Üle piiri/1
1.
„Ei, ei! Teisiti ei wõi ma, ma pean temale kõik ütlema,“ sõnas Robert hommiku hilja asemel üles ärgates ja omi liikmeid sirutades: öösine raudteesõidu wäsimus oli teda kauaks unehõlma suigutanud.
Päewadest oliwad kuud saanud, kus Robert ennast silmas pidas, oma jõudu proowis, kaalus. Ja kui ta seda hirmutist, mille rusukstallamise kallal ta nii kaua oli waewa näinud, eneses tundis uuesti jalule ajawat, siis jooksiwad wärinad tal üle keha. Pidi kõik tema waew ja lootus asjata olema? Sai ta kõigest üle, mitte aga iseenesest?
Waremalt, kui talle needsamad küsimused piina kippusiwad tegema, nägi ta peagi kahte musta silma, mis tõsidusega rahulikult tema pääl wiibisiwad. Ilmsi wõi mõttes nendesse silmadesse waadates, mis süütusest ja arusaamisest näisiwad rääkiwat, waibusiwad nooresmehes piinawad tungid. Aga nüüd oliwad ka nemad oma wõimu kaotanud. Süütuse asemele oli silmadesse midagi muud tekkinud, ja see oli tume ning tõotaw. Wõi eksis noormees? Hedwigi silmad oliwad ehk endised? Nendes peegeldas end ainult nooremehe muutunud hing?
Arusaamine oli aga jäänud. Neiu mõistis ikka weel noortmeest, luges ta mõtteid sagedasti silmadest, kõigewäiksemast näomoonutusest, liigutusest. Praegu tundis noormees sellest iseäranis rõõmu. Kui nad üksteist mõistawad, siis wõib ta temale ju kõik öelda, ja ta tahab seda lihtsalt, ilma luulelise pettuseta teha. Liig palju on ta omade mõtete ja tundmuste juures kannatanud, kui et ta nende awaldamiseks ilusaid sõnu hakkaks walima. Mis sügawusest tuleb, tuleb lihtsalt, woolab kui hallikas kerge wulinaga; ainult mäeojakesed teewad lärmi ja pilluwad walget wahtu. Lihtsad sõnad aga saawad loomulikuks ja kaasakiskuwaks, nagu ilus muinasjutt lastele: kuulad ja kõrwad ei wäsi, maitsed ja mõnu ei lõpe.
Kui Robert üles tõusis, et Hedwigile kirja kirjutada, ja selleks paberi wälja wõttis, jäi ta mõttes laua ette seisma, nagu poleks asi weel küllalt hästi järele kaalutud, ja astus wiimaks akna alla.
„Ja, jah! See pagana doktor Kalamaa,“ siunas noormees iseeneses. „Kui ehk tema kohta liikuwates juttudes siiski tõtt on? Aga Hedwig kirjutas ju, et midagi ei ole. Wõib teda endist wiisi uskuda? Ehk on ta minu äraolekul muutunud?“
Ja risti ning põigiti käiwates mõtetes suikudes wahtis Robert pööningukambri aknast alla raudtee poole, kus tormaw rong praegu waksali poole ruttas. Kaugemalt üle majade paistis sinendaw meri. Imelik hää tundmus oli wana tuttawat waadata.
Natukene aega läks nõnda mööda. Siis pani noormees ennast kähku riidesse ja läks wälja: ta tahtis ootamatalt neiu ette ilmuda, nõnda pidi talle kõik selgeks saama, mis ta tegema peab ja mida ta loota wõib.
Paari tunni pärast tuli Robert ühes Hedwigiga tagasi. Weel täna tahtis noormees kõik otsustada. Rinnas tundis ta kerget wärinat ja mõtted ning tundmused oliwad sõnu taga otsima läinud. Talle tuli meelde, kuidas Hedwig esimest korda tema juures oli käinud. Robert oli siis haige ja ta kutsus teda kirja läbi. Waewalt lootis ta tema tulekut. Kuid ta tuli siiski ja tõi enesega niipalju jõudu ning elurõõmu kaasa. Poolwaikides istus ta nooremehe woodi ees ja kui ta ära läks, näis mahajääjale, nagu oleks talle ilusaid lõpmata lugusid jutustatud. Pärastpoole tuli neiu juba ise. Nad unistasiwad üheskoos eluplaanidest, mida kumbki täide tahaks saata, ja wahtisiwad wäikse akna all seistes sinawat merd ning tema pinnal walendawaid purjesid.
