Üle piiri/5
5.
Kõik läks waikselt. Ei olnud etteheiteid ega hädaldamist. Isegi silma ei püüdnud nad wiimastel kokkupuutumistel waadata, kartes, et nõnda üksteisele haiget wõiks teha. Nad ei pannud üksteisele ka mingisugusid küsimisi ette, ei püüdnud midagi teada saada. Ehk mistarwis seda!
Robert mäletab nii selgesti wiimast korda. Ta oli üksipäinis ja istus akna all. Wäljas sadas külma wihma ja merel walendasiwad wahujoad. Uksest tuli Hedwig sisse.
„Ma ei arwanud, et sina oled,“ ütles noormees ootamatuse kohmetuses. Neiu ainult naeratas selle pääle.
„Wäljas on wilu,“ ütles ta, „ja ka siin pole soe,“ lisas ta juurde.
„Igal pool läheb külmemaks,“ wastas noormees, kuid ta tundis, kui wäga ta waletas: ta teadis ju paiga, kus palawus tõusmas oli.
„Wihma sajab, uulitsad on porised,“ püüdis neiu külmal toonil rääkida.
„Tuul puhub, lained kannawad wahtu,“ wastas noormees aknast wälja waadates.
Sõna „tuul“ tõi neiule ühe õhtu meelde: sel päewal oli ta Roberti juurde tagasi tulnud. Ja kui ta nüüd nooremehele silma waatas, nägi ta sääl waikiwat kurbtust. Tahtmatalt tõusis neiu istmelt ülesse, nagu tahaks ta akna all järele waadata, kas nooremehe wiimased sõnad tõde on. Aga minnes sattub ta istujale nii lähedale, et ta teda omade riietega puutub. Waikides haarab noormees ta käest kinni ja tõmbab ta omadele põlwedele, mida neiu wastupanematalt sündida laseb. Mõlemil on tung ometi kordki weel üksteisele lähedal seista, tulgu pärast mis tahes. Niisugusel korral on igas puutumises midagi arusaamata hella, walusat. Suudlemised kipuwad hammustamiseks, kallistamised rusumiseks muutuma.
„Mu huuled on walusad,“ sõnab neiu tüki aja pärast.
Aga ikka weel suudlewad nad, ikka weel pole kõik wõetud ja kõik antud.
Ja kõige wiimaks — neiu läks, kuna ta enne weel kord kärsitult aknast alla waatas. Wäljas sadas wihm ja wingus tuul; merel mängisiwad lained ja pildusiwad walget wahtu tinase taewa poole.
* *
*
Robert ootas päewa, ootas teise, aga Hedwig ei tulnud enam. Ka kolmas ja neljas päew läksiwad niisamuti mööda. Õigust öelda, Robert ei oodanudki selleks, et Hedwig tulema pidi, sest miks pidi ta tulema. Noormees ootas muidu, nagu iseenese kiuste. Ta näis ütlewat: „Waata, sa ei usu, et ta tuleb, aga ma ootan siiski. Ja lõpuks, mis tähendab: ta ei tule? Aga kui ta korra ometi tuleb? Olgugi et ilmas imetegusid ei sünni, kas see siis tähendab, et neid sündida ei wõi? Mis on imetegu? Sündmus, mida me enestele ära seletada ei oska. Kui palju oskan aga mina sündmusi seletada? Ha, ha, ha! Näed nüüd, wõimalus on olemas, et ta tuleb, ta wõib minu usu ja arusaamise üle naerda ja siiski tulla.“
Wiiendal päewal läks Robert mere äärde jalutama wõi nagu ta iseeneses naeratas: wiis oma hinge wärsket mereõhku wõtma. Mere äärest leidis ta doktor Kalamaa ja Hedwigi eest. Nad istusiwad kiwi otsas, mitte aga Robertile tuntud kiwi otsas, waid mõnikümmend sammu eemal. Robert sammus otseteed tuntud kiwi juurde ja jooksis jaluli sinna otsa. Tal tõusis tung istuwa paari nähes oma armsaks saanud kiwi tallata, tema otsas trampida ja ta tegi ka seda. Sääl juures pani ta hoolega tähele, kas Hedwig ainsamagi pilgu tema pääle heidab. Aga ei, neiu ei teinud temast wäljagi. Kui aga Robert pärast istujast paarist mööda minnes Hedwigit teretas, siis nikutas see niisuguse näoga pääd, nagu oleksiwad nad kord kuu pääl üksteisega kokku puutunud. Ja noorelmehel oli tundmus, et kui doktor Kalamaa neiu käest küsiks, kes see teretaja on, siis wastaks neiu kõige külmema rahuga:
„Ta oli ükskord minu papa juures poes jooksupoisiks.“
Ja jah, nõnda wastab ta ning lisab juurde:
„Wäga wiks poiss oli teine, papa kiidab weel praegu teda.“
Robert tundis aga sääl juures ka seda, et kui tema ise neid sõnu päält kuulaks ja kui tema enese käest küsitaks, kas see tõsi on, siis wastaks ta wiibimatalt „jah“ ja lisaks neiule silma waadates iseeneses juurde:
„Näe, ma wõin seda. Ma wõin kõik, kui ma aga tahan. Aga homme panen ma omale sinise mütsi pähe ja teretan sind jällegi, kui sa sellesama Kalamaaga siinsamas kiwi otsas istud, eks saame siis näha, kas sa oma ja minu wale üle häbi tunned. Aga ei, ma tean juba ette ära, et su suunurgadki ei tuksata. Sa ütled wiibimata minu kohta: „Kui wiks poiss ta enne oli, aga mis tast nüüd on saanud. Ta on nimelt nuuskuriks hakanud ja warjab oma ametit üliõpilase mütsiga. Kes wõis enne temast seda uskuda. Ta oli waremalt nii aus. Papa proowis teda mitmet pidi, kas tal wast pikanäpumehe ametit pole, aga ta oli selles asjas nii karske, et ta wististi kümme aastat oleks wõinud politseinik olla ja ikka weel poleks osanud taskusid pahempidi pöörata. Ehk kui jumalakartlik ta oli!…“ Nõnda ütled sa, ja mina kiidan sulle ka siin järele, ainult ühes asjas waidlen ma sulle wastu: Jumalakartlik pole ma mitte, kuigi ma nuuskur ja waras olen. Seda mitte! Luba, et ma nii palju oma au kaitsen.“
Nõnda mõtles Robert ja sammus mereäärt mööda edasi. Alles pärast keskööd tuli ta puruwäsinult koju.
