon, koguni ring, nagu on juba tõestatud. Ja kolmnurgas on ta pööratud B-st C-sse, nagu ülal on öeldud. Aga BC on lõpmatu joon, nagu samuti äsja on tõestatud. Seetõttu jõuab AB pärast täispööret C-sse tagasi. Ja kui see on nõnda, siis järeldub, et niisugusest ringi pöörlemisest tekib kera. Et aga ülalpool on tõestatud, et ABC on ring, kolmnurk ja joon, siis on meil nüüd tõestatud, et ta on kera. Ja see ongi see, mis me uurimiseks ette panime.

Peatükk 16

Et ülekantult suhtub suurim kõigesse nagu suurim joon joontesse

Nüüd, mil on ilmne, et lõpmatu joon on tegelikkuses lõpmatult kõik see, mis on [lõpliku joone] võimalikkuses, on meil ülekantult lihtsas suurimas samamoodi, et see suurim on tegelikkuses maksimaalselt kõik see, mis on absoluutse lihtsuse võimalikkuses. Mis iganes on võimalik, see on tegelikkuses see suurim maksimaalselt, mitte kuivõrd ta võimalikust on, vaid kuivõrd ta maksimaalselt on, nii nagu joonest tõmmatakse välja kolmnurk, ja lõpmatu joon ei ole kolmnurk, kuivõrd ta lõplikust joonest välja tõmmatakse, vaid on tegelikkuses lõpmatu kolmnurk, mis on joonega sama. Peale selle ei ole see absoluutne võimalikkus suurimas muu kui see suurim tegelikkuses, nii nagu lõpmatu joon on tegelikkuses kera. Teisiti mittesuurimas. Sest seal ei ole võimalikkus tegelikkus, nii nagu lõplik joon ei ole kolmnurk.

Siit nähtub suur spekulatsioon, mida sellest suurima kohta saab võtta: et ta on selline, et vähim on temas suurim, nõnda et ta ületab täielikult, lõpmatuseni, igasuguse vastanduse. Sellest printsiibist saab tema kohta tuletada (elici) nii palju negatiivseid tõdesid, kui palju saab kirjutada või lugeda. Kogu teoloogia, mis on meile taibatav, tuletub sellest ainsast printsiibist. Sellepärast ütlebki Dionysios Areopagita, see suurim jumalike asjade järeleuurija, oma "Müstilises teoloogias", et üliõnnis Bartolomeus, kes ütles, et teoloogia on ühtviisi vähim ja suurim, "sai" teoloogiast "imestusväärselt aru". Sest kes sellest aru saab, see saab kõigest aru; ta ületab igasuguse loodud aru. Sest nagu seesama Dionysios oma raamatus "Jumalanimedest" ütleb, Jumal, kes on see suurim, "ei ole küll see, kuid mitte teine, ega kuskil küll ja mujal mitte". Sest nii nagu ta on kõik, nõnda ei ole ta ka mitte miski sellest kõigest. Nimelt – nagu seesama [Dionysios] "Müstilise teoloogia" lõpus kokku võtab – on ta siis "kõige täiuslik ja ainuline põhjus üle igasuguse jaatuse, ja üle kõige äravõtmise on tema oivalisus, kes ta on lihtsalt kõigest vaba ja sealpool kõike." Siit järeldab ta Kirjas Gaiusele, et teda [Jumalat] teatakse (nosci) "üle igasuguse meele (mentem) ja arukuse (intelligentiam)".

Kooskõlas sellega ütleb rabi Saalomon, et kõik targad on ühel meelel, "et teadused ei haara Loojat; ja keegi ei haara, mis ta on, peale tema enese; ja meie haaramine tema [haaramise] suhtes on puudulik lähendus [defectus appropinquandi] tema haaramisele". Ja seepärast ütleb mujal kokkuvõttena: "Kiidetud olgu Looja, kelle olemuse tabamisel teaduste uurimine jääb lühikeseks [abbreviatur] ja (...) tarkus arvatakse mitteteadmiseks ja (...) sõnaosavus alpuseks." Ja arvan, et sellesama õpetatud mitteteadmise läbi, mida me otsime, püüdiski Dionysios mitmel moel näidata, et teda [Jumalat] ei saa leida mingi muu printsiibi kui eelöeldu järgi.

Olgu niisiis meie spekulatsioon, mille me tuletame (elicimus) sellest, et lõpmatu kõverus on lõpmatu sirgsus, ülekantult suurimas tema ülilihtsa ja ülilõpmatu olemuse kohta, et ta on kõikide olemuste ülilihtne olemus; ning et kõik asjade olemused, mis on, on olnud või saavad olema, on tegelikkuses (actu) alati ja igavesti selles olemuses, ja nõnda kõik olemused otsekui see kõige olemus; ning et see kõige olemus on nõnda mis tahes olemus, et ta on korraga kõik [olemused] ja mitte ükski iseäranis (singulariter); ning et see suurim olemus – nagu lõpmatu joon on kõikide joonte kõige adekvaatsem mõõt – on samamoodi kõikide olemuste kõige adekvaatsem mõõt.

Suurim, millele ei vastandu vähim, on ju paratamatult kõige üliadekvaatne mõõt, mitte suurem, sest ta on vähim, mitte väiksem, sest ta on suurim. Aga kõik mõõdetav satub suurima ja vähima vahele. Seega on kõigi olemuste adekvaatseim ja täpseim mõõt lõpmatu olemus.

Ja veel, et sa selgemini näeksid, mõtle järele: kui lõpmatu joon koosneks lõpmatust arvust ühejalastest lõikudest, ja teine [lõpmatu joon] lõpmatust arvust kahejalastest [lõikudest], siis peaksid nad ikkagi olema võrdsed, sest lõpmatu ei ole lõpmatust suurem. Niisiis, nii nagu üks jalg ei ole lõpmatus joones väiksem kui kaks jalga, nõnda ei ole lõpmatu joon ühe jala võrra suuremana suurem kui kahe jala võrra [suuremana]. Et lõpmatu mis tahes osa on lõpmatu, siis on koguni lõpmatu joone üks jalg nõnda kogu lõpmatu joonega vahetatav (convertitur) nagu kaks jalga.

Samamoodi, kuna igasugune olemus on suurimas [olemuses] suurim [olemus] ise, ei ole suurim midagi muud kui kõigi olemuste adekvaatseim mõõt, ega leidu mingi olemuse muud täpset mõõtu kui see. Kõik teised on nimelt puudulikud ning saavad olla täpsemad, nagu seda ülalpool on üliselgelt näidatud.

Peatükk 17

Sügavaimad õpetused sellest

Veel sellesama kohta: Lõplik joon on jagatav ja lõpmatu [joon on] jagamatu, sest lõpmatul, milles suurim langeb kokku vähimaga, ei ole osi. Aga lõplik joon ei ole jagatav mittejooneks, sest et suuruses ei jõuta vähimani, mis ei saa olla väiksem, nagu ülalpool on näidatud. Seepärast on lõplik joon joone logoses [ratione] jagamatu. Jalapikkune joon ei ole vähem joon kui küünrapikkune joon. Jääb niisiis, et lõpmatu joon on lõpliku joone logos. Nõnda on lihtsalt suurim kõige logos. Aga logos on mõõt. Sellepärast ütleb Aristoteles "Metafüüsikas" [ Metafüüsika 1, 1, 1062 b 18 ], et esimene on kõige mõõt [metrum et mensuram], sest ta on kõige logos.

Veel: Nii nagu lõpmatu joon, mis on lõpliku joone logos, on jagamatu, ning järelikult muutumatu ja püsiv, nõnda on ka kõigi asjade logos, mis on ülistatud Jumal, alatine ja muutumatu. Ja selles avaneb suure Dionysiose arusaamine, kes ütleb, et asjade loomus on hävimatu, ja teiste arusaamine, kes nimetasid asjade logost igaveseks, nagu jumalik Platon ise, kes nagu annab edasi Chalkidios, ütles "Phaidonis" [tegelikult "Timaioses"], et üks on on kõikide asjade eeskuju ehk idee, nii nagu ta iseeneses on, asjade suhtes aga, mida on palju, näivad eeskujud paljudena. Kui ma nüüd vaatlen kahejalast joont ja teist kolmejalast ja nii edasi, siis tuleb mõttesse kaks asja, nimelt joone logos, mis on mõlemas ja kõikides üks ja võrdne, ning erinevus, mis on kahejalase ja kolmejalase vahel. Ja nõnda näib kahejalase logos ühena ja kolmejalase logos teisena. On aga ilmne, et lõpmatus joones ei ole erinevat kahejalast ja kolmejalast. Ja ta on lõpliku joone logos. Sellepärast on mõlemal joonel üks logos, ja asjade või joonte erinevus ei ole logose erinevusest – sest logos on üks –, vaid sattumusest, sest nad ei saa logosest võrdselt osa. Seetõttu on vaid üks kõige logos, millest saadakse osa erineval moel.

See aga, et erineval moel osa saadakse, tuleb sellest, et nagu ülalpool on tõestatud, ei saa olla kahte asja, mis on võrdselt sarnased ning järelikult ühest logosest täpselt võrdsel moel osa saavad. Nimelt on logosest äärmises võrdsuses võimalik osa saada üksnes suurima läbi, mis on lõpmatu logos ise. Nii nagu on vaid üks suurim ühtsus, nõnda saab olla vaid üks ühtsuse võrdsus. Et ta on suurim võrdsus, on ta kõige logos. Nii nagu ju on vaid üks lõpmatu joon, mis on kõigi lõplike [joonte] logos, ja selle läbi, et lõplik joon jääb paratamatult alla sellele, mis on lõpmatu, siis ka selle läbi ei saa ta olla iseenese logos, nii nagu lõplik ei saa olla ühtlasi lõpmatu. Seetõttu, nii nagu mitte mingid kaks lõplikku joont ei saa olla täpselt võrdsed, sest täpne võrdsus, mis on suurim, on vaid suurim ise, nõnda ka ei leidu kaht joont, mis saaksid kõige ühest logosest võrdselt osa.

Peale selle: Lõpmatu joon ei ole kahejalases [joones] suurem ega väiksem, kui kahejalane [joon], nagu ülalpool on öeldud; ja nõnda ka kolmejalase puhul ja edasi. Ja kuna ta on jagamatu ja üks, on ta mis tahes lõplikus [joones] tervenisti. Aga ta ei ole tervenisti mis tahes lõplikus [joones] osasaamise ja piiramise (finitationem) poolest, muidu, kui ta oleks tervenisti kahejalases, ei saaks ta olla kolmejalases, nii nagu kahejalane ei ole kolmejalane. Seetõttu on ta nõnda tervenisti mis tahes [joones], et ta ei ole mitte üheski, kuivõrd üks on teistest erinev piiramise läbi.

Niisiis on lõpmatu joon mis tahes joones tervenisti, nõnda et mis tahes [joon on] tema. Ja seda tuleb vaadelda koos, ning ongi selgelt näha, et suurim on mis tahes asjas ja mitte üheski. Ja see ei ole miski muu kui suurim, sest ta on sama logose alusel mis tahes asjas, nii nagu mis tahes asi temas, ja ta ise on [selle] logos, et siis suurim on iseeneses. Järelikult ei ole see, et suurim on kõige mõõt, muu kui et lihtsalt suurim on iseeneses ehk suurim on suurim. Niisiis ei ole ükski asi iseeneses peale suurima, ja iga asi kui oma logoses on iseeneses, sest tema logos on suurim.

Sellest võib aru abi saada ning lõpmatu joone võrdpildis (similitudine) lihtsalt suurima poole, mis on üle igasuguse aru, pühas mitteteadmises väga palju edasi jõuda. Nägime siin ju nüüd selgelt, et Jumala me leiame olevate osasaamise kõrvaldamise läbi. Kõik olevad saavad ju olevusest osa. Niisiis, kui kõikidelt olevatelt osasaamine ära võtta, jääb järele lihtsaim olevus ise, mis on kõige olemus. Ja säärast olevat ennast me näeme üksnes üliõpetatud mitteteadmises, sest et kui ma eemaldan vaimust kõik, mis olevusest osa saab, siis ei näi midagi järele jäävat. Ja sellepärast ütleb suur Dionysios, et Jumala aru läheneb rohkem "eimiskile kui miskile". Aga püha mitteteadmine õpetab mulle, et see, mis näib arule eimiskina, on tabamatu suurim.

Peatükk 18

Et seesama juhib meid olevusest osasaamisest arusaamisele

Edasi: Meie küllastumatu aru otsib eelnevast ergutatuna suurima meeldivusega väsimatu hoolega, kuidas seda ühest suurimast osasaamist selgemalt vaadelda. Ja kasutades jälle joone lõpmatu sirgsuse näidet, ütleb ta:

Pole võimalik, et kõver, mis lubab (recipit) suuremat ja väiksemat, oleks suurim või vähim. Ja kõver kui kõver ei ole miski, sest et ta on sirgest äralangemine (casus). Järelikult on olemine, mis on kõveras, sirgsusest osasaamisest, sest maksimaalselt ja minimaalselt kõver ongi sirge. Seetõttu, mida vähem kõver kõver on – nagu on suurema ringi piirjoon –, seda enam saab ta osa sirgsusest; mitte et ta haaraks osa, sest lõpmatu sirgsus on jaotamatu, vaid mida suurem on lõplik sirge joon, seda enam näib ta osa saavast suurima lõpmatu joone lõpmatusest. Ja nii nagu lõplik sirge [joon] selles, et ta on sirge – sellesse sirgsusesse vähim kõverus lahenebki – saab lõpmatust [joonest] osa lihtsama osasaamise poolest, ja kõver [joon] mitte nõnda lihtsa ja vahetu [osasaamise poolest], vaid pigem vahendatud ja kauge [osasaamise poolest], sest et selle sirgsuse vahendusel, millest ta osa saab, nõnda on mingid olevad, mis vahetumalt saavad osa iseeneses püsivast (subsistentem) suurimast olevusest – lihtsad lõplikud substantsid, ja on teised olevad, mis ei saa osa iseenese läbi, vaid substantside vahendusel – aktsidentsid. Sellepärast on vaatamata sellele erinevale osasaamisele, nagu ütleb Aristoteles [(De anima A 5 411a)], sirge iseenda ja kõvera mõõt; nii nagu lõpmatu joon on sirge ja kõvera joone mõõt, nõnda on suurim kõikide kuidas iganes erineval moel osasaavate [asjade mõõt].

Ja selles avaneb selle arusaamine, et öeldakse, et substants ei luba (capere) rohkemat ega vähemat. See on ju nõnda tõsi, nii nagu lõplik sirge joon ei luba (suscipit) selles, et ta on sirge, rohkemat ega vähemat; et aga ta on lõplik, siis erineva osasaamise läbi lõpmatust [joonest] on üks teise suhtes suurem või väiksem, ja kunagi ei leidu kahte võrdset. Kõver aga lubab (recipit) sirgsusest osasaamise suhtes rohkemat ja vähemat. Ning järelikult lubab ta selle sirgsuse läbi, millest ta osa saab, kui kõver rohkemat ja vähemat. Ja siit on, et mida enam aktsidentsid substantsist osa saavad, seda õilsamad nad on. Ja veel, mida enam nad saavad osa õilsamast substantsist, seda õilsamad nad veel on. Ja selles on näha, et saavad olla üksnes asjad, mis kas iseenese läbi või teiste läbi saavad osa esimese olevusest, nii nagu leiduvad üksnes kõverad või sirged jooned. Ja sellepärast jaotab Aristoteles kõik, mis maailmas on, õigesti substantsiks ja aktsidentsiks.

Niisiis on substantsil ja aktsidentsil üks adekvaatseim mõõt, mis on lihtsaim suurim ise; kuigi ta pole substants ega aktsidents, ilmneb eelnevast selgesti, et talle on pigem valitav (sortiri) vahetult temast osa saavate asjade, nimelt substantside kui aktsidentside nimi. Sellepärast kutsub suurim Dionysios teda rohken kui substantsiks ehk supersubstantsiaalseks, mitte aga superaktsidentaalseks. Et öelda "supersubstantsiaalne" on öelda rohkem kui "superaktsidentaalne", siis on seda [nime] suurimale sobivam omistada. Öeldakse aga "supersubstantsiaalne", see tähendab "mittesubstantsiaalne", sest substants on temast madalam, tema aga on üle substantsi. Ja nõnda on eitav suurimale tõesemalt sobiv, nagu me allpool ütleme jumalanimede kohta.

Ülalöeldust võiks keegi aktsidentside ja substantside kohta palju uurida, aga nende käsitlemiseks ei ole siin kohta.

Peatükk 19

Lõpmatu kolmnurga ülekandmine suurimale kolmsusele

Nüüd laskem end teadmatuses õpetada selle üle, et nagu ülal öeldud ja näidatud, suurim joon on suurim kolmnurk. On näidatud, et suurim joon on kolmnurk. Ning kuna joon on lihtsaim, siis lihtsaim on kolmne (trinum). Kolmnurga iga nurk on joon, sest kogu kolmnurk on joon. Seetõttu on lõpmatu joon kolmne. Ei ole aga võimalik, et oleks mitu lõpmatut. Seetõttu see kolmsus on ühtsus.

Seetõttu, kuna suurema külje vastasnurk on suurem, nagu geomeetrias näidatakse, ja siin on kolmnurk, mille külg on üksnes lõpmatu, siis nurgad on suurimad ja lõpmatud. Seetõttu ei ole üks teistest [summana] väiksem ega kaks kolmandast [summana] suuremad, vaid kuna väljaspool lõpmatut kvantiteeti ei saa olla kvantiteeti, nõnda ei saa väljaspool ühte lõpmatut nurka olla teisi. Seetõttu üks on teises, ja kõik kolm on üks suurim.

Peale selle, nii nagu suurim joon ei ole rohkem joon, kolmnurk, ring või kera, vaid on tõelisuses see kõik ilma kokkupanduseta, nagu näidatud, nõnda samamoodi on lihtsalt suurim kui joonne suurim, mida me võime nimetada olemuseks; on kui kolmnurkne [suurim], ja teda võib nimetada kolmsuseks; on kui ringne [suurim], ja teda võib nimetada ühtsuseks; on kui kerane [suurim], ja teda võib nimetada tegelikuks olemasoluks (actualis exsistentia).

Suurim on niisiis kolmne olemus, ühes tegelikkuses (actu); olemus ei ole miski muu kui kolmsus, ja kolmsus ei ole muu kui ühtsus, ega tegelikkus muu kui ühtsus, kolmsus või olemus, kuigi ülitõene on, et see suurim on identselt ja ülilihtsalt. Niisiis, nii nagu on tõene, et suurim on ja on üks, nõnda on tõene, et ta on kolmne, niiviisi et kolmsuse tõesus ei räägi vastu ülilihtsale ühtsusele, vaid ongi see ühtsus.

See aga ei ole võimalik teisiti kui nii, nagu on kättesaadav suurima kolmnurga sarnasuse läbi. Seetõttu, teades eelnevast tõelist kolmnurka ja lihtsaimat joont, jõuame kolmainsuseni inimesele võimalikul moel õpetatud mitteteadmises. Näeme nimelt, et me ei leia ühte nurka ja pärast teist ja kolmandaks veel teist, nagu lõplike kolmnurkade puhul, sest kolmnurga ühtsuses ei saa olla üks ja teine ja kolmas ilma kokkupanduseta. Aga üks on ilma arvulise korrutamiseta kolmekordselt. Sellepärast ütleb õigesti üliõpetatud Augustinus: "Kui hakkad kolmainsust loendama, eemaldud tõest." Jumalikes asjades tuleb nimelt nii palju kui võimalik hõlmata lihtsas mõistes vasturääkivat, seda eelnevalt ennetades. Ütleme, jumalikes asjades ei tule mõista erinevust ja mitteerinevust kui kaht vasturääkivat asja, vaid eelnevalt kui oma lihtsaimas printsiibis, kus erinevus ei ole muu kui mitteerinevus. Ja siis mõistetakse selgemalt, et kolmsus ja ühtsus on sama. Sest kus erinevus on mitteerinevus, seal kolmsus on ühtsus. Ja ümberpöördult, kus mitteerinevus on erinevus, seal ühtsus on kolmsus. Ja nõnda isikute paljuse ja olemuse ühtsuse puhul. Sest kus paljus on ühtsus, seal isikute kolmsus on olemuse ühtsusega sama. Ja ümberpöördult, kus ühtsus on paljus, seal olemuse ühtsus on kolmsus isikutes.

Ja seda on selgelt näha meie näitest, kus ülilihtne joon on kolmnurk ja ümberpöördult lihtne kolmnurk on joonne ühtsus. Siit on ka näha, et kolmnurga nurki ühe, kahe, kolmega loendada ei saa, sest igaüks neist on igaühes, nagu ütleb Poeg: "Mina olen Isas" ja "Minus on Isa" [(Jh 10:38])]. Jällegi, kolmnurga tõelisus nõuab kolme nurka. Niisiis on siin ülitõeliselt kolm nurka, ja igaüks neist on suurim, ja kõik nad on üks suurim. Peale selle, kolmnurga tõelisus nõuab, et üks nurk ei oleks teine. Ja nõnda nõuab siin lihtsaima olemuse ühtsuse tõelisus, et need kolm nurka ei oleks mingid kolm erinevat, vaid üks. Ja ka see on siin tõsi.

Niisiis, ühenda need, mis näivad vastanditena, eelnevalt, nagu ma ennist ütlesin, ja sul ei ole ühte ja kolme ega ümberpöördult, vaid ükskolmne ehk kolmainus. Ja see on absoluutne tõde.

Peatükk 20

Veel kolmainsusest ja sellest, et jumalikes asjades ei ole võimalik nelisus ja nii edasi

Edasi: Selle kolmsuse, mis on kolmainsus, tõelisus nõuab, et kolmne oleks üks, sest teda nimetatakse kolmainuks. See aga mahub (cadit) mõistmisse üksnes sel viisil, nagu erinev vastastikune suhe ühendab ja kord eristab. Seetõttu nii nagu siis, kui me joonestame lõpliku kolmnurga, on kõigepealt üks nurk, siis teine, kolmandaks mõlema (ab utroque) kolmas, ja nendel nurkadel on omavahel vastastikune suhe, nii et nendest on üks kolmnurk, nõnda on ka lõpmatus [kolmnurgas] lõpmatult. Ometi tuleb mõista nõnda, et eelnevust mõistetaks igavikus niiviisi, et järgnevus sellele ei vastu ei räägi. Teisiti ju eelnevus ja järgnevus lõpmatus ja igaveses sattuda ei saa. Seetõttu ei ole Isa Pojale eelnev ja Poeg järgnev, vaid Isa on nõnda eelnev, et Poeg ei ole järgnev. Nõnda on Isa esimene Isik, et Poeg ei ole tema järel teine. Aga nii nagu Isa on esimene [Isik] ilma eelnevuseta, nõnda on Poeg teine [Isik] ilma järgnevuseta ja Püha Vaim samamoodi kolmas. Et aga seda on ülalpool pikemalt öeldud, piisaku sellest.

Suvatse siiski selle ikkaõnnistatud Kolmainsuse juures tähele panna, et see suurim on kolmne ega mitte neline või viisne ja nii edasi. Ja see on kindlasti märkimisväärne. See oleks nimelt vastuolus suurimale omase lihtsuse ja täiuslikkusega. Sest igal hulknurksel kujundil on lihtsaimaks elemendiks kolmnurkne [kujund], ja see on vähim hulknurkne kujund, millest väiksemat olla ei saa. On aga tõestatud, et lihtsalt vähim langeb kokku suurimaga. Niisiis, nii nagu on suurim ühtsus iga arvu suhtes, nõnda on suurim kolmnurk iga hulknurkse [kujundi] suhtes. Aga nelinurkne kujund ei ole vähim, nagu on ilmne, sest temast väiksem on kolmnurkne [kujund]. Niisiis ei saa ülilihtsa suurimaga, mis saab kokku langeda üksnes vähimaga, mitte kuidagi sobida nelinurkne [kujund], mis ei saa olla ilma kokkupanduseta, sest ta on vähimast suurem. Olla suurim ja olla nelinurkne toob koguni kaasa (impkicat) vastuolu. Ta ei saaks ju olla kolmnurkade adekvaatne mõõt, sest ta alati ületaks [neid]. Niisiis, kuidas oleks suurim see, mis ei oleks kõige mõõt? Veel enam, kuidas oleks suurim see, mis oleks muust ja liitne ning järelikult lõplik?