Ja nüüd on neiu jälle siin.
Robert on ühe aasta juba ülikoolis mööda saatnud. Kui palju on see üks aasta nooremehe rinnas häwitamisetööd teinud! Missugused imelised mõtted keerlesiwad tal kõrgema teadusetempli kohta pääs; nad oliwad seda imelisemad, mida rohkem ta ise ihaldas. Terwe ilm omade mõistatustega pidi tema ees awanema ja sügawale, sügawale, asjade põhjani tahtis ta waadata. Kõigest sellest oli lootnud ta Hedwigile jutustada. Kui ta aga kodulinna tagasi sõitis ja kui neiu teda ülikoolist ja säälsest elust rääkida palus, kui ta küsiwate silmadega nooremehe huulte küljes oodates rippus, siis polnud Robertil pea midagi öelda. Teised, kes juba gümnasiumis käies ennast trahterites salamahti üliõpilasepõlwe wastu ette walmistasiwad, oliwad õnnelikumad: neil oli midagi jutustada, kuigi nad seda küsiwatele sõbrannadele ei teinud. Midagi arwas Robert siiski ülikoolist kaasa toonud olewat: see oli tema otsus. Ja talle näis, nagu oleks see nii palju.
„Sa oled wähem rääkima hakkanud“, ütles neiu waikiwat noortmeest silmitsedes. „Ütled wähe, aga see wähe on palju.“
„Arwad sa?“ wastas noormees.
„Jah, nii, nii, ma ei tea kuidas.“
Nad waatasiwad otsekoheselt üksteisele silma, ja mõlemate pilkudes peitus küsimine ning ootamine.
„Ma kutsusin sind wäga tähtsa asja pärast,“ ütles noormees.
„See oleks?“
,Ma ei tea, kuidas sellest rääkida. Aga istume sohwa pääle.“
Neiu täitis nooremehe soowi.
„Wõin ma kõik öelda, mis ma mõtlen ja mis ma tahan?“ küsis Robert.
„Imelik küsimine,“ wastas neiu. „Olen ma kunagi püüdnud sulle milleski piirisid panna? Wõi oled sa kunagi mingisugusid piirisid pidanud? Me oleme ju kõigest rääkinud.“
„Ja sa ei pahanda?“
„Ei, mispärast!“
Noormees wahtis mõttes põrandale. Kerged wärinad kippusiwad tal üle keha jooksma.
„Miks sa ei räägi? Mis sul on?“ küsis neiu.
„Ma ei tea, kuidas pääle hakata, ei mõista. Mul on tundmus, nagu peaks pime olema, nagu ei tohiks selle juures, mis ma rääkida tahan, sina mind ega mina sind näha.“
„Me wõime ju akna kinni katta,“ ütles neiu puhtasüdamliselt, ja kui noormees talle silma waatas, et aru saada, kas ta naljatab wõi tõtt räägib, siis ei jõudnud ta mingisugusele otsusele.
„Nõnda oled sa halb,“ ütles neiu natukese aja pärast, kui noormees rääkima ei hakkanud. „Seda on eemalolemine teinud. Wõi istub sul ikka weel see doktor Kalamaa pääs? Nõnda ei tohi sa olla, sa pead kõik ütlema, nõnda on kergem. Ma tulen sulle ligemale, noh nüüd. Kas ikka ei julge? Anna oma pää siia. Juuksed on sul pikemaks kaswanud, isegi habe on tärganud. Ja ikka weel ei julge sa rääkida.“
Ta sasis nooremehe pääd. Ka waremalt oli ta nõnda teinud, kui ta teda millekski ahwateleda tahtis. Neiu kätel ja sõnadel oli imeline mõju: noormees hakkas sõnu leidma. Pikkamisi, wäikeste waheaegadega tuliwad nad kuuldawale, nagu ei suudaks rääkija möödaläinud päewi, millest sõnad kõnelesiwad, rutemini meelde tuletada. Ka waremalt oli noormees neiule omast lapsepõlwest rääkinud, aga täna maalis ta nendest päewadest suutuks uue pildi. Waremalt oli säält rõõm ja naer kostnud, täna helises wõitlus ja kannatus: wõitlus iseenesega, kannatus nende rüüstawate lahingute järele, mis ta iseenese wastu kaotas.