Järgmisel hommikul, kui ta üles ärkas, kuulis ta wedurihuilgamist. Särgiwäel jooksis ta akna alla, nagu oleks sääl midagi iseäralikku näha, aga — ainult rong sõitis wälja ja täiesti harilikul wiisil.
Ilm oli waikne ja soe. Meri hällitas waewalt arusaadawaid laineid, kust tuhanded silmad kiirgawaid pilkusi päikese poole saatsiwad. Kui noormees uuesti asemele heitis, tundis ta rinnas tumedat walu.
„Waluta, waluta, aga ma ootan jällegi,“ sõnas noormees iseeneses.
Ja ta ootas, see on, ta ei oodanud, waid istus muidu kodus ja kuulas, kas kellegi sammud trepilt kostma ei hakka. Aga ei, kõik jäi waikseks. Õhtul läks ta alles päikese weeru ajal wälja. Ka täna leidis ta Hedwigi ja doktor Kalamaa mererannalt eest. Nende lähedal istus Neero. Robert läks oma kiwi otsa. Kui ta sääl natuke aega oli püsti seisnud ja ühte moodsat tantsulugu, mida Hedwig kannatada ei wõinud, wõimalikult kõwasti wilistanud, hakkas ta „lupsu“ wiskama. Laiad kiwid jooksiwad ludinal üle merepinna ja punased lained andsiwad walgeid sädemeid. Ka doktor Kalamaa pani seda tähele, kuna Neero uudishimu kustutuseks asja lähemalt waatama tuli. See ei meeldinud Kalamaale, ta kutsus koera oma juurde, ja Hedwig paitas tema pääd. Aga koer tuli uuesti Roberti juurde tagasi ja ka Robert silitas tema pääd, kaela, oo, terwest kehast laskis ta käe üle käia.
„Ole armulise preili wastu mõistlik ja sõnakuulelik, sa saad ehk temaga üheskoos palju soola ära süüa,“ ütles ta õpetlikult. „Aga nüüd mine too see kiwi weest wälja.“
Robert wiskas, ja koer tormas wette. Pidi ta weel wiskama? See oleks nii hää, sest Robert teab, et see Hedwigile ei meeldi. Aga wast arwab doktor Kalamaa, et tema, Robert, neile koera kaudu meeldida tahab? Tema mängib koeraga, et Hedwig kordki tema poole waataks? Aga seda ei tule tal mõttessegi! Ehk mis nemad enestest õige arwawad wõi kelleks nad teda peawad, et tema nendele peaks püüdma meeldida? Ja Robert läks, jällegi endist tantsulugu wilistades, omast armsast kiwist natuke maad eemale ja hakkas tema pihta märki wiskama. Ta trehwas, ja kiwid kargasiwad, mõnikord tuld andes, sulpsatades wette. Kalamaa heitis pilgu nooremehe poole, aga Hedwig ei teinud asjagi.