Ja on juba ilmne, miks kõigepealt lihtsa joone potentsist tekib lihtne kolmnurk, hulknurkade suhtes, siis lihtne ring, siis lihtne kera, ning ei jõuta muude kui nende elementaarsete kujunditeni, mis on omavahel lõplikus mitteproportsionaalsed ning voldivad enda sees kokku (complicantes) kõik kujundid. Seetõttu nii nagu kui me tahame mõista kõikide mõõdetavate kvantiteetide mõõte, peab kõigepealt olema pikkuseks olema suurim lõpmatu joon, millega langeb kokku vähim, siis samamoodi täisnurkseks laiuseks suurim kolmnurk, ja ringlaiuseks suurim ring, ja sügavuseks suurim kera. Ja muudega kui nende neljaga kõigi mõõdetavate [kujunditeni] jõuda ei saaks. Ning kuna need kõik mõõdud oleksid paratamatult lõpmatud ja suurimad, millega vähim langeb kokku, ning kuna mitut suurimat ei saa olla, siis ütleme, et see ainus suur, mis peab olema kõikide kvantumite mõõt, ongi need, milleta suurimat mõõtu ei saaks olla, kuigi iseenesest võetuna, arvestamata mõõdetavaid [suurusi], ei ole ta tegelikult ükski neist ega saaks teda ühekski neist nimetada, vaid on neist lõpmatult ja proportsioonitult üle. Et lihtsalt suurim on kõige mõõt, siis nõnda ütleme, et ta on need, ilma milleta me ei saa aru, [kuidas] ta saab olla kõige mõõt. Seetõttu ütleme, et suurim on kolmne, kuigi ta on lõpmatult üle igasuguse kolmsuse, sest muidu me ei saaks aru [kuidas] ta on nende asjade, mille olemise ühtsus on kolmsus – nii nagu kujundite puhul seisneb kolmnurkne ühtsus nurkade kolmsuses – lihtne põhjus ja mõõt, kuigi tõelisuses nii meie kolmsuse nimi kui ka mõiste – lahus sellest suhtest – ei sobi suurimaga mitte kuidagi kokku, vaid jääb sellele suurimale ja haaramatule tõele lõpmatult alla.

Nõnda siis on meil suurim kolmnurk kõikide kolmselt olevate lihtsaim mõõt; sellised on tegevused, mis on kolmselt võimalikkusena, objektina, tegelikkusena; samamoodi nägemised, arusaamised, tahtmised, sarnasused, erinevused, ilud, proportsioonid, vastastikused suhted, loomulikud himud ja kõik muud, mille olemise ühtsus seisneb paljuses, nii nagu on eriti looduse olemine ja toimimine, mis seisneb toimijate, toimimise vastuvõtjate neist tuleneva ühise tulemuse vastastikuses suhtes.

Peatükk 21

Lõpmatu ringi ülekandmine ühtsusele

Meil olid mõned väiksed asjad suurima kolmnurga kohta. Samamoodi lisame suurima ringi kohta.

Ring on ühtsuse ja lihtsuse täiuslik kujund. Ja ülalpool on juba näidatud, et kolmnurk on ring. Ja nõnda on kolmsus ühtsus. Aga see ühtsus on lõpmatu, nii nagu lõpmatu ring. Sellepärast on ta lõpmatult ainsam ja samam kui igasugune väljendatav ja meile tabatav ühtsus. Seal on nimelt nii suur samasus, et ta eelneb kõikidele ka suhtelistele vastandustele, sest seal muu ja erinev ei vastandu samasusele. Sellepärast – kuna suurim on lõpmata ühtne – on kõik, mis temaga kokku sobib, tema ise ilma erinevuse ja muususega, näiteks tema headus ja tema tarkus ei ole eri [asjad], vaid sama. Sest igasugune erinevus temas on samasus. Nii et kuna tema vägi on üliainus, on ta ka ülitugev ja ülilõpmatu. Tema üliainus kestus on nii sur, et temas ei ole minevik muu kui tulevik ja tulevik ei ole muu kui olevik, vaid nad on üliainus kestus ehk igavik ilma alguse ja lõputa. Sest algus on temas nii suur, et ka lõpp on temas algus.

Seda kõike näitab igavene ilma alguse ja lõputa ring, mis on jagamatult üliainus ja ülimahukas. Ning kuna see ring on suurim, on ka tema diameeter suurim. Et aga mitut suurimat ei saa olla, on see ring nii üliainus, et diameeter on piirjoon. Aga lõpmatul diameetril on lõpmatu keskpaik. [Diameetri] keskpaik on aga [ringi] keskpunkt. Järelikult on ilmne, et keskpunkt, diameeter ja piirjoon on sama. Sellest saab meie mitteteadmine õpetatud, et suurim, millele vähim ei vastandu, on haaramatu. Aga keskpunkt on tal piirjoon.

Sa näed, et kogu suurim on ülitäiuslikult kõige sees lihtne ja jagamatu, sest ta on lõpmatu keskpunkt; ja et väljaspool kõike on ta kõike sisaldav, sest ta on lõpmatu piirjoon; ja kõike läbistav, sest ta on lõpmatu diameeter; kõige algus, sest ta on keskpunkt; kõige lõpp, sest ta on piirjoon; kõige keskpaik, sest ta on diameeter; toimivpõhjus, sest ta on keskpunkt; formaalne põhjus, sest ta on diameeter; lõpp-põhjus, sest ta on piirjoon; olemist andev, sest ta on keskpunkt; juhtiv (gubernans), sest ta on diameeter; alalhoidev, sest ta on piirjoon. Ja nendetaolisi on palju.

Ja nõnda taipad aru läbi, et suurim ei ole mitte millegagi sama ega mitte millestki erinev, ning et kõik on temas, temast ja tema läbi [(Pauluse kiri roomlastele 11:36)], sest ta on piirjoon, diameeter ja keskpunkt. Mitte et ta oleks kas ring või piirjoon, diameeter või keskpunkt, vaid ainult ülilihtne suurim, mis nende näidete läbi teada saadakse ja leitakse sisaldavat kõike, mis on ja mis ei ole; nõnda et mitteolemine on temas suurim olemine, nii nagu vähim on suurim. Ja ta on igasuguse ringlemise mõõt, mis [käib] võimalikkusest tegelikkusse ja tagasi tegelikkusest võimalikkusse, algetest aatomiteks korraldumise ja aatomite algeteks lagunemise mõõt, ning täiuslike ringikujuliste vormide ja ringikujuliste tegevuste ja liikumiste, mis kulgevad üle enese ja naasevad alge juurde, ja kõige taolise mõõt, mille ühtsus seisneb mingis ringikujulises edasikestmises.

Palju saaks siin arutleda ühtsuse täiuse üle sellest ringikujulisest kujundist; lähen sellest lühiduse pärast mööda, sest kes tahes võib selle hõlpsasti eelneva kõrvale teha. Manitsen ainult, et pandaks tähele, et igasugune teoloogia eksisteerib nõnda ringikujulisena ja ringi panduna, et ka atribuutide nimetused tõendavad üksteist ringikujuliselt, näiteks ülim õiglus on ülim tõde, ja ülim tõde on ülim õiglus, ja nõnda kõigi kohta. Kui tahaksid uurimist laiendada, võiksid sellest sulle üliilmseteks saada lõputud teoloogilised asjad, mis praegu on varjatud.

Peatükk 22

Et jumalik ettenägemine ühendab vasturääkivad asjad

Selleks aga, et kogeda, kui kõrgele me eeltoodu põhjal arusaamise viime, suuname selle Jumala ettenägemise uurimisele. Et aga eelnevast on ilmne, et Jumal on kõige, ka vasturääkivate asjade kokkuvoltimine (complicationem), siis miski ei saa Tema ettenägemisest mööda pääseda. Sest kas me teeme midagi või teeme sellele vastupidist või tee üldse midagi, kõik on Jumala ettenägemisse sisse mähitud (implicitum). Niisiis juhtub kõik üksnes Jumala ettenägemise kohaselt.

Seega, olgugi et Jumal oleks võinud ette näha palju asju, mida ta pole ette näinud ega ka tulevikus ette ei näe, ning ka näeb ette palju asju, mida ta oleks võinud mitte ette näha, ometi ei saa jumalikule ettenägemisele midagi lisada ega sellest midagi vähemaks võtta. Nagu sarnases [näites]: inimloomus on lihtne ja üks. Kui sünniks inimene, kelle sündimist ka mitte kunagi pole oodatud, siis ei lisanduks inimloomusele mitte midagi, nii nagu sellest ei jääks midagi vähemaks, kui teda ei sünniks, nagu ka siis mitte, kui need, kes on sündinud, surevad. Ja seda sellepärast, et inimloomus voldib kokku (complicat) nii need, kes on, kui ka need, keda pole ega saagi olema, olgugi et nad võiksid olla. Nõnda, isegi kui juhtuks see, mis kunagi ei juhtu, ei oleks jumalikule ettenägemisele ometi midagi lisatud, sest et ta voldib kokku nii selle, mis juhtub, kui ka selle, mida ei juhtu, kuid saab juhtuda. Niisiis, nii nagu mateerias on võimalikkusena palju asju, mis mitte kunagi ei juhtu, nõnda on vastupidi mis tahes asjad, mida ei juhtu, kuid saab juhtuda – kui nad on Jumala ettenägemises – mitte võimalikkuses, vaid tegelikkuses. Ja sellest ei järeldu, et nad oleksid tegelikkuses. Järelikult, nii nagu me ütleme, et inimloomus voldib kokku ja hõlmab palju [inimesi], sest mitte ainult inimesi, kes on olnud, on ja saavad olema, vaid neid, kes saavad olla, kuigi kunagi ei ole, ja nõnda hõlmab ta muutuvaid muutumatult, nii nagu lõpmatu ühtsus iga arvu, nõnda voldib Jumala lõpmatu ettenägemine kokku nii selle, mis juhtub, kui ka selle, mida ei juhtu, kuid saab juhtuda, ja vastupidiseid asju, nii nagu sugu voldib kokku kontraarsed erisused. Ja seda, mida ta teab, ei tea ta aegade erinevusega, sest ta ei tea tulevasi asju kui tulevasi, ega mineviku asju kui mineviku asju, vaid igavesti ja muutuvat muutumatult.

Seetõttu on ta vältimatu ja muutumatu, ja miski ei saa teda ületada, ja seetõttu öeldakse, et kõigel, mis selle ettenägemisega on seotud, on paratamatus. Ja õigusega, sest Jumalas on kõik Jumal, kes on absoluutne paratamatus. Ja nii on ilmne, et see, mida kunagi ei juhtu, on Jumala ettenägemises niimoodi, et on ennustatud, olgugi et pole ette nähtud, et see juhtuks. Ja Jumal nägi paratamatult ette seda, mida Ta ette nägi, sest Tema ettenägemine on paratamatu ja muutumatu, kuigi ta oleks võinud ette näha ka sellele vastupidist, mida ta ette nägi. Kokkuvoltimise postuleerimisega (posita) ei postuleerita ju kokkuvolditud asja, aga lahtivoltimise postuleerimisega postuleeritakse kokkuvoltimist. Tõepoolest, olgugi et ma võin homme lugeda või mitte lugeda, kumba ma ka teen, ettenägemise eest ma ei pääse, sest see hõlmab vastandlikke asju. Seega mida ma ka ei tee, see juhtub Jumala ettenägemise kohaselt.

Ja nõnda on ilmne, et eeltoodu läbi, mis õpetab meile, et suurim eelneb igasugusele vastandusele, sest et ta kõike kuidas iganes hõlmab ja kokku voldib, me taipame, mis on tõsi Jumala ettenägemise ja muu taolise kohta.

Peatükk 23

Lõpmatu kera ülekandmine Jumala tegelikule olemasolule

On sobiv veel pisut tähele panna lõpmatu kera kohta. Ja leiame, et lõpmatus keras jooksevad keskpunkti kokku kolm suurimat joont – pikkuse, laiuse ja sügavuse [joon]. Aga suurima kera keskpunkt võrdub diameetri ja piirpinnaga. Niisiis võrdub nende kolme joonega lõpmatus keras keskpunkt. Ja keskpunkt ongi need kõik, st pikkus, laius ja sügavus. Nõnda ongi suurim ülilihtsal ja lõpmatul moel igasugune pikkus, laius ja sügavus, mis temas on üks ülilihtne jagamatu suurim. Ja keskpunktina eelneb ta igasugusele laiusele, pikkusele ja sügavusele, ning on nende kõigi nii lõpp kui ka keskpaik, sest lõpmatus keras on keskpunkt, paksus ja piirpind sama. Ja nii nagu lõpmatu kera on täielikult tegelikkuses ja ülilihtne, nõnda suurim on ülilihtsalt täielikult tegelikkuses. Ja nii nagu kera on joone, kolmnurga ja ringi tegelikkus, nõnda suurim on kõige tegelikkus. Sellepärast on igal tegelikul olemasolul temalt kõik, mis iganes tal tegelikku on, ja iga olemasolu on tegelikkuses olemas niivõrd, kuivõrd ta selles lõpmatus on tegelikkuses. Ja sellepärast on suurim vormide vorm ja olemise vorm ehk suurim tegelik olevus.

Sellepärast ütles Parmenides ülipeenelt vaadeldes, et Jumal on see, "kellel olla mis tahes, mis on, on olla kõik see, mis on". Niisiis, nii nagu kera on kujundite viimne täius, millest suuremat ei ole, nõnda suurim on kõige täiuslikem täius, nii et kõik ebatäiuslik on temas ülitäiuslik, nii nagu lõpmatu joon on kera ja kõverus on sirgsus ja liitsus on lihtsus ja erinevus samasus ja muusus ühtsus, ja nõnda ka ülejäänu puhul. Sest kuidas saaks seal olla midagi ebatäiuslikku, kus ebatäiuslikkus on lõpmatu täiuslikkus ja võimalikkus lõpmatu tegelikkus, ja nõnda ka ülejäänu puhul?

Kuna suurim on nagu suurim kera, siis näeme nüüd selgesti, et kogu universumil ja kõigil universumis olemasolevatel asjadel on üksainus ülilihtne üliadekvaatne mõõt, sest et temas ei ole tervik suurem kui osa, nii nagu kera ei ole suurem kui lõpmatu joon. Niisiis on Jumal kogu maailmaterviku ainus ülilihtne logos. Ja nii nagu pärast lõputuid ringlemisi tekib kera, nõnda on Jumal igasuguste ringlemiste ülilihtne mõõt – nagu suurim kera. Sest igasugune elustumine, liikumine ja arusaamine on temast, temas ja tema läbi. Temal ei ole kaheksanda sfääri üks pööre väiksem kui lõpmatu [sfääri] oma, sest ta on igasuguste liikumiste lõpp, milles iga liikumine puhkab kui lõpus. Sest ta on suurim rahu, milles igasugune liikumine on paigalseis. Ja nõnda on suurim paigalseis kõikide liikumiste mõõt, nii nagu suurim sirgsus on kõikide ringjoonte [mõõt] ja suurim olevik ehk igavik on kõikide aegade [mõõt].

Niisiis puhkavad temas kui lõpus kõik loomulikud liikumised, ja igasugune võimalikkus saab temas teoks kui lõpmatus tegelikkuses. Et aga tema on igasuguse olemise olevus ja igasugune liikumine käib olemise poole, siis likumise rahu on tema, kes on liikumise lõpp, st olemise vorm ja tegelikkus.

Niisiis püüdlevad kõik olevad tema poole. Ja kuna nad on lõplikud ega saa omavahel võrreldes lõpust võrdselt osa saada, siis mõned saavad sellest lõpust osa teiste vahendusel, nii nagu joon viiakse kerani kolmnurga ja ringi vahendusel, ja kolmnurk ringi vahendusel, ja ring kerani iseenda läbi.

Peatükk 24

Jumala nimest ja jaatavast teoloogiast

Olles nüüd Jumala abiga oma mitteteadmises matemaatilisel näitel esimese ja suurima kohta asjatundlikumaks saanud, uurime veel õpetuse täielikumuse pärast suurima nime. Ja kui me sageli öeldut õigesti meeles peame, on see uurimine hõlpsasti väljamõeldav (facilis adinventionis).

On ju ilmne, et kuna suurim on see lihtsalt suurim, millele miski ei vastandu, siis ei saa ükski nimi talle õieti (proprie) sobida. Kõik nimed on ju pandud mingi omapära alusel (ex ... rationis), mille läbi tekib ühe erinevus teisest. Ent seal, kus kõik on üks, ei saa olla mingit tõelist (proprium) nime.

Sellepärast ütleb õigesti Hermes Trismegistos: et Jumal on asjade kogusus, siis ei ole tal mingit oma (proprium) nime, sest et [muidu] peaks kas iga nimega nimetatama Jumalat või kõike tema nimega, sest Ta voldib oma lihtsuses kokku kõikide asjade kogususe. Sellepärast peaks Tema oma nime järgi, mida öeldakse olevat meie jaoks väljendamatu ning on tetragramm ehk neli tähte ning on sellepärast oma [nimi], sest ta ei ole Jumalale kohane mitte mingi suhte tõttu loodutega, vaid Tema oma olemuse tõttu, teda tõlgendatama 'üks ja kõik' või 'kõik ühtselt', mis on parem. Ja nõnda me leidsime ülalpool ka suurima ühtsuse, mis on sama mis 'kõik ühtselt'. Ja isegi veel lähemana ja sobivamana näib nimi "ühtsus" kui "kõik ühtselt". Ja sellepärast ütleb prohvet [ Sakarja ], et "sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus" [(Sakarja 14:9)]. Ja teisal: "Kuule, Iisrael!" (s.o aru läbi nägija), sest et sinu Jumal "on ainus" (5. Moosese raamat (6:4).

Aga ühtsus ei ole Jumala nimi sel moel, mil me ühtsust nimetame või sellest aru saame, sest nii nagu Jumal ületab igasuguse arusaamise, nõnda ammugi igasuguse nime. Nimesid pannakse asjade eristamiseks mõistuse liikumise läbi, mis on arust palju madalam. Et aga mõistus ei saa astuda üle vasturääkivatest asjadest, siis pole nime, millele mõistuse liikumise järgi ei vastanduks teist [nime]. Sellepärast vastandub ühtsusele paljus või muusus või hulk. See on suurim nimi, mis oma ühtsuse lihtsuses kõik kokku voldib, see on väljendamatu nimi, mis on üle igasuguse arusaamise.

Sest kes saaks aru saada lõpmatust ühtsusest, mis lõpmatult eelneb igasugusele vastandusele, kus kõik on ilma liitsuseta ühtsuse lihtsuses kokku volditud, kes ei ole muud ega erinevat, kus inimene ei erine lõvist ja taevas ei erine maast, ja ometi on nad seal ülitõeliselt ise, mitte oma lõplikkuse kohaselt, vaid kokkuvolditult suurim ühtsus ise? Nii et kui keegi saaks aru saada sellisest ühtsusest või seda nimetada, mis olles ühtsus, on kõik, ja olles vähim, on suurim, see ulatuks selle Jumala nimeni. Et aga Jumala nimi on Jumal, siis Tema – kes on suurim ise ja suurim nimi – nimi on teada (cognitum) üksnes aru läbi. Sellepärast jõuame õpetatud mitteteadmises selleni: Kuigi näib, et "ühtsus" on suurima lähedane nimi, ometi on ta veel lõpmata kaugel suurima tõelisest nimest, mis on suurim ise.

Ja nõnda ongi sellest ilmne, et jaatavad nimed, mida me Jumalale omistame, sobivad Talle lõpmatult vähendatuna, sest selliseid omistatakse talle millegi järgi, mis leidub loodutes. Niisiis, kuna Jumalale saab miski niisugune partikulaarne, erinev, vastandit omav sobida ainult kõige vähendatumalt, siis on jaatused sisutud (incompactae) , nagu ütleb Dionysios. Sest kui sa nimetad teda tõeks, tuleb välja (occurrit) väärus, kui nimetad vooruseks, tuleb välja pahe, kui nimetad substantsiks, tuleb välja aktsidents, ja nõnda ka ülejäänu puhul. Et aga ta pole substants, mis poleks kõik ja niisugune, et talle miski ei vastandu, ega ole tõde, mis ei oleks kõik ilma vastanduseta, siis saavad need partikulaarsed asjad talle sobida küll ainult lõpmatult vähendatuna. Sest mitte mingid jaatused, mis otsekui postuleerivad temas midagi oma tähendusest (significati), ei saa sobida talle, kes ei ole rohkem miski kui kõik.

Ja sellepärast, kui jaatavad nimed talle sobivad, siis ainult loodute suhtes. Mitte et loodud oleksid selle põhjus, et nad talle sobivad, sest et suurimal ei saa olla mitte midagi loodutest, vaid nad sobivad talle lõpmatust väest loodute suhtes. Jumal sai ju luua igavesest ajast, sest kui ta poleks saanud, poleks ta olnud lõpmatu vägi. Niisiis, kuigi see nimi "Looja" sobib talle loodute suhtes, sobis see ometi ka enne seda, kui oli loodu, sest ta sai luua igavesest ajast. Nõnda ka õigluse ja teiste jaatavate nimede puhul, mida me loodutelt üle kandvalt Jumalale omistame mingi täiuse pärast, mida need nimed tähendavad, kuigi kõik need nimed olid igavesest ajast, ka enne seda, kui me need Talle omistasime, tõeliselt Tema ülimas täiuses ja lõpmatus nimes kokku volditud, nii nagu ka kõik asjad, mida niisuguste nimedega tähistatakse ja millelt me nad Jumalale üle kanname.

Ja see on kõikide jaatavate [nimede] puhul niivõrd tõsi, et Talle pannakse loodute suhtes ka kolmsuse ja isikute, st Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimi. Sest kuna Jumal on sellest, et ta on ühtsus, sünnitaja ja Isa, sellest, et ta on ühtsuse võrdsus, sündinu ehk Poeg, sellest, et ta on mõlema seos, Püha Vaim, siis on selge, et Poega nimetatakse Pojaks sellest, et ta on ühtsuse ehk olevuse või olemise võrdsus. Siit on ilmne: sellest, et Jumal sai igavesest ajast asjad luua, olgugi et ta neid ei loonud, nimetatakse teda nende asjade suhtes Pojaks. Sest ta on Poeg sellest, et ta on olemise võrdsus, millest üle ega alla asjad ei saa olla. Nõnda on ilmne, et ta on Poeg sellest, et ta on nende asjade olevuse võrdsus, mida Jumal sai teha, olgugi et ta ei hakanud neid tegema; kui ta ei saaks neid teha, siis ta ei oleks Jumal-Isa ega Poeg ega Püha Vaim, ega olekski üldse Jumal. Sellepärast, kui sa peenemalt vaatled, siis Poja sünnitamine Isa poolt oligi kõige loomine Sõnas. Ja sellepärast Augustinus kinnitabki, et Sõna on ka kunst ja idee loodute suhtes.

Seega sellest on Jumal Isa, kes sünnitas ühtsuse võrdsuse. Sellest aga püha Vaim, kes on mõlema armastus. Ja seda kõike loodute suhtes. Loodus hakkas ju olema sellest, et Jumal on Isa; saab teoks sellest, et Ta on Poeg; sellest, et ta on Püha Vaim, on ta kooskõlas asjade universaalse korraga. Ja need on Kolmainsuse jäljed mis tahes asjas. Ja seda peab silmas Aurelius Augustinus, kommenteerides seda 1. Moosese raamatu ütlust: "Alguses lõi Jumal taeva ja maa," öeldes, et Jumal lõi asjade alged, sest ta on Isa.

Seetõttu rajaneb mis tahes, mida jaatuse teoloogia läbi Jumala kohta öeldakse, suhtel loodutega, ka nende pühimate nimede puhul, milles peituvad jumalatunnetuse suurimad salasused, mis leiduvad heebrealastel ja kaldealastel, millest ükski ei tähista Jumalat teisiti kui mingi erilise (particularem) omaduse järgi, peale neljatähelise nime, mis on ioth he vau he, mis on omane (proprium) ja väljendamatu [nimi], mida on ülalpool kommenteeritud (interpretatum). Neid käsitlevad Hieronymus ja Maimonides "Nõutute teejuhis" ulatuslikult, mida saab vaadata.

Peatükk 25

Paganad nimetasid Jumalat loodute suhtes mitmeti

Paganad nimetasid Jumalat samamoodi mitmesugustes suhetes loodutega: Jupiteriks imestusväärse leebuse pärast (Julius Firmicus ütleb et Jupiter on nii soodne taevakeha, et kui taevas valitseks ainult Jupiter, "oleksid inimesed surematud"); Saturnuseks mõtete ja leiutiste sügavuse pärast eluks vajalikes asjades; Marsiks sõjaliste võitude pärast; Mercuriuseks nõuandva elutarkuse pärast; Venuseks loodust säilitava armastuse pärast; Soliks loomulike liikumiste tugevuse pärast; Lunaks selle niiskuse säilitamise pärast, milles elu seisneb; Cupidoks kahe soo ühtsuse pärast, mille pärast Teda nimetati ka Naturaks, sest et sest ta säilitab kahe soo läbi asjade liike. Hermes ütleb, et kõik nii elus kui ka elutu on kahesooline, sellepärast ta ütles, et kõige põhjus, st Jumal, voldib eneses kokku (complicare) mees- ja naissoo, mille lahtivoltimised ta uskus olevat Cupido ja Venuse. Ka roomlane Valerius, kes kinnitas sama, ülistas Jupiteri kui kõikvõimsat sigitavat ja sünnitavat jumalat. Sellepärast nad nimetasid Cupidot – nimelt just nagu üks asi ihaldab (cupit) teist – Venuse lapseks, s.o loodusliku elu enda lapseks; Venust aga ütlesid olevat kõikvõimsa Jupiteri – kellest on Natura ja kõik seda saatev – tütreks.

