Andestus
| ||||||||||||
Mees oli naisega jälle tülitsenud. Õieti polnudki see mingi tüli, vaid sedasorti närvidemäng, millega juba mõnda aega teineteist pinge all hoiti ja mis aeg-ajalt pinnale kerkides taas lahvatama lõi. Juhtum oli seda kibedam, et viimastel päevadel olid nad üle hulga aja taas rahulikud ja head suutnud olla, nõnda et mehele oli peaaegu juba hakanud tunduma, et nende abielu võib kõigest hoolimata siiski üsna talutav ja meeldivgi olla. Lugu oli muidugi naeruväärne nagu ikka. Mees oli proovinud veidi kirjatööd teha. Ta ei teadnud õieti isegi, mis sellest tuleb, kas luuletus või niisama mõtisklus, kuid tal oli selge idee või õigemini algusread, mis ta öösel tasahilju üles tõustes oli jõudnud paberile panna. Heas meeleolus oli ta tagasi magama läinud, lootuses, et järgmine päev teda kuidagi jätkata aitab.
Ta oli end muidugi mõnevõrra ülehinnanud: eelmise päeva meeleolu polnud küll päriselt kadunud, kuid polnud ka enam kaugeltki nii selge ja täpne, nagu ta oli lootnud. Ometi oli kirjapandu alles ja oma pisukeseks imestuseks ei tundunudki see talle lausa küündimatuna, nagu nii mõnelgi varasemal korral, mil õhtul geniaalseina paistnud read järgmisel hommikul tühjalt vastu olid vahtinud.
Mees nautis esimese rea mahedalt kõlavat algriimi ja teise rea kujundit, mis talle eriti meeldis õnnestunud seose tõttu nähtava ja kuuldava maailma vahel. Ta proovis jätkata riimide ajel, kuid see ei rahuldanud teda enam nii nagu algus. Siiski jättis ta selle alles, et hiljem tagasi tulla. Ta püüdis edasi minna, tundes, kuidas öine meeleolu taas lähenema hakkab, kuidas toosama õrn ja peaaegu juba vaibunud meeleolu uuesti selged ja sõnastatavad piirid omandab.
Samal hetkel oli naine sisse astunud ja alustanud tuttaval, pisut ärritatud toonil juttu sellest, kuidas tema peab kogu aeg üksipäini rahmeldama, samal ajal kui mees...
Mees rohkem ei kuulnud. Ta oli tundnud, kuidas tal kõrvus kohisema hakkas. Ta oli suutnud vaid paberid kokku lükata, püsti tõusta ja sõna lausumata välja minna. Ei, oli ta mõtelnud, nõnda see enam kaua kesta ei saa. Üks kahest: kas muutun lõpuks samasuguseks alandlikuks ja sõnakuulelikuks kulda pasandavaks eesliks, nagu paljud mu tuttavad abielumehed, või tuleb mul see abielu tunnistada lõppenuks, olgu sel siis tagajärjed millised tahes. Või hakata jooma või minna hulluks. Ühekski neist võimalustest polnud ta tegelikult valmis. Kuid nähes, kuidas naine ta oma silme all muutub üha ülbemaks ja üleolevamaks temasuguse suhtes, kuidas naise jaoks saavad üha enam oluliseks labased materiaalsed huvid, kuidas ta üha enam kaugeneb kõigest sellest, mis teda mehega kunagi ühendas... Mees teadis, et sellele kõigele peab kunagi tulema lahendus, ükskõik milline.