„Istuge aga päälegi, ega ma teid ei sega,“ ütles Robert iseeneses. „Ma wõin ju ometi märki wisata. Wõi tahate mulle seda ära keelata? Aga pidage meeles, ma olen ju nuuskur, ma wõin teid üles anda. Doktori herra, ära sa unusta, et sa demokrat oled ja et sul kodus punaste kaantega raamatuid leidub. Wõi peate mind juba üliõpilaseks? Wana Sterni jooksupoisist wõib ju ometi üliõpilane saada… Hää küll, siis ei pillu ma enam, ei, ja kui te tahate, wõin ma teie koera lõbuks isegi „lupsu“ wisata. Waat’ nii… nii… nii… Ja nüüd istun ma kiwi otsa ja puhkan. Ma olen ju nii wäsinud, sest ma armastan seda kiwi. Sellepärast ma teda pildusingi. Te mõtlete, et see kiwi külm on? Eksite! Kas teie ei näinud, kuidas ta esiteks tuld lõi? Ei? Noh, siis ei olnud pimedus küllalt suur, wõi olete teie pimedaks jäänud. Ärge naerge ühtigi, nõnda kahekesi mere kaldal õhtuti kiwi otsas istudes wõib kergesti pimedaks jääda ja isegi kiwi armastama hakata. Teie ei usu? Nõuate tõendusi? Sina, Hedwig, ka? Ha, ha, ha! Aga ma olen ju ise seda läbi katsunud. Wõi ei näinud te, et ma jalgadega kiwi otsas trampisin ja pärast teda teiste kiwidega pildusin? Ma oleksin ju pildumiseks suuremaid kiwa walinud, kuid ei jaksanud. Ja nüüd istun ma…“
Imelik waikne tundmus wõttis ta üle wõimust. Nagu wäsimus, mitte ka wäsimus asus ta rinda, pähe, terwesse olewusesse. Mitte jõu puudus, waid tema rohkus tegi seda. Magab suur ja tugew kangelane, magab — laisalt päiksepaistel liikmeid sirutades — sellepärast, et ta paika ei tea, kus ta oma jõudu tarwitada wõiks. Jõud aga kaswab, sirgub kui puu põlises laanes ja lämmatab wiimaks omaniku ära wõi murrab kusagil teelahkmel kõikide silma all tema kaelaluu — kergelt, järsku, ootamata, nagu lapsed kewadetulekul jääpurikatega teewad. Kuuldub wäike klõks, ja kõik on mööda, nagu poleks midagi olnudki.
Robert istus kaua kiwi otsas. Hedwig ja Kalamaa lahkusiwad ammu enne teda mere äärest. Meri oli paatidest tühjaks saanud, ainult üksik kalamehe lootsik suikus suwe-öö hämaruses. Lootsikus seisiwad kaks meest ja kiskusiwad wõrkusid paati. Ja kui nad oma tööga walmis oliwad, ilma et nad kalapoegagi kätte oleksiwad saanud, wõttis Robert taskuraamatu wälja ja kirjutas sinna sisse:
Noorusel kas palju kannatusi? —
Küsi taewalt, kas tal palju tähti,
Piksepilwelt, kas tal palju piiski.
* *
*
Järgmised päewad saatis Robert kodus mööda ja katsus tööd teha. Aga mitte midagi huwitawat ei suutnud ta leida. Kõik raamatud rääkisiwad asjadest, mis seitse penikoormat kaugel seisiwad. Wõi oli põhjus kusagil mujal, mitte raamatutes? Ja kus siis? Robert naeris nende küsimiste pääle. Doktor Kalamaas? Aga tema ei tule talle uneski meelde. Mis puutub temasse doktor Kalamaa! On tema sarnaseid doktorisi wähe? Neid on ju küll! Me oleme ju haritud rahwas, kulturirahwas! Ha, ha, ha! Doktor Kalamaa! Ma ise wõin ükskord niisamasugune doktor olla, on aga waja ainult tahta. Ja ma wõin neidudega niisamuti õhtuti mere ääres kiwi otsas istuda, wõin isegi terweks ööks sinna jääda. Wõi pole see kombelik ja kõlblik? Ja jah, doktor peab kombelik ja kõlblik olema. Aga nüüd olen ma alles üliõpilane ja ma wõin teha, mis ma tahan. Ma wõin öelda, et terwe teadus inimesesoo õnnetus ja et ülikoolid kõige suuremad wangihooned on, et ma kusagil paksemaid müürisid ja pääluid pole näinud kui sääl. Ja ma wilistan kõige pääle, sest ma olen üliõpilane! Ja kunst! Mis on kunst? Te arwate, et üliõpilane seda ei tea. Aga ma ütlen: esimesel õpeaastal teab iga üliõpilane seda palju paremini kui ülikooli lõpetamisel. Kunst on pettus! Puhas selge pettus! Kõige suurem kunstnik on ka kõige suurem petis. Aga te ehk tahate öelda, et iga petis ka kunstnik on? Te olete gümnasiumi kursuse ära unustanud, palun seda korrata. Sääl seisab: kõik tagurpidi teoremad pole õiged. Seda tagusite omale juba neljandas klassis pähe ja kordasite iga nädal üks kord uuesti…
Kui Robert nõnda iseeneses arutas, koputati ukse pääle. Pikselöögina käis see tal rinnast läbi.
„Tema!“ sõnas, ei, hüüdis ta iseeneses. Wärisewal sammul läks awas ta ukse, ja sisse astus pesunaine: ta tuli pesuraha järele.
„Wabandage, aga mul ei ole ikka weel raha, pole tundide eest kätte saanud, wiiwitawad teised maksmisega…“ rääkis noormees petetult ja piinlikult. Kõige suuremat südamewalu tegi talle see, et ta sellele haiglasele eidele, kellel kolm last toita oliwad, waletama pidi: Robertil polnud ju enam mingisugusid tundisid ega ka nende eest raha saada. Tunniwõtjad oli ta ära saatnud, ennast ajapuudusega wabandades.