Ka templid, nimelt Rahu ja Igaviku ja Üksmeele tempel, Pantheon, milles oli altar Terminusele, millel pole piiri (terminus), lahtise taeva all, ja selle taolised õpetavad meile, et paganad nimetasid Jumalat suhte poolest loodutega mitmeti. Kõik need nimed on ühe väljendamatu nime kokkuvoltimist lahtivoltivad. Ja kuivõrd tõeline nimi on lõpmatu, nõnda voldib ta kokku lõputud sellised partikulaarsete täiuste nimed. Sellepärast võib ka lahtivoltivaid olla palju ning mitte kunagi nii palju, et neid ei saaks olla rohkem. Igaüks neist [nimedest] suhtub tõelisse ja väljendamatusse [nimesse] nagu lõplik lõpmatusse. Vanad paganad naersid välja juudalasi, kes jumaldasid ühte lõpmatut Jumalat, keda nad ei tundnud. Ometi nad austasid Teda lahtivoltimistes, nimelt austades Teda seal, kus nad märkasid Tema jumalikke tegusid. Ja kõigi inimeste seas tekkis siis see erinevus, et kõik uskusid ühte suurimat Jumalat, kellest suuremat olla ei saa. Ühed, nagu juudalased ja sissenlased [tegelikult esseenid ], austasid Teda Tema lihtsaimas ühtsuses, nagu on kõikide asjade kokkuvoltimine, teised aga austasid neis asjades, kus nad leidsid jumalikkuse lahtivoltimise, võttes meeleliselt teadaolevat viitena põhjusele ja algele. Ja sellel viimasel teel on sattunud eksiteele lihtinimesed (simplices populares), kes ei võtnud (usi) lahtivoltimist pildina, vaid tõena. Sellepärast tuligi rahva sekka ebajumalakummardamine, kuna aga targad enamasti uskusid Jumala ühtsuse kohta õigesti nagu see võib teada olla igaühele, kes on hoolikalt läbi vaadanud Tulliuse [teose] "Jumalate loomusest" ja vanad filosoofid.

Me ei eita siiski, et mõned paganate seast ei saanud aru, et Jumal, olles asjade olevus, on teisiti kui abstraktsioon väljaspool asju, nii nagu algmateeria on väljaspool asju olemas ainult abstraheeriva aru läbi. Ja nad jumaldasid Jumalat loodutes, lisandades ebajumalakummardamist ka põhjenditega. Mõned pidasid Jumalat ka meelitatavaks. Nendest mõned meelitasid teda inglites, nagu sissenlased. Paganad aga meelitasid Teda puudes, nagu on lugeda Päikese ja Kuu puu kohta. Ja mõned meelitasid teda õhus, vees või templites teatud loitsudega. Kui eksiteel nad kõik on ja kui kaugele tõest nad läksid, seda näitab eelnev.

Peatükk 26

Eitavast teoloogiast

Et aga Jumala austamine, keda tuleb jumaldada "vaimus ja tões" [(Jh 4:24)], paratamatult rajaneb positiivsel Jumalat jaataval, siis igasugune religioon oma austamises tõuseb paratamatult jaatava teoloogia läbi, jumaldades Jumalat ühena ja kolmsena, ülitargana, üliheana, "ligipääsmatu valgusena" [(Pauluse esimene kiri Timoteosele 6:16)], eluna, tõena ja nõnda ülejäänu puhul, austamist alati määrates usu läbi, mis õpetatud mitteteadmise läbi tõesemalt jõuab (attingit); uskudes nimelt, et see, keda ta usub kui ühte, on ühtselt kõik; ja et see, keda ta austab kui ligipääsmatut valgust, ei ole valgus, nagu ta on kehalisena, millele vastandub vari, vaid ülilihtsat ja lõpmatut, milles pimedus on lõpmatu valgus; ning et see lõpmatu valgus alati särab meie mitteteadmise pimeduses, aga pimedus ei suuda seda vastu võtta. Ja nõnda on eituse teoloogia nii teise, jaatuse [teoloogia] suhtes nii vajalik, et ilma selleta ei austataks Jumalat lõpmatu Jumalana, vaid pigem looduna. Ja niisugune on ebajumalakummardamine, mis annab pildile seda, mis sobib üksnes tõele. Sellepärast on kasulik lisada veel veidi eitava teoloogia kohta.

Püha mitteteadmine on meile õpetanud väljendamatut Jumalat; ja seda sellepärast, et ta on lõpmatult suurem kõigest, mida saab nimetada; ning kuna see on ülitõene, siis me kõneleme Temast tõesemalt kõrvaldamise ja eituse läbi, nii nagu ka suurim Dionysios ei tahtnud Teda [pidada] ei tõeks ega valguseks ega mitte millekski sellest, mida saab öelda. Teda järgivad rabi Saalomon ja teised targad. Sellepärast ei ole Ta selle eitava teoloogia järgi, mille järgi Ta on ainult lõpmatu, ei Isa ega Poeg ega Püha Vaim. Aga lõpmatus kui lõpmatus ei ole ei sünnitav ega sündinu ega lähtuv. Sellepärast ütles Hilarius Poitiers'st isikuid eristades ülipeenelt: "Igavikus, ütles, lõpmatus, idee (species) pildis, kasutamine (usus) annis", tahtes [öelda], et kuigi igavikus on meil võimalik näha ainult lõpmatust, ometi, kuna see lõpmatus, mis ongi see igavik, on eitav, ei saa temast aru saada kui sünnitavast, küll aga igavikust, sest et igavik on ühtsuse ehk suurima kohalolu jaatav [tähistus], seetõttu ta on alguseta algus. "Idee pildis" tähendab algust algusest, "kasutamine annis" tähendab mõlemast lähtumist.

See kõik on eelneva läbi üliteada. Sest kuigi igavik on lõpmatus, nõnda et igavik ei ole suurem Isa asi (causa) kui lõpmatus, ometi on omistatakse vaatlusviisi kohaselt igavik Isale, mitte Pojale ega Pühale Vaimule, lõpmatust aga [ei omistata] rohkem ühele isikule kui teisele; sest et see lõpmatus on ühtsuse vaatluse järgi Isa, võrdsuse vaatluse järgi Poeg, seose vaatluse järgi Püha Vaim, lõpmatuse lihtsa vaatluse järgi ei Isa, Poeg ega Püha Vaim; kuigi see lõpmatus, nii nagu ka igavik, on mõni kolmest isikust, ja ümberpöördult mis tahes isik on lõpmatus ja igavik: ometi mitte [lõpmatuse] vaatluse järgi – nagu öeldud –, sest lõpmatuse vaatluse järgi ei ole Jumal üks ega palju. Sellepärast ei ole Ta selle [vaatluse] järgi tunnetatav ei selles ajastus ega tulevases, sest iga loodu on selles suhtes vari, mis ei suuda vastu võtta lõpmatut valgust, vaid Ta on teada ainult iseendale.

Ja sellest on selge, et eitused on teoloogias tõesed ja jaatused ebapiisavad, ja siiski, et eitused, mis eemaldavad ülitäiuslikust ebatäiuslikuma, on tõesemad kui teised, nii nagu kuna on tõesem, et Jumal ei ole kivi, kui see, et Ta ei ole elu või arukus, ning see, et Ta ei ole purjusolek, kui see, et ta ei ole voorus. Vastupidi jaatavate [ütluste] puhul. On ju tõesem jaatus, mis ütleb, et Jumal on arukus ja elu, kui [jaatus, et Ta on] maa, kivi, või keha.

Kõik see on ju eelnevast üliselge. Sellest teeme järelduse, et tõe täpsus särab tabamatult meie mitteteadmise pimeduses. Ja see ongi see õpetatud mitteteadmine, mida me otsisime. Seletasime, et ainult selle läbi saabki mööda selle mitteteadmise astmeid läheneda kolmainule lõpmatu heale suurimale Jumalale, et Teda kõigest väest (ex omni nostro conatu) selle eest kiita, et Ta näitas ennast meile taibatamatuna,

kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti. [(Pauluse kiri roomlastele 9:5)]

Teine raamat

Eessõna

Esitanud mitteteadmise õpetusega niiviisi absoluutse suurima loomuse kohta mingite sümboolsete märkide abil, uurime edasi selle läbi, mis meile varjus pisut vastu särab, samal teel neid asju, mis on kõike seda, mis nad on, absoluutsest suurimast.

Et aga põhjustatu on täiesti põhjusest ja iseendast eimiski ning saadab (concomitetur) oma algupära ja logost nii lähedaselt ja sarnaselt kui saab, siis on ilmne, et on raske jõuda kitsenduse loomuseni, tundmata absoluutset eeskuju. Niisiis tuleb meil olla üle oma taipamise õpetatuna mingis mitteteadmises, et me – haaramata tõe täpsust, nii nagu ta on – jõuaksime vähemalt selleni, et me näeksime, et see on, mida me praegu ei suuda taibata. See on minu vaeva eesmärk selles osas. Sinu armulikkus otsustagu selle üle ja võtku see vastu.

Peatükk 1

Sissejuhatavad järeldused ühe lõpmatu universumi järeldamiseks

Mitteteadmise õpetusele on väga kasulik tuua sissejuhatuseks sissejuhatavad järeldused meie printsiibist. Sest nad teevad kuidagi hõlpsamaks lõputud sarnased [järeldused], mida saab sama kunstiga tuletada (elici), ja teevad selgemaks selle, mida ütlema hakatakse.

Meie öeldu juur oli selles, et ületatava ja ületava puhul ei jõuta suurimani olemises ja võimises. Seetõttu me näitasime eelnevas, et täpne võrdsus on omane (convenit) ainult Jumalale. Sellest järeldub, et kõik antud olla võivad (dabilia) asjad peale Jumala erinevad. Niisiis ei saa üks liikumine olla teisega võrdne ega üks teise mõõt, sest mõõt on mõõdetavast paratamatult erinev.

Kuigi see aitab sul teha lõputuid [järeldusi], ometi kui sa rakendad (transfers) selle astronoomiale, siis sa taipad, et arvutamiskunstil puudub täpsus, sest et ta eeldab, et Päikese liikumisega saab mõõta kõigi teiste planeetide liikumist. Ka taeva asendit (dispositio) mingi koha suhtes või tähtkujude tõusu või loojumise suhtes või pooluse kõrguse (elevationem) suhtes ja muu suhtes, mis on selle ümber, ei ole võimalik täpselt teada. Et aga mitte mingid kaks kohta ei ole aja ja asendi poolest täpselt kooskõlas, siis on ilmne, et üksikud otsustused taevakehade kohta on täpsusest kaugel.

Kui sa rakendad seda reeglit edasi matemaatikale, siis näed, et geomeetriliste kujundite puhul on võrdsus tegelikkuses võimatu ning ükski asi ei saa teisega kujult ega suuruselt täpselt kooskõlas olla. Ja kuigi reeglid antud kujundiga võrdse joonestamiseks on oma logoses tõesed, on tegelikult erinevate [asjade] puhul ometi võrdsus võimatu. Siit tõuse [taipamisele], et materiaalsetest asjadest abstraheeritud tõde näeb võrdsust nagu logoses (ratione), kuid asjadest on seda täiesti võimatu leida, sest et seal on ta ainult puudulikkusega.

Noh, muusikas reegli järgi täpsust ei ole. Järelikult ei ole ükski asi teisega kooskõlas kaalus ega pikkuses ega paksuses (spissitudine). Ei ole ka võimalik, et leiduksid harmoonilised proportsioonid torude, kellade, inimeste ja muude instrumentide mitmesuguste häälte vahel, nii et täpsemat ei saaks olla. Ja erinevate instrumentide puhul ei ole ka proportsiooni tõesuse sama astet, nii nagu ka mitte erinevate inimeste puhul, vaid kõikide asjade puhul on paratamatu erinevus koha, aja, ühenduse (complexionem) ja muu poolest. Nii et täpset proportsiooni nähakse ainult oma mõistuses, ja me ei saa aistitavates asjades kogeda sulneimat harmooniat ilma puudujäägita [defectu], sest seda seal ei ole. Tõuse siit [taipamisele], kuidas täpseim suurim harmoonia on proportsioon võrdsuses, mida elav inimene ihulikult kuulda ei saa, sest see tõmbab ligi meie hinge mõistuse, sest see on iga mõistus, nii nagu lõpmatu valgus iga valguse; nii nagu aistitavatest asjadest vaba [absoluta] hing ilma vaimustuseta [raptu] ülimalt kooskõlalist harmooniat intellektikõrvaga ei kuule. Sellest saab ammutada mingit kontemplatsiooni sulnidust: nii meie selle intellektuaalse ja mõistusliku vaimu surematuse üle, mis kannab oma loomuses hävimatut logost, mille läbi ta iseenesest puudutab muusikas kooskõlalist ja ebakõlalist sarnasust, kui ka igavese rõõmu üle, millesse õndsad maistest asjadest vabadena kanduvad. Aga sellest mujal.

Peale selle, kui rakendame oma reeglit aritmeetikale, siis näeme, et mitte ühedki kaks asja ei saa arvus ühtida; ja kuna vastavalt arvu mitmekesisusele varieeruvad koostis, kokkupanu, proportsioon, harmoonia, liikumine ja kõik asjad, laienedes lõpmatuseni, siis sellest me saame aru, et me ei tea. Et mitte keegi ei ole nagu keegi teine milles tahes – ei aistingu ega kujutluse ega intellekti ega toimimise poolest ei kirjas ega maalis ega kunstis, siis isegi kui keegi püüab tuhat aastat kedagi milles tahes jäljendada, ei saavuta ta ometi iialgi täpsust, kuigi aistitavat erinevust mõnikord ei tajuta. Ka kunst jäljendab loodust, nii palju kui saab, kuid ei suuda iial jõuda selle täpsuseni. Järelikult puudub meditsiinil, alkeemial, maagial ja teistel kunstidel tõe täpsus, kuigi üks on teisega võrreldes tõesem, nagu näiteks meditsiin on tõesem kui muundamiste kunstid, nagu on iseenesest ilmne.

Edasi järeldame samal alusel: Et me leiame vastandite puhul ületavat ja ületatavat, nagu näiteks lihtsa ja liitse, abstraktse ja konkreetse, formaalse ja materiaalse, häviva ja hävimatu ning teiste puhul, siis ei jõuta vastandite puhta muu juurde ehk selle juurde, milles nad täpselt võrdselt kokku langevad. Järelikult on kõik vastanditest koosnevad asjad astmeerinevuses, neil on ühelt rohkem, teiselt vähem, ja nad saavad ühe vastandi loomuse ühe võidu läbi teise üle. Sellepärast uuritakse tutvust asjadega mõistuspäraselt, et me teaksime, kuidas liitsus ühes asjas on mingis lihtsuses ja teises asjas lihtsus liitsuses, ja hävivus hävimatuses ühes asjas, vastupidine teises asjas, – nõnda ülejäänud asjades, nii nagu me selgitame "Oletuste" raamatus, kus sellest on pikemalt juttu. Olgu sellest vähesest küllalt, et näidata õpetatud mitteteadmise imepärast jõudu.

Edasi, teemale lähemale jõudes ütlen: Et lihtsalt suurimani ülenemine ja lihtsalt vähimani laskumine ei ole võimalik, sest muidu tekiks üleminek lõpmatusse, nii nagu on hästi teada arvu puhul ja kontiinumi jagamise puhul, siis on ilmne, et kui on antud mis tahes lõplik, siis alati on paratamatult võimalik [dabile] suurem ja väiksem, olgu siis kvantiteedi või jõu või täiuslikkuse või teiste [tunnuste] poolest – sest lihtsalt suurim ega lihtsalt suurim ei ole asjade puhul võimalik –, ja lõpmatusse minekut ei ole, nagu äsja näidatud. Sest kuna lõpmatu mis tahes osa on lõpmatu, oleks vastuoluline leida rohkemat ja vähemat seal, kus jõutakse lõpmatusse, sest rohkem ja vähem ei saa lõpmatule sobida ning nõnda ka mitte sellele, millel on lõpmatuga mis tahes proportsioon, sest see oleks paratamatult ka ise lõpmatu. Sest kaks ei oleks lõpmatus arvus väiksem kui sada, kui lõpmatu arvuni oleks ülenemise teel võimalik tegelikkuses jõuda, nii nagu ka lõpmatu joon, mis koosneb lõpmatust arvust kahe jala pikkustest joontest, ei oleks väiksem kui lõpmatu joon, mis koosneb lõpmatust arvust nelja jala pikkustest joontest. Seega ei ole võimalik miski, mis Jumala väge piiraks; sellepärast on Jumala väe läbi igast antud asjast võimalik suurem ja väiksem, kui see antud asi ei ole ühtlasi absoluutne suurim, nagu tuletatakse kolmandas raamatus.

Järelikult on ainult absoluutselt suurim negatiivselt lõpmatu; sellepärast on ainult tema see, mis ta olla saab, kogu väega [potentia]. Universum aga, kuna ta hõlmab kõike, mis ei ole Jumal, ei saa olla negatiivselt lõpmatu, kuigi ta on ilma piirita ning nõnda privatiivselt lõpmatu; ja selle arutluse [consideratione] järgi ei ole ta lõplik ega lõpmatu. Sest ta ei saa olla suurem, kui ta on; see tuleb küll puudusest; sest võimalikkus ehk mateeria ei ulatu temast [se] väljapoole. Sest "universum saab alati olla tegelikkuses suurem" ei tähenda midagi muud kui et "ollavõimine läheb üle tegelikuks lõpmatuks olemiseks" [in actum infinitum esse], mis on võimatu, sest lõpmatu tegelikkus, mis on absoluutne tegelikkus, ei saa pärineda ollavõimisest, mis on tegelikkuses igasuguse olemise võimalikkus. Sellepärast, kuigi Jumala lõpmatu väe poolest, mis on piiritu, võib universum olla suurem, ei saa ta siiski suurem olla, sest olemise võimalikkus ehk mateeria, mis ei ole tegelikkuses lõpmatult laiendatav, seisab vastu; ja nõnda on ta piiramatu, sest tegelikkuses ei ole võimalik temast suurem, mis teda piiraks; ja nii on ta privatiivselt lõpmatu. Aga ta on tegelikkuses ainult kitsendatult, nii et ta on mingil parimal viisil, mida tema loomuse tingimus lubab. Sest ta on loodu, mis paratamatult tuleneb Jumala lihtsalt absoluutsest olemisest, nagu me järgnevalt õpetatud mitteteadmises – nii selgelt ja lihtsalt kui võimalik – võimalikult lühidalt näitame.

Peatükk 2

Et loodu olemine pärineb arusaamatul kombel esimese olemisest.

Püha mitteteadmine on meid eelnevas õpetanud, et miski ei ole iseenesest peale lihtsalt suurima, mille puhul iseendast, iseendas, iseenda läbi ja iseenda poole [ad se] on sama: nimelt peale absoluutse olemise enese; ning et kõik, mis on, on see, mis ta on – niivõrd kui ta on –, paratamatult temast. Sest kuidas saab see, mis ei ole iseendast, olla teisiti kui igavesest? Et aga see suurim on kaugel igasugusest kadedusest, ei saa ta anda vähendatud olemist kui niisugust. Järelikult ei ole loodul, mis on olemisest kõik see, mis ta on, hävivus, jagatavus, ebatäiuslikkus, erinevus, paljus ja teised niisugused asjad igaveselt, jagamatult, ülitäiuslikult, mitteerinevalt, ühelt suurimalt ega mingilt positiivselt põhjuselt.

Sest nii nagu lõpmatu joon on lõpmatu sirgus, mis on igasuguse joonse olemise põhjua, aga kõver joon on selle poolest, et ta on joon, lõpmatust joonest, selle poolest, et ta on kõver, ta ei ole lõpmatust joonest, aga kõverus järgneb lõplikkusele, sest ta on sellepärast kõver, et ta ei ole suurim joon – sest kui ta oleks suurim joon, siis ta poleks kõver, nagu ülal näidatud –, nii ka asjade puhul, kuna nad ei saa olla suurim, juhtub [contingit], et nad on vähendatud, muud, erinevad ja muud niisugust, millel ei ole põhjust. Järelikult on loodul Jumalalt see, et ta on üks, eraldi [discreta] ja universumiga seotud ning mida ühtsem, seda sarnasem Jumalaga. Aga see, et tema ühtsus on paljuses, eraldiolek kokkuliidetuses [confusione] ja seos lahkhelis [discordantia], ei ole tal Jumalalt ega mingilt positiivselt põhjuselt, vaid sattumuslikult.

Nii et kes saab sidudes loodul ühtaegu absoluutse paratamatuse, millest ta on, ja sattumuslikkuse, milleta teda ei ole, aru saada tema olemisest? Tundub ju, et see loodu, mis ei ole ei Jumal ega eimiski, on otsekui pärast Jumalat ja enne eimiskit, nagu ütleb üks tarkadest [Hermes Trismegistos. Filosoofid, XXIV raamat, lause 14]: "Jumal on vastandus eimiskile oleva vahendusel." Ja olemine ei saa siiski koosneda olemisest ja mitteolemisest. Nii et tundub, et ta ei ole, sest ta pärineb olemisest, ega ei-ole, sest ta on enne eimiskit, ega koosne nendest. Aga meie intellekt, mis ei suuda hüpata teisele poole vastuolulisi asju, ei taba [attingit] loodu olemist ei jagavalt ega liitvalt [compositive], kuigi ta teab, et selle olemine on üksnes suurima olemisest. Nii et olemine-sellest [ab esse] ei ole arusaadav, pärast seda kui olemine, millest ta on, ei ole arusaadav, nii nagu ka aktsidentsi juuresolemine ei ole arusaadav, kui substantsist, mille juures ta on, ei saada aru. Ja järelikult ei saa loodut kui loodut nimetada üheks, sest ta pärineb ühtsusest; ega paljuks, sest selle olemine on ühest; ega mõlemast ühendatult [copulative]. Vaid selle ühtsus on mingis paljuses sattumuslikult. Tundub, et midagi sarnast tuleb öelda ka lihtsuse ja liitsuse ning ülejäänud vastandite kohta.

Et aga loodu on loodud Suurima olemise läbi, suurima puhul aga on olemine, tegemine ja loomine sama, siis tundub, et loomine pole midagi muud kui see, et Jumal on kõik asjad. Kui niisiis Jumal on kõik asjad ja see on loomine, siis kuidas saab aru saada sellest, et loodu ei ole igavene, kui Jumala olemine on igavene, on koguni igavik ise? Sest niivõrd kui see loodu on Jumala olemine, ei kahtle keegi, et see on igavik; niisiis niivõrd kui see langeb aja alla, ei ole see Jumalast, kes on igavene. Nii et kes saab aru, et loodu on igavesest ja koos sellega ajalikult? Sest loodu ei saanud selles olemises igavikus mitte olla ega saanud olla enne aega, sest enne aega ei olnud "enne"; ja nõnda oli ta alati, mil ta olla sai.

Lõpuks, kes suudab aru saada, et Jumal on olemise vorm ja ometi ei segune looduga? Sest lõpmatust joonest ja lõplikust kõverast joonest ei saa pärineda üks liitne, mis ei saa olla ilma proportsioonita. Aga keegi ei kahtle, et lõpmatu ja lõpliku vahel ei saa proportsiooni olla. Kuidas siis saab intellekt haarata, et kõvera joone olemine on lõpmatust sirgest joonest, mis siiski teda ei vormi kui vorm, vaid kui põhjus ja logos? Sellest logosest ei saa ta osa saada osa haarates, sest see lõpmatu ja jagamatu; ega nii, nagu mateeria saab osa vormist, nagu näiteks Sokrates ja Platon inimsusest; ega nii, nagu tervikust saavad osa osad, nagu näiteks universumist selle osad; ega nii, nagu paljud peeglid saavad osa samast näost erinevalt, sest ei ole loodu olemist enne sellelt-olemist, sest ta ongi seesama – nii nagu peegel on peegel enne, kui ta võtab vastu näo kujutise.

Nii et kes suudab aru saada, kuidas ühest lõpmatust vormist saadakse eri loodutes erinevalt osa, kui loodu olemine ei saa olla midagi muud kui see vastuhelk, mitte milleski muus positiivselt vastuvõetuna, vaid sattumuslikult erinevana? Nii nagu võib-olla, kui kunstniku loodul, mis täielikult sõltuks kunstniku ideest, ei oleks muud olemist kui sõltumise olemine, millest tal oleks olemine ja mille mõju all ta säiliks, nii nagu näo kujutis peeglis – eeldusel, et peegel ei ole enne ega pärast iseenesest ega iseenesest mitte miski.

Ei ole ka võimalik aru saada, kuidas Jumal saab meile nähtavate loodute kaudu ilmseks saada; ta ei ole ju nagu meie intellekt, mis on tuntud ainult Jumalale ja meile, mis mõtlema hakanuna võtab mälus mingitest fantaasiatest vastu mingi heli või värvuse või millegi muu vormi, mis enne oli vormitu ja pärast seda võtab teise, märkide, sõnade või tähtede vormi ning väljendab end teistele. Sest kuigi Jumal kas oma headuse teadaandmise pärast – nagu vagad väidavad – või sellepärast, et ta on suurim absoluutne paratamatus, lõi maailma, mis talle kuuletub, et oleks neid, kes talle alluksid ja teda kardaksid ja kelle üle ta kohut mõistaks, või millegi muu pärast, on igatahes ilmne, et ta ei võta teist vormi, sest ta on kõikide vormide vorm, ega ilmu positiivsetes märkides, sest need märgid samamoodi nõuaksid selles, et nad on, teisi märke, milles [ilmuda], ja nõnda edasi lõpmatuseni.