Nüüd hiljem võis ta juba peaaegu rahulikult toda olukorda vaagida. Naist oli ärritanud, et mees laua taga konutab ja naine peab majapidamise eest hoolitsema. Naine elas lihtsalt teises maailmas. Ta oli mehe tegemist võtnud kui tühipaljast ajaraiskamist, millest mingit tulu ei tõuse. Mees muidugi oleks pidanud seda teadma. Ta oli püüdnud sellest mitte välja teha, varjata oma katsetusi, tegelda nendega vaid öötundidel, kui kedagi segamas polnud. Seekord aga oli ta end lihtsalt ettevaatamatult lasknud petta viimaste päevade suhteliselt rahulikust õhkkonnast ja keset päeva laua taha istunud. See kõik tuligi talle seetõttu üsna ootamatult ja jõhkralt, ehkki, mõtles ta, oli ta ise ka selles süüdi. Poleks ju olnud vaja naist nõnda ärritada.
Ja ometi, mõtles ta, kas polnud mul seejuures siiski ka veidi õigust loota heasoovlikkusele? Kas poleks naine võinud end kuidagi teisiti väljendada?
Õhtul, pärastpoole, tahtis mees naisele seda kuidagi öelda, kuid ei suutnud leida sobivat viisi. Õigupoolest kartis ta, et naine hakkab ennast jälle õigustama ning tema luuletamist või muidki tegemisi halvustama, sellega veel rohkem haiget tehes.
Ja siis sai mees korraga aru, et mingid selgitused ei mõjuks naisele kuidagi. Küll aga talle endale. Juba see, kui ta ütleks naisele, et too talle haiget tegi, teeks talle endale uuesti haiget. Mitte naisele. Sest naise meelest on naisel ikka õigus ja ta saaks meest taas haavata. Ta ei suudaks naisele midagi teha, küll aga naise kaudu iseendale.
Jah, mõtles mees omaette, meil on olemas kõik relvad iseendi haavamiseks ja mitte ainsatki, millega teist liigutada. Ükskõik mida me ka ütleksime, igal juhul toimub sel hetkel meiega midagi. Neile, kes meid kuulevad, ei pruugi meie sõnad midagi tähendada. Nad ei saa neist arugi, õigemini, nad saavad neist aru omamoodi.
Öeldud sõna ei saa tõesti tagasi võtta, palu, kuidas tahad. Põhjus on väga lihtne: sa ise oled ennast temaga juba sidunud. Öeldud sõnaga oled sa sõnastanud ja materialiseerinud ühe osa oma vaimust, mis seni oli veel vaba ja sõltumatu asjade maailmast, kuid mis väljaöelduna on muutunud kõigile kättesaadavaks.
Mida me õieti teame teistest inimestest? küsis mees endalt. Ainult seda, mida nad suvatsevad meile oma sõnade abil teatada. Kõik muu on kaudne. Žestid, ilmed, rõivastus, välimus, ümbrus, asjad – kõik need on petlikud. Mida me usaldame? Ikka ja alati seda, mida teine ise on ütelnud.
Nõnda polnudki ta naisele rohkem midagi öelnud. Hiljem, kesköö paiku oli mees veel korraks välja pidanud minema, et läbisõitva rongiga kiri ära saata. Ta jalutas tagasi kodu poole. Öö oli soe, tänavad olid tühjad ning mees tundis ennast jälle olukorra peremehena.
Meest sõnast, härga sarvist, mõtiskles ta, milline tobe kõnekäänd! Nagu saaks kuidagi sõnast lahti lasta! Just sõna ongi see konks või sarv, millest sind välja tiritakse – välja sinu koopast või teokarbist.
Kas saabki siis üldse valetada, mõtles ta üllatunult. Talle meenus kunagi kuuldud sotsiaal-psühholoogiline fenomen: kui kedagi sunnitakse korduvalt väljendama mõtteid, millesse inimene ise päriselt ei usu, siis hakkab see inimene lõpuks seda ometi uskuma. See on ju seesama, mõtles mees. Vaimu sunnitakse muutuma mateeria järgi, kusjuures see mateeria, need sõnad on sellesama vaimu loodud!