„Kas nooreherral siis sugugi ei ole?“ küsis pesunaine kartlikul toonil. „Näeh, poiss haige, käisin doktor Kalamaa juures — Jumal õnnistagu teda, — ei wõtnud teine kopikatki rohusedeli eest. Aga rohu eest tahetakse raha, ütles teine, et aptegist muidu ei anta.“
Jällegi Kalamaa! Ja ta aitas seda eite, kes temale Jumala õnnistust palub, aga tema, Robert, ei maksa talle oma pesurahagi ära. Ta teeb ainult nukra näo ja waatab wabandawal pilgul pesunaisele silma, kust talle wastu näib helkiwat: „Nooreherra wilistab selle pääle.“
„Kui palju rohud maksawad?“ küsis Robert.
„Ei tea, aga doktori herra arwas, et nii umbes wiis-, kuuskümmend kopikat.“
„Nii palju mul ei ole,“ rääkis Robert. Ta otsis kõik omad taskud läbi, korjas kõik kopikad kokku, waatas kord rahakottigi, kuid see oli täiesti tühi. Ka pesunaist käskis ta oma rahakotti waadata, et selle tühjust tõendada. Üleüldse korjas ta omadest taskutest kakskümmend kolm kopikat kokku.
„Rohkem ei ole hinge taga, pöörake wõi mu jalad taewa poole,“ ütles ta siis ja tahtis juurde lisada: „Aga oodake wiis, kuus aastat, siis kirjutan ma Teile ise rohusedeli ja annan Teile ka raha, millega Te aptegist rohtu wõite osta. Ainult wiis, kuus aastat, siis olen ka mina doktor…“ Aga ta sai õigel ajal aru, kui wäga kohatud need sõnad praegu oleksiwad, sellepärast rääkis ta raha laua pääle pannes ja teda weel kord üle lugedes:
„Ainult kakskümmend kolm kopikat! Aga mul ei ole tõepoolest rohkem. Inimesed on waesed, aga lapsi tahawad õpetada, mis ma peaksin nendega tegema? Pean ma neile pristawiga kaela minema? Kui Teie poeg, näituseks, minu juures tunnis käiks, ma ei tuleks ju ometi kohtuga Teile kaela, kui Teil teatud silmapilgul tunniraha ära pole anda. Ma ootaks, kannataks, kuni Te raha saate, siis maksate isegi, sest ma usun inimeste aususe sisse… Aga wõtke ometi needki kakskümmend kolm kopikat, ehk saate kusagilt juurde.“
„Nooreherra jääb ise siis suutuks ilma,“ wastas pesunaine.
„Küllap mina juba kuidagi läbi ajan, wõtke aga, warsti annan ma kõik ära.“
Ja eit korjas need kopikad laua päält peosse. Kui Robert talle aga jumalaga jättes silma waatas, siis helkis säält umbusk wastu: pesunaine ei suutnud kuidagi tõeks pidada, et noorelmehel rohkem raha pole. Oleks ta mõni poepoiss, noh siis, aga ta on ju üliõpilane. Umbusk aga torkas kui roostetanud oda nooremehe rinda. Mis ta küll oleks andnud, kui ta küüraka eide silmist umbusalduse oleks wõinud ära pühkida!
Sel silmapilgul pööras pesunaine ukse päält tagasi ja rääkis:
„Nooreherra ütles, et ta waeste inimeste lastele tundisid annab, kas Te ei wõiks ka minu poissi natuke õpetada, kui ta terweks saab, tal on nii hää arusaamine, terased silmad, tahaks nii kangesti õppida.“
Uus waluhoog käis nooremehe rinnast läbi. Tähendab — pesunaine kardab, et tema, Robert, pesuraha üleüldse ära maksta ei taha, ja nüüd loodab ta poega lasta tundidega wõla tasa teenida. Poeg on muidugi nüripää, ei saa millestki aru, näitab sõrmega tähe pääle ja piilub ise läbi akna wälja. Ja tema, üliõpilane, peab oma kallist aega selle poisi juures waewa nähes raiskama. Teised on ta kõik ära saatnud, nüüd peab ta selle omale ristiks kaela wõtma. Ja ta tahtis pesunaisele näkku karjuda:
„Wale, kõik on wale! Ma ei anna kellegile tundisid, ei tahagi anda, ei mõistagi anda, sest ma pole midagi õppinud ja ei mõista ka midagi! Mul on walus, et see nõnda on, siiski pean ma seda Teile, armas pesunaine, ütlema. Nüüd wõite mind uskuda, nüüd ei waleta ma. Wõi ei usu Teie ka seda? Aga ma andsin ju omad wiimased kopikad Te kätte ja omade silmadega nägite, et mul kulunud rahakotis enam krossigi ei olnud. Ehk kui ma Teie wastu otsekohene tahan olla, siis teadke: mu rahakott ei peagi raha, ta on ammugi juba õmblustest lahti läinud. Ühes sahtlis seisab ainult pisitillukene pilt ja wäike walge nööp ning muud midagi. Aga Te ehk tahaksite teada, mis nööp see on? Ma wõin ainult ühte ütelda: ta ei hiilga mitte. Teie ei usu? Olen ma siis tõepoolest nuuskur, nagu Hedwig doktor Kalamaale mere ääres kiwi otsas istudes seletab? Aga siis oleks mul ju raha, ja rahakott oleks uus, suur ning kui Te tema sahtlitest pilta leiaksite, siis oleks neil piltidel hoopis teine otstarb kui minu pisitillukesel.“