Kes suudab aru saada sellest, kuidas kõik asjad on selle ainsa lõpmatu vormi kujutis, omades erinevust sattumuslikust, just nagu loodu oleks ebatäiuslik [occasionatus] Jumal, nii nagu aktsidents on ebatäiuslik substants ja naine ebatäiuslik mees? Et see lõpmatu vorm võetakse vastu üksnes lõplikult, nii et igasugune loodu on otsekui lõplik lõpmatus ehk loodud Jumal, nii et ta on sel viisil, et ta parem ei saa olla; ja nagu Looja oleks öelnud: "Saagu", ja kuna ei saanud saada Jumalat, kes on igavik ise, siis sai see, mis on Jumalaga nii sarnane kui võimalik. Sellest järeldub, et iga loodu kui niisugune on täiuslik, isegi kui ta tundub teisega võrreldes vähem täiuslik. Sest ülihea Jumal annab olemise kõigile sel viisil, nagu nad saavad seda vastu võtta. Niisiis, kuna Jumal annab ilma vahetegemiseta ja kadeduseta ning temalt võetakse vastu nii, et teisiti ja rohkem [alterius] sattumus vastu võtta ei lase, siis iga loodud olemine puhkab oma täiuslikkuses, mis tal on Jumala olemisest heldelt, püüdmata olla mingi muu loodu, kui ka see on täiuslikum, vaid armastades väga seda, mis tal on suurimalt, otsekui Jumala andi, soovides seda hävimatult lõpule viia ja alal hoida.

Peatükk 3

Kuidas suurim voldib kõik asjad arusaamatul kombel kokku ja lahti

Uuritava tõe kohta ei saa öelda ega mõelda midagi, mis ei oleks esimeses osas kokku volditud. Sest kõik asjad, mis on sellega, mis on seal esimese tõe kohta öeldud, kooskõlas, on paratamatult tõesed; teised asjad, mis ei ole kooskõlas, on väärad. Aga seal on näidatud, et saab olla ainult üks kõikide suurimate suurim. Suurim aga on see, millele miski ei saa vastanduda, kus ka vähim on suurim. Lõpmatu ühtsus on järelikult kõikide asjade kokkuvoltimine; ühtsus tähendab seda, mis kõiki asju ühendab. Ta ei ole suurim ühtsus mitte ainult nii nagu arvu kokkuvoltimine, vaid sellepärast, et ta on kõikide asjade kokkuvoltimine; ja nii nagu ühtsust lahtivoltivas arvus ei leidu muud peale ühtsuse, nii ei leidub kõikides asjades, mis on, midagi peale suurima.

Seda ühtsust nimetatakse seda ühtsust lahtivoltiva kvantiteedi suhtes punktiks, sest kvantiteedis ei leidu midagi peale punkti; nii nagu kõikjal joones on punkt, kus teda ka jagada, nii ka pinnas ja kehas. Ei ole rohkem kui üks punkt, mis ei ole midagi muud kui see lõpmatu ühtsus, kuna see on punkt, mis on joone ja kvantiteedi piir, täiuslikkus ja terviklikkus, mis teda kokku voldib; selle esimene lahtivoltimine on joon, milles ei leidu midagi peale punkti.

Samamoodi on paigalseis ühtsus, mis voldib kokku liikumist, mis on ritta järjestatud paigalseis, kui tähelepanelikult vaadata. Liikumine on järelikult paigalseisu lahtivoltimine. Samamoodi voldib praegu ehk olevik kokku aja. Minevik on olnud olevik, tulevik saab olevikuks; järelikult ei leidu ajas midagi peale järjestatud oleviku. Järelikult on minevik ja tulevik oleviku lahtivoltimine; olevik on kõikide kohalolevate aegade kokkuvoltimine, ja kohalolevad ajad on selle ritta lahtivoltimine, ja neis ei leidu midagi peale oleviku. Olevik, kõikide aegade kokkuvoltimine on järelikult üks. Ja see olevik on ühtsus ise. Samamoodi on identsus erinevuse kokkuvoltimine, võrdsus mittevõrdsuse kokkuvoltimine, ja lihtsus jagatuse või eraldatuse kokkuvoltimine.

Järelikult on üks kõikide asjade kokkuvoltimine; ja ei ole üks substantsi ja teine kvaliteedi või kvantiteedi kokkuvoltimine ja samamoodi ülejäänute puhul, sest on üksnes üks suurim, millega langeb kokku vähim, kus kokkuvolditud erinevus identsusele ei vastandu. Sest nii nagu ühtsus eelneb teisesusele, nii ka punkt, mis on täiuslikkus, suurusele. Sest täiuslik eelneb igasugusele ebatäiuslikule, samamoodi paigalseis liikumisele, võrdsus ebavõrdsusele ja samamoodi ülejäänute puhul, mis on vastastikku pööratavad [convertuntur] ühtsusega, mis on igavik ise; sest mitut igavest ei saa olla. Jumal on järelikult kõiki asju kokkuvoltiv selle poolest, et kõik asjad on temas; ta on kõiki asju lahtivoltiv selle poolest, et ta ise on kõikides asjades.

Ning et näidata, mida me silmas peame, arvude kaudu: arv on ühtsuse lahtivoltimine. Arv aga tähendab arutlemist [rationem]. Arutlemine aga on vaimust; sellepärast ei suudagi loomad, kellel pole vaimu, loendada [numerare]. Nii et nii nagu meie vaimust seeläbi, et me saame ühe ühise juures aru paljudest asjadest üksikult, tekib [exoritur] arv, tekib asjade paljus Jumala vaimus, milles on paljud asjad ilma paljuseta, sest nad on kokkuvoltivas ühtsuses. Sest seetõttu, et asjad ei saa olemise võrdsusest endast võrdselt osa saada, sai Jumal igavikus ühest asjast aru nii, teisest naa, millest tekkiski paljus, mis temas on ühtsus. Aga paljusel ehk arvul ei ole muud olemist kui see, et mis tal on sellest ühtsusest. Järelikult on ühtsus, ilma milleta arv ei oleks arv, paljuses; ja see ongi ühtsuse laialivoltimine, nimelt et kõik asjad on paljuses.

Kokkuvoltimise ja lahtivoltimise viis ületab meie vaimu. Kes, küsin, saaks aru, kuidas on Jumala vaimust asjade paljus, sest Jumala arusaamine on tema olemine, mis on lõpmatu ühtsus? Kui pöördud arvude analoogia [similitudinem] poole, vaadeldes, kuidas arv on ühe ühise paljundamine arvu läbi, siis tundub, just nagu Jumal, kes on ühtsus, oleks asjades paljundatud, sest tema arusaamine on tema ühtsus; ja ometi saad aru, et pole võimalik, et see ühtsus, mis on lõpmatu ja suurim, paljuneks. Nii et kuidas sa siis saad aru paljusest, mille olemine on ühest ilma ühe paljunemiseta? Või kuidas sa saad aru ühtsuse paljunemisest ilma paljunemiseta? Igatahes mitte nii nagu ühe liigi paljunemisest või ühe soo paljunemisest paljudes liikides või indiviidides, millest väljaspool on sugu või liik ainult abstraheeriva intellekti läbi.

Järelikult ei saa keegi aru, kuidas Jumal, kelle ühtsuse olemine ei ole asjadest abstraheeriva intellekti läbi ega asjadega ühinenud ega nendesse sulandunud, voltub lahti asjade arvu läbi. Kui vaatled asju ilma temata, siis nad on eimiski, nii nagu arv ilma ühtsuseta. Kui vaatled teda ilma asjadeta, siis tema on ning asjad on eimiski. Kui vaatled teda, nagu ta on asjades, siis vaatled, et on miski, milles ta on; ja selles sa eksid, nagu sai ilmseks eelmises peatükis, sest asja olemine ei ole muu, nagu on erinev asi, vaid tema olemine on sellest-olemine. Kui sa vaatled asja nii, nagu ta on Jumalas, siis ta on Jumal ja ühtsus.

Jääb üle üksnes öelda, et asjade paljus tekib sellest, et Jumal on eimiskis. Sest võta Jumal loodust ära, ja järele ei jää midagi. Võta substants kokkupandust ära, ja ei jää järele mingit aktsidentsi ning nõnda ei jää järele midagi. Kuidas meie intellekt saab seda tabada? Sest kuigi aktsidents hävib, kui substants eemaldada, ei ole aktsidents sellepärast eimiski. Ta hävib aga sellepärast, et aktsidentsi olemine on küljesolemine [adesse]. Ja sellepärast, nii nagu kvantiteet on üksnes substantsi olemise läbi, on siiski [just] sellepärast, et kvantiteet on küljes, substants kvantiteedi läbi kvantitatiivne [quanta]. Siin ei ole nii; sest loodu ei ole niimoodi Jumala küljes. Sest mitte miski ei anna Jumalale nii, nagu aktsidents substantsile; seevastu aktsidents annab substantsile nii palju, et kuigi aktsidentsil on olemine substantsilt, ei saa substants tulemusena [ex consequenti] siiski olla ilma igasuguse aktsidentsita. Jumala puhul ei saa see sarnaselt olla.

Kuidas me saame siis aru saada loodust kui loodust, mis on Jumalast ja tulemusena ei saa ka mingit panust anda temasse, kes on suurim? Ja kui sel kui loodul ei ole niigi palju olevust kui kvantiteedil, vaid see on täiesti eimiski, siis kuidas saada aru sellest, et asjade paljus voltub lahti selle läbi, et Jumal on eimiskis, kui eimiskil ei ole mingisugust olevust? Kui sa ütled: "Tema kõikvõimas tahe on põhjus, ning tahe ja kõikvõimsus on tema olemine; sest kogu teoloogia on ringis," siis sa pead tunnistama, et sa üldse ei tea, kuidas kokkuvoltimine ja lahtivoltimine aset leiavad; et sa tead ainult seda, et sa ei tea viisi, olgugi et sa tead, et Jumal on kõikide asjade kokku- ja lahtivoltimine ning et niivõrd kui ta on kokkuvoltimine, on kõik asjad temas tema ise ja niivõrd kui ta on lahtivoltimine, on ta kõikides olemistes see, mis need on, nii nagu tõelus [veritas] kujutises. Ja kui nägu oleks oma kujutises, mida ta paljundaks kaugemal või lähemal kujutise paljundamise poolest (ma ei pea silmas kohakauguse poolest, vaid astmekauguse poolest näo tõelisusest, sest teisiti ta end paljundada ei saa), siis nendes paljundatud [kujutistes] ühest näost paistaks üks nägu erinevates kujutistes erinevalt ja mitmesuguselt üle igasuguse meele ja vaimu arusaamatult.

Peatükk IV

Kuidas universum, ainult kitsendatud suurim, on absoluudi võrdpilt [similitudo]

Kui me seda, mis meile eelnevas õpetatud mitteteadmise läbi on ilmseks saanud, peene vaatlusega edasi arendame, võib meile ainult selle põhjal, et me teame, et kõik asjad on kas absoluutne suurim või sellest, maailma ehk universumi kohta, mille kohta ma väidan, et see on ainult kitsendatud suurim, palju selgeks saada. Sest kuna sellel kitsendatul ehk konkreetsel on kõik see, mis ta on, absoluudist, siis see, mis on suurim, jäljendab [concomitatur] absoluuti, nii palju kui saab. Niisiis me kinnitame, et see, mis meile on esimeses raamatus absoluutse suurima kohta teatavaks saanud, on nii nagu see on omane absoluudile absoluutselt suurimalt, omane kitsendatult kitsendatule.

Näitame midagi näidete varal [exemplificemus], et otsijale ligipääsu ette valmistada: Jumal on absoluutne suurimus ja ühtsus, erinevatele ja [üksteisest] kaugetele asjadele absoluutselt eelnev ja neid ühendav, näiteks [teineteisega] kontradiktoorseid asju, millel ei ole vahepealset; mis on absoluutselt see, mis kõik asjad on, kõikides asjades asjade absoluutne algus ja lõpp ning olevus. Temas on kõik asjad ilma paljuseta see absoluutne suurim lihtsaimalt, erinevusetult, nii nagu lõpmatu joon on kõik kujundid. Samamoodi on maailm ehk universum kitsendatud suurim ja üks, mis eelneb kitsendatud vastanditele, nimelt kontraarsetele; olles kitsendatult see, mis kõik asjad on; kõikides asjades asjade kitsendatud algus ja kitsendatud lõpp, kitsendatud olev, kitsendatud lõpmatus, nii et ta on kitsendatult lõpmatu; milles kõik asjad ilma paljuseta on see kitsendatud suurim kitsendatud lihtsuse ja erinevuseta, nii nagu kitsendatud suurim joon on kitsendatult kõik kujundid.

Seetõttu, kui kitsendust õigesti mõista, siis on kõik selge. Sest kitsendatud lõpmatus ehk lihtsus ehk erinevusetus jääb kitsenduses lõpmatult alla sellele, mis on absoluutne, nii et lõpmatu ja igavene maailm jääb proportsioonitult alla absoluutsele lõpmatusele ja igavikule ning üks ühtsusele. Nii et absoluutne ühtsus on vaba igasugusest paljusest. Aga kuigi kitsendatud ühtsus, mis on üks universum, on üks suurim, ei ole paljusest vaba, sest ta on kitsendatud, kuigi on ainult üks kitsendatud suurim. Sellepärast on ta, kuigi ta on suurimalt üks, siiski see tema ühtsus paljuse läbi kitsendatuna, nii nagu lõpmatus lõplikkuse läbi, lihtsus liitsuse läbi, igavesus järgnevuse läbi, paratamatus võimalikkuse läbi ja samamoodi ülejäänute puhul, just nagu absoluutne paratamatus annaks end edasi segunemiseta ja oleks oma vastandiga kitsendatult piiratud. Ja kui valgesusel oleks eneses absoluutne olemine ilma meie intellekti abstraheerimiseta, millest valge oleks kitsendatult valge, siis valgesus oleks tegelikus valges piiratud mittevalgesusega, et see, mis ilma valgesuseta ei oleks valge, oleks valgesuse läbi valge.

Sellest saab uurija palju järeldada. Sest nii nagu Jumal, kuna ta on mõõtmatu, ei ole ei päikeses ega kuus, kuigi ta nendes on see, mis need on, absoluutselt, ei ole ka universum päikeses ega kuus, vaid on nendes see, mis need on, kitsendatult. Ja kuna päikese absoluutne missus ei ole miski muu kui kuu absoluutne missus – kuna see on Jumal ise, kes on kõikide asjade absoluutne olevus ja missus, – ja päikese kitsendatud missus on muu kui kuu kitsendatud missus – sest nii nagu asja absoluutne missus ei ole see asi ise, ei ole asja kitsendatud missus miski muu kui see asi –: millest on ilmne, et kuna universum on kitsendatud missus, mis on ühtmoodi kitsendatud päikeses ja teistmoodi kuus, siis universumi identsus on erinevuses, nii nagu ühtsus on paljuses. Sellepärast universum, kuigi ta ei ole ei päike ega kuu, on siiski päikeses päike ja kuus kuu; Jumal aga ei ole päikeses päike ja kuus kuu, vaid see, mis on päike ja kuu, ilma paljuse ja erinevuseta. Universum tähendab universaalsust, see on paljude asjade ühtsust; sellepärast, nii nagu inimsus ei ole ei Sokrates ega Platon, vaid on Sokrateses Sokrates, Platonis Platon, on ka universum kõikide asjade suhtes.

Kuna aga on öeldud, et universum on ainult kitsendatud algus ja selle poolest suurim, siis on ilmne, kuidas universum tekkis kitsendatud universumi lihtsa emaneerumise läbi absoluutsest suurimast. Aga kõik olevad, mis on universumi osad, ilma milleta universum – kuna ta on kitsendatud – ei saa olla üks, terviklik ja täiuslik, tekkisid koos universumiga, ja mitte enne intelligents, siis õilis hing, siis loodus, nagu väitsid Avicenna ja teised filosoofid. Ometi, nii nagu käsitöölise kavatsuses on enne tervik, näiteks maja, kui osa, näiteks sein, ütleme ka, kuna kõik asjad on tekkinud Jumala kavatsusest, et siis universum tekkis enne ja selle järel kõik asjad ilma milleta ta ei saa olla ei universum ega täiuslik. Sellepärast, nii nagu abstraktne on konkreetses, nii me vaatleme absoluutset suurimat kitsendatud suurimas eelnevana, nii et ta on järgnevana kõikides üksikutes asjades, sest ta on absoluutselt selles, mis on kitsendatult kõik asjad. Sest Jumal on maailma ehk universumi absoluutne missus; universum aga on see missus kitsendatuna. Kitsendamine tähendab millekski, nagu näiteks see või too olemiseks. Järelikult Jumal, kes on üks, on ühes universumis; universum aga on kitsendatult kõigis asjades [universis]. Ja nõnda saab aru saada, kuidas Jumal, kes on lihtsaim ühtsus, eksisteerides ühes universumis, on kõikides asjades just nagu järgnevalt [ex consequenti] universumi vahenduse, ja asjade paljus on ühe universumi vahendusel Jumalas.

Peatükk V

Mis tahes milles tahes

Kui sa paned juba öeldut hästi tähele, siis sul ei ole raske näha selle Anaxagorase tõe "mis tahes on milles tahes" alust võib-olla Anaxagorasest sügavamalt. Sest kuna esimesest raamatust on ilmne, et Jumal on kõikides asjades nii, et kõik asjad on temas, ja nüüd on teada, et Jumal on just nagu universumi vahendusel kõikides asjades, siis on teada, et kõik asjad on kõikides asjades ja mis tahes milles tahes. Sest universum kui ülitäiuslik eelnes otsekui looduse korra järgi kõikidele asjadele, et mis tahes saaks olla milles tahes. Sest mis tahes loodus on universum seesama loodu, ja nõnda võtab vastu kõik asjad, nii et nad on selles see ise kitsendatult. Et mis tahes ei saa olla tegelikkuses kõik asjad, sest ta on kitsendatud, siis ta kitsendab kõik asjad, nii et need on see. Nii et kui kõik asjad on kõikides asjades, siis tundub, et kõik asjad eelnevad millele tahes. Järelikult kõik asjad ei ole palju asju, sest paljus ei eelne millele tahes. Seetõttu eelnesid kõik asjad mille tahes looduse korra järgi ilma paljuseta. Järelikult ei ole palju asju milles tahes tegelikkuses, vaid kõik asjad on ilma paljuseta seesama ise.

Aga universum on asjades üksnes kitsendatult, ja iga tegelikkuses olemasolev asi kitsendab kõik asjad, nii et need on tegelikkuses see, mis see asi on. Aga iga tegelikkuses olemasolev on Jumalas, sest tema on kõikide asjade tegelikkus. Aga tegelikkus on potentsi täiuslikkus ja lõpp. Seetõttu, kuna universum on kitsendatuna mis tahes tegelikkuses olemasolevas, siis on ilmne, et Jumal, kes on universumis, on milles tahes ja mis tahes tegelikkuses olemasolev on vahetult Jumalas, nii nagu universumgi. Järelikult ei tähenda "mis tahes on milles tahes" midagi muud, kui et Jumal on kõikide asjade läbi kõikides asjades ja kõik asjad on kõikide asjade läbi Jumalas. Peenele intellektile on selgelt haaratavad need ülisügavad [tõed], kuidas Jumal on ilma erinevuseta kõikides asjades, sest mis tahes on milles tahes, ja kõik asjad on Jumalas, sest kõik asjad on kõikides asjades. Aga kuna universum on milles tahes nõnda, et mis tahes on temas, siis on universum milles tahes kitsendatult see, mis on see asi kitsendatult, ja mis tahes universumis on universum ise, – kuigi universum milles tahes on ühtmoodi ja mis tahes universumis on teistmoodi.

Vaata näidet: On ilmne, et lõpmatu joon on joon, kolmnurk, ringjoon ja kerapind. Aga igal lõplikul joonel on tema olemine lõpmatult joonelt, mis on kõik see, mis on lõplik joon. Sellepärast on lõplikus joones kõik see, mis on lõpmatu joon (nimelt et ta on joon, kolmnurk jne), see, mis on lõplik joon. Järelikult on iga kujund lõplikus joones seesama joon; ega ole selles kolmnurk ega ringjoon ega kerapind tegelikkuses, sest paljudest tegelikkuses ei saa ühte tegelikkuses, sest mis tahes ei ole mitte tegelikkuses milles tahes, vaid kolmnurk on joones joon, ja ringjoon on joones joon, ja samamoodi üljäänute puhul. Ja et sa selgemini näeksid: Joon saab tegelikkuses olla üksnes kehas, nagu näidatakse mujal. Aga keegi ei kahtle, et pikkuse, laiuse ja sügavusega kehas on kokku volditud kõik kujundid. Järelikult on tegelikus joones kõik kujundid tegelikkuses seesama joon, ja kolmnurgas kolmnurk, ja samamoodi ülejäänute puhul. Sest kõik asjad on kivis kivi, ja vegetatiivses hinges seesama hing, ja elus elu, ja meeltes meeled, nägemises nägemine, kuulmises kuulmine, kujutluses kujutlus, mõistuses mõistus, intellektis intellekt, Jumalas Jumal. Ja nüüd vaata, kuidas asjade ühtsus ehk universum on paljuses ja ümberpöördult paljus ühtsuses.

Vaata tähelepanelikumalt ja sa näed, kuidas mis tahes tegelikkuses olemasolev asi on rahus sellepärast, et kõik asjad temas on tema ja tema on Jumalas Jumal. Sa näed asjade imepärast ühtsust, imetlusväärset võrdsust ja üliimepärast seost, et kõik asjad on kõikides asjades. Sa saad ka aru, et asjade erinevus ja seos pärinevad sellest. Sest kuna mis tahes asi ei saanud olla tegelikkuses kõik asjad – sest ta oleks olnud Jumal, ja sellepärast oleksid kõik asjad milles tahes niimoodi, nagu nad saaksid selle järgi, mis mis tahes on – ja mis tahes ei saanud olla teise asjaga täiesti ühesugune, nagu ülalpool selgus: see pani kõik asjad olema eri astmetel; nagu ka pani selle olemise, mis ei saanud olla korraga hävimatult, olema hävimatult ajalises järgnevuses; nii et kõik asjad on need, mis nad on, sest nad ei saanud olla teisiti ja paremini.

Järelikult on kõik asjad rahus milles tahes, sest üks aste ei saaks olla ilma teiseta, nii nagu ihuliikmete seas mis tahes annab midagi millele tahes ja kõik on kõikidega rahul. Sest pärast seda kui silm ei saa olla käsi ja jalg ja kõik teised tegelikkuses, on ta rahul sellega, et ta on silm, ja jalg sellega, et ta on jalg; ja kõik ihuliikmed annavad midagi üksteisele, et mis tahes oleks võimalikult paremini see, mis ta on. Ja silmas ei ole kätt ega jalga, vaid silmas on need silm, niivõrd kui silm ise on vahetult inimeses; ja samamoodi kõik ihuliikmed jalas, niivõrd kui jalg on vahetult inimeses, nii et mis tahes ihuliige on mis tahes ihuliikme läbi vahetult inimeses ja inimene ehk tervik on mis tahes ihuliikme läbi milles tahes, nii nagu tervik on osades mis tahes osa läbi mis tahes osas.

Nii et kui sa vaatled inimsust kui midagi absoluutset, segunematut ja kitsendamatut, ja vaatled inimest, kelles on see absoluutne inimsus absoluutselt ja kellest on see kitsendatud inimsus, mis on inimene, siis see absoluutne inimsus on just nagu Jumal ja kitsendatud inimsus just nagu universum. Ja nii nagu absoluutne inimsus on inimeses algselt ehk eelnevalt, ning järgnevalt mis tahes ihuliikmes või mis tahes osas, ja see kitsendatud inimsus on silmas silm, südames süda ja samamoodi ülejäänute puhul, ja samamoodi kitsendatult milles tahes mis tahes, siis selle positsiooni järgi on leitud Jumala ja maailma sarnasus ning juhatus kõige selle juurde, mida nendes kahes peatükis on puudutatud, koos palju muuga, mis sellest järeldub.

Peatükk VI

Universumi kokkuvoltimisest ja kitsendamise astmetest

Üle igasuguse arusaamise [intellectum] leidsime eelnevas, et universum ehk maailm on üks, mille ühtsus on paljuse läbi piiratud, nii et see on ühtsus paljuses. Ja kuna absoluutne ühtsus on esimene ja universumi ühtsus on sellest, siis universumi ühtsus on teine ühtsus, mis seisneb paljuses. Et, nagu näidatakse raamatus "Oletustest", teine ühtsus on kümnene, ühendades kümme kategooriat, siis üks universum on esimest lihtsat absoluutset ühtsust kümnekordse kitsendusega lahtivoltiv. Aga kõik asjad on kokku volditud kümnes, sest ei ole sellest suuremat arvu. Sellepärast voldib universumi kümnekordne ühtsus kokku kõikide kitsendatud asjade paljuse. Ja kuna see universumi ühtsus kui kõikide asjade kitsendatud algus on kõikides asjades, siis, kuna kümme on saja ruutjuur ja tuhande kuupjuur, siis universumi ühtsus on kõikide asjade juur. Sellest juurest tekib alguses just nagu ruutarv kui kolmas ühtsus ja kuuparv kui viimane ehk neljas ühtsus. Ja universumi ühtsuse esimene lahtivoltimine on kolmas ühtsus, sada; ja viimane lahtivoltimine on neljas ühtsus, tuhat.