On ju ammu teada, et kui tahad mõtteid selgeks saada, siis katsu neid sõnastada – kirjutades või kellegagi arutades või lihtsalt kõneldes selle teadmisega, et kusagil on kõrvad, kes seda vähemalt kuulevad, kelles su mõtted materialiseeruvad. Alles sõnastamine muudab mõtte haaratavaks, nähtavaks, kombatavaks. Alles sõna öeldes annad ühe osa endast välja, mida võidakse ka muidugi sinu vastu ära kasutada. Jah, mida sa võid ka enda vastu ära kasutada. Ja mitte ainult et võid, vaid sageli ka oled selleks sunnitud. Sa ise kruvid ennast üles omaenda sõnadega ja viid enda lõpuks sinna, kuhu sa ei tahtnudki jõuda. Kõneleja erutub. Kuulajad üksnes võivad erutuda, kui viitsivad. Jah, mõtles mees, see on autosugestioon – kõige võimsam kõigist sugestioonidest. Keep smiling: naeratage, ja te oletegi õnnelik. Teistele see ei pruugigi mõjuda. Ei peagi mõjuma.
Sest kes need teised siis õigupoolest on? Ainult vahendid iseenda loomiseks, varikujud, peegelpildid. Teistes näed sa ju eelkõige iseennast. Armastus tähendab eelkõige enesearmastust – jälle üks neid mõtteid, mida nii palju on kuuldud ja mis ühekorraga järsku selgeks saavad.
Meie egoism on ju totaalne, mõtles mees hääletut tänavat samm-sammult selja taha jättes. Kõik teised eksisteerivad vaid meie jaoks. Nende peale me nagu valaksime välja oma viha, nendele me justkui avaldaksime armastust, aga mis tegelikult toimub? Nad on ju ainult ettekääneteks meie vihapursetele või armuavaldustele. Tegelikult suhtleme ikka ja alati üksi iseendaga. Iseendisse kuhjame viha või armastust. Mis läheb see teistele korda, mida me endiga teeme! Mis tähtsust on teistel meie tunnetest! Nad ise on ju samal ajal pidevas hädas oma tunnete, vihkamiste ja armastamistega. Ehk ainult siis, kui enesetunded kuidagi ühtivad või juhuslikult kokku sobivad, ehk üksnes siis võib mõnda aega kesta pettekujutelm, et armastus või vihkamine on tõepoolest vastastikune, suunatud tõepoolest teineteisele, mitte iseendasse.
Milline mõttetus: tee teistele seda, mida sooviksid endale, või ära tee teistele seda, mida sa endale ei sooviks! Sest see ju ongi nõnda, milleks veel soovimine, nagu alles tulevikus ehk võimalikuks saav!? Teistele saad midagi teha ju üksnes siis, kui teine seda ise tahab, kui teine selle vastu võtab, sind uskuma jääb. Aga uskuma jääda võib ta ainult siis, kui ta juba ette seda usub, kasvõi natukenegi. Või loodab. Või kardab. Mees oli jõudnud kodu juurde. Aknad olid pimedad, naine oli juba magama läinud. Mees otsustas, et ei lähe veel sisse. Ta istus trepile.
Jah, mõtles mees rahulikult, näiteks armuavaldus. Naine võtab mehe armuavalduse vastu ju ainult sellepärast, et ta tunneb selle iseendas ära. Ainult sellepärast, et see kuidagi vastab tema ootustele ja lootustele. Naine ei taha ju üldse teada, kas mehel on tõsi taga või mitte, teda ei huvitagi, mida mees tegelikult tunneb. Teda huvitab vaid see, et mees kõneleks talle oma armastusest just nõnda, nagu ta ise seda endale ette on kujutanud. Asi polegi niivõrd armuavalduse lootmises või ootamises ja just nimelt sellelt konkreetselt mehelt, kuivõrd naise valmisolekus seda endas ellu äratada. Oma armuavaldusega toidab mees tegelikult ju naise enesearmastust, kinnitab naisele seda, mida naine kõige rohkem tahab teada ja mida ta südamepõhjas kõige rohkem usub – nimelt seda, et tema, naine, on üldse võimeline armastama, et ta on armastuseks suuteline, selle vääriline. Mees on ainult selle elluärataja, ajend, objekt, millele naine saab oma tundeid suunata.
