Alutaguse metsades/Tudu
TUDU.
Oonurmes jääb õpetaja maha, kuna meie Tudulinna sõbraga sõidame edasi Tudusse. Siingi on ees vanad tuttavad, naisõpetaja oma üliõpilasest mehega, mõlemad Rakvere seminari õpilasi. Meid võetakse vastu suure hurraatamisega, kuid imestellakse ühtlasi, mida me otsivat keset ilusat suve siit Tudu metsadest.
„Neidsamu metsi otsimegi,“ naljatame vastu. „Ja Tudu karusid. Kuid kus nad teil on? Küla asetseb lagedal väljal, mööda teeääri väljavenitatuna. Metsad on taganenud kaugele, kogu asula jätab Põhja-Eesti loopealse mulje.“
Jah, arvab üliõpilane, kes on kohalikke elanikke, neid kuulsaid Tudu metsi on küsinud teisedki läbisõitjad ja imestunud, et küla on nii lagedal väljal. Millegi pärast arvatakse, et Tudu metsad peavad kogu karudega siinsamas tee ääres näha olema, käe-jala juures, anna aga reisijale pihu peale, las vaatab. Mingu me jaama, kust läheb läbi kõrvenurga elusoon, Sonda—Mustvee raudtee, seal peaksid määratu suured propsivirnad ikkagi näitama, et ollakse metsamail.
Tudu metsade nimetus antakse laialdasele maa-alale. Õieti oligi siin Tudu ümbruses kaugete mõisade maid, igal oma tükk metsa, sood ja viletsat heinamaad. Neid kutsuti siis ka mõisanimede järgi, näit. Rägavere Tudu, Mõdriku, Sõmeru Tudu jne. Mõisad jätsid metsad endale, aga heinamaad ja sood mõõtsid oma talude külge, et talu pind suurem oleks. Nii on näiteks Anguse, Aravuse ja Palase ümbruses Rakvere lähedalt talude heinamaid. Neid kõiki tuntakse kaugemal Tudu metsade ja heinamaade nime all. Tahame neid näha, siis peame suured kaared läbi metsade ja soode matkama.
Meie muidugi ei kavatsegi iga jalatäit maad läbi käia, oleme teinud suurelt teelt mõned kõrvalepõiked ja teeme mõned ehk veel.
„Ega jõuagi iga kohta läbi käia,“ nõustub üliõpilane.
Tema on nendesse paikadesse sattunud just heinaajal. Omamoodi huvitavat metsaelu võis siis seal näha ja tähele panna. Välistaludest olid heinalised kohal, kogu päeva rõkkas mets vikatite luiskamisest, hõigetest ja laulust. Ööseks muidugi jäädi kohale, kuni hein tehtud, õhtutel põlesid heinaküünide ees tuled, kus harkidele asetatud padades keedeti süüa. Sääskede peletamiseks peeti mõnel pool kogu öö tuli üleval. Noorrahvas öösiti muidugi suurt ei maganud, vaatamata vanade hurjutusile, et mindagu ometi magama, ärgu lärmitsetagu ööd läbi, järgmisel päeval on kõigil silmad unerähmas, jäädakse vikatilöe või rehavarre najal tukkuma. Noored aga hüüdsid vastu: „Mis te ise tegite, kui noored olite?“ ja pillerkaaritasid edasi. Pillihäält ja laulu võis kuulda ööd läbi. Mõnikord tükitakse metsataludesse ja küladesse sealsete tüdrukutega sõbrustama, millele järgnevad tülid ja kaklusedki, mida mitu aastat tagantjärele õiendada saab. Selline kaugematel heinamaadel käimine on sündmuseks välistaludele ja vahelduseks metsaküladele, sest see toob siia elu ja liikumist, mida muidu metsataludes vähe.