Ja nõnda me leiame kolm universaalset ühtsust, mis järk-järgult laskuvad üksikuni, milles nad voltuvad kokku, nii et nad on üksik tegelikkuses. Esimene absoluutne ühtsus voldib kõik absoluutselt kokku, esimene kitsendatud ühtsus voldib kõik kitsendatult kokku. Aga kord nõuab, et absoluutset ühtsust nähtaks otsekui kokku voltivat esimest kitsendatud ühtsust, nii et ta selle vahendusel voldib kokku kõiki teisi asju; ja et kitsendatud esimest ühtsust nähtaks kokku voltivat teist kitsendatud ühtsust, ja selle vahendusel kolmandat kitsendatud ühtsust; ja teist kitsendatud ühtsust kolmandat kitsendatud ühtsust, mis on viimane universaalne ühtsus, neljas esimesest, nii et ta jõuab selle vahendusel üksikuni. Ja nõnda me näeme, kuidas universum voltub mis tahes üksikus kolme astme läbi kokku. Nõnda on universum otsekui kümne kõige üldisema kogusus, ja siis sood, siis liigid. Ja nõnda on need universaalid oma astmete järgi, eksisteerides mingi looduse korra järgi astmeti enne asja, mis neid tegelikkuses kokku voldib. Ja kuna universum on kitsendatud, leitakse see üksnes sugudeks lahtivoldituna, ja sood leitakse üksnes liikideks lahtivolditutena; indiviidid aga on tegelikkuses, nendes on kitsendatult kõik asjad.

Ja selles vaatluses nähakse, kuidas universaalid on tegelikkuses ainult kitsendatult; ja niimoodi ongi peripateetikutel õigus, et universaalid väljaspool asju tegelikkuses ei ole.

Sest tegelikkuses on ainult üksik, milles universaalid on kitsendatult tema ise. Universaalidel on siiski looduse korra järgi mingi universaalne olemine, mis on üksiku läbi kitsendatav – mitte et nad oleksid tegelikkuses enne kitsendamist teisiti kui loodusliku korra järgi, nii et kitsendatav universaal ei subsisteeri iseeneses, vaid selles, mis ta tegelikkuses on; nii nagu punkt, joon, pind eelnevad progressiivses järjekorras kehale, ainult milles nad tegelikkuses on. Sest kuna universum on tegelikkuses üksnes kitsendatult, siis nii ka kõik universaalid: Universaalid ei ole ainult mõistusolevad, kuigi neid tegelikkuses ei leidu väljaspool üksikuid; nii nagu ka joon ja pind, kuigi neid väljaspool keha ei leidu, ei ole sellepärast ainult mõistusolevad, sest need on kehas, nii nagu universaalid üksikutes asjades. Intellekt paneb need siiski abstraktsiooni läbi olema väljaspool asju. Abstraktsioon on küll mõistusolev, sest absoluutne olemine ei saa universaalidele sobida. Sest täiesti absoluutne universaal on Jumal.

Kuidas aga universaal on abstraktsiooni läbi intellektis, seda näeme "Oletuste" raamatus, kuigi ülaltoodust võib see olla piisavalt selge, sest universaalid on intellektis üksnes intellekt, ja nõnda intellektuaalselt kitsendatult; intellekti arusaamine, kuna pole selgemat ega kõrgemat olemist, taipab universaalide kitsendust temas endas ja teistes asjades. Sest koerad ja teised sama liiki loomad on ühendatud ühise liigiloomuse tõttu, mis neis on; see loomus oleks nendes kitsendatud ka juhul, kui Platoni intellekt ei oleks sarnasuste võrdsuse põhjal moodustanud endale liiki. Arusaamine järgib oma toimimise poolest seega olemist ja elamist, sest oma toimimise poolest ei saa ta anda olemist ega elamist ega arusaamist; vaid intellekti enda arusaamine järgib nende asjade poolest, millest ta aru saab, analoogias olemist ja elamist ning looduse arusaamist. Sellepärast on universaalid, mis ta võrdluse põhjal teeb, asjades kitsendatud universaalide analoogia; universaalid on intellektis endas juba kitsendatult, enne kui see need ka nendes välistes märkides [notis] lahti voldib arusaamise läbi, mis on tema toimimine. Sest ta ei saa aru saada mitte millestki, mis ei ole juba temas kitsendatuna tema ise. Niisiis voldib ta aru saades analoogiamärkide [notis et signis similitudinariis] abil lahti mingi analoogiate maailma, mis on temas kokku volditud.

Universumi ühtsuse ja asjades kitsendamise kohta on siin küllalt öeldud. Eedasi lisame midagi tema kolmsuse kohta.

Peatükk VII

Universumi kolmsusest

Kui nüüd absoluutne ühtsus on paratamatult kolmne, mitte kitsendatult, vaid absoluutselt – sest absoluutne ühtsus ei ole midagi muud kui kolmsus, mida küll taibatakse inimlikumalt mingis vastastikuses seoses, nagu selle kohta on esimeses raamatus piisavalt öeldud, siis ka suurim kitsendatud ühtsus on kolmne, kuigi ta on ühtsus; mitte küll absoluutselt, nii nagu kolmsus on ühtsus, vaid kitsendatult, nii et ühtsus on üksnes kolmsuses, nii nagu tervik osades kitsendatuna. Jumalas (in divinis) ei ole ühtsus kitsendatult Kolmainsuses, nii nagu tervik osades või universaal üksikutes asjades, vaid ühtsus ise on Kolmainsus. Seetõttu on mis tahes isik ühtsus ise; ja kuna ühtsus on Kolmainsus, siis üks isik ei ole teine. Universumis aga ei saa olla samamoodi. Sellepärast nendel kolmel vastastikusel suhtel, mida jumalike asjade puhul nimetatakse isikuteks, on olemine üksnes ühtsuses korraga.

Sellele tuleb terast tähelepanu pöörata. Sest Jumalas on selle ühtsuse täiuslikkus, mis on Kolmainsus, nii suur, et Isa on tegelikkuses Jumal, Poeg on tegelikkuses Jumal, Püha Vaim on tegelikkuses Jumal; Poeg ja Püha Vaim on tegelikkuses Isas, Poeg ja Isa Pühas Vaimus, Isa ja Püha Vaim Pojas. Kitsendatus samamoodi olla ei saa. Sest vastastikused suhted on iseenesest subsisteerivad üksnes ühendatult; ja ka mis tahes vastastikune suhe ei saa seetõttu olla universum, vaid kõik korraga; ja ka üks vastastikune suhe ei ole teistes tegelikkuses, vaid need on niimoodi, nagu seda lubab kitsendatuse olukord (conditio contractionis), ülitäiuslikult üksteiseks kitsendatud, nii et nendest on üks universum, mis ilma selle kolmsuseta ei saa üks olla. Sest kitsendamine ei ole ilma kitsendatava, kitsendaja ja seoseta, mis teostatakse [perficitur] mõlema ühise tegelikkuse läbi.

Aga kitsendatavus tähendab mingit võimalikkust, ja see laskub sünnitavast ühtsusest Jumalas, nii nagu muusus ühtsusest. Sest see tähendab muutlikkust ja muusust, sest [see tähendab] alguse suhtes [in consideratione]. Sest tundub, et miski ei saa eelneda võimisele. Sest kuidas miski oleks, kui ta ei saaks olla? Niisiis laskub võimalikkus igavesest ühtsusest.

Aga see kitsendav, kuna ta piirab kitsendatava võimalikkust, laskub ühtsuse võrdsusest. Sest ühtsuse võrdsus on olemise võrdsus; sest olev ja üks on vastastikku pööratavad. Seetõttu, kuna kitsendaja on võrdsustav võimalikkust olla kitsendatult see või teine, öeldakse õigesti, et ta laskub olemise võrdsusest, mis on Jumalas Sõna. Ja kuna see Sõna, mis on asjade logos ja idee ja absoluutne paratamatus, teeb võimalikkuse paratamatuks ja seob [constringit] seda niisuguse kitsendaja läbi, siis mõned on seda kitsendajat nimetanud vormiks või maailmahingeks ja võimalikkust mateeriaks; mõned saatuseks substantsiks, mõned, nagu näiteks platoonikud, ühenduse [complexionis] paratamatuseks, sest see laskub absoluutsest paratamatusest, nii et see on otsekui mingi kitsendatud paratamatus ja kitsendatud vorm, milles kõik vormid on tõeluses [veritate], – millest on juttu allpool.

Ja edasi on kitsendaja ja kitsendatava ehk mateeria ja vormi või võimalikkuse ja ühenduse paratamatuse seos, mis tegelikkuses teostub otsekui mingi armastuse vaimuga, mis neid mingi liikumisega ühendab. Ja mõned harjusid nimetama seda seost määratud [determinata] võimalikkuseks, sest ollavõimine olemiseks tegelikkuses see või teine määratakse selle määrava vormi ja määratava mateeria ühendusest. On aga ilmne, et see seos laskub Pühast Vaimust, kes on lõpmatu seos. Niisiis on universumi ühtsus kolmne, sest see koosneb võimalikkusest, ühenduse paratamatusest ja seosest, mida võib nimetada potentsiks, tegelikkuseks ja seoseks. Ja järelda sellest neli universaalset olemise viisi. Sest on olemise viis, mida nimetatakse absoluutseks paratamatuseks, see tähendab nagu Jumal on vormide vorm, olevate olev, asjade logos ehk missus; ja selle olemisviisi puhul on kõik asjad Jumalas see absoluutne paratamatus ise. Teine viis on see, et asjad on ühenduse paratamatuses, milles on iseeneses tõelised asjade vormid erinevusega ja looduse korra järgi, nii nagu vaimus; aga seda, kas see on nii näeme allpool. Kolmas olemisviis on see, et asjad on määratud võimalikkuses tegelikkuses see või teine. Ja kõige madalam olemisviis on see, et asjad saavad olla, ja see on absoluutne võimalikkus.

Kolm viimast olemisviisi on ühes universaalsuses, mis on piiratud suurim; nendest on üks universaalne olemisviis, sest ilma nendeta ei saa mitte midagi olla. Ma nimetan neid olemisviisideks, sest universaalne olemisviis ei koosne just nagu neist kolmest kui osadest niimoodi, nagu maja katusest, vundamendist ja seinast; vaid on olemisviisidest, sest roos, mis on roosiaias potentsis talvel ja tegelikkuses suvel, on läinud üle ühest võimalikkuse olemisviisist määratud millekski määratuks tegelikkusest. Sellest me näeme, et üks asi on võimalikkuse olemisviis, teine on paratamatuse olemisviis ja kolmas on tegeliku määratuse olemisviis, millest on üks universaalne olemisviis, sest ilma nendeta mitte midagi ei ole; ei ole ka ühte ilma teiseta tegelikkuses.

Peatükk VIII

Võimalikkusest ehk universumi mateeriast

Et siin vähemalt lühidalt selgitada selle kohta, mis saab teha meie teadmatuse õpetatuks, arutame pisut juba nimetatud kolme olemisviisi, alustades võimalikkusest. Selle kohta on palju öelnud antiiksed, kelle kõigi arvamus oli, et eimillestki ei teki mitte midagi; ja sellepärast nad jaatasid mingit absoluutset võimalikkust olla kõik asjad ning seda, et see on igavene. Seda mateeriat ehk võimalikkust mõistsid nad arutledes vastupidisel moel kui absoluutse paratamatuse puhul, nimelt abstraheerides kehast kehalisuse vormi, saades kehast aru mittekehaliselt. Ja nõnda jõudsid nad mateeriani üksnes mitteteadvalt; sest kuidas sellest aru saadakse ilma vormita mittekehaliselt? Nad ütlesid, et see vorm eelneb loomu poolest igale asjale, nii et ei ole kunagi tõene öelda: "Jumal on," kui ei ole ka tõene öelda: "Absoluutne võimalikkus on." Nad ei kinnitanud siiski, et see on Jumalaga kaasigavene, sest see on Jumalast; see ei ole ka miski ega eimiski, ei see ega teine, ei mis ega missugune, vaid võimalikkus kõikideks asjadeks, ja mitte miski kõikidest asjadest tegelikkuses.

Platoonikud nimetasid seda ilmaolekuks, sest sellel puudub igasugune vorm. Et see on ilma, siis see ihaldab; ja seeläbi on see võime, sest see kuuletub paratamatusele, mis teda käsutab – see on tõmbab tegelikkuses olemise poole –, nii nagu vaha [kuuletub] käsitöölisele, kes tahab sellest midagi teha. Aga vormitus lähtub ilmaolekust ja võimest, neid sidudes, nii et absoluutne võimalikkus on otsekui mitteliitselt kolmne, sest ilmaolek ja võime ja vormitus ei saa olla selle osad; muidu absoluutsele võimalikkusele eelneks miski, mis on võimatu. Sellepärast on need viisid, ilma milleta absoluutne võimalikkus niisugune ei oleks. Sest ilmaolek on sattumuslikult võimalikkuses. Sest sellepärast, et tal ei ole vormi, mis tal saab olla, öeldaksegi, et ta on ilma; sellepärast ta ongi ilmaolek. Vormitus aga on otsekui võimalikkuse vorm, mis nagu platoonikud väitsid, on otsekui vormide mateeria. Sest maailmahing on seotud mateeriaga selle järgi, mida nad nimetasid elujuureks (stirpeam vegetabilem), nii et kui maailmahing seguneb võimalikkusega, siis see vormitu elujõud (vegetabilitas) tuuakse tegelikkuses vegetatiivsesse hingesse liikumisest, mis laskub maailmahingest, ja võimalikkuse liikuvusest ehk elujõust. Sellepärast nad kinnitasid, et see vormitus on otsekui vormide mateeria, mida vormivad meeleline, mõistuslik ja intellektuaalne [vorm], nii et ta on tegelikkuses.

Sellepärast ütles Hermes, et hylē on kehade amm ja see vormitus on hingede amm; ja keegi meie omadest ütles, et kaos on maailmale loomupäraselt eelnenud ning olnud asjade võimalikkus, milles oli see vormitu vaim, milles kõik hinged on võimalikult. Sellepärast ütlesid vanad stoikud, et kõik vormid on võimalikkuses tegelikkuses, kuid on peidus ja ilmuvad välja, kui kate eemaldatakse, nii nagu lusikas tekib puidust ainult osade eemaldamise korral.

Peripateetikud aga ütlesid, et vormid on mateerias ainult võimalikult ning toimivpõhjus toob nad välja. Sellepärast on tõesem, et vormid ei ole mitte ainult võimalikkusest, vaid ka toimivpõhjusest. Sest see, kes eemaldab puidust osi, nii et puidust tekib skulptuur, lisab vormist. Ja see on ilmne. Sest see, et käsitööline ei saa teha kivist kasti, on mateeria viga; ja see, et keegi mittekäsitööline ei suuda seda puidust valmistada, on viga toimivpõhjuses. Nii et on tarvis mateeriat ja toimivpõhjust. Ja sellepärast on vormid mateerias kuidagi võimalikult, ja nad tuuakse tegelikkusse vastavalt toimivpõhjusele. Nõnda nad ütlesid, et asjade kogusus on võimalikult absoluutses võimalikkuses. Ja absoluutne võimalikkus on piiritu ja lõpmatu vormist ilmaoleku ja kõikideks asjadeks võimelisuse tõttu, nii et võimalikkus kujundada vaha lõvi või jänese või mis tahes muule kujule on piiritu. Ja see lõpmatus on vastupidine Jumala lõpmatusele, sest see on ilmaoleku tõttu, Jumala oma aga külluse tõttu, sest kõik asjad on temas tema tegelikkuses. Nõnda on mateeria lõpmatus privatiivne, Jumala oma negatiivne. See on nende positsioon, kes on rääkinud absoluutsest võimalikkusest.

Meie aga leiame õpetatud mitteteadmise abil, et absoluutsel võimalikkusel on võimatu olla. Sest kuna võimalike asjade seas ei saa miski olla väiksem kui absoluutne võimalikkus, mitteolemisele kõige lähemal (ka autorite järgi), siis jõutaks vähimani ja suurimani suuremat ja väiksemat vastuvõtvate asjade seas, mis on võimatu. Sellepärast on absoluutne võimalikkus Jumalas Jumal, väljaspool teda aga ei ole see võimalik; sest mitte kunagi ei leidu midagi, mis oleks absoluutses potentsis, sest kõik asjad peale esimese on paratamatult kitsendatud. Sest kui maailmas leiduvad erinevad asjad, mis on niisuguses suhtes, et ühest võib olla rohkem asju kui teisest, siis ei jõuta lihtsalt ja absoluutselt suurima ja vähemani; sest kuna need leiduvad, siis on selge, et ei leidu absoluutset võimalikkust.

Järelikult on igasugune võimalikkus kitsendatud; aga ta on kitsendatud tegelikkuse läbi. Järelikult ei leidu puhast võimalikkust, mis on täiesti määramata mis tahes tegelikkuse läbi; ja ka võimalikkuse võime ei saa olla lõpmatu ja absoluutne, ilma igasuguse kitsenduseta. Sest Jumal, kuna ta on lõpmatu tegelikkus, on üksnes tegelikkuse põhjus. Aga olemise võimalikkus on sattumuslikult. Nii et kui võimalikkus on absoluutne, siis millele see juhtub? Aga võimalikkus juhtub seeläbi, et esimesest olemine ei saa olla täielikult ja lihtsalt ja absoluutselt tegelikkus. Seetõttu on tegelikkus kitsendatud võimalikkuse läbi, nii et ta on absoluutselt üksnes potentsis; ja potents on absoluutselt üksnes tegelikkuse läbi kitsendatuna. Aga satuvad erinevused ja astmestikud, nii et üks asi on rohkem tegelikkuses, teine rohkem potentsis, ilma et jõutaks lihtsalt suurima ja vähemani, sest suurim ja vähim tegelikkus langevad kokku suurima ja vähima potentsiga ning on absoluutselt öeldes suurim, nagu esimeses raamatus näidatud.

Edasi, kui asjade võimalikkus ei oleks kitsendatud, siis ei saaks olla asjade logost, vaid kõik asjad oleksid juhuslikult, nagu vääralt väitis Epikuros. Sest see, et see maailm tekkis mõistuspäraselt võimalikkusest, oli paratamatult sellepärast, et võimalikkusel oli võime ainult see maailm olemiseks. Võimalikkuse võime oli seega kitsendatud, mitte absoluutne. Samamoodi maa ja päikese ja teiste asjade puhul, mis, kui nad ei oleks mingi kitsendatud võimalikkusega mateerias peidus olnud, siis ei oleks olnud suuremat alust, miks nad tekkisid tegelikkusse, kui et nad ei oleks tekkinud.

Sellepärast, kuigi Jumal on lõpmatu ja sellepärast oleks võinud luua maailma lõpmatuks, siis, kuna võimalikkus oli paratamatult kitsendatud, mitte täiesti absoluutne ja lõpmatu võime, siis vastavalt olemise võimalikkusele maailm siiski ei saanud olla lõpmatu ega suurem ega teisiti. Aga võimalikkuse kitsendus on tegelikkusest, tegelikkus on aga suurimast tegelikkusest endast. Sellepärast, kuna võimalikkuse kitsendus on Jumalast tegelikkuse kitsendus on sattumuslikust, siis maailm, mis on paratamatult kitsendatud, on sattumuslikult lõplik. Sellepärast näeme tutvusest võimalikkusega, kuidas kitsendatud suurimus tuleb võimalikkusest, mis on paratamatult kitsendatud; see kitsendus ei ole sattumuslikult, vaid tegelikkuse läbi. Ja nõnda on universumil mõistuspärane ja paratamatu kitsenduse põhjus, nii et maailm, mis on üksnes kitsendatud olemine, ei ole sattumuslikult Jumalast, kes on absoluutne suurimus.

Ja seda tuleb vaadelda üksikasjalikumalt. Seetõttu, kuna absoluutne võimalikkus on Jumal, kui vaatleme maailma nii, nagu ta selles on, siis ta on nii nagu Jumalas ja on igavik ise; kui vaatleme [maailma], nii nagu ta on kitsendatud võimalikkuses, siis võimalikkus eelneb loomu poolest ainult maailmale, ja see kitsendatud võimalikkus ei ole igavik ega Jumalaga kaasigavene, vaid jääb igavikule alla nii nagu kitsendatu absoluudile, mis on teineteisest lõpmatu kaugel.

Sest niimoodi on tarvis seda, mida öeldakse potentsi ehk võimalikkuse ehk mateeria kohta, on tarvis õpetatud mitteteadmise reeglite järgi piirata. Aga selle, kuidas võimalikkus järk-järgult tegelikkuseni jõuab, jätame käsitlemiseks raamatus "Oletustest".

Peatükk IX

Universumi hingest ehk vormist

Kõik targad on ühel meelel selles, et ollasaamine saab jõuda tegelikkuses olemiseks üksnes tegelikkuses olemise läbi, sest mitte miski ei saa iseennast viia tegelikkuses olemisse, kui ta just ei ole iseenda põhjus; sest ta oleks, enne kui ta oleks. Sellepärast nad on öelnud, et see, mis paneb võimalikkuse tegelikkuses olema, toimib kavatsuslikult, nii et võimalikkus jõuab tegelikkuses olemiseks korrastamise teel, mitte juhuslikult.

Seda ülevat loomust nimetasid ühed vaimuks [mentem], teised intelligentsiks, kolmandad maailmahingeks, neljandad saatuseks substantsis, viiendad – nagu näiteks platoonikud – ühenduse paratamatuseks, olles arvamusel, et selle läbi on võimalikkus paratamatusega määratud, nii et praegu on tegelikkuses see, mis enne loomu poolest olla sai. Sest nad ütlesid, et selles vaimus on asjade vormid tegelikkuses inteliigiblilt, nii nagu mateerias võimalikult, ning et selle ühenduse paratamatus, mis sisaldab vormide tõde koos nende asjade [tõega], mis nendega kaasas käivad, paneb looduse korra järgi liikuma taeva, nii et ta toob liikumise kui instrumendi vahendusel võimalikkuse tegelikkusse ning teeb ta tõe intelligiibli mõistega nii sarnaseks kui võimalik; nad möönsid, et vorm, nii nagu ta on mateerias, on selle vaimutoimingu läbi liikumise vahendusel tõelise intelligiibli vormi kujutis, ning nõnda mitte tõeline, vaid tõepärane [verisimilem]. Ja nõnda ütlesid platoonikud, et tõelised vormid on maailmahinges enne kui asjades mitte ajaliselt, vaid loomu poolest. Peripateetikud seda ei mööna, sest nad ütlevad, et vormidel ei ole muud olemist kui mateerias ja abstraheerimise läbi intellektis, mis järgneb asjale, nagu on ilmne.

Aga platoonikud arvasid, et looduse korra järgi on ühenduse paratamatuses palju niisuguseid erinevaid eeskujusid ühest lõpmatust logosest, milles kõik asjad on üks. Nad ei uskunud siiski, et need eeskujud on selle [lõpmatu logose] loodud, vaid laskuvad [sellest] niimoodi, et kunagi pole olnud tõsi, et Jumal on, ilma et oleks olnud tõsi ka, et maailmahing on; nad kinnitasid, et maailmahing on Jumala vaimu [mentis] lahtivoltimine, nii et kõik asju, mis Jumalas on üks eeskuju, on maailmahinges palju ja erinevaid; nad lisavad, et Jumal loomupäraselt eelneb sellele ühenduse paratamatusele ning see maailmahing eelneb loomupäraselt liikumisele, ja [liikumine kui] instrument asjade ajalisele lahtivoltimisele, nii et need asjad, mis on tõeliselt [maailma]hinges, volditakse võimalikult mateerias liikumise läbi ajaliselt lahti. See ajaline lahtivoltimine järgneb loomupärasele korrale, mis on maailmahinges ja mida nimetatakse saatuseks substantsis. Ja selle ajaline lahtivoltimine on saatus (nagu enamik inimesi seda nimetab), mis sellest tegelikkusest ja tööst laskub.

Ja nõnda on olemise viis maailmahinges see, mille järgi me ütleme, et maailm on intelligiibel. Tegelikkuses olemise viis võimalikkuse tegelikkuses lahtivoltimise läbi määramise viisi läbi on, nagu juba öeldud, olemise viis, mille kohaselt see maailm on platoonikute järgi meeltega tajutav. Nad ei väitnud ka, et need vormid, nii nagu nad on mateerias, on muud kui need, mis on maailmahinges, vaid et nad on olemise viisi poolest erinevalt, nimelt maailmahinges on nad tõeliselt ja iseenesest, mateerias tõepäraselt, mitte oma puhtuses, vaid varjutatusega; nad lisasid, et vormide tõeni jõutakse ainult intellektiga; mõistuse, kujutluse ja meeltega ainult kujutisteni, kuivõrd vormid on segatud võimalikkusega; ning et sellepärast nad ei ole jõudnud millenigi tõeliselt, vaid arvamisi.

Nad arvasid, et igasugune liikumine laskub sellest maailmahingest, mida nad ütlesid olevat tervenisti maailma tervikus ja mis tahes osas, kuigi ta ei rakenda samu jõude [virtutes] kõikides [maailma] osades; nii nagu mõistuslik hing ei rakenda juustes ja südames sama toimimist, kuigi ta on tervenisti [inimese] tervikus ja mis tahes osas. Sellepärast nad väitsid, et maailmahinges on kokku volditud kõik hinged, olgu siis kehades või väljaspool kehi, sest nad ütlesid, et maailmahing hõlmab kogu universumit, mitte osade kaupa, sest ta on lihtne ja jagamatu, vaid tervenisti maas, kus ta hoiab maad koos, tervenisti kivis, kus ta loob [operatur] osade sidususe [tenacitatem], tervenisti vees, tervenisti puudes, ja samamoodi iga üksiku asja puhul. Et maailmahing on esimene ringikujuline lahtivoltimine – Jumala vaim on otsekui keskpunkt ja maailmahing otsekui ring, mis keset lahti voldib – ning on kogu asjade ajalise korra loomupärane kokkuvoltimine, siis nad nimetasid maailmahinge erinevuse [discretionem] ja korra tõttu iseennast liikumapanevaks arvuks ning kinnitasid ka et maailmahing on samast ja erinevast. Nad arvasid ka, et maailmahing erineb inimese hingest ainult arvu poolest, nii et nõnda nagu inimese hing suhtub inimesse, nii ka maailmahing universumisse, uskudes, et kõik hinged on maailmahingest ja lahenevad lõpuks maailmahingeks, kui moraalsed puudused [demerita] ei ole takistuseks.