Aga mis see siis on? imestas mees edasi pimedusse vahtides. Tuleb ju välja, et tegelikult petavad mõlemad. Teineteist ja iseendid. Kogu lugu on ju üksnes arusaamatus, muud ei midagi. Naine kujutab endale ette, et mees teda armastab, sest talle meeldib seda ette kujutada, ning mees annab talle selleks oma sõnadega piisavalt alust. Mees aga toidab omal viisil omaenda enesearmastust, väites selgesõnaliselt ja kuuldavalt, et tema, olge lahked, on armunud. Mida rohkem ta seda väidab, mida tungivamalt ta seda väljendab, seda rohkem talle see meeldib, seda rohkem ta seda ise uskuma hakkab ja seda palavamaks tema tunded muutuvad. Aga ta kõneleb seda ju kogu aeg ainuüksi iseendale. Mis see siis on? See pole ju midagi muud kui vastastikune arusaamatus, mis paarikese õnnelikuks teeb. Vastastikune arusaamatus, mida nad ise muidugi imestunult teineteisemõistmiseks nimetavad.
Imelik, imelik... Kuidas siis üldse on võimalik, et inimesed söandavad ennast kuuldavalt väljendada? Sest see kõik on ju ammuilma teada. Kuidas on võimalik, et inimesed ei karda sõnu, et nad räägivad, lobisevad, avaldavad arvamust...? Seejuures vähimalgi määral arvestamata, kuidas teised nende sõnu endi tarbeks kasutavad, mida teised nendega tegema hakkavad. Hea küll, teised, mõtles ta. Aga mida needsamad sõnad väljaöelduna inimese endaga teevad?! Kui nii võtta, siis ei tohiks inimene ju tegelikult üldse midagi öelda, või kui, siis üksnes kõige hädavajalikumaid ja möödapääsmatumaid fraase. Veel parem – peaks vaikima täielikult.
Mees tõusis püsti. Ta otsustas sisse minna. Tuld süütamata, käsikaudu läks ta magamistuppa. Naine magas rahulikult. Mees riietus lahti ja heitis naise kõrvale voodisse. Too ei liigutanud ennast. Mees ei tahtnudki, et naine tema tulekut kuuleks. Ta lamas selili, käed pea all, silmad lahti, ja laskis mõtetel edasi kulgeda. Talle meenus üks varasem seik mõned kuud tagasi.
Ta oli sõitnud öise rongiga. Kõrvalkupeest oli kostnud ränga joomingu hääli ning ta polnud magada saanud. Räuskajad olid olnud üsna noored poisid. Ja siis oli ta mõelnud, et vähemalt kunagi, abielludes, satuvad neist lällajaist ehk mõnedki korralike naiste kätte, muutuvad ehk enam-vähem korralikeks pereisadeks. Sest naised, nii oli talle äsja keegi rääkinud, võivat siiski saada täiskasvanuks – sünnitades −, meestele aga polevat sedagi võimalust antud. Nõnda siis lootkem nende laamendavate poiste tulevaste abikaasade peale, oli mees mõelnud.
Kuid seejärel oli tulnud teine mõte. Kogu aeg ju kirutakse naiste emantsipatsiooni. Ühiskond mutistub. Ei ole enam meesõpetajaid. Poistel pole enam kellestki eeskuju võtta. Isad lähevad minema. Juuakse ja laaberdatakse.
Ja siis oli mees korraga taibanud. Mida enam kirutakse ühiskonna naiselikuks muutumisega kaasnevaid hädasid, seda suuremaks need hädad tegelikult lähevad. Sest just see kirumine, just see naiste halvustamine annabki tegelikult igale algajale joodikule kätte alatise õigustuse just samuti teha: naisi kiruda, mitte hoolida, edasi jaurata. Nõnda kaob, oli mees kurvalt mõtelnud, seegi lootus, et neist poistest tulevikus siiski midagi saada võib.
