Alutaguse metsades/Avinurme
AVINURME.
Vastu õhtut jõuame Avinurme — ring Alutaguse metsades on tehtud. Sõber kutsub mind ööseks enda juurde, et matkaringi otsad taas kokku ulatuksid, kuid ma eelistan ööbida kuski Avinurme talus. Lahkumisel on sõber veidi nukker, ta kurdab, et reisimine ja matkamine ta alati nukraks tegevat, mispärast — seda ei teadvat ta isegi. Tulevat mingisugused ebamäärased igatsused ja meeleolud, mida ta lähemalt ei oska analüüsida ega seletada, kuid millega kaasas käivat alati mingi reisunukrus.
„Kuid see ei takista mind kunagi järgmist reisu ette võtmast,“ lausub ta lõpuks. „Nähtavasti on mul vahete-vahel tarvidus matkanukruse järele. See sunnib mind sügiseti püssi selga võtma ja päevade kaupa metsas luusima; see ajab mind talvel suuskadel kihutama Muraka soole ja külastama üksikuid metsaperesid. Tahad, teeme tuleval suvel samasuguse ringi Pärnumaa metsades nagu tegime tänavu siin?“
Nii lahkudes jääbki — tuleval suvel sõidame Pärnumaa metsadesse.
*
Mida jääb mul Avinurmes veel näha ja vaadata? Avinurme metsad, sood, pakkteed ja metsakülad ei paku enam nähtu kõrval uut. Üldpilt Alutaguse kõrvenurgast mul nüüd on, Avinurmega lähem tutvumine võiks seda täiendada ainult väikeste üksikasjadega.
Väljaspool tuntakse Avinurme mehi osavate puunõumeistritena, nende puunõukoormad moodustavad veel praegugi igal Kesk- ja Põhja-Eesti laadal eri osakonna. Kuid nad ei valmista ainult puunõusid — on külasid, kus tehakse aina vokke, toole või regesid.
Viimasel ajal on nad ajakirjanduse kaudu veel erilise kuulsuse omandanud — neid peetakse üle Eesti kõige osavamateks metsakrattideks. Ja kiusatus on ka suur — tiku- ja vineerivabrikud maksavad haavapakkudest head hinda, oma kruntidel metsa ei kasva, kuna riigi metsades on nii hea lihaga haabu, et lõika nagu pekki.
Kohaliku tavaõiguse järgi ei peetud siin, nagu kogu kõrvenurgas üldse, paarkümmend aastat tagasi metsavargust sugugi varguseks. Metsa oli Jumal lasknud kasvada kõigile, igaüks võis sealt vabalt võtta kütte-, tarbe- või ehitusmaterjali. Äärmisel juhul peeti metsa selle külakonna omaks, kelle piirkonnas ta kasvas ja kelle tarbeid ta rahuldas.
Seda vaadet metsale aitas süvendada veel asjaolu, et siin oli palju kroonumetsi, kus metsavargaile nii teraselt näppude peale ei vaadatud kui mõisametsades. Arvatakse, et suurem osa puunõusid, mida Avinurme mehed aastakümnete jooksul mööda maad laiali on vedanud, on tehtud materjalist, mis metsast võetakse „niisama“. Kuna metsade suhtes kehtis selline vaade, ei tahtnudki keegi, et talude kruntipanemisel talusid metsaga oleks varustatud. Mida teha metsapadrikuga, kui seda küla taga isegi küllalt!
Nüüd muidugi mõistetakse, et mets on eraomand ja omanikuks võib olla ka riik, kuid vanast harjumusest on raske lahti saada ja kasuvõimalused hukutavad tagant. Viinalauas armastavat asjaosalised neist metsanäppamisist ja metsaametnikkude petmisist kõnelda ja nendega veidi hoobeldagi. Kuid see kõik ei kuulu minu reisuvestete piiridesse.
Avinurme alevik ei võta mind sugugi sõbralikult vastu. Parajasti on metsatöölisil palgapäev ja sel puhul napsivõtmine käimas. Pood, kuhu asjatalituse pärast sisse astun, on lärmitsevaid mehi täis. Üks sassis peaga noormees ajab rinna ette ja hakkab minuga riidu norima: mis mees ma ka olen, kas mul raha on, kas võin „asuniku“ ühe hingega kinni visata, nii et silmigi ei pilguta?