Paljud kristlased rahuldusid selle platonistliku teega. Eriti sellepärast, et üks on kivi logos, teine inimese logos, ja Jumalas ei esine [cadat] erinevust ja muusus, pidasid nad paratamatuks, et need erinevad logosed, mille järgi asjad on erinevad, on pärast Jumalat ja enne asju, sest logos eelneb asjale, intelligentsis, orbiitide valitsejas, ning et niisugused erinevad logosed on asjade mitte kunagi hävivad mõisted [notiones] maailmahinges. Nad väitsid, et see hing koosneb kõikide asjade kõikidest mõistetest, nõnda et kõik mõisted on selles selle substants, kuigi nad väidavad, et seda on raske öelda ja tunnetada. Selles toetuvad nad Pühakirja autoriteedile. "Sest Jumal ütles: "Saagu valgus," ja valgus sai." Sest kui valguse tõde ei oleks olnud loomupäraselt eelnev, kuidas ta siis oleks saanud öelda: "Saagu valgus?" Aga miks oleks seda pärast seda, kui see valgus ajaliselt lahti volditi, nimetatud pigem valguseks kui millekski muuks, kui valguse tõde ei oleks olnud eelnev? Ja nad toovad palju sarnaseid asju selle kindlustamiseks.

Peripateetikud aga tunnistavad küll, et looduse töö on intelligentsi töö, kuid nad ei mööna nende eeskujude olemasolu; ma arvan, et nad kindlasti eksivad, kui nad just ei pea intelligentsi all silmas Jumalat. Sest kui intelligentsis ei ole mõistet [notitia], siis kuidas ta paneb kavatsuse järgi liikuma? Kui on ajaliselt lahti voltima hakatava asja mõiste, mis on liikumise logos, siis niisugust ei saanud abstraheerida asjast, mida ajaliselt veel ei ole. Nii et kui on mõiste ilma abstraktsioonita, siis see on kindlasti see, millest räägivad platoonikud, mis ei ole asjadest, vaid asjad on selle järgi. Sellepärast platoonikud ei väitnud, et niisugused asjade logosed on midagi erinevat intelligentsist endast, vaid et sellised omavahel erinevad [logosed] moodustavad ühe lihtsa intelligentsi, mis voldib kõik logosed endasse kokku; nii et kuigi inimese logos ei ole kivi logos, vaid need on erinevad logosed, ei ole sellel inimsusel, millest laskub inimene, nii nagu valgesusest valge, muud olemist kui intelligentsis endas intelligentsi loomuse kohaselt intelligiiblilt ja asjas endas reaalselt; mitte et oleks üks Platoni inimsus ja teine lahutatud inimsus, vaid seesama inimsus vastavalt erinevatele olemisviisidele, mis eksisteerib loomupäraselt enne intelligentsis kui mateeerias, mitte ajaliselt enne, vaid nii, nagu logos asjale loomupäraselt eelneb.

Platoonikud rääkisid küllaltki peenelt [acute] ja mõistuspäraselt, võib-olla ebamõistuspäraselt laitis neid Aristoteles, kes püüdis neid kummutada pigem sõnade koores kui üdinimineva arusaamisega [intelligentia]. Aga selle, mis on tõesem, selgitagem välja [eliciemus] õpetatud mitteteadmise abil. Sest on näidatud, et me ei jõua lihtsalt suurimani, ja nõnda ei saa olla absoluutset potentsi ega absoluutset vormi ehk tegelikkust, mis ei ole Jumal; ning et ei ole mittekitsendatud olevat peale Jumala, ja et on ainult üks vormide vorm ja tõdede tõde, ja et ringi suurim tõde ei ole muu kui nelinurga oma. Seetõttu on asjade vormid erinevad ainult niivõrd kui nad on kitsendatud; niivõrd kui nad on absoluutselt, on nad üks mitteerinev, mis on Sõna Jumalas. Järelikult on maailmahingel olemine ainult koos võimalikkusega, mille läbi seda kitsendatakse, ja ta ei ole vaimuna asjadest lahutatud ega lahutatav. Sest kui me vaatleme vaimu lahutatuna võimalikkusest, siis see on Jumala vaim, mis ainsana on täielikult tegelikkuses. Järelikult ei ole võimalik, et oleks palju erinevaid eeskujusid. Sest mis tahes [eeskuju] oleks suurim ja kõige tõelisem nende asjade suhtes, mille eeskuju ta on; aga see ei ole võimalik, et palju asju on suurimad ja kõige tõelisemad. Sest piisav ja tarvilik on ainult üks lõpmatu eeskuju, milles kõik asjad on nagu korrastatud asjad korras ning mis väga adekvaatselt voldib kokku kõik kui tahes erinevad asjade logosed; nii et see lõpmatu logos on ringi kõige tõelisem logos, ega ole suurem ega väiksem ega erinev ega muu [kui ring]; ja seesama on ka nelinurga logos, ei suurem ega väiksem ega erinev; ja samamoodi ülejäänute puhul, nagu võib taibata lõpmatu joone näitest.

Aga kui me näeme asjade erinevusi, siis me imestame, kuidas kõikide asjade ainus lihtsaim logos on ka üksikute asjade erinev logos. Me teame siiski, et see on paratamatu, õpetatud mitteteadmisest, mis näitab, et erinevus on Jumalas identsus. Sest selles, et näeme, et kõikide asjade logoste erinevus on kõige tõelisemalt, siis selles, et see on kõige tõelisem, me taipame [apprehendimus] ühte kõige tõelisemat kõikide asjade logost, mis on suurim tõde ise. Nii et kui öeldakse, et Jumal lõi ühe logosega inimese, teisega kivi, siis see on tõsi asjade suhtes, mitte looja suhtes, – nii nagu me näeme arvude puhul: kolm on lihtsaim logos, mis ei võta vastu rohkemat ega vähemat, ta on iseendas üks; kui ta aga on suhtes erinevate asjadega, siis vastavalt sellele eksisteerib erinev logos. Sest üks on kolmnurkade kolme logos kolmnurgas; teine mateeria, vormi ja kokkupandu [kolme] oma mateerias; kolmas isa, ema ja poja, või kolme inimese ja kolme eesli [kolme] oma. Seetõttu ühenduse paratamatus ei ole, nagu väitsid platoonikud, sünnitavast [vaimust] väiksem vaim, vaid on Isaga võrdne Sõna ja Poeg Jumalas, ja seda nimetatakse logoseks [logos seu ratio], sest see on kõikide asjade logos [ratio]. Järelikult on eimiski see, mida platoonikud ütlesid vormide kujutiste kohta, sest on ainult üks vormide vorm, mille kujutised kõik vormid on, nagu me ülalpool kuskil ütlesime.

Niisiis tuleb sellest täpselt aru saada, sest maailmahinge tuleb vaadelda mingi universaalse vormina, mis voldib endas kokku kõik vormid, ja siiski eksisteerib tegelikkuses ainult kitsendatult asjades, ja mis mis tahes asjas on asja kitsendatud vorm, nagu universumi kohta ülalpool öeldud. Niisiis on Jumal kõikide asjade toimiv- ja vorm- ning lõpp-põhjus, kes ühe Sõnaga loob [efficit] kõik asjad, kui erinevad nad omavahel ka ei ole; ja ei saa olla mingit loodut, mis ei oleks kitsendusest vähendatud, sellele Jumala tööle lõputult alla jääv. Ainult Jumal on absoluutne, kõik teised asjad on kitsendatud. Miski ei jää ka niimoodi absoluutse ja kitsendatu vahele, nagu kujutlesid need, kes arvasid, et maailmahing on vaim pärast Jumalat ja enne maailma kitsendamist. Sest ainult Jumal on maailma hing ja vaim niimoodi, et hinge vaadeldakse otsekui midagi absoluutset, milles kõik asjade vormid on tegelikkuses. Filosoofid ei olnud Jumala Sõna ja absoluutse suurima kohta piisavalt õpetatud; sellepärast vaatlesid nad vaimu ja hinge ning paratamatust mingis absoluutse paratamatuse lahtivoltimises ilma kitsenduseta.

Niisiis on vormid tegelikkuses ainult Sõnas Sõna endana ja asjades kitsendatult. Aga kuigi vormid, mis on loodud intellektuaalses loomuses, on vastavalt intellektuaalsele loomusele absoluutsemalt, ei ole nad ilma kitsenduseta, nii et nad on intellekt, mille toimimine on arusaamine abstraheeriva [abstractivam] sarnasuse läbi, nagu ütleb Aristoteles. Sellest midagi raamatus "Oletustest". Ja sellest maailmahinge kohta öeldust piisaku.

Peatükk X

Asjade kogususe vaimust

Liikumist, mille läbi on vormi ja mateeria seos, pidasid mõned mingiks vaimuks [spiritum], mis on otsekui vormi ja mateeria vahel, ja vaatlesid seda taevalaotust, planeete ja maiseid asju läbistavana. Esimest [liikumist] nad nimetasid Atroposeks (st ilma pööramiseta), sest nad uskusid, et taevalaotus liigub lihtsa liikumisega idast läände. Teist [liikumist] nad nimetasid Klothoks (s.o pööramiseks), sest planeedid liiguvad pööramise läbi vastu taevalaotust läänest itta. Kolmandat Lachesiseks, s.o saatuseks, sest maiseid asju valitseb juhus. Planeetide liikumine on just nagu esimese liikumise lahtirullumine, ning ajalike ja maiste asjade liikumine on planeetide liikumise lahtirullumine. Maistes asjades on peidus mingid tulevaste asjade põhjused, nii nagu viljad seemnes; sellepärast nad ütlesid, et need asjad, mis on maailmahinges kokku volditud otsekui keras, voltuvad niisuguse liikumise läbi lahti ja levivad. Sest targad vaatlesid asja nii: nii nagu käsitööline tahab kivist kuju raiuda, omades endas kuju vormi otsekui ideed, valmistab mingite instrumentide abil, mida ta liikuma paneb, kuju vormi idee kujul ja selle kujutisena, arvasid nad, et maailmahing ehk -vaim kätkeb endas asjade eeskujusid ning voldib need liikumise läbi mateerias lahti; ja nad ütlesid, et see liikumine läbistab kõiki asju otsekui maailmahing. Nad ütlesid, et taevalaotuses, planeetides ja maistes asjades – otsekui saatus, mis laskub tegelikkuses ja töös saatusest substantsis – on substantsis oleva saatuse lahtivoltumine, sest asi määratakse tegelikkuses nõnda olevaks niisuguse liikumise ehk vaimu läbi.

Nad ütlesid, et see ühenduse vaim lähtub mõlemast, nimelt võimalikkusest ja maailmahingest. Sest kuna mateerial on tema võime tõttu vormi vastu võtta mingi iha, nii nagu alatu ihaldab hüve ja ilmaolek omamist, ja kuna vorm soovib olla tegelikkuses ega saa oleleda absoluutselt, sest ta ei ole iseenda olemine ega ole Jumal, siis ta laskub, nii et ta on kitsendatult võimalikkuses; see on, kuna võimalikkus üleneb tegelikkuses olemisse, vorm laskub, nii et ta on võimalikkust lõpetav, lõpule viiv ja piirav. Ja nõnda tekib ülenemisest ja laskumisest mõlemat siduv liikumine; see liikumine on potentsi ja tegelikkuse seose vahepealne, sest liikumapandavast võimalikkusest ja formaalsest liikumapanijast tekib vahepealne liikumine.

Niisiis on see vaim levinud üle kogu universumi ja selle üksikute osade ning seda kitsendavad kogu universum ja selle üksikud osad; seda [vaimu] nimetatakse looduseks. Sellepärast on loodus otsekui kõikide nende asjade kokkuvoltimine, mis liikumise läbi tekivad. Aga seda, kuidas seda liikumist kitsendatakse universaalsest üksikuks, kusjuures kord säilib läbi selle astmete, vaadeldagu järgmisel näitel. Kui ma ütlen "Jumal on", siis see lause liigub mingil moel edasi, aga niisuguses korras, et ma lausun [proferam] kõigepealt tähed, siis silbid, siis sõnad, siis lõpuks lause, kuigi kuulmine seda korda aste-astmelt ei taju. Samamoodi laskub liikumine universumist üksikuks ning seal kitsendab seda ajaline või looduslik kord. Aga see liikumine ehk vaim laskub Jumala vaimust, kes selle liikumisega kõike liikuma paneb. Sellepärast, nii nagu rääkijas on mingi vaim [hingus, spiritus'], mis lähtub sellest, kes räägib, [vaim], mis kitseneb lauseks, nagu öeldud, nii ka Jumal, kes on Vaim, on see, kellest igasugune liikumine laskub. Sest Tõde ütleb: "Mitte teie ei ole see, kes räägib, vaid teie Isa Vaim, kes teis räägib." Ja samamoodi kõikide muude liikumiste ja toimingute puhul. Nii et see loodud vaim on vaim, ilma milleta mitte miski ei ole üks ega saa oleleda, vaid kogu see maailm ja kõik asjad, mis seal on, on selle vaimu läbi, kes täidab maailma [orbem terrarum], loomupäraselt ja seotult need, mis nad on, nii et potents on selle vahendusel tegelikkuses ja tema tegelikkus selle vahendusel potentsis. Ja see oaaaaaaaaaan kõikide asjade ja ühtsuse armuühenduse liikumine, nii et on kõikide asjade üks universum. Sest kuigi kõik asjad liiguvad üksikult, nii et nad on need, mis nad on, parimal viisil ja mitte ükski asi ei ole täpselt nii, nagu mingi muu asi, kitsendab mille tahes liikumist mis tahes omal moel ning osaleb selles vahendatult või vahetult – nii nagu taeva liikumist [kitsendavad] elemendid ja elementidest koosnevad asjad [ja osalevad selles] ning südame liikumist [kitsendavad] kõik ihuliikmed [ja osalevad selles] –, nii et on üks universum. Ja selle liikumise läbi on asjad nii hästi, kui nad saavad. Ja nad liiguvad selleks, et nad säiliksid iseendas või liigis eri sugude loomuliku ühenduse läbi; sood on liikumist kokkuvoltivas looduses ühendatud ja indiviidide puhul jaotatult kitsendatud.

Niisiis ei ole ükski liikumine lihtsalt suurim, sest viimane langeb kokku paigalseisuga. Sellepärast ei ole ükski liikumine absoluutne, sest absoluutne liikumine on paigalseis ja Jumal; ja viimane voldib kokku kõik liikumised. Nii et nii nagu mis tahes võimalikkus on absoluutses [võimalikkuses], mis on igavene Jumal, ja mis tahes vorm ja tegelikkus [on] absoluutses vormis, mis on Isa ja Poja Sõna Jumalas, on igasugune ühenduse liikumine ja proportsioon ning ühendav harmoonia Jumala Vaimu absoluutses ühenduses, nii et üks kõikide asjade algus on Jumal, kelles on kõik asjad ja kelle läbi kõik asjad on mingis Kolmainsuse ühtsuses, analoogselt [similitudinarie] kitsendatutena rohkema ja vähema järgi lihtsalt suurima ja vähima vahel oma astmete järgi, nii et üks on potentsi, tegelikkuse ja ühenduse liikumise aste intelligentside puhul, kellel arusaamine on liikumapanemine, ja teine on mateeria, vormi ja seose [aste] kehade puhul, millel olemine on liikumapanemine, mida me puudutame kujal. Ja sellest universumi kolmsuse kohta esialgu piisaku.

Peatükk XI

Järeldused liikumise kohta

Võib-olla need, kes neid ennekuulmatuid asju loevad, imestavad, kui õpetsatud mitteteadmine on näidanud, et need on tõesed. Me teame sellest praegu, et universum on kolmne; ja et asjade kogususes ei ole mitte midagi, mis ei oleks üks potentsist, tegelikkusest ja ühenduse liikumisest; ja et mitte ükski neist ei saa ilma teiseta absoluutselt olelda, nii et need on paratamatult kõikides asjades kõige erinevatel astmetel nii erinevalt, nii et mitte ühedki kaks asja universumis ei saa olla lihtsalt võrdsed kõikide nende poolest. Sellepärast on võimatu, et maailmamasinal oleks paigalseisvaks ja liikumatuks keskmeks kas see meeltega tajutav maa või õhk või tuli või mis tahes muu, kui arvestada, kui arvestada sfääride mitmesuguseid liikumisi. Sest liikumises ei jõuta lihtsalt vähimani, nimelt paigalseisva keskmeni, sest vähim peab suurimaga kokku langema. Niisiis langeb maailma kese kokku perifeeriaga. Niisiis ei ole maailmal perifeeriat. Sest kui tal oleks kese, siis tal oleks ka perifeeria, ja nõnda sisaldaks ta oma algust ja lõppu, ja oleks millegi muu suhtes piiratud maailm, ja väljaspool maailma oleks miski muu ja koht; see kõik on ebatõene. Et niisiis ei ole võimalik, et maailm oleks suletud kehalise keskme ja perifeeria vahele, siis ei ole arusaadav maailm, mille kese ja perifeeria on Jumal. Ja kuigi maailm ei ole lõpmatu, ei saa teda käsitada lõplikuna, sest tal pole piire, mille vahele ta oleks suletud.

Järelikult ei saa maa, mis ei saa olla kese, olla ilma igasuguse liikumiseta. Sest ta peab ka liikuma niimoodi, et ta saaks liikuda lõpmata palju vähem. Järelikult, nii nagu maa ei ole maailma kese, nii ka kinnistähtede sfäär ei ole selle perifeeria, kuigi küll, kui võrrelda maad taevaga, tundub maa lähemal keskmele ja taevas perifeeriale. Järelikult ei ole maa ei kaheksanda ega ühegi teise sfääri kese, ja kuue tähtkuju ilmumisest horisondi kohale ei järeldu, et maa on kaheksanda sfääri keskmes. Sest kui ka maa oleks keskmest kaugel ja [sfääri] poolusi läbival teljel, nii et ta oleks ühest küljest tõstetud ühe pooluse poole, teisest küljest vajutatud teise [pooluse] poole, siis inimestele, kes on poolustest nii kaugel, kui kaugele horisont ulatub, paistaks ainult pool sfääri, nagu on ilmne. Maailma kese ei ole ka rohkem maa sees kui väljaspool maad, ja sellel maal ega mitte ühelgi sfääril ei olegi keset. Sest kuna kese on punkt, mis on perifeeriast ühekaugusel, ja ei ole võimalik, et oleks täiesti tõeline sfäär või ring, millest tõelisemat ei saa leiduda, siis on ilmne, et ei saa leiduda keset, millest tõelisemat ja täpsemat ei saa leiduda. Täpne ühekaugsus erinevates asjades väljaspool Jumalat leitav ei ole, sest ainult tema on lõpmatu võrdsus. Sellepärast on see, kes on maailma kese, nimelt õnnistatud Jumal, maa kese ja kõikide sfääride kesem ning kõikide asjade kese, mis maailm on; ta on ühtlasi kõikide asjade lõpmatu perifeeria.

Peale selle, taevas ei ole liikumatuid ja paigalseisvaid poolusi, olgugi et kinnistähtede sfäär paistab liikumise läbi moodustavat astmeliselt erineva suurusega ringjooni, mis on väiksemad kui taevameridiaanid või taevaekvaator; ja samamoodi vahepealsete puhul. Aga iga taeva osa paratamatult liigub, kuigi ebavõrdselt tähtede liikumise läbi moodustuvate ringjoonte võrdluses. Sellepärast, nii nagu mingid tähed paistavad moodustavat suurima ringjoone, nii mõned vähima; aga ei leidu tähte, mis ei moodustaks mitte mingit ringjoont. Et niisiis sfääril paigalseisvat poolust ei ole, siis on ilmne, et leidu ka täpset keset poolustest otsekui ühekaugusel. Järelikult ei ole kaheksandal sfääril tähte, mis pöörlemisega moodustaks suurima ringjoone, sest ta peaks olema poolustest võrdsel kaugusel, aga niisugust tähte ei ole; ja järelikult ei ole [tähte], mis moodustaks vähima ringjoone.

Niisiis langevad sfääride poolused keskmega kokku, nii et pole muud keset kui poolus, sest see on õnnistatud Jumal. Ja kuna me saame liikumist vaadelda ainult võrdluses millegi paigalseisvaga, näiteks pooluste või keskmetega, ning liikumisi mõõtes eeldame neid, siis me leiame, et me käime oletuste teed ja eksime kõikides [mõõtmistes], ja imestame, kui me ei leia, et tähed oleksid antiiksete mõõtmisreeglite järgi õiges kohas, sest me usume, et antiiksed said keskmetest ja poolustest ja mõõtudest õigesti aru.

Sellest on ilmne, et maa liigub. Ja kuna me komeedi liikumise järgi saame teada, et õhu ja tule element liiguvad ning kuu liigub idast läände vähem kui Merkuur, Veenus ja päike, ja nõnda aste-astmelt, siis maa liigub kõikidest veel vähem, kuid ometi ei ole kui täht, mis moodustab keskme või pooluse ümber vähima ringjoone; ja ka kaheksas sfäär ei moodusta suurimat, nagu äsja tõestatud.

Nii et mõtle hoolega, sest nii nagu liiguvad tähed oletuslike pooluste ümber kaheksandas sfääris, nii ka maa, kuu ja planeedid on kui tähed, mis liiguvad pooluse ümber kaugel ja erinevalt, oletades, et seal kus usutakse olevat kese, on poolus. Seetõttu, kuigi maa otsekui täht on lähemal keskpoolusele, ta liigub ega moodusta liikudes vähimat ringjoont, nagu näidatud. Vaid ei päike ega kuu ega maa ega mitte ükski sfäär, kuigi meile tundub teisiti, ei saa liikudes moodustada tõelist ringjoont, sest ükski neist ei liigu ümber paigalseisva punkti. Ei ole ka tõsi, et leiduks ringjoon, millest tõelisemat ei saaks leiduda, või et kunagi ühel ajal täpselt samamoodi kui teisel ajal [täht või sfäär] liiguks või moodustaks võrdse tõepärase ringjoone, kuigi meile ei tundu nii.

Niisiis pead sa, kui tahad universumi liikumise kohta selle suhtes, mis äsja öeldud midagi tõeliselt aru saada, keskme poolustega kokku voltima, aidates end kujutlusega, nii palju kui suudad. Sest kui keegi oleks maa peal ja [taeva] põhjapooluse all ning keegi teine [taeva] põhjapoolusel, – siis nii nagu maa peal olijale paistaks poolus seniidis olevana, nõnda paistaks poolusel olijale kese seniidis olevana. Ja nii nagu antipoodidel on taevas üleval nagu meilgi, nõnda paistaks mõlemal [taeva] poolusel olijatele maa seniidis olevana; ja kus keegi ka ei oleks, ta usub, et on keskmes. Voldi niisiis need erinevad kujutlused kokku, nii et kese on seniit ja ümberpöördult, ja siis sa näed intellektiga, millele on abiks ainult õpetatud mitteteadmine, et maailma ning selle liikumist ja kuju ei saa tabada, sest see paistab otsekui ratas rattas ja sfäär sfääris, millel pole mitte kuskil keset ega perifeeriat, nagu öeldud.

Peatükk XII

Maa tingimustest

Antiiksed selle äsjaöelduni ei jõudnud, sest neil puudus õpetatud mitteteadmine. Meile on juba ilmne, et see maa tegelikult liigub, kuigi meile nii ei paista. Sest me tabame liikumist ainult mingis võrdluses paigalseisvaga. Sest kui oleks keegi, kes ei tea, et vesi voolab, ja ei näe kaldaid, olles laevas keset vett, kuidas ta teaks, et ta liigub? Ja seetõttu, et alati kellele tahes tunduks, et olgu ta maa peal või päikesel või mõnel muul tähel, et ta on otsekui liikumatus keskmes ning et kõik muud asjad liiguvad, siis ta kindlasti moodustaks endale ühed poolused, olles päikesel, ja teised, olles maa peal, ja kolmandad kuu peal või Marsil, ja samamoodi ülejäänute puhul. Sellepärast on maailmamasinal otsekui kõikjal kese ja mitte kuskil perifeeria, sest selle perifeeria ja kese on Jumal, kes on kõikjal ja mitte kuskil.

Ka maa ei ole kerakujuline, nagu mõned on öelnud, kuigi ta kaldub kerakujulisuse poole. Sest maailma kuju on tema osades kitsendatud, nii nagu liikuminegi; aga kui lõpmatut joont vaadelda niimoodi kitsendatuna, et ta kitsendatuna ei saa olla täiuslikum ega võimelisem, siis ta [paistab] ringjooneline; sest seal langeb algus lõpuga kokku. Niisiis on täiuslikum liikumine ringjooneline, ja täiuslikum kehaline kuju on seetõttu kerakujuline. Sellepärast on igasugune osa liikumine täiuslikkuse pärast terviku poole, nagu näiteks rasked asjad maa poole ja kerged asjad ülespoole, maa maa poole, vesi vee poole, õhk õhu poole, tuli tule poole; ja terviku liikumine kaldub ringjoonelise poole, nii palju kui saab, ja iga kuju kerakuju poole, nii nagu me kogeme loomsde kehaosade ja puude ja taeva puhul. Sellepärast on üks liikumine kerakujulisem ja täiuslikum kui teine, samamoodi on erinevad ka kujud.