Mida kaugemale noormees oma jutustamisega jõudis, seda kiiremalt hakkasiwad sõnad woolama. Pikkamisi wajusiwad neiu käed nooremehe pää päält ära. See istus ettepoole kõweras sohwa pääl, pani käed risti, wajutas nad kokkupitsitatud põlwede wahele, wahtis üksisilmi oma ette põrandale ja jutustas wahetpidamata. Nõnda kuulis neiu noortmeest esimest korda iseenesest rääkiwat. Kui armuta ta enese wastu oli! Kas wõis see kõik tõsi olla? Kas ei waletanud ta? Aga ei, tema hääl, terwe tema olewus ütles, et ta suu tõtt räägib.
Juba oli ta oma koolipõlwe juures linnas. Ta rääkis üksilduse tundmusest, eraldusest, iseenese hooleks jätmisest. Lapsest saadik oli ta iseeneses elanud, linnamüürid oma wõõra ümbrusega aitasiwad selleks weel rohkem kaasa. Paljud oskasiwad uue ümbrusega ära harjuda, ennast tema järele seada, temast lõbu ja lahutust leida. Tema aga jäi endiseks maa- ja metsameheks, kes ainult laanes hõiskab, lindudega wõidu laulab. Helehall munder ja hiilgawad nööbid jätsiwad tema sisemise inimese puutumata, kes suwistel waheaegadel jõgede ja järwede äärest, aurawatest rabadest ja kohisewatest metsadest enese edasihingitsemiseks elumahla otsis. Aga koolipink imes ja ümbrus surus: nõnda ei sattu noored laiale teele. Roberti tee oli kitsas, aga taewa ei wiinud ta mitte, see oli juba ammugi selge. Kool sai põrguks, teadus wangitorniks ja kõige naeru- ning põlgtusewäärilisem inimene oli wangitorni ülem — koolidirektor. Kuus, seitse tundi piinab ta sind koolipingil, teist niipalju kodus raamatute taga, uulitsal piilub ta majanurga warjult sulle järele ja õhtul hilja astub ta su kitsasse kambrisse waatama, kellega sa juttu ajad. Ja kui sul nõnda tahtmine õppimiseks, jõud tähelepanemiseks, peaaju-wõime meelespidamiseks lõpeb, siis laseb ta sind kurisewa kõhuga järele istuda ja naeratab lahkelt sinna juurde. Aga Robert kannatas wälja: maamehel oli wisa hing. Mida ta aga teiste wastu wõitis, seda kaotas ta iseenese juures. Sellest hakkas ta wara aru saama.
Ja siis tõusis igatsus kedagi leida, keda ta kõigest hingest oleks tahtnud, kellest ta ööd ja päewad oleks unistanud, tema kui jumaluse poole palwetanud. Ta arwas, et kui ta kedagi nii wäga tahab ja teda nii kõrgeks peab, et ta temale puutumata pühaduseks saab, siis ta ka oma endise elu unustab, omade tungide pääle, millede wastu ta asjata oli wõidelnud, risti wõib panna. Esiteks mõtles ta, et see rist must, süsimust saab olema. Siis aga küsis ta: „Mispärast must?“ Ja natukese aja pärast wastas ta: „Walge peab ta olema ja punaste tähtedega kirjutan ma sinna pääle: ma olen wõitnud.“ Terwele ilmale oleks tahtnud ta sellest hõisata. Siis tuli talle aga meelde, et ilmal tema wõiduga midagi tegemist pole. Aga ehk on weel teisi üksikuid, kes minu wõidusõnumit huwitusega loeksiwad? Ehk joowad nad sellest teatest uut eluwärskust noorelt wanakssaanud liikmetesse? Ja korraga näis talle, nagu oleks tema kooliseltsiliste seas palju temasarnaseid wõitlejaid, waikseid lahingulööjaid. Igaühel on omad wastased, aga toetajaid, juhatajaid pole kusagilgi. Üksi, nagu põranda all waewlewad nad liig tugewate wastaste kallal ja wäsiwad enneaegu. Aga suurem hulk naerab ju? Wõib olla, et nõnda kõige kergem on. Nad naerawad ehk iseeneste üle ja walawad palawates hingekoobastes omade naljade ja naerulaginate üle kibedaid pisaraid. Kes poeb nendesse koobastesse? Kes oskab seda? Noorus on ära hirmutatud, ainult raukadel on eluõigus. Noorus peab julgus olema, kuid julgust nimetatakse häbematuseks. Noorus on tungide kodu, kuid tungid on patt. Noorus on wana purustamine, kuid ka tolmupühkimist peetakse kuritööks. Noorus on uute teede otsimine, kuid see on jõledus, ninatarkus. Noorus on elu, kuid elule on wanad ammugi pähe löönud; ta teeb uimase ajuga kumardusi ja küsib alandlikult: „Mis herrad soowiwad?“
Kui walusalt oli Robert seda nii sagedasti tundnud. Ühes teistega puges ta „põranda alla“. Sääl otsis ta elule mõtet. Ja mida rohkem seda otsimist keelati, seda rohkem ihati tema järele. „Põranda all“ saiwad Robert ja Hedwig üksteisega tuttawaks. Sel korral waieldi indiwidualismuse ja kollektiwismuse üle, waieldi waimustuse ja ägedusega. Näod lõkendasiwad, hääled wärisesiwad ja silmad pildusiwad wälkusid.