„Kui aga karusid tahate näha,“ seletab omalt poolt õpetaja, „siis peate naiste või lastega metsa marjule minema, siis saate neid näha. Tudu karud on kavalad, jahimeestele nad endid ei näita, marjulisi naisi ja lapsi hirmutavad küll. Käisin alles eile marjul ja nägin karu jälgi, oli mitmest kohast kände kergitanud ja sammalt kraapinud — vististi otsis sipelgaid. Ega seal enam palju puudunud, et mesikäpa endaga silm-silma vastu ei sattunud.“
Tuletatakse meelde, et üks ja teine marjuline on karu näinud. Ega ta midagi tee, kui kõht täis ja teda ei ärritata. Mõnikord pistab plehku tühjast ehmatusest, kas praksub jala all kuivanud oks või juhtub marjuline heledasti kiljatama. Mineval sügisel harjus üks kellegi talumehe kaeras käima, tegi palju kahju — riigil tuli taluomanikule hea summa karu söögiraha maksta. Nimelt tasub riik sellekohase hindamise järgi talunikele karude tehtud kahjud. Karude pesitsemispaikadeks peetakse Paasvere ja Venevere metsi, siia ulatuvad nad oma luusimiskäikudel.
Kas kangeid kütte Tudu kandis leidub?
Nende aeg on nüüd juba möödas, vanainimeste juttudes kuuled veel üht-teist endistest kangetest jahimeestest. Kuid küllap praegugi mõni mees salaküttimist harrastab ja sellest lõbu tunneb, kui ametivõimusid ninapidi saab vedada. See on mõnel mehel omamoodi hasartmäng, nagu Viru ja Harju ranna meestel salakauba vedamine.
Hiljuti oli kuulda naljakast loost. Metsavaht oli leidnud talvel karupesa padrikust ja sellest teatanud vastavatele võimudele. Tallinna härrad valmistusid suurejoonelisele jahiretkele. Tulid aga kohale, leidsid karukoopa lähedalt verised jäljed — salakütt oli ette jõudnud ja jahihärradele pika nina teinud. Reega oli karu ära viidud, kuni suure teeni võidi ree jälgi mööda salakütti jälgida, siis segunesid jäljed ja enam kaugemale ei jõutud. Metsavahile tehti muidugi peapesu, aga salakütt naeris pihku.
Kui esimesed jutud räägitud, koolimajas kehagi kinnitatud, minnakse Tudu lähemalt vaatama. Siin on nüüd jaama ümber väike alevik tekkinud, propsi- ja puuvirnad ulatuvad mööda raudtee äärt kaugele. Need on talveteega metsadest siia kokku veetud. Tudu taludel on praegugi tähtsaks lisateenistuseks talvised metsaveod, ehk küll põllupidamine ja karjakasvatamine viimaseil aastail jõudsasti on arenenud. Tudu piimad pääsevad praegu koorejaama kaudu välismaale samuti nagu välisküladestki — maantee on nüüd niisama hea kui mujalgi. Üliõpilane teab aga täpselt näidata kohta, kust algas endine Oonurme pakktee ja lõppes kruusasillutisega maantee, nii hea-halb kui see oligi.
Tudu koolimaja.
Tudulane on vanameelne ja visa uuendusi vastu võtma, kord aga uuenduste teele satutud, minnakse julgesti edasi. Kui palju jändamist ja vastuseismist oli sellesama abikiriku ehitamise pärast, tema isal tuli poolvägisi neid asju ajada. Sai aga abikirik valmis, siis leiti, et on väga hea, oleks pidanud juba ammu asja algatama. Vana koolimaja asetses seal eemal metsa ääres, kevadised veed ujutasid ümbruse nii üle, et koolimaja jäi vete keskele ja lapsed ei pääsenud sinna. Teatakse juhtu, kus üks õpilane uppus kevadel koolimaja õues olevasse auku. Nüüd on uus korralik koolimaja suure tee ääres, ja taas leitakse, et see oleks pidanud juba ammu nii olema.
Jah, nii see küll on, et kogu Alutaguse kõrvenurk on iseseisvuse algupäevil läbi elanud suure murrangu, mis paiguti toimub praegugi. Kõik jutud pöörduvad ikka tagasi murrangueelsesse aega. Ja olevikuga ei olda harjunud, selle mõistmiseks ning hindamiseks tõmmatakse paralleele minevikuga. Siis oli nii, nüüd on teisiti. Nüüd on kõva maantee, mõni aasta tagasi oli pakktee. Seda meenutatakse niikaua kuni kaovad tee äärest vana tee looked, kasvavad kinni rööpad ja mädanevad viimsed roikad. Ja see aeg ei ole enam kaugel.