Sinna ta mõttekäik tol korral peatuma jäigi: ei saa naistele veel suuremaid õigusi anda, et nad oma manduma kippuvaid mehi paremini vaos hoiaksid, sest sellega suurendatakse ühiskonna üldist feminiseerumist. Ning ei tohi eriti kõva häälega kiruda ka naiste üha kasvavat võimu, sest sellega antakse joodikutele täiendavaid õigustusi.
Nüüd unetult hämarat lage silmitsedes meenus mehele tollane mõttekäik ja tekkinud dilemma lahendamatus. Ja ta sai järsku suure selgusega aru: teha pole midagi. Veelgi enam: ei tohigi midagi teha.
Sest ükskõik mida ka öelda või kirjutada ükskõik kus või kellele, ükskõik kui suur su autoriteet või mõjuvõim ka poleks, tulemus halvendab igal juhul olemasolevat olukorda. Sest selles olukorras hakkab üks või teine pool tingimata kasutama sinu väiteid iseenda õigustamiseks ning sellega kaevab olemasolevat konflikti lihtsalt veelgi sügavamaks. Ning – see on eriti tähtis – mida suurem on su mõju ja autoriteet, seda võimsamalt su sõnad mõjuvad.
Ja see kehtib kõikjal. Ei saa näiteks arvustada kehva lavastust, sest kriitika annaks rivaalidele ja ülemustele õiguse veelgi enam kärpida tolle lavastaja võimalusi, kusjuures just ebasoosing võiski olla lavastuse nõrkuse põhjus. Ja see pole ainus pähe tulev näide.
Ei tohi ka kedagi kiita, sest sellest saaks teine jälle jõudu juurde, tema eneseusaldus kasvaks ning ta võiks hakata tegema midagi sellist, milleks tal muidu südikust poleks jätkunud. Iga tegemine on aga igal juhul kellegi või millegi vastupanu ületamine. Igale argumendile on ka vastuargument, igale seisukohale oponent. Ühele poolele jõu lisamine kutsub paratamatult esile ka vastumõju suurenemise. Sõnast tuleb sõna, teost tegu, vägivald sünnitab vägivalda ja nii edasi lõpmatuseni.
Näiteid võib tuua hulganisti. Igal pool on konflikte ja iga konflikti puudutamine annab võimaluse seda süvendada, õigemini ongi juba selle süvendamine.
Piltlikult öeldes: ümberringi möllavad tulekahjud, sinul aga on vaid vaat bensiini. Sest mida tehakse? mõtles mees. Ega siis seda kuulda, mida sa ise öelda tahad või mõtled. Kuuldakse ikka ainult seda, mida kuulda tahetakse. Otsitakse, loodetakse, oodatakse ainuüksi kinnitusi omaenda mõtetele ja soovidele. Ta mõtleb õigesti – nagu meie, meenus talle kellegi aforism. Kuuldakse ju tegelikult ainult seda, mida juba teatakse. Sind ennast võetakse üksnes kui varikuju, kui puuslikku, pelka vahendit, millega end edasi õigustada. Sa oled nende jaoks ainult peegelpilt, milles nad tahavad iseend kõige paremast küljest näha.
Õudne, mõtles mees. Uni oli täiesti läinud. Naine ta kõrval nohises rahulikult. Mees tõusis vaikselt üles, pani hommikumantli selga ja läks kööki. Elektrivalgus äratas kärbseid. Nööril kuivas pesu.