Nõnda mõtles noormees, kui ta pesunaisele wastas:
„Oh ja! Miks mitte! Saatke aga poiss siia, wäga häämeelega.“
„Kui hää nooreherra on! Suur tänu, aitäh! Nüüd pole talle rohtu tarwiski, rohusedel wõib teiseks korraks jääda, ta saab juba sellest rõõmust terweks, et ta Teie juurde õppima wõib tulla. Kuidas ta küll rõõmustama saab! Tänan wäga, tänan wäga!“
Pesunaine läks. Noormees langes jõuetult sohwa pääle, mille krägisewad wedrud hoiatades näisiwad ütlewat:
„Ettewaatlikumalt, noormees! Mitte nii kõwasti, sa oled ju üliõpilane.“
Kaua aega istus Robert imelikus meeleolus. Kõiksugused mõtted tekkisiwad talle pähe. Ta ärkas nagu unest, kui esimesed wihmatibad wastu aknaruutusid langesiwad. Aknast wälja waadates nägi ta, et kõuemasin pilweid wastu tuult üle mere otse edasi ajab. Robert pani wana palitu selga ja läks wälja.
Mere äärde jõudes kadus tuul ära ja wihm muutus peenemaks. Meri pakkus imelist pilti. Näis, nagu oleks ta mõni mänguriist, millele tuhanded keeled pääle on tõmmatud, ja wihmatibad on wäikesed wasarad, milledega keegi neid tuhandeid keeli puudutab. Nõnda sünnib imelik silin ja sulin, mis iseäralise kokkukõla sünnitab. Kõlab muusika, mis kontrapunkti ei tunne, aga mis siiski ilus, wõimas ja wõitew on.
Kui aga noormees merekaldale seisatama jäi, siis oli tal korraga tundmus, et terwe ilm, terwe ruum, mis mere ja pilwe wahel haigutab, määratu mänguriista sisemus, kahe laua wahe on: meri on põhi ja pilw on kaas, langewad wihmatibad on aga keeled ja kellegi tundmata tuhandesõrmelised käed kisuwad wahetpidamata neid keeli katki; rebenedes karjatawad nad imelikul häälel. Neid keeli on küll otsata palju, aga ometi peawad nad ükskord kõik katki saama, ja siis jääb suur mänguriist tummaks. Mis saab siis? Kas lööb suur meister ka mänguriista puruks — esiteks kaane ja siis põhja? Wõi tõmmatakse talle uued, weel kõlawamad keeled pääle?…
Wihmatibade sulina saatel sammus noormees mööda merekallast edasi. Korraga hakkas ta, wihmatibade häält järel tehes, oma ette tasakesti laulma:
„Musurullike,
Hingekullike,
Rinnas on waluwullike.“
Kaua kordas ta neid sõnu, mis talle ootamatalt suhu oliwad tulnud. Wiimaks naeratas ta. Ja siis tõusis tal tundmus, nagu oleks ta tsirkuse arenal ja mängiks kuulawale rahwale pudelite pääl midagi ette. Kui ta oma ettekande lõpetab, tõuseb tal järsku tahtmine järele katsuda, kas pudelites wesi wõi midagi muud on ja ta leiab säält wiina, mida rüübates ta ka doktor Kalamaad ja neiu Sterni rahwa hulgas tähele paneb. Tema hakkab uuesti mängima, ja see pudel, kust ta lonksu wiina ära rüüpas, annab imeliku wõõriti hääle, kuid ta passib siiski nii hästi terwesse loosse. Hedwig ei kuula nüüd muud, kui ainult seda wõõriti häält, mis imelikult rõõmsa kõla seast wälja heliseb. Ja Robert hakkab ikka sagedamini seda pudelit lööma, selle pääle waatamata, kas mäng seda nõuab wõi mitte, kuni ta wiimaks ainuüksi seda pudelit taob, esiteks ühe, siis kahe käega. Rahwas on waimustatud, terwe tsirkus müriseb naerust; ka doktor Kalamaa naerab, kuna tal palgesid mööda pisarad jooksewad. Tema, Robert, peksab aga ikka kõwemini, kuni pudel wiimaks katki läheb. Nüüd teeb ta rahwa poole aupakliku kumarduse, uuesti mürisew kiitus, kuid Hedwig põgeneb tsirkusest wälja ja doktor Kalamaa ruttab talle järele.