Niisiis on maa kuju õilis ja kerakujuline ning tema liikumine ringjooneline, kuid ta saab olla täiuslikum. Ja kuna suurimat ega vähimat täiuste, liikumiste ja kujude puhul maailmas ei ole, nagu äsja öeldust o selge, siis ei ole tõsi, et maa on tühiseim ja madalaim; sest kuigi ta tundub maailma suhtes kesksemana, on ta siiski samal põhjusel poolusele lähemal, nagu öeldud. Maa ei ole ka maailma proportsionaalne või kindla suurusega [aliquota] osa. Sest kuna maailmal ei ole ei suurimat ega vähimat, siis tal ei ole ka keskmist ega kindla suurusega osi, nii nagu ka mitte inimesel või looma; sest käsi ei ole inimese kindla suurusega osa, kuigi tundub, et selle kaalul on kehaga proportsioon; ja samamoodi suuruse ja kuju puhul. Ka mustsuse värvus ei ole tema tühisuse tõend; sest kui keegi oleks päikese peal, siis ei paistaks talle niisugune eredus nagu meile. Sest kui vaadelda päikese keha, siis tal on mingi kesksem otsekui maa ja mingi otsekui tuline pinnapealne heledus ning keskel otsekui vesine pilv ja heledam õhk, nii nagu maal on oma elemendid. Sellepärast, kui keegi oleks väljaspool tule piirkonda, siis paistaks maa piirkonna perifeerias läbi tule keskkonna heleda tähena, nii nagu meile, kes me oleme päikese piirkonna perifeeria lähedal, paistab päike väga heledana. Ja kuu ei paista nii hele, sest me oleme võib-olla siinpool selle perifeeriat, pööratuna kesksemate osade poole, st selle otsekui vesises piirkonnas; ja siia ei paista tema valgus, kuigi tal on oma valgus, mis paistab neile, kes viibivad tema perifeeria otstes, ja meile paistab ainult päikese peegelduse valgus. Selle tõttu ka kuu soojus, mida ta kahtlemata liikumisest tekitab rohkem perifeerias, kus on suurem liikumine, ei jõua meieni nii, nagu päikese puhul. Sellepärast tundub maaub asetsevat päikese ja kuu piirkonna vahel ning saab nende vahendusel osa teiste tähtede mõjust, kusjuures me neid ei näe sellepärast, et oleme väljaspool nende piirkonda; sest me näeme ainult nende piirkondi, mis sätendavad.

Maa on niisiis õilis täht, millel on teistsugune ja erinev valgus ja soojus ja mõju kui kõikidel tähtedel nii nagu ka mis tahes täht erineb mis tahes tähest valguse, loomuse ja mõju poolest. Ja nii nagu mis tahes täht annab teisele valguse ja mõju edasi mitte kavatsusest, sest kõik tähed liiguvad ja säravad ainult selleks, et olla paremal viisil, ja selle tagajärjel tekib osasaamine, – nii nagu valgus särab oma loomuse tõttu, mitte selleks, et mina näeksin, aga tagajärjena tekib osasaamine, kui ma kasutan valgust nägemise eesmärgil –: samamoodi lõi õnnistatud Jumal kõik asjad nii, et kui mis tahes püüab säilitada oma olemist otsekui mingit Jumala andi [munum], teeb ta seda osaduses teistega; nii nagu näiteks jalg seetõttu, et ta on ainult kõndimiseks, ei teeni mitte ainult iseennast, vaid silma ja käsi ja keha ja kogu inimest; ja samamoodi silma ja ülejäänud ihuliikmete puhul; niisamuti maailma osade puhul. Sest Platon nimetas maailma loomaks; ja kui käsitad selle hingena Jumalat ilma sukeldamiseta, siis saavad sulle selgeks paljud asjad, mida oleme öelnud.

Ei tule ka ütelda, et kuna maa on väiksem kui päike ja on selle mõju all, on ta selle pärast tühisem; sest maa kogu piirkond, mis ulatub tule perifeeriani, on suur. Ja kuigi maa on väiksem kui päike, nagu meile on teada varjust ja varjutustest, ei ole meile teada, kui palju suurem on päikese piirkond maa piirkonnast. Aga sellega täpselt võrdne ta olla ei saa; set ükski täht ei saa olla teisega võrdne. Maa ei ole ka vähim täht, sest ta on suurem kuust, nagu varjutuste kogemus on meile õpetanud, ja ka Merkuurist, nagu mõned ütlevad, ja võib-olla teistest tähtedest. Sellepärast ei tee tõend suuruse põhjal kindlaks [maa] tühisust.

Aga mõju, mille all ta on, ei ole tõend, mis teeb kindlaks ebatäiuslikkuse. Sest tähena mõjutab ta võib-olla samamoodi päikest ja selle piirkonda; ja kuna me ei koge end teisiti kui olevatena keskmes, kus mõjud kokku jooksevad, siis me ei koge mitte midagi sellest vastumõjust. Sest kui ka maa esineb otsekui võimalikkus ja päike kui hing või formaalne tegelikkus selle suhtes ja kuu kui vahepealne seos, nii et need ühes piirkonnas asetsevad tähed ühendavad oma vastastikuse mõju, kusjuures teised, nimelt Merkuur ja Veenus jne, asetsevad kõrgemal, nagu ütlesid antiiksed ja ka mõned modernsed, siis on selge, et on niisugune mõju vastastikune seos, et üks ilma teiseta ei saa olla; niisiis on mõju millises tahes neist ühtviisi üks ja kolmne vastavalt mõju astmetele. Sellepärast on selge, et inimesel pole võimalik teada, kas maa piirkond on mõjude poolest teiste tähtede, päikese, kuu ja ülejäänute suhtes täiuslikumas ja vähem õilsas astmes.

Inimesel ei ole seda võimalik teada ka koha suhtes; näiteks, et see maailma koht on niisuguste inimeste ja loomade ning taimede elukoht, kes on päikese ja teiste tähtede piirkonna elanikest astme poolest vähem õilsad. Sest kuigi Jumal on kõikide tähtede piirkondade keskus ja perifeeria ja temast lähtuvad erineva õilsusega loomused, kes elavad millises tahes piirkonnas, et nii palju taevaste ja tähtede kohti ei oleks tühjad ja võib-olla ainult see maa ei oleks väiksemate olenditega asustatud, tundub, et sellest intellektuaalsest loomusest, mis elab siin maal ja selle piirkonnas, ei saa leiduda selle loomuse poolest õilsamat ja täiuslikumat, isegi kui teistel tähtedel on teistsugused elanikud. Sest inimene ei ihalda teist loomust, vaid ainult omaenda loomuses täiuslik olemist.

Need teiste tähtede elanikud, millised nad ka ei oleks, on selle maailma elanikega proportsiooni pandamatud, isegi kui kogu tollel piirkonnal on universumi eesmärgi suhtes mingi meie eest varjatud proportsioon, nii et nõnda on selle maa või piirkonna elanikel universaalse piirkonna vahendusel omavahel mingi suhe, nii nagu sõrmede üksikutel lülidel on käe kaudu proportsioon jalaga ning varvaste üksikutel lülidel jala vahendusel käega, nii et kõik [ihuliikmed] on proportsioonis kogu loomaga.

Seetõttu, kuna kogu too piirkond on meile tundmatu, jäävad mood elanikud meile täiesti tundmatuteks, nagu tuleb ette maal, et ühte liiki loomad otsekui ühte liigipiirkonda moodustades ühinevad ning ühise liigipiirkonna tõttu jagavad omavahel seda, mis on omane nende piirkonnale, teistest piirkondadest üldse hoolimata ja mitte midagi nende kohta tõeselt tabamata. Sest üht liiki loom suudab teist liiki looma mõeldut, mida ta väljendab häälemärkidega, tabada ainult väga väheste märkide puhul pealiskaudselt, ja ka siis tänu pikaajalisele harjumisele ja ainult arvamisi. Aga proportsioonitult vähem võime teada teise piirkonna elanike kohta, kahtlustades, et päikese piirkonnas on päikeselisemad, heledamad ja valgustatumad intellektuaalsed elanikus, ka vaimutaolisemad kui kuu peal, kus [elanikud] on kuisemad, ja maa peal materiaalsemad ja jämedamad; nii et need intellektuaalsed päikeselised loomused on palju tegelikkuses ja vähe potentsis, maised aga rohkem potentsis ja vähe tegelikkuses, kuised aga kõiguvad vahepeal.

Me arvame seda päikese tulise mõju ning kuu ühtaegu vesise ja 'hulise mõju ning maa materiaalse raskuse põhjal, kahtlustades samamoodi, et teistest tähtede piirkondadest üheski ei puudu elanikud, just nagu ühes universumis oleks nii palju üksikui maailmaosi, kui on tähti, mida on arvutult; nii et üks universaalne maailm on kitsendatud kolmselt oma neljase laskuva progressiooniga nii paljudeks üksikutes [osades], et nendel on arv üksnes tema juures, kes on kõik asjad arvus loonud.

Ka asjade hävimine maa peal, mida me kogeme, ei ole mitteõilsuse tõhus tõend. Sest me ei saa olla kindlad, kui on üks universaalne maailm ja kõikide üksikute tähtede omavahelised mõjuproportsioonid, et miski on täiesti häviv, vaid miski on häviv ühe või teise olemisviisi poolest, kui need mõjud, mis on praegu otsekui kitsendatud ühes indiviidis, lagunevad, nii et nii-ja-nii olemise viis hävib, nii et surmal ei ole kohta, nagu ütleb Vergilius. Sest tundub, et surm ei ole mitte midagi muud, kui et koaaaaaaaaaupaaandu laguneb koostisosadeks; ja kes võib teada, kas niisugune lagunemine on ainult maa elanikel?

Mõned on öelnud, et maa peal on nii palju asjade liike, kui palju on tähti. Kui niisiis maa niimoodi kitsendab kõikide tähtede mõju üksikuteks liikideks, miks siis ei ole samamoodi teiste tähtede piirkondades, mis on teiste mõju all? Ja kes võib teada, kas kõik mõjud, mis on enne kokkupanekus kitsendatud, pöörduvad lagunemises ümber, nii et praegu olemasolev loom, kes maa piirkonnas kitsendatud mingit liiki indiviid, vabaneb igasugusest tähtede mõjust, nii et ta pöördub tagasi printsiipideks, kusjuures ainult vorm pöördub tagasi oma tähele, millelt see liik saab oma tegeliku olemise emakesel maal? Või kas ainult vorm pöördub tagasi eeskujusse ehk maailmahinge – nagu ütlevad platoonikud – kui see vaim lakkab ühendamast, tõmbudes tagasi elundite nõtruse tõttu või muul põhjusel, nii et ta tekitab liikumise erinevuse tõttu lahutuse, pöördudes siis otsekui tagasi taevakehadele, kusjuures vorm üleneb taevakehade mõjust kõrgemale ja mateeria sellest madalamale? Või kas mis tahes piirkonna vormid jäävad paigale mingisse kõrgemasse vormi, näiteks intellektuaalsesse, ning jõuavad sellega oma eesmärgini, mis on maailma eesmärk?

Ja kuidas selle eesmärgi saavutavad madalamad vormid Jumalas kõrgema vormi läbi, ja kuidas kõrgem vorm üleneb perifeeriani, mis on Jumal, kusjuures keha laskub keskme poole, kus samuti on Jumal, nii et kõikide asjad liikumine on Jumala poole; millalgi, nii nagu kese ja perifeeria on Jumalas üks, kuigi ka tundus, et keha laskus otsekui keskme poole ja hing perifeeria poole, ühinevad nad Jumalas jälle, kusjuures ei lakka mitte igasugune liikumine, vaid see, mis on sigimiseks; nii-öelda pöörduvad selle maailma olemuslikud osad, ilma milleta maailma ei saa olla, paratamatult tagasi, kui järjestikune sigimine lakkab ning ka ühinemise vaim pöördub tagasi ja seob võimalikkuse oma vormiga.

Seda ei ole võimalik mitte kellelgi inimeste seast iseenesest teada, kui ta seda just eraldi Jumalalt teada ei saa. Kuigi mitte keegi ei kahtle, et ülihea Jumal lõi kõik asjad endale ja ta ei taha, et miski neist asjadest, mis ta lõi, häviks, ja kõik teavad, et ta on ülihelde tasuja kõigile, kes teda austavad, teab praeguse jumaliku toimimise ja tulevase tasumise viisi ainult Jumal ise, kes on enda toimimine. Siiski ma ütlen allpool jumalikult inspireeritud tõe järgi pisut selle kohta, mille niimoodi puudutamine teadmatuses on praegu piisav.

Peatükk XIII

Imetlusväärsest jumalikust kunstist maailma elementide loomisel

Kuna tarkade üksmeelse arvamuse järgi panevad nähtavad asjad, sealhulgas asjade suurus, ilu ja kord, meid imetlema Jumala kunsti ja suurepärasust, ja me oleme puudutanud mõnesid Jumala imepärase teadmise kunsttükke, siis lisame lühidalt mõned universumi loomise puhul imetlevalt elementide asendi ja korra kohta.

Aga maailma loomisel kasutas Jumal aritmeetikat, geomeetriat ja muusikat ning ühtlasi astronoomiat; neid kunste kasutame meiegi, kui me uurime asjade ja elementide ning liikumiste proportsioone. Sest aritmeetika abil ta ühendas need, geomeetria abil kujundas neid, et nad saaksid kindluse ja püsivuse ning liikuvuse vastavalt oma tingimustele; muusika abil andis neile niisugused proportsioonid, et maas ei ole rohkem maad kui vees vett ja õhus õhku ja tules tuld, nii et ükski elementidest ei oleks täiesti teiseks tühistatav. Sellest tuleb, et maailmamasin ei saa hävida. Ja kuigi osa ühest võib tühistuda teiseks, ei saa kunagi kogu õhk, mis on veega segatud, muutuda veeks ümbritseva õhu tõttu, mis seda takistab, nii et alati on elementide segunemine. Sellepärast tegi Jumal nii, et elementide osad vastastikku tühistuvad. Ja kui see toimub viivitusega, siis elementide kooskõlast sünnib selle tekitatava jaoks miski, mis kestab seni, kuni kestab elementide kooskõla; kui see katkeb, siis tekitatu hävib ja laguneb.

Ja nõnda korraldas Jumal, kes lõi kõik asjad arvus, kaalus ja mõõdus, elemendid imetlusväärse korra järgi. Arv kuulub aritmeetikasse, kaal muusikasse, mõõt geomeetriasse. Sest raskust hoiab kergus, mis seda piirab – sest rasket maad otsekui hoiab keskel tuli –, kergus aga toetub raskusele, nagu näiteks tuli maale. Ja kui see igavene tarkus korrastas, kasutas ta väljendamatut proportsiooni, nii et ta teadis, kui palju mis tahes element peab teisele eelnema, ja kaalus elemente nõnda, et nii palju kui vesi on maast kergem, on ka õhk veest ja tuli õhust, nii et kaal käib koos suurusega ja see, mis sisaldab, võtab rohkem ruumi kui see, mida ta sisaldab. Ja ta sidus need omavahel niisuguses suhtes, et üks on paratamatult teises; seal on maa otsekui mingi loom – nagu ütleb Platon – kellel on kivid luudeks, jõed soonteks, puud karvadeks, ja on loomad, kes nende maa juuste vahel toituvad, nagu ussikesed loomade karvade vahel.

Ja tulesse suhtub maa nii nagu maailm Jumalasse. Sest tulel on palju sarnasusi Jumalaga tema suhtes maaga, tule väel ei ole lõppu, ta toimetab, läbistab, valgustab ja eristab ning vormib õhu ja vee vahendusel kõiki asju maa peal, nii et kõikides asjades, mis maast sünnivad, on otsekui ainult üks või teine tule toimimine, nii et asjade vormid on erinevad tule sära erinevuse tõttu. Tuli on siiski kastunud asjadesse, ilma milleta teda ei ole ega ole maiseid asju [ilma tuleta]. Jumal aga on ainult absoluutne; sellepärast räägivad antiiksed otsekui absoluutsest neelavast tulest ja absoluutsest heledusest Jumalast, kes on valgus, milles ei ole pimedust; tema otsekui tulisusest ja heledusest püüavad kõik asjad, mis on, saada lähedalt osa saada, nagu me märkame kõikide taevakehade puhul, milles leidub niisugune selgus materiaalselt kitsendatuna; see eristav ja läbitungiv heledus on otsekui mittemateriaalselt kitsendatud nende elus, kes elavad intellektuaalset elu.

Kes ei imetleks seda käsitöölist, kes ka kasutas sfääride ja tähtede ja taevakehade piirkondade puhul niisugust kunsti, et ilma täieliku täpsuseta on koos kõikide asjade erinevusega kõikide asjade kooskõla, ühes maailmas kaalus ette tähtede suuruse, asendi ja liikumise ning korrastas tähtede kaugused nii, et kui mis tahes piirkond ei oleks nii, nagu ta on, siis ta ei saaks olla ega olla niisuguses asendis ja niisuguses korras ega universum ise ei saaks olla; andis kõikidele tähtedele erineva heleduse, mõju, kuju ja värvuse ning soojuse, mis valgusega mõjuliselt kaasas käib, ja korraldas osade omavahelise proportsiooni nii, et milles tahes on osade liikumine terviku poole, alla keskme poole rasketel asjadel ja üles keskmest eemale kergetel asjadel, ja ümber keskme, nii nagu me tajume tähtede ringliikumist.

Nende nii imetlusväärsete, nii mitmekesiste ja erinevate asjade puhul me leiame õpetatud mitteteadmise abil ja kooskõlas eelnevaga, et meil ei ole võimalik teada kõikidest Jumala tegudest mitte ühegi põhjust, vaid ainult imetleda, sest suur on Jumal, kelle suurusel ei ole lõppu. Sest kuna ta on absoluutne suurimus, nii et ta on kõikide oma tegude autor ja teadja, nõnda ka eesmärk, nii et temas on kõik asjad ja väljaspool teda ei ole mitte midagi; ta on kõikide asjade algus, keskpaik ja lõpp, asjade kogususe kese ja perifeeria, nii et kõikidest asjadest otsitakse ainult teda, sest ilma temata on kõik asjad eimiski. Kui omatakse ainult teda, siis omatakse kõiki asju, sest tema on kõik asjad; kui teatakse teda, siis teatakse kõiki asju, sest ta on kõikide asjade tõde. Ta tahab ka, et nii imeväärne maailmamasin tekitaks meis imetlust; ometi ta varjab seda meie eest seda enam, mida rohkem me imetleme, sest ta tahab, et me otsiksime kogu südame ja hoolega ainult teda ennast. Ja kuna ta elab selles ligipääsmatus valguses, mida kõik asjad otsivad, saab ainult tema avada nendele, kes koputavad, ja anda nendele, kes paluvad. Ja ühelgi kõikidest loodud asjadest ei ole võimu avada end sellele, kes koputab, ja ennast näidata, mis ta on, sest ilma temata, kes on kõikides asjades, on nad eimiski.

Aga kõik asjad vastavad nendele, kes õpetatud mitteteadmises neilt küsivad, mis nad on või kuidas või milleks: "Iseenesest me oleme eimiski, ja iseenesest me ei saa sulle vastata mitte midagi muud kui eimidagi, sest meil ei ole ka teadmist iseenda kohta, vaid ainult sellel, kelle arusaamise läbi me oleme see, mida ta meis tahab, käsib ja teab[, on teadmine meie kohta]. Oleme kõik tummad; tema on see, kes [meis] kõikides räägib. Ainult see, kes meid tegi, teab, mis me oleme, kuidas ja milleks. Kui soovid meie kohta midagi teada, otsi seda meie logosest ja põhjusest, mitte meist. Sealt sa leiad kõik asjad, otsides ühte. Ja ka iseenda saad leida ainult temast." Meie õpetatud mitteteadmine ütleb: "Tee siis nii, et sa leiad end temast; ja et kõik asjad on temas tema, ei saa sul millestki puudu olla. Aga ei ole meie asi ligipääsmatule ligi pääseda, vaid tema asi, kes ta andis meile tema poole pööratud näo koos ülima sooviga [teda] otsida; kui me seda teeme, siis ta on üliarmuline ega jäta meid maha, vaid näitab meile ennast ja küllastab meid igavesti, kui ta ilmutab oma kirkust. Olgu ta õnnistatud igavesest ajast igavesti."

Kolmas raamat

Proloog

Olles esitanud pisut universumi kohta, kuidas ta oleleb kitsendatuses, selleks et me absoluutse ja ühtlasi kitsendatud suurima alati õnnistatud Jeesuse Kristuse kohta midagi õpetatult mitteteadmises oma usu ja täiuslikkuse kasvatamiseks uuriksime, esitame veel Sinu imetlusväärsele hoolsusele võimalikult lühidalt mõtted Jeesusest, pöördudes tema poole, et ta oleks tee iseenda juurde, kes on tõde; selle tõe abil usu läbi ja tulevikus kättesaamise läbi saame elusaks temas tema läbi, kes on ka igavene elu.

Peatükk I

Selleks või teiseks kitsendatud suurim, millest suuremat olla ei saa, ei saa olla ilma absoluutse suurimata

Esimeses raamatus näidatakse, et üks edasiandmatu, sissekastmatu ja üheks või teiseks kitsendamatu absoluutselt suurim püsib iseendas igavesti, võrdselt ja liikumatult ühe ja sellesamana. Pärast seda ilmutatakse teiseks universumi kitsendatust, sest ta ei ole olemas teisiti kui üheks või teiseks kitsendatuna. Ja nõnda on suurima ühtsus temas endas absoluutselt; universumi ühtsus on paljuses kitsendatult. Aga need paljud asjad, milles universum on tegelikkuses kitsendatud, ei saa sugugi ülima võrdsusega ühtida; sest muidu need ei oleks paljud. Sellepärast peavad kõik asjad omavahel erinema kas soolt, liigilt ja arvult; või liigilt ja arvult; või arvult: nii et mis tahes oleleb oma arvus, kaalus ja mõõdus. Sellepärast erinevad kõik asjad omavahel astmeti, nii et mitte ükski ei lange teisega kokku.

Järelikult ei saa ükski kitsendatud asi teise kitsendatud asja kitsendusastmest täpselt osa saada, sest mida tahes ta paratamatult ületab või see ületab teda. Järelikult on kõik kitsendatud asjad suurima ja vähima vahel, nii et mis tahes antud asja kitsendusastmest saab leiduda suurem ja väiksem, ilma et see protsess kulgeks lõpmatusse tegelikkuses, sest astmete lõpmatus on võimatu, sest lõpmatute astmete olemine tegelikkuses ei ole mitte midagi muud kui mitte ühegi olemine, nagu me ütlesime arvu kohta esimeses raamatus. Niisiis ei saa ülenemine või laskumine kitsendatud asjade puhul olla absoluutselt suurima või vähima poole. Seetõttu, nii nagu Jumala loomust, mis on absoluutselt suurim, ei saa vähendada, nii et ta läheb üle lõplikuks ja kitsendatuks, ei saa ka kitsendatud loomust kitsendatuse poolest vähendada, nii et ta saab täiesti absoluutseks.

Niisiis, kuna kitsendatud asi saab olla vähem või rohkem kitsendatud, ei jõua ta universumi ega soo ega liigi piirini. Sest universumi esimene üldine kitsendamine on soode paljuse läbi; sood peavad erinema astmeti. Aga sood olelevad ainult kitsendatult liikides ja liigid ainult indiviidides, mis ainsana on olemas tegelikkuses. Niisiis, nii nagu kitsendatud asjade loomuse järgi leidub indiviid ainult oma liigi piiri all, ei saa ka ükski indiviis jõuda soo ja universumi piirini; sest paljude sama liiki indiviidide vahel peab olema täiuslikkuse astmete erinevus. Sellepärast ei ole antud liigi puhul kõige täiuslikumat, millest täiuslikumat olla ei saa; ei leidu ka nii ebatäiuslikku, et ebatäiuslikumat ei leidu. Sellepärast ei jõua ükski asi liigi piirini.

Sellepärast on ainult üks liikide, sugude ja universumi piir, mis on kõikide asjade kese, perifeeria ja seos. Ja universum ei ammenda Jumala lõpmatut absoluutset suurimat väge, nii et ta oleks Jumala väge piirav lihtsalt suurim. Ja nõnda ei jõua universum absoluutse suurimuse piirini, sood ei jõua universumi piirini ega liigid sugude piirini ega indiviidid liikide piirini: nii et kõik asjad on need, mis nad on, parimal viisil suurima ja vähima vahel, ja Jumal on universumi ja üksikute asjade algus, keskpaik ja lõpp, nii et kõik asjad, ükskõik kas nad ülenevad või laskuvad või püüdlevad keskele, lähenevad Jumalale. Aga kõikide asjade seos on tema läbi, nii et kõik asjad, kuigi nad on erinevad, on ka seotud. Sellepärast on ühte universumit kitsendavate sugude seas niisugune madalama ja kõrgema seos, et need langevad kokku vahepealses, ja erinevate liikide seas niisugune liitumise kord, et ühe soo kõrgeim liik langeb kokku vahetult kõrgema soo madalaima liigiga, nii et on üks pidev täiuslik universum.