„On sul see weel meeles?“ küsis Robert.
„Sa waikisid,“ wastas neiu.
„Ma ei teadnud, mis rääkida.“
„Pärast waidlesime kunsti üle, ja siis teadsid sa küll.“
„See oli pärast, see oli sinuga, siis wõisin ma kõik. Sina õpetasid mulle seda. Seda õhtut ei unusta ma kunagi. Pärast imestasin ma, kuidas ma sind ennemalt polnud tähele pannud. Aga on ju waikseid maakohti, mida sa kogemata leiad ja siis enam nendest lahti ei saa. Uut elujõudu tundsin ma eneses. Iga aasta mäletan ma seda päewa, nagu mõnda suurt püha. Sellest ei saaks teised aru, kui nad seda teaksiwad. Aga ehk mõistad sina mind? Ei? See on ju ometi nii lihtne: sina oled see ammu oodatud, keda ma ihaldasin ja pühaks tahtsin pidada. Sa tõid selle jõu enesega kaasa, mille järele ma asjata olin otsinud. Ma wõisin walge risti püsti panna ja punaste tähtedega sinna pääle kirjutada: ma olen wõitnud. Kui sa sellest aru wõiksid saada, mis sa mulle olid ja ikka weel oled!… Aga see pole kõik. Sa tead, missuguste lootustega ma ülikooli läksin. Tähed tahtsin ma taewast maha kiskuda ja oma tuppa särama panna. Aga ka ülikooli suurtest aknatest waadates oliwad nad niisama kõrgel nagu siin. Ja siis tõusis endine metsaline jällegi elusse. Teadusemalk ei suutnud teda uimaseks lüüa. Ma läksin arsti juurde. Ta oli keskealine mees. Teadusehimu oli tal wiimase karwaudeme päälaelt rööwinud. Poolpilkawa naeratusega kuulas ta mind, nagu tahaks ta öelda: „Tühi asi!“ Kui ta aga oma suu õpetuseandmiseks lahti tegi, siis juhatas ta mind — nende mägede poole, kust meie abi tuleb. Mõistad mind? Ta käskis mind awalikusse majasse minna wõi mõnda köögitüdrukut leida. Uimaseks löödult tulin ma tema juurest wälja. Paari päewa pärast läksin ma ühe wana hallpää juurde. Tema oli minu rääkimise ajal tõsine, isegi kurb.
„Olete enne kellegi juures olnud?“ küsis ta.
Ma rääkisin kõik.
„Tegite tema nõuandmise järele?“ küsis ta edasi.
Ma seletasin, miks ma seda ei teinud.
„Mis wõiksin ma Teile weel öelda,“ hakkas ta siis. „Ma olen pidanud niisugustes asjades palju nõu andma ja ma olen sagedasti niisama rääkinud nagu see teinegi. Aga ma olen ka niisugusid wastuseletusi kuulnud, nagu Teie praegu andsite. Ma wõin Teilt weel ühte küsida: on Teil kedagi, keda Te armastate?“
Ma wastasin, et on.
Siis ütles ta:
„Minge ja rääkige temaga.“
Noormees waikis.
„Sa ei ütle selle pääle midagi?“ küsis ta natukese aja pärast neiult.
„Mis peaksin ma ütlema, ma ei mõista sind,“ wastas neiu.
See oli walus.