Wihm jäi wähemaks, pilw läks üle ja päike hakkas paistma. Meri oli waikne ja suur ning hiilgas toredusest. Robert tundis omal külma weejuga ettewaatlikult mööda selga allapoole roniwat: wihm oli ta läbi märjaks teinud. Koju minnes tuliwad Robertile Hedwig ja Kalamaa käe alt kinni hoides wastu: nad läksiwad pääle wihma mere äärde jalutama. Roberti mütsikergituse pääle wastas Kalamaa wäga lahke terwitusega, aga ta tegi seda nii, nagu tahaks ta öelda:
„Ma wõin seda, ma olen doktor Kalamaa.“
* *
*
Koju jõudes pani Robert omale kõige päält kuiwad riided selga, siis hakkas ta lehte lugema, mida ta wäljast kaasa toonud. Aga lugemise unustas ta silmapilk, niipea kui ta esimese lehekülje päält silmapaistwat kuulutust luges, milles midagi muud ei seisnud kui ainult kaks nime. Ja jah, ainult kaks nime: Dr. Joosep Kalamaa ja Hedwig Stern. Noormees pani lehe laua pääle ja waatas aknast wälja, siis wõttis ta lehe uuesti kätte ja luges jällegi neid kahte nime. Nad seisiwad täiesti muutmatalt endisel paigal.
„See oli ammugi teada; imelik, et see warem ei sündinud,“ sõnas noormees iseeneses. Siis istus ta akna alla ja waatas alla mere pääle. Metsatuka tagant ajas end määratu pilwemürakas kaljurünkana ülesse ja jäi mõttes õhtut oodates seisma. Korraga tõusis Robert püsti, mõtles weel natukene ja läks siis wälja. Siin istus ta esimese woorimehe pääle ja käskis sõita. Kui woorimees wiimaks kusagil peatas ja Robert käe taskusse pistis, et raha wõtta, siis tuli tal meelde, et tal kopikatki taskus pole.
„Sõitke tagasi,“ ütles ta woorimehele.
Ja woorimees sõitis. Aga ka järgmisel peatusel polnud Robertil weel raha, ja ta kordas endist ütelust:
„Sõitke tagasi.“
Jällegi wurasiwad wankrirattad, kuni Alter wastu juhtus tulema, kelle käest Robert raha küsis.
„Lunasta mind woorimehe küüsist!“ hüüdis ta nii waljusti, et ka woorimees ise seda kuulis.
Alter andis kolmerublalise paberi. Pärast küsis ta:
„Oled sa uudist kuulnud?“
„Missugust?“
„Hedwig Stern ja doktor Kalamaa on kihlatud.“
„Seda räägiti ju linnas ammugi, isegi minu pesunaisele oli see waremalt teada,“ seletas Robert.
Kui ta üksi jäi, tuli talle kõõrdsilm Kata, wõi lihtsalt „kõõrdsilm“ wastu. Tunnete teda? Ei? Teda tunnewad ju kõik. Ta on paksu töntsaka kehaga, niisamasuguse näoga ja lühikese ninaga, mis aga sugugi inetu pole ja mida waadates isegi Kata nägu ja keha palju ilusamad näiwad olewat kui nad tõepoolest on. Katal on halb kuulsus, ja tema kõõrdiwahtiwad silmad näiwad selle järele luurawat, mis inimesed teda nähes teewad. Ta astub pikkamisi, rahulikult ja ei püüa sugugi warjata, et ta teist jalga lonkab. Kõik teawad, et Kata õmbleja on, aga kõik teawad ka seda, et Kata kunagi ei õmble ja et ta wanal käsimasinal, mis nurgas laua pääl seisab, nõelagi sees pole. Ka niidirullid puuduwad. Siiski elab Kata wäga ilusasti ja käib nagu teiste kiuste oma lombaka jalaga kõndimas.
Robertile tuli teda nähes imelik mõte pähe: ta küsis temalt teed kusagile kahtlasesse paika.
„ Selles asjas wõite woorimehe poole pöörata,“ wastas Kata.
„Wabandage, aga mis asjas ma siis Teie poole wõin pöörata?“ küsis Robert aupaklikult.
Kata naeris.
„Tohin ma enesele seda au lubada, Teid saata?“ küsis noormees, ja kui neiu midagi ei wastanud, lisas Robert juurde: „Minu nimi on — aidu aga waidu, üsna muidu, mis see Jumal mind on loonud.“
Juba sammusiwad nad uulitsat mööda edasi.
„Olete Teie kunagi kuulnud, et mustlase hobune laadale minnes lonkab?“ küsis noormees neiult. See ei teadnud, mis wastata, ja waatas küsiwalt nooremehele silma.
„Mina mitte,“ wastas Robert ise oma küsimise pääle, „sest kui mustlase hobune ühte jalga lonkab, siis lüüakse ka terwete jalgade sisse naelad, ning kronu kõnnib kui jumalanna.“
Neiu wahtis ikka weel umbusaldusega nooremehe pääle, nagu kahtleks ta tema terwe mõistuse juures.
„Waadake, austatud preili, sellest wõiksite Teie õppida,“ seletas Robert.
Neiu hakkas jällegi naerma.