Jätan noormehele seletamata, mis mees ma olen või kui palju mul raha on, ja väljun poest. Siin on mehed salkadena koos ja lärmavad üle kogu alevi. Ühel on väga palju jõudu, teisel pole kunagi rahast puudu, aga kolmanda naine kodus on tulehark. Meestesalgast veidi maad eemal, takjapuhmaste taga löövad poisid oma lamenti ega taha suurtest meestest põrmugi maha jääda. Vahetpidamata rüüpavad nad rusikast „vana valget“ ja kutsuvad teineteist „välja“.
Istun rattale ja sõidan alevist välja, et lähedal taludes öömaja otsida. Esimeses talus, kuhu sisse pöördun, ollakse kohe valmis mind vastu võtma, kuid sinna ma ei jää. Siingi on suur napsivõtmine käimas. Viis, kuus meest istuvad laua ümber, mütsid kuklas, ja kummutavad pudelit. Perenaine säristab pliidi ääres liha, kuid temagi samm kõigub, kui läheb laua juurde järjekordset napsi võtma. Meeste silmad on ähmased, keel pehme, nad ei küsi, kes ma olen ja mis asjas sõidan, kutsuvad lauda istuma ja pakuvad pudelit.
Mingisugusel ettekäändel lahkun talust ja lähen otsima uut ööbimispaika, mille viimaks leiangi Maetsma külas kehvas talus.
Peremees on lesk ja peab talu kahe tütre ja ühe pojaga. Tütred on tagasihoidlikud ja häbelikud, teevad oma õhtusi talitusi vaikides. Poeg aga, kuue- või seitsmeteistkümne-aastane noormees, on väga elav ja jutukas. Ma pean talle seletama, kes ma olen, kus käisin ja kuhu lähen. Tema on Rakveres ja Tallinnas käinud, mujale linnadesse ei ole veel saanud, aga tahab küll kõik läbi käia. Tallinn on suur ja tore linn, nii uhked majad, et ei osanud ette aimatagi. Ookeaniaurikud on palju suuremad kui Peipsi laevad ja lodjad. Ja meri on hoopis teissugune kui Peipsi.
Kas ma välismaal olen käinud? Seal võib kõik hoopis isemoodi olla. Tema on raamatukogust lugenud „Maailma maid ja rahvaid“. Aga eks ole vist küll nii, et teistele paistab jälle meie maa olevat isesugune ja võõras. Ajalehe ja piltide järgi ikka päris õiget ettekujutust ei saa, peab ise nägema.
Nii meie jutleme ühest ja teisest. Tütred hakkavad valmistama õhtusööki, kuna isa läheb hobust koplisse viima.
Kas siin talus ka puunõusid valmistatakse, hakkan pärima omalt poolt. Valmistatakse küll, aga nüüd ei ole aega, seda tööd tehakse talvel. Noormees näitab mulle tööpinki, millel ei ole midagi ühist tavalise höövelpingiga. See on hariliku istepingi kõrgune, lõhe keskel. Noormees istub pingile, võtab seinalt voolmed, nurgast laua ja näitab, kuidas see töö käib.
„Aga vitsu voolitakse nii,“ seletab noormees ja kinnitab vitsa erilise seadeldise vahele, mida alt tallaga pingul saab hoida. „Nii nüüd liimeistriga tõmmatakse — näete, vitsa läbi ei lõika, paraja paksuse annab.“
Edasi viib ta mind õue ja näitab räästa alla kuivama pandud tarbepuid. Neid on kõik räästaalused täis ja ma takseerin, et sellest materjalist saab mitu aastat puunõusid teha.
Noormees tõmbab mõned puud virnast välja ja näitab, kuidas nad lõhutud on — ikka puusüü ja kasvukeerdude järgi. Saetud laudadest puunõusid ei saa, siis kõmmeldaks iga laud isemoodi, kõik peab kirvega lõhkuma.
Nüüd tuleb vana peremees koplist tagasi, jääb meie juttu kuulatama ja täiendab poja seletusi. Toas näitab teisigi riistu, näitab, kuidas uurdekraavi tehakse ja lauad kokku pannakse. Kui isa jutt ja seletused liiga pikaks venivad, muutub poeg kärsituks ja ma märkan, et ta midagi uut tahaks algatada.
Avinurme mees sarjakehasid valmistamas.