„Sa ei mõista,“ ütles Robert. „Nii kaua rääkisin ma, nii ilmarmuta kiskusin ma kõik hilbud enese ümbert maha! Ma lasksin ennast sinu ees lapsepõlwest saadik üles kaswada ja ikka weel ei mõista sa mind. Ma teen ehk rumalasti, et ma nendest asjadest sinuga nõnda räägin, aga ma tahaksin, et sa järelmõteldes selle sammu astuksid, et sa teaksid, mis sa teed, siis ei wannu sa mind pärast ära.“
„Robert! Arwad sa seda nõnda?“ hüüdis neiu nagu unest ärgates ehmatanult. Ja kui noormees talle selle küsimise pääle lihtsalt ja otsekoheselt silma waatas, lisas neiu juurde:
„Sa ei armasta mind enam!“
Ta hääles kõlas sügaw walu.
„Selle wastu, ma armastan sind nii wäga. Ainult sinule wõisin ma seda kõik rääkida ja ennast niisugusena näidata, nagu ma tõepoolest olen. Ma pidasin sind kalliks ja sellepärast unustasin oma uhkuse.“
„Ei, ei! Sa ei armasta mind mitte! Ma tunnen seda. Kui ma sulle tõesti midagi oleksin, siis poleksid sa mulle niisuguste mõtetega kunagi lähenenud. Ma olen sind kui iseennast usaldanud, pole sinu juures midagi kartnud, aga nüüd saab see teisiti olema. Sa purustasid kõik, mis ilus oli.“
Ja hirmunult nihutas neiu ennast noorestmehest eemale.
„Sa lähed minust eemale, hakkad mind kui pidalitõbist kartma… Ennem suudan ma omale tüki nööri wõi külma tina leida, kui sind sinu tahtmise wastu sõrmeotsagagi puutuda. Usud sa mind?“
„Ma usun ju, kui sa ütled, aga endist wiisi ei saa ma wististi enam kunagi sinu pääle waadata. Mispärast oled sa niisugune!“
„Mispärast…“ kordas noormees. „Mis pidin ma siis tegema? Pidin ma naeratawa arsti nõuandmist kuulda wõtma wõi pidin ma lapsepõlwe tagasi langema? Kui ma siis sinu juurde oleksin tulnud, siis poleksin ma „niisugune“ olnud ja siis ei oleks sa ennast minust eemale nihutanud, sest siis oleksid sa minu armastuse sisse uskunud, ning meie kõige ilusamad päewad, mis ma täna purustasin, oleksiwad edasi kestnud? Nõnda ei wõi ometi sina mõtelda, nõnda mõtlewad teised. See oli mul ainukene lootus. Ma uskusin, et kui ka kõik minu eest pelgu jookseksiwad, sina ometi minu juurde jääd, sest sina mõistad mind. Aga nüüd näib, nagu oleksin ma mägedele ja orgudele karjunud, kust ainult wastukaja osutusi huikab. Need on need mäed, mis meie naistele mehi peawad kaswatama, ja meestele süüta naisi hoidma. Ja pole mingisugust peastmist! Wõi ehk on, aga ma ei tea teed. Miskisuguse tee saan ma siiski leidma, aga sinust ei taha ma siis enam midagi teada. Mis oleks mul sinuga tegemist, kui mu piinad ja wõitlused sulle ükskõik on…“
„Mitte enam,“ palus neiu ja wõttis nooremehe käest kinni. „Sa oled täna uus ja hirmus.“
Noormees waatas neiule silmi: säält woolasiwad pisarad keelmata, püsimata. Need jutustasiwad waiksest walust. Robert wahtis tükk aega nendesse märgadesse silmadesse, kust talle nii palju häädust wastu helkis. Ja kahju sai noorelmehel, et ta häädusele haiget oli teinud. Ta wõttis neiu külmad wärisewad käed ja surus nad omade silmade ette: ka sääl oliwad pisarad.
„Sa näed ju, et sa mulle ikka weel kallis oled“, ütles neiu tasa.
„Ja sina minule,“ wastas noormees. „Aga miks oled sa siis nõnda?“
„Ma ei wõi teisiti, ei saa, ei suuda.“
„Kui ma sulle nii kallis olen?“
„Aga kui mina sinule niisama kallis olen, kas sa siis ei wõi?“
Jälle wabastas neiu omad käed. Nukralt istusiwad nad üksteise kõrwal.
Ja kui neiu wiimaks jumalaga jättes uksest wälja läks, asus mõlemate rinda wõõrastaw tundmus. Terwe ilm ilusaid pettekujutusi oli kokku langenud, armuta elu oli neid oma kareda käega puutuda julgenud. Nagu walminewad wiljapõllud, mida põllumees lootusrikkalt silmitsenud ja millest häwitaw rahehoog üle käinud, seisiwad kaks südant: nad warjasiwad purustatud lootusi ja unistusi.