„Aga siis peaksin ma ju mustlane ja hobune kokku olema,“ wastas ta. „Ühest koormast saab mulle küll, nii lonkan ma parem edasi.“
See wastus meeldis nooremehele, ja ta arwas aimata wõiwat, miks Kata nii kuulus on. Kui ta nüüd tema pääle waatas, siis näis, nagu ei lonkaks ta enam, waid wigurdab muidu, et kõik teda tähele paneksiwad.
„Kas Te ei tahaks mere äärde jalutama minna?“ küsis noormees.
„Jalutama?“ imestas neiu. Waewalt suutis ta omi kõrwu uskuda. Heitis noormees nalja wõi pilkas ta? Nii noor, aga juba püüab ta teda, Katat, nökkida. Ta katsub muidugi, mis Kata teeb, ja pistab siis esimese uulitsanurga pääl putku. O, Kata tunneb niisugusid werisulis poisikesi. Temaga julgewad nad endid ainult siis teiste seas näidata, kui nad nii purjus on, et Kata neid käies toetama peab. Ja jah, siis julgewad nad seda küll ja tema, Kata, waatab luurawatele pilkudele julgelt ja uhkelt wastu. Ta tahaks hirmunult kõrwale põgenewatele preilidele ja prouadele täiest kõrist järele karjuda:
„Näe, ma wõin seda. Ma wõin seda sellepärast, et ma julgen. Kõigepäält tulewad nad minu juurde, ja siis alles wõtate Teie neid wastu. “
„Jalutama jah,“ wastas Robert Katale. „Wõi pole Teil aega?“
„Aega!“ naeris Kata: „Aga tunnete Teie mind?“
„Kata, Kata,
Tata, lata…“ hakkas noormees wastuseks tuntud laulu laulma. Neiu purtskas naerma.
„Ja siiski mere äärde jalutama?“
„Kata, Kata, kallis Kata!
Kõik mul läheb tata lata,“ laulis noormees neiule jällegi. Selle silmis wälgatas midagi, nagu oleks talle mõni tähtis asi meelde tulnud wõi nagu oleks ta korraga mõnest raskest ülesandest jagu saanud.
„Lähme,“ wastas neiu, ja nad läksiwad. Mere ääres oli õige palju rahwast ja kõikide silmad pöörasiwad tahtmatalt nooremehe ning Kata poole. Eemalt tuliwad Kalamaa ja Hedwig neile wastu. Robert pidas wiimast hoolega silmas. Ta teretas neid täna juba teist korda. Kui Hedwig Katat tähele pani, kellega Robert naljatades juttu westis, wõttis ta kärmesti Kalamaa käe alt kinni ja surus ennast tema ligi. Seda pani Robert wäga hästi tähele ja rinnas tundis ta imelikku tuksatust.
„Tunnete Teie seda herrat?“ küsis Kata.
„Tunnen, aga tuttaw ei ole.“
„Mina olen aga tuttaw, kuid siiski ei tunne,“ naeris Kata. Ka Robert hakkas naerma.
Sellest päewast saadik käisiwad Kata ja Robert sagedasti üheskoos jalutamas. Naisterahwad, kes Robertit tundsiwad, hoidsiwad hirmul nende eest kõrwale; mehed naeratasiwad muhedalt ja tegiwad tähendusi, mida naisterahwaste kõrwad kuulda ei tohtinud. Imestati ja siunati Katat, kes noored inimesed hukatuseteele meelitab, ja kahetseti ning halatseti Robertit, kes ennast niisugusest wõrku laseb wedada. Isegi Alteri taolistele meestele tuli asi naljakas, õudne ja häbistaw ette.
„Kui sa seda wahel harwa ja purjus pääga teeksid,“ rääkis ta kord, „siis saaksin ma sellest weel aru, aga nõnda — kurat teab, mis sulle sisse on läinud. Tahaks sinuga mõnikord rääkida, aga wõta näpust — Kata on sinu juures.“
„Ega Kata sind ei karda,“ wastas Robert. „Wõib olla ehk olete tuttawadki.“
Alter waatas küsiwalt Roberti pääle. Tõepoolest — selle mehe pääs ei pidanud kõik korras olema. Ta lõi käega, asi ei puutunud ju temasse. Päälegi, Robert oli filosof, ta oli wististi mõne uue süsteemi üles leidnud.
Kui Robert ja Kata jälle kord mere äärde läksiwad, istusiwad Hedwig ja Kalamaa endi kiwi otsas.
„Kas meie ka ei istu?“ küsis Robert Katalt, ja kui see nõus oli, pööras noormees otseteed oma armsa kiwi poole. Imelik wärin täitis ta rinda. Sääl kippus midagi rebenema, purunema. Hedwig aga tõusis ülesse ja läks kiirel sammul minema, waewalt suutis Kalamaa talle järele. Robert tegi, nagu ei paneks ta seda sugugi tähele. Sääl juures tõusis tal aga tahtmine Kata wastu täna iseäranis hää olla, temaga palju lobiseda ja naljatada. Merelained tuletasiwad seda päewa meelde, kus noormees Hedwigi jalgu oli kuiwatanud, ainult aeg oli hilisem, kuna täna päike merepinda alles sätentades hiilgama pani. Merelõhnaga rätik oli Robertil taskus. Ja kui ta nägi, et Hedwig ja Kalamaa mererannal jalutades neile lähenewad, wõttis ta rätiku taskust wälja ja andis ta Katale nuusutada. Uuesti täitis iseäralik wärin nooremehe rinda.