Aga iga seos on astmeline, ja ei jõuta välja suurima seoseni, sest see on Jumal. Seetõttu ei ole madalama ja kõrgema soo erinevad seotud milleski jagamatus, mis võtab vastu rohkemat ja vähemat, vaid kolmandas liigis, mille indiviidid erinevad astmeti, nii et ükski neist ei saa võrdselt osa mõlemast, olles otsekui nendest kokku pandud. Vaid ta kitsendab omal astmel oma liigi loomust; see liik tundub teiste liikide suhtes kokkupanduna madalamast ja kõrgemat liigist, ja mitte neist võrdselt, sest ükski kokkupandu ei saa koosneda täpselt võrdsetest; ja nende liikide, st madalama ja kõrgema liigi vahele jääv liik, kaldub paratamatult ühe poole, nii nagu filosoofide raamatutes leitakse selle kohta näiteid austritest, merikarpidest ja muudest asjadest.

Niisiis ei lasku ükski liik selleni, et ta oleks mingi soo vähim liik, sest enne kui ta jõuab vähimani, muutub ta teiseks; ja samamoodi suurima puhul, mis muutub teiseks, enne kui ta on suurim. Kui loomsuse soos inimliik püüab saavutada kõrgemat astet meeltega tajutavate asjade seas, haaratakse ta segunemisse intellektuaalse loomusega; võidab siiski madalam osa, mille järgi teda nimetatakse loomaks. On võib-olla teised vaimud – millest tuleb juttu raamatus "Oletustest" –, ja neid nimetatakse mingi meeltega tajutava loomuse tõttu laias mõttes loomsuse sukku kuuluvateks. Aga kuna nende puhul intellektuaalne loomus võidab teise loomuse, nimetatakse neid vaimudeks, mitte loomadeks, kuigi platoonikud usuvad, et need on intellektuaalsed loomad. Sellepärast järeldub, et liik on arvu kombel järjestikku edenev, mis on paratamatult lõplik, nii et erinevuses on kord, harmoonia ja proportsioon, nagu me esimeses raamatus näitasime.

On paratamatu, et me edenedes lõpmatuseni jõudmata jõuaksime nii madalaima soo madalaima liigini, millest tegelikkuses väiksemat ei ole, kui ka kõrgeima soo kõrgeima liigini, millest samamoodi tegelikkuses ühtki suuremat ja kõrgemat ei ole, millest aga siiski saab leiduda väiksem ja suurem; nii et ükskõik kas me loendame ülespoole või allapoole, alustame absoluutsest ühtsusest, mis on Jumal, kui kõikide asjade algusest; nii et liigid on nagu kohtuvad arvud, mis edenevad vähimast, mis on suurim, ja suurimast, mis vähimale ei vastandu; nii et universumis ei ole midagi, mis ei naudiks mingit ainulaadsust, mis ei ole leitav mitte millestki muust, nii et ükski asi ei võida kõiki asju kõiges ega erinevaid asju võrdselt, nii nagu miski ei saa kunagi olla millegagi milleski võrdne; ja isegi kui miski oleks millestki ühel ajal väiksem ja teisel ajal suurem, teeb ta selle ülemineku mingis ainulaadsuses, nii et ta ei jõua kunagi täpse võrdsuseni; nii nagu ringi sisse joonestatud ruut läheb suuruse poolest üle ruudust, mis on ringist väiksem, ruuduks, mis on ringist suurem, ilma et ta kunagi jõuaks endaga võrdseni, ja langemisnurk üleneb täisnurgast väiksemast täisnurgast suuremaks ilma võrdsuse vahenduseta. Ja paljut sellest puudutatakse "Oletuste" raamatus.

Sest individueerivad printsiibid ei saa üheski indiviidis olla koos niisuguses harmoonilises proportsioonis nagu teises indiviidis, nii et mis tahes iseenesest on üks ja sel viisil täiuslik, nagu ta saab. Ja kuigi mis tahes liigis, näiteks inimliigis, leitakse, et antud ajal on mõned teistest teatud asjade poolest täiuslikumad ja suurepärasemad, nagu Saalomon ületas teisi tarkusega, Absalom iluga, Simson jõuga, ja need, kes teisi ületasid rohkem intellektuaalselt, on rohkem austamist väärt kui teised, ei tea me, kuna arvamuste erinevus religioonide ja sektide erinevuse järgi teeb võrdlusotsustused erinevateks, nii et ühe järgi kiiduväärne on teise järgi on teise järgi laiduväärne ja üle maailma on hajutatud meile tundmatud, kes on teistest maailmas suurepärasem, sest me ei saa kõikidest mitte kedagi täiuslikult tunda. Ja seda tegi Jumal selleks, et igaüks oleks iseendaga rahul – kuigi ta imetleb teisi – ja oma isamaaga, et talle tunduks ainult sünnikoht kõige meeldivamana, ja riigi kommetega ja keelega ja muuga; et oleks ühtsus ja rahu ilma kadeduseta, nii palju kui olla saab, sest see saab igas suhtes olla ainult nendel, kes valitsevad koos temaga, kes on meie rahu mis ületab igasiguse arusaamise.

Peatükk II

Kitsendatud suurim on ühtlasi ka absoluut, looja ja loodu

On päris selge, et universum on palju asju ainult kitsendatult; need on tegelikkuses nõnda, et ükski ei küüni lihtsalt suurimani. Lisan nüüd, et kui leiduks liigiks kitsendatud maksimum, mis on tegelikkuses olelev, siis ta oleks vastavalt antud kitsenduse liigile tegelikkuses kõik asjad, mis tema soo või liigi potentsis olla saavad. Sest absoluutselt suurim on kõik võimalikud asjad tegelikkuses absoluutselt, ja sellepärast on ta kõige lõpmatum absoluutselt. Sooks ja liigiks kitsendatud suurim on samamoodi tegelikkuses võimalik täiuslikkus vastavalt antud kitsendusele, milles, kuna suuremat ei saa leiduda, ta on lõpmatu ja hõlmab antud kitsenduse kogu loomuse. Ja nii nagu vähim langeb kokku absoluutse suurimaga, nii ka vähim kitsendatult langeb kokku kitsendatud suurimaga.

Selle kõige selgem näide on suurima joone kohta, mis ei vastandu mitte millelegi ja mis on iga kujund ja kõikide kujundite võrdne mõõt, millega punkt langeb kokku, nagu esimeses raamatud näitasime. Sellepärast, kui mingi leiduv asi oleks mingi liigi suurim kitsendatud indiviid, siis peaks ta olema selle soo ja liigi täielikkus kui kõikide nende asjade, mis selles liigis oleksid võimalikud, tee, vorm, logos ja tõde täiuslikkuse täielikkuses. See kitsendatud suurim oleks üle selle kitsenduse igasuguse loomuse selle lõpp-piir, mis voldiks enesesse kokku selle kogu täiuslikkuse, ja kuna sel oleks iga antud asjaga [selles liigis] üle igasuguse proportsiooni ülim võrdsus, nii et ta ei oleks mitte millestki suurem ja millestki väiksem, ja ta voldiks oma täielikkuses kokku kõikide asjade täiuslikkused.

Ja sellest on ilmne, et see kitsendatud suurim ei saa olelda puhtalt kitsendatuna, vastavalt sellele, mida me äsja näitasime, sest mitte ükski niisugune asi ei saa saavutada täiuslikkuse täielikkust kitsenduse soos. Ja niisugune asi kitsendatuna ei oleks ka Jumal, kes on kõige absoluutsem; vaid paratamatult oleks kitsendatud suurim, s.o Jumal ja loodu, absoluutne ja kitsendatud, kitsendusega, mis saaks iseeneses olelda ainult oleldes absoluutses suurimas. Sest on ainult üks suurimus, nagu esimeses raamatus näitasime, mille läbi kitsendatud asja saab nimetada suurimaks. Kui suurim vägi ühendaks endaga selle kitsendatud asja niimoodi, et see ei saaks loomuste säilides olla rohkem ühendatud, nii et see kitsendatud asi selle kitsenduse loomuse säilides, vastavalt millele ta on liigi kitsendatud ja loodud täielikkus, on hüpostaatilise ühenduse tõttu Jumal ja kõik asjad, siis see imetlusväärne ühendus ületaks meie igasuguse arusaamise.

Sest kui seda mõistetakse nii, nagu erinevad asjad ühinevad, siis on see viga; sest absoluutne suurimus ei ole muu ega erinev, sest ta on kõik asjad. Kui seda mõistetakse kui kahte asja, mis enne olid eraldi, mitte koos, siis see on viga; sest jumalus ei ole erinevalt eelneva ja järgneva järgi, ega ole pigem üks kui teine; see kitsendatud asi ei saanud ka olla enne ühendust see või teine, nagu individuaalne isik, kes oleleb eneses. Nad ei ühine ka kui osad tervikus, sest Jumal ei saa olla osa.

Niisiis, kes mõistaks nii imetlusväärset ühendust, mis ei ole ka nagu vormi ühendus mateeriaga, sest absoluutne Jumal on mateeriaga segunematu ega anna vormi? See oleks tõesti suurem kõikidest arusaadavatest ühendustest – sest ta on suurim – ainult selles absoluutses suurimuses, mitte midagi sellele lisades, sest see on absoluutne suurimus, ega selle loomuseks üle minnes, sest see on kitsendatud asi. Niisiis oleleks kitsendatud asi absoluudis niimoodi, et kui me mõistaksime seda Jumalana, siis me eksiksime, sest kitsendatud asi ei muuda loomust; kui me kujutleksime seda looduna, siis meil ei oleks õigus, sest absoluutne suurimus, mis on Jumal, ei jäta loomust maha; kui aga arvaksime, et see on mõlemast kokku pandud, siis me eksiksime, sest Jumalast ja loodust, kitsendatust ja kõige absoluutsemast kokkupanemine on võimatu. Sest seda tuleks vaimus mõista nõnda Jumalana, et ta on loodu, nõnda looduna, et ta on looja, loojana ja looduna ilma segamiseta ja kokkupanemiseta. Kes siis suudaks tõusta nii kõrgele, et ta mõistaks ühtsuses erinevust ja erinevuses ühtsust? Niisiis oleks see ühendus üle igasuguse arusaamise.

Peatükk III

Kuidas ainult inimsuse loomuses on niisugune suurim võimalik

Nende asjade kohta võib edasi küsida, mis loomuga peaks see kitsendatud suurim olema. Sest kuna see on paratamatult üks, nii nagu absoluutne ühtsus on maksimaalne suurimus, ja kuna see [suurim] on kitsendatud selleks või teiseks, siis on kõigepealt ilmne, et asjade kord paratamatult nõuab, et mingid asjad oleksid teistega võrreldes madalama loomusega, nagu on need, millel puudub elu ja intelligents, ning mingid asjad on kõrgema loomusega, nagu on intelligentsid, ja mingid on keskmised. Nii et kui absoluutne suurimus on kõikide asjade olevus kõige universaalsemalt, nõnda et mitte rohkem ühe kui teise oma, siis on selge, et see olev on suurimaga rohkem ühendatav, mis on olevate kogususega ühisem.

Sest kui vaadelda madalamate asjade loomust, ja kui miski niisugustest olevatest oleks tõstetud suurimusse, siis ta oleks Jumal ja tema ise, nagu näitab suurima joone näide. Sest kuna suurim joon on lõpmatu absoluutse lõpmatuse läbi ja suurim suurimuse läbi, millega ta paratamatult ühendub, kui ta on suurim, on ta suurimuse läbi Jumal ning jääb kitsenduse läbi jooneks; ja nõnda oleks tegelikkuses kõik see, mis joonest võib saada. Aga joon ei sisalda ei elu ega intellekti. Nii et kuidas joon saaks jõuda selle suurima astmeni, kui ta ei saavuta loomuste täielikkust? Sest ta oleks suurim, mis saab olla suurim ja millel on täiusi puudu.

Samamoodi tuleb öelda kõrgema loomuse kohta, mis ei hõlma madalamat nõnda, et madalama ja kõrgema ühendus oleks suurem kui lahusolek. Aga suurimale, mis langeb vähimaga kokku, on kohane hõlmata ühte asja nii, et ta teist asja ei tõrju, vaid on ühtaegu kõik. Sellepärast vahepealne loomus, mis on madalama ja kõrgema loomuse ühinemise vahendaja, on ainult see, mis on kohaselt suurimaks tõstetavana on suurima lõpmatu Jumala vägi. Sest kuna see voldib endas kokku kõik loomused kui madalama kõrgeim ja kõrgema madalaim, siis kui ta kõige poolest üleneb ühendusse suurimusega, on selge, et kõik loomused ja kogu universum on kõikvõimalikul moel jõudnud selles ülima astmeni.

Aga inimloomus on see, mis on tõstetud üle kõikide Jumala tööde ja pisut vähendatud võrreldes inglitega, voldib kokku intellektuaalse ja meeltega tajutava ning surub enda sisse kokku asjade kogususe, nii et antiiksed nimetasid teda mõistuspäraseks mikrokosmoseks ehk väikeseks maailmaks. Sellepärast on ta see, mis tõstetuna ühendusse suurimaga oleks kõikide universumi täiuste üksikute asjade täielikkus, nii et inimsuses jõuavad kõik asjad ülima astmeni.

Aga inimsus on ainult kitsendatuna ühes või teises. Sellepärast ei ole võimalik, et rohkem kui üks tõeline inimene saaks üleneda ühenduseni suurimaga, ja see oleks kindlasti inimene nõnda, et ta on Jumal, ja Jumal nõnda, et ta on inimene, universumi täiuslikkus, kõikides asjades esimust omav, kelles looduse vähimad, suurimad ja vahepealsed loomused langevad nõnda kokku ühendatud absoluutse suurimusega, et ta on kõikide asjade täius, ja kõik asjad kui kitsendatud puhkavad temas kui oma täiuses. Tema mõõt oleks ka ingli mõõt, nagu ütleb Johannes Ilmutuses, ja iga asja mõõt, sest ta oleks kõikide loodute universaalne kitsendatud olevus ühenduse läbi absoluutse [suurimusega], kes on kõikide asjade absoluutne olevus; tema läbi saaksid kõik asjad kitsenduse alguse ja lõpu, nii et tema läbi, kes on kitsendatud suurim, ilmuksid kõik asjad absoluutsest suurimast kitsenduse olemisse ja pöörduksid sellesama vahendusel absoluuti tagasi, nii-öelda emanatsiooni alguse ja tagasipöördumise lõpu läbi.

Jumal aga kui kõik asjad olemise võrdsus on universumi looja, sest universum on loodud tema järgi. Niisiis oleks kõik asjad olemise ülim ja suurim võrdsus see, millega inimsuse loomus ühineks, nii et Jumal ise oleks vastuvõetud inimsuse läbi nõnda kõik asjad kitsendatuna inimsuses, nii nagu ta on kõik asjad olemise võrdsus absoluutselt. Nii et kuna see inimene oleleks selles suurimas olemise võrdsuses ühenduse läbi, oleks ta Jumala poeg, nii nagu Sõna,kelles kõik asjad on tehtud, ehk see olemise võrdsus, keda nimetatakse Jumala pojaks, nagu eelnevas näidatud; ta ei lakkaks siiski olemast inimese poeg, nii nagu ta ei lakkaks olemast inimene, nagu allpool öeldakse.

Ja kuna Jumalaga, kes on parim ja täiuslikem, ei ole vastuolus need asjad, mis saavad tema läbi toimuda, ilma et tema muutuks või väheneks, vaid need on just kohased tema tohutu headusega, nii et kõik asjad on loodud tema poolt ja tema järgi kõige paremini ja kõige täiuslikumalt kooskõlalises korras, siis, kuna sellelt teelt kõrvalekaldunutena ei saaks miski olla täiuslikum, ei saaks keegi, kui ta just ei eita Jumalat või seda, et ta on parim, nende asjadega mõistuspäraselt mitte nõus olla. Sest igasugune kadedus on kaugel temast, kes on ülimalt hea, kelle toimimine ei saa olla puudulik, vaid nii nagu ta on suurim, läheneb ka tema töö suurimale, nii palju kui võimalik. Aga suurim vägi on piiratud ainult iseendaga, sest väljaspool teda ei ole mitte midagi, ja ta on lõpmatu. Niisiis ei ole ta piiratud ühegi looduga, vaid mis tahes antust saab see lõpmatu vägi luua suurema ja täiuslikuma.

Aga kui inimene tõstetakse ühtsusesse tema väega, nii et inimene ei ole iseendas olelev loodu, vaid ühtsuses lõpmatu väega, siis see vägi ei ole piiratud looduga, vaid iseendaga. Aga see on Jumala suurima lõpmatu ja piiramatu väe kõige täiuslikum toimimine, milles ei saa olla puudust; muidu ei oleks loojat ega loodut. Sest kuidas oleks loodu kitsendatult Jumala absoluutsest olemisest, kui see kitsendus ei oleks temaga ühendatav? Selle läbi oleksid olemas kõik asjad, mis on temast, kes on absoluutselt, ja need asjad, nagu nad on kitsendatutena, oleksid temast, kellega kitsendus on ülimalt ühendatud, nii et nõnda on Jumal kõigepealt looja; teiseks on ta Jumal ja inimene, nii et loodud inimsus on ühtsusesse temaga ülimalt vastu võetud, otsekui kõikide asjade universaalne kitsendus hüpostaatiliselt ja isiklikult ühendatuna kõik asjad olemise võrdsusega, nii et see on kõige absoluutsema Jumala läbi vahendatuna universaalsest kitsendusest, mis on inimsus; kolmandaks ilmuvad kõik asjad kitsendatud olemisse, nii et nad saaksid olla see, mis nad on, parimas korras ja parimal moel. Aga seda korda ei tule võtta ajaliselt, just nagu Jumal oleks esmasündinud loodule ajaliselt eelnenud, vaid loomuse poolest ja täiuslikkuse järjestuse poolest üle igasuguse aja, nii et ta ilmuks maailma pärast paljude pöörete möödumist, olles Jumala juures üleajaliselt enne kõiki asju aja täielikkuses.

Peatükk IV

Kuidas see on õnnistatud Jeesus, Jumal ja inimene

Et kahtlematu usk on meid niisuguste arutlustega viinud selleni, et me milleski kõhklemata oleme kindlad, et eelnev on kõige tõesem, siis ütleme lisades, et aja täielikkus on möödunud ning Jeesus on kogu loodu õnnistatud esmasündinu.

Sest selle põhjal, mida ta olemasoleva inimesena üleinimlikult jumalikult on teinud, ja teiste asjade põhjal, mida ta kõigis asjades tõerääkijaks osutununa iseenda kohta kinnitas, kusjuures need, kes on temaga suhelnud, on neist oma verega tunnistust andnud, ning mida lõputud eksimatud tõendid on ammu vankumatu järjekindlusega tõestanud, väidame õigustatult, et ta on see, kelle tulekut määratud ajal kogu loodu algusest peale ootas, ja kes oli oma ilmumist maailmas prohvetite läbi ennustanud. Sest ta tuli, et täita kõik asjad, sest ta taastas tahtlikult kõikide [inimeste] tervise ning õpetas vägevana kõikide asjade üle kõik tarkuse varjatud ja salajased asjad, andis Jumalana patud alles, äratas surnuid ellu, muundas loomust, käsutas vaime, merd ja tuuli, kõndis vee peal, kehtestas seaduse täienduse täielikkuses kõikidele seadustele. Selle kõige ainulaadsema tõe jutlustaja Pauluse tunnistuse järgi, keda ülaltpoolt ekstaasis valgustati, on meil igasugune täiuslikkus "lunastus, pattude andeksandmine. Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu, sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad - kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas ja ta on oma ihu, koguduse pea. Tema on algus, esmasündinu surnuist, et ta kõiges saaks esimeseks. Sest Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täiusel temas elada ja lepitada tema läbi enesega kõik."

Niisuguseid ja mujal paljusid tunnistusi on andnud temast pühakud, et ta on Jumal ja inimene; temas on inimlikkus jumalikkuses ühendatud Sõnaga, et ta oleleks mitte endas, vaid temas, sest inimlikkus ei saanud ülimal astmel ja kogu täielikkuses olla teisiti kui Jumala Poja isikus. Ja selleks, et me üle igasuguse oma intellektuaalse taipasime mõistaksime otsekui õpetatud mitteteadmises seda isikut, kes ühendas endaga inimese, vaatleme oma intellektis ülenedes: Kuna Jumal on kõikide asjade läbi kõikides asjades ja kõik asjad kõikide asjade läbi Jumalas, nagu me kuskil ülalpool näitasime, siis, kuna neid asju tuleb vaadelda korraga koos, nõnda et Jumal on kõikides asjades nõnda, et kõik asjad on Jumalas, ja kuna see jumalik olemine on ülima võrdsuse ja lihtsusega, siis Jumal, olles kõikides asjades, ei ole nendes astmeliselt, just nagu lastes endast osa saada astmeti ja ositi. Aga kõik need asjad ei saa olla ilma astmeerinevuseta; sellepärast on nad Jumalas iseenda järgi astmete erinevusega. Sellepärast, kuna Jumal on kõikides asjades nõnda, et kõik asjad on temas, on ilmne, et Jumal on ilma muutuseta endas kõik asjad olemise võrdsuses suurimas ühtsuses Jeesuse inimlikkusega, sest suurim inimene ei saa temas olla teisiti kui suurimalt. Ja nõnda Jeesuses, kes nõnda on kõik asjad olemise võrdsus, nii nagu Jumalas Pojas, kes on keskmine isik, eksisteerivad igavene Isa ja püha Vaim, ja kõik asjad nii nagu Sõnas, ja iga loodu selles ülimas ja täiuslikemas inimlikkuses, voltides universaalselt kokku kõik asjad, mida saab luua, nii et temas elab igasugune täielikkus.

Juhindume kuidagi järgmisest näitest selle kohta: Meeleline tunnetus on mingi kitsendatud tunnetus, sest meeled puudutavad ainult üksikuid asju. Intellektuaalne tunnetus on universaalne, sest võrreldes meelelisega on see vaba ja abstraheeritud üksiku kitsendusest. Aga aisting on kitsendatud mitut moodi ja mitmel astmel, nende kitsenduste läbi tekivad mitmesugused loomade liigid vastavalt õilsuse ja täiuslikkuse astmele. Ja kuigi see lihtsalt suurima astmeni ei ülene, nagu me ülalpool näitasime, tekitavad meeled selle liigi puhul, mis on loomsuse soos tegelikkuses ülim, nimelt inimliigi puhul, niisuguse looma, et ta on nõnda loom, et ta on ka intellekt. Sest inimene on enda intellekt, milles meeleline kitsendus kuidagi rajaneb [suppositatur] intellektuaalsel loomusel, mis on mingi jumalik lahutatud abstraktne olemined, meeleline aga jääb vastavalt oma loomusele ajalikuks ja hävivaks.

Sellepärast tuleb mingi, kuigi kauge analoogia abil vaadelda samamoodi Jeesuse puhul, kelles inimlikkus rajaneb jumalikkusel, sest teisiti ta ei saa olla oma suurimas täielikkuses. Sest kuna Jeesuse intellekt on kõige täiuslikum, olles täielikult tegelikkuses, saab see isiklikult rajaneda ainult Jumala intellektil, mis ainsana on tegelikkuses kõik asjad. Sest intellekt on kõikides inimestes võimalikult kõik asjad, kasvades astmeti võimalikkusest tegelikkuseks, nii et mida suurem see on, seda väiksem on see potentsis. Aga kuna suurim intellekt on igasuguse intellektuaalse loomuse piir, mis on täielikult tegelikkuses, siis ta ei saa üldse eksisteerida, olemata nõnda intellekt, et ta on ka Jumal, kes on kõik asjad kõikides asjades. Just nagu, kui ringi sisse joonestatud hulknurk oleks inimlik loomus ja ring jumalik loomus: kui see hulknurk peab olema suurim, millest suuremat olla ei saa, siis ta ei saa üldse olelda lõplike nurkadega, vaid ringi kujul, nii et tal ei ole oma olelemise kuju, mis oleks kas või intellektuaalseltki lahutatav igavesest ringikujust.

Aga inimloomuse täiuslikkuse suurimust pannakse tähele substantsiaalsetes ja olemuslikes asjades, nimelt intellekti suhtes, mida teised, kehalised asjad teenivad. Ja sellepärast ei pea kõige täiuslikum inimene olema väljapaistev mitte aktsidentaalsetes asjades, vaid intellekti suhtes. Sest ei ole nõutav, et ta oleks hiiglane või kääbus või selle-ja-selle suuruse, värvuse, kuju ja muude aktsidentaalsete asjadega; vaid on vajalik ainult see, et see keha hoiduks äärmustest nõnda, et ta oleks intellektuaalse loomuse kõige sobivam instrument, ning ilma vastupanu, nurina ja väsimuseta kuuletub ja allub. Usutakse, et meie Jeesusel, kelles kõik teaduse ja tarkuse aarded, ka siis, kui ta maailmas ilmus, olid peidus otsekui valgus pimeduses, oli tema kõige väljapaistvama intellektuaalse loomuse jaoks ka kõige sobivam ja kõige täiuslikum keha, nagu ütlevad ka tema elu kõige pühamad tunnistajad.

Peatükk V

Kuidas pühast Vaimust eostatud Kristus sündis neitsi Maarjast

Selle teksti tõlkimine on pooleli. Jätkamine on lahkesti lubatud. Võid ka kommenteerida, kuidas tõlget parandada.