Pärast sööki küsibki minult väga saladuslikult:
„Kas te viiulit ka mängite?“
Kui selgub, et ei mängi, siis on poisil kahju küll. Aga kui ma tema mängu tahaksin kuulata? Hea meelega. Nüüd jookseb noorperemees aita, kus on ta suvine korter ja magamisase, toob sealt viiuli ja hakkab mulle lugusid ette mängima. Loo lõpetanud, küsib ta minu käest iga kord:
„Mis tükk see oli? Kuidas meeldis?“
Kui ma tüki nime ei tea, naerab ta valjusti ning rõõmsalt ja küsib uuesti:
„Aga kuidas meeldis?“
Muidugi meeldis, ja noormees naerab jällegi. Ta on viiulit õppinud juba koolipõlvest peale, õpetaja, hea mees, juhatas. Nüüd mängib Kaitseliidu orkestris. Kui saaks linnas targemate õpetajate juures üle õppida, siis alles mängiks. Koolimajas on raadio, seal on ta mitu korda kuulnud toredat mängu. Raadio tahab temagi endale hankida, kui rahadega joonele saab.
Noormees on nii mängu- ja jutuhoos, et unustab kõik muu. Tagasihoidlikud õed käivad meelde tuletamas, et läheb ta ju homme Kaitseliidu laagrisse ja peaks nüüd asju korraldama.
„Ega mul olegi midagi korraldada,“ tõrjub muusikamees tagasi. „Munder on lõunast saadik korras ja nööbid haljendatud, teie pange toit valmis. Ega seal suurt lähegi vaja, oleme kõik ühiskatlal.“
Magamisase valmistatakse mulle aita perepoja juurde. Ma pean veel palju noormehe küsimusi vastama ja tema jutte kuulama, enne kui uinume.
Kui järgmisel hommikul ärkan, on perepoeg ära, ta on juba varahommikul oma kompaniiga siirdunud laagriteele.
Mulle meeldib see erksa vaimuga ja huviküllane noormees. Tahaks pidada teda kogu kõrveala tõusva noorpõlve tüüpiliseks esindajaks. Ta tunneb kodukoha metsi ja soosaari, teab, kuidas puutoime järgi lõhkuda kuusepakke puunõude materjaliks, oskab puunõusidki valmistada, kuid loeb „Maailma maid ja rahvaid“, tahab läbi käia kõik kodumaa linnad ja „maailma koju tuua“ raadio kaudu.
Tänan lahket pererahvast öömaja eest, palun tervitada perepoega ja lahkun talust. Tahan külastada Lohusuud, siis siirduda läbi Peipsi rannakülade Juhan Liivi kodupaika Alatskivile ja sealt Tartu.
*
Enne Lohusuusse jõudmist peatun teeääres, löön kaardi lahti ja jälgin veel kord läbimatkatud kohti. Mõõdan kaugusi kaardil ja leian, et läbikäidud paigad ei ole kuigi kaugel minu kodukohast. Ometi on nad mulle peaaegu võõraks jäänud kuni käesoleva matkani. Ja pean veel kord tõendama, et minu kodu silmade ees oli meri ja sinna vaadati, seljataha pilku ei pööratud. Soome linnu tunti rohkem kui Alutaguse kõrvekülasid, soomlaste hulgas oli rohkem sõpru ja häid tuttavaid kui sisemaa meeste hulgas. Need olid ainult kuuldused ja jutud, mis kõrvenurgast kodukohta ulatusid, kõrvenurga mehed käisid harva meil, meie sinna ei läinud, olgu siis harukorril maja ehituseks palke tooma, muud asja ei olnud.
Ma mõtlen, et peaks sinna Alutaguse metsaperedesse veel kord tagasi minema pikemaks ajaks, peaks nende olevikku ja veel rohkem minevikku sisse elama ja sellest omapärasest metsaelust suurema sünteesi andma. Peaks jälgima ühe metsapere elu tema esimesest asukast peale, oli siis see sajandite eest sinna asunud sõjapõgenik või mõisaorjust vihkav kangekaelne teopoiss. Need pidid olema monumentaalsed kujud, kes siin metsaüksinduses pea püsti ja selja sirgu ajasid, uudismaad tegid ja karudega rinnutsi kokku läksid. Kas leiaksime siit oma seitse venda või uue Vargamäe?
Võib-olla peaks mõnest metsaperest enesest tõusma mees, kes selle suure sünteesi, metsapere eepose annaks?