„Kas ta näeb? Kas ta tähele paneb?“ küsis ta ärewil iseeneselt ja lisas juurde: „Ta peab seda nägema, ta peab, peab, peab…“
„Nuusutage,“ ütles Robert rätikut Kata kätte andes.
„Mitte midagi ei tunne ma,“ ütles Kata rätikut nina juurde tõstes.
„Kuidas? Mitte midagi? Anna ta siia,“ ja Robert nuusutas ise rätikut.
„Tõepoolest, mitte midagi,“ ütles ta siis kohmetult, ja ta nägu pidi wäga naljakas wõi rumal olema, sest Kata purtskas heledalt naerma.
„Kuidas wõib see olla,“ sõnas noormees mõttes: „Ma hoidsin teda ju paberi sees.“
Ja korraga oli tal tundmus, nagu peaks ta kiwi pääle püsti kargama ja kõigest kõrist hüüdma:
„Kõik on lõpetatud! Rätik ei lõhna enam! Aga ma hoidsin teda paberi sees ja kandsin wahetpidamata taskus! Öösel seisis ta mul pää all!“
Tema häält ja sõnu huikaks mererand korrates edasi ja kaugetel saartel sinawatest metsadest kõlaksiwad nad uuesti wastu. Hedwig jookseks ühes Kalamaaga kiwi juurde ja küsiks kohkunult:
„On see tõesti wõimalik?“
Ja kui ta ise rätikut oleks nuusutanud, annaks ta tema Kalamaa kätte, öeldes:
„Nuusuta ka sina, aga tõepoolest, rätikul pole mingisugust lõhna.“
Ja nüüd tulewad ka teised jalutajad mererannalt kokku ning kõik nuusutawad tema taskurätikut, mis pääle nad pääd raputades asjatundliku näoga tähendawad:
„Mitte midagi.“
Tema, Robert, aga seisab kiwi otsas ja naerab juba, tema wõib kõige üle naerda, ka doktor Kalamaa ja iseenese üle. Siis tuleb talle aga korraga midagi meelde, ja ta küsib iseeneselt:
„Kas sa ka pesunaise üle naerad?“
Ja nüüd istub ta kiwi otsa maha ning hakkab kibedalt nutma, kuna pisarad sulinal wette langewad. Selle pääle hakkawad ümberseisjad naerma, aga Hedwig on tõsine ja annab rätiku tagasi, teda tasku panna käskides. Kalamaa, kes juures seisab, ütleb pühaliku häälega: „Nõnda on elu,“ ja Kata silitab tema, Roberti, juuksid…
„Ole wagane, ära sega mind,“ ütles Robert järsku Katale: „Ma luuletan,“ lisas ta naeratades juurde.
Noormees wõttis taskuraamatu wälja ja hakkas sinna sisse midagi kirjutama, kuna neiu wait olles tema tegewust päält waatas. Noormees kirjutas ja kiskus maha ning kirjutas uuesti; lõpuks kirjutas ta kõik puhta lehe pääle ümber, mis ta raamatust wälja käristas ning neiu kätte ulatas, öeldes:
„See on Teile.“
Neiu wõttis paberilehe ja hakkas lugema, kuna noormees, pääd kahe käe wahele surudes, merele waatas. Neiu luges:
„Su nina nii imelik nüsi,
Kuid iial ma sinult ei küsi,
Mispärast su nina nii nüsi.
Ja silmad sul mustad kui süsi…
Miks polnud neil minu juures püsi,
Ka seda ma sinult ei küsi.
Kuid siiski su nina nii nüsi
Ja silmad mustad kui süsi
Ei iialgi anna mul püsi.“
Neiu luges ja naeris, naeris ja luges, luges salmid mitmel korral läbi ning ikka hakkas ta uuesti otsast pääle. Noormees aga wahtis merele ja surus pää weel sügawamale käte wahele, nagu tahaks ta kõrwu kinni hoida, et neiu lugemist ja naeru mitte kuulda. Wiimaks peitis neiu paberilehe kokkupandult oma rinna pääle riiete alla, wõttis nooremehe käed pää ümbert ära ja waatas talle silma: sääl oli wärisew helk.
Kui nad natukene aega üksteisele silma oliwad waadanud, tõusiwad nad nagu kokkurääkinult kiwi päält korraga ülesse ja läksiwad. Randa mööda edasi sammudes wõttis noormees neiul käe alt kinni, mida see wastupanematalt sündida laskis, ainult pika pilguga mõõtis ta nooremehe nägu ja silmis helkis tal emalik õrnus.
Robert tundis eneses täna imelikku wäsimust; waewalt wiitsis ta jalga jala ette tõsta.
„Kui Te mind lähematel päewadel ei näe, siis olge hääd, tulge mind waatama,“ ütles ta lahkudes.
Kata ei wastanud midagi.