Üleüldine isamaa ajalugu/I.A.V.D
D. Pühad.
Wanade Eestlaste aasta oli 13 kuud 1). Nagu päike päewa ja tähed öö mõõtjad oliwad, nii oli ka taewa kuu aja mõõtja. Uue kuu loomisega algas ka uus kuu, ning selle järele sai aasta 13 kuud pilk. Mil aastat arwama hakkati, seda ei ole teada. Nädala arwamine on wististe ristiusuga tulnud ehk on ta ka warem Slaawlastelt saadud 2). Niisama ei ole ka see kindel, mitu päewa esialgu nädalas oli. Arwata wõiks, et neid kõiges neli oli, sest nelja päewa jaoks on Eesti keeles oma nimed: (Esmaspäew, teisipäew, kolmapäew, neljapäew), kuna Reedi ja laupäew wana Norra keelest näitawad laenatud olema 3). Niisama küsitaw on, kas neljapäew ühtlasi ka pühapäew ei olnud, sest neljapäewa pühitsemine on meie ajani kestnud ja mitmel pool tehti selle päewa õhtul kõiksuguseid ebausu kombeid 4). Kes üleilmliste wägede ühendusesse soowis astuda, see wõis seda üksi neljapäewa õhtutel teha 5) Wanal ajal pidi sel päewal iseäraline tähtsus olema, et ta pühaks pidamine weel nii kaugele meie ristiusu aja sisse on ulatanud. Kui neljapäewaline nädal kord olemas oli, siis pidi see wäga wanal pagana ajal olema, sest seitsmepäewaline nädal ei ole mitte enam ristiusust wõetud, waid oli juba enne ristiusu tulemist tuttaw. Seda näeme wanast Saarlaste kalendrist 6). See on wistist pagana aja pärandus, sest et seal weel aastas 13 kuud arwatakse. Aga ometi leiame sealt ka juba 7 päewalise nädali, reede, laupäewa ja pühapäewaga. Pühapäew oli pagana ajal tuttaw 7) ja wõeti ristiusu nädala püha nimeks.
29. Suuremad pühad.
a. Tähtsamaid pühasid aastas oli neli. Sügisel kui ööd kõige pikemad ja pimedamad, pühitseti hingede aega 8), mis 9 päewa kestis 9). See oli tõsine leina aeg. Igal pool walitses waikus. Sel ajal lasti surnute hinged iga aasta kord igawast warjuriigist maanalast maa peale omaste juurde. Kõik inimesed jäiwad tubadesse, keegi ei teinud tööd ega läinud kodust wälja. Põrmandule laotati hõled maha, et astumine ehk mõne asja kukkumine kolinat ei teeks, ja kõneldigi waikse healega, sest armsad kadunute hinged tahtsiwad ju oma waikses järelemõtlemises eksitamata olla. Ka kardeti müristamise jumala 10) wihaseks saamist, kui mitte waikselt ei elatud. Sai ta hingede käest kuulda et maa peal kära on tehtud, siis saatis ta tulewal suwel müristamist ja wälku kätte maksma. Sellepärast katsuti sel ajal wõimalikult wagusi elada ning hingede jaoks pandi sööki ja jooki wälja et nad inimestega rahul wõiksiwad olla ning toonela walitseja ette kaebdusi ei kannaks.
b. Ühtlasi peeti see püha müristamise jumala Kõo auuks, keda wistist ka Jõuks ehk Jõuluks nimetati 11). Mõnel pool, näituseks Wirumaal, hüüti seda püha Jõu-pühaks ning peeti weel sel aastasajal Jõu-õhtuid 12). Et see püha ristiusu Kristuse sündimise pühaga pea ühe aja sisse langes siis on sellele endisest pagana aja Jõu pühast ka weel nimi jäänud.
d. Teine oli rõõmus Uku püha kewade öö ja päewade ühepikkusel, mil loodus pikast talwe unest jälle ärkama hakkas. Uku 13) oli tuule ja tormi, hea ja halwa ilma isand, tema saatis wihma ja päikese paistet ja tema käest tuli õnnistus ja sigidus. Tema ette kummardas põllumees wilja wäljal ja meremees merel. Igas majas oli Uku wakk, kuhu temale andeid toodi ja igal külal ehk talul Uku kiwi, kus peal kewade pärast lõikust wilja ohwerdati. Looma tapmise juures toodi kõige pealt Ukule ohwrit Uku kiwile. Uku püha pühitsesiwad iseäranis naised suure ilu ja kombetega, sest ka naiste sigidus oli tema käes. Püha laupäewal kaeti aitas laud kõigesuguste aasta andidega. Seal oli liha, wõid, kalu, kooka, leiba, tangu mett j. n. e. ning mõdu. Nende toitude keskel seisis Uku wakk, kuhu pereisa igast wiljast kõige paremat sisse pani.
Uku wakale wajuma, |
Sigimata naised pandi ööseks aita Uku waka juurde kinni, kus nad targa sala nõuu järele tempusid tegiwad. Hommiku wara enne päewa tõusu juba käis peremees kõik põllu piirid läbi, ja waatas, kas kõik korras on. Kui kõik wiirastuseta leidis, ruttas ta rõõmuga kodu, kutsus pere kokku pidule, kes jumalast ülejäetud palukesed pidusöögiks tarwitas. Kolme päewa järele wõttis peremees wiljad Uku wakast wälja ja pani teise wilja sekka tagasi, et ka see jumalate õnnistusest osa saaks. Noorikud wiisiwad Ukule pulmapäewal ehk kui noortsugu oli sündinud, Uku wakasse ohwrid. Uku pühal joodi rohkem kui ühelgi muul pühal. Sellest pidukombest on wististe „Maarja puna joomine“ meie päewani järele jäänud.
d. Kolmas püha oli suwine rõõmu ja lõbu püha, mis Wanaisale suwise pööripäewa ajal peeti, mil Koit ja Hämarik igaweses nooruses armastuse õnne maitsewad, nii et öö nende palgete rõõmu särast walgust saab. Sel pidul ühendas õnn wana ja noort neiut ja peiut, meest ja naist. Kaugelt sõbrad nägiwad üksteist siin aastate järele. Wanad südamed läksiwad kadunud päiwi meele tuletades nooreks ja nooruse sojendaw päikese kiir elustas neid. Lühike, lendaw õie aeg tuletas aga ka nooruse kiiret kadumist meelde ning liginewa wanaduse toeks tehti abielulepinguid noorte inimeste wahel. Mõdukannud käisiwad ringi, lillepärjad katsiwad kogumise paika, tuleleegid loitsiwad kinkudelt, laulud igatsusest ja armastusest ehk sõjaõnnest ja wõidu rõõmust kõlasiwad pidulise rõõmuga läbi waikse öö.
e. Neljas suur püha peeti sügisel öö ja päewa ühe pikkusel sõja jumala Turrise auuks. Kõige pealt ohwerdati öösi tulewalgusel üks oinas iseäralise kombega sõjajumala auuks, siis kõneldi ehk lauleti kangelaste ja wanemate wapratest tegudest noorematele waimustawaid lugusid, et noored sõjamehed neist omale eesmärki wõtaksiwad. See püha oli nagu kaunis isamaalik kool, millest osa wõtta igamees enese kohuseks pidas. Ta kestis ühe ainsa öö.