Aga kui nii, mõtles ta laua taha istudes, mida siis üldse tohib teha? Iga sõna, mis sa ütled, võib kusagil kurja teha. Kas mitte sellepärast ei olegi kõigi aegade targad nii sageli eelistanud vaikida? Aga kui sa ka vaikiksid, hakataks sinu ilmeid ja žeste tõlgendama. Tõsi, see pole enam nii ohtlik. Ilmed ja žestid on enamasti mitmeti tõlgendatavad. Neid ei saa nii kergesti edasi jutustada. Aga ometi – lõpuks tuleb ju ikkagi välja, et ei tohi üldse mitte midagi teha. Iga tegu on kuritegu. Isegi sinu väikseimat liigutust võib keegi kuidagi ära kasutada.
Talle meenus: hea kõndija ei jäta jälgi. Jah, aga kuidas? mõtles ta. See kõlab küll ilusti, aga kõndimine lihtsalt jätab jälgi, see on juba kõndimise olemuses. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, meenutas mees, kuigi me seda ei näe.
Mis siis üle jääb? Ainult eraklus kuskil inimtühjas kohas? Aga seegi ju üksnes siis, kui keegi sellest midagi ei tea, kui oled täielikult unustatud. Sest juba see, kui üksnes teatakse, et sa oled läinud üksildusse, võib kellelegi jälle mingil moel kasulik, see tähendab mingis mõttes ikkagi ohtlik olla. Enesetapp? See ei tuleks üldse kõne alla. Ometi oleks see ainus mõistlik lahendus. Juba olemasolemine ise on kuritegu, sest olemas saab olla ju ainult kellegi arvel. Ja selles pole süüdi üksnes inimesed, vaid kõik elusolendid. Pole olemas ühtki olendit, ei looma ega taime, kes oma olemasoluga ei teeks kõigile ülejäänud olenditele kurja!
Mees tundis, et on jõudnud ummikusse. Ta pilk libises mööda tuttavat ruumi, kusagil pidet leidmata.
Ainult lahustuda, mõtles mees, sulada ühte, muutuda märkamatuks, olematuks, tähtsusetuks, täiesti sarnaseks oma ümbrusega? Teha ainult seda, mida sinult oodatakse, olla üksnes nõnda, nagu teised seda ette aimavad? Huntide keskel ulguda, lammaste keskel määgida? Ollagi see, kelleks sind niikuinii peetakse – ning peegeldada, paista läbi võimalikult nõnda, nagu seda oodatakse ja loodetakse? Jätta endast ainult selliseid jälgi ja ainult sellistesse kohtadesse, kus neid näha tahetakse ja kus neist puudust tuntakse? Ja võtta nõnda enda peale vastutus kõigi inimeste ja kõigi olendite olemasolu eest, kõigi tegude ja sõnade, kogu maailma paratamatu kurjuse eest?
Jah, mõtles ta vapustatult, aga nõnda see ju ongi. Nõnda me ju elamegi. Iga meie sõna ja iga meie tegu just nõnda võetaksegi. Me ju teemegi ainult seda, mida meilt oodatakse ja loodetakse. Me ei saagi midagi muud teha kui üksnes toita kõigi lootusi ja ootusi. Iga meie tegu ja sõna ongi lunastuseks kõigile elusolendeile. Sest nad usuvad seda. Ja loodavad. Ja ootavad.
Lõpuks, mõtles mees, mida ma siis täna õieti tegin? Tegin täpselt seda, mida mu naine minult ootas: lõin aega surnuks, nagu ta seda kogu aeg uskunud oligi, samal ajal kui tema pidi tegelema majapidamisega. Ja kui ta mulle seda meenutama tuli, tegin jällegi täpselt vastavalt tema lootustele: vihastusin nagu ennasttäis egoist ja jooksin välja.
Ma päästsin ta ära kurjast, mõtles mees.
Ta kuulis, et naine magamistoas on üles ärganud. Köögiuks avanes ja silmi kissitades vaatas unine nägu mehele otsa.
„Mis sa siin teed?“ küsis naine.
„Uni läks ära,“ vastas mees.
„Juhtus midagi või?“ tahtis naine teada.
„Ei,“ ütles mees. Ta tõusis püsti. „Kõik on korras.“