Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1221

Üleüldine ajalugu
Jaan Bergmann

Teine piir: Greeka rahwa kaswamise aeg.

I. Järk: Udulahkumine ning arutegemine.

§ 23. Doorlaste rändamine.

Historia algus: 1104.1. Kõik, mis Greeklastest senni maani on räägitud, seisab luuletuste põhja pääl ning langeb enam ehk wähem muistaste juttude liiki. Alles 1104 aastaga algab enam tõsine historia ja ajaloo udu hakkab lahkuma ning tegijate elu ja tegude sisu selgima. Sest sellel aastal hakkas suur Doorlaste rändamine liikuma, mis Greeka rahwa suguharudelle uued elukohad kätte juhatas, maa ning rahwa, riigid ja rajad koguni ümber muutis, nad sinna elama asutas, kuhu nad jäädawalt elama jäiwad; sest see läbi alles wõis iga riik omal isewiisil kosuda ja kaswada ning oma elu- ja olulugu hästi meeles pidada, päälegi, kui kirjutamise kunst üleüldse tuttawaks sai ning wõimalik oli tähtsaid asju üles tähendada, kust pärastiste kirjanikkude tarkus nagu hallikast wälja hoowas. Ka nende ehitused, mälestusmärgid, rahad, kunsttööd wõisiwad nüüd hõlbsamalt otsust anda, kus ikka üks ja seesama suguharu ühes paigas asus, mitte täna see, homme teine.

Doorlaste rändamine.2. Doorlased elasiwad muiste Thessalia maal. Säält hakkasiwad nad 1104 aastal hulga kaupa lõuna poole minema. Kolm päälikut, kes endid Heraklese järeltulijateks kiitsiwad, käisiwad nende eel ja kutsusiwad nad üle Korinthuse merekaela Peloponnesusse. Sääl elasiwad Joonlased, Äollased ja Achälased: kõik kolm ei suutnud mitte Doorlaste tungimise wasta panna, waid pidiwad nende walitsuse alla heitma ehk maalt wälja rändama. Surumised ulatasiwad ka Kesk-Greeka maale, aga sääl ei leidnud Doorlaste wõimus mitte maad, kuna Peloponnesus nende päralt jäi. Achälased üksi jäiwad poolsaare põhjasõrwa elama, Joonlased aga ja Äollased läksiwad maalt ära: esimesed otsisiwad osalt oma suguwendade juurest Attika maalt, osalt mere saartelt ja Wäikese-Asia rannalt uut isamaad, teised leidsiwad saartel ja Wäikeses-Asias omale uusi elukohte.

Asutused.3. Suurest maast lahkunud Greeklaste asupaiku kutsuti asutusteks: neid oli igal saarel Saarte meres, Thrakia rannas, Wäikeses-Asias, Afrikas, Italia ja Hispania maal kaunis hulk. Kõige wanemad asutused aga oliwad Wäikese-Asia rannas, kus Äoli, Jooni ja Doori maakonnad oma rikaste ja perekate linnadega kauni hariduse ning elawa kauba-ajamise läbi hästi õitsesiwad, kõige enam Jooni maakond, kelle päralt ka mitu tähtsat saart Asia rannas oli.


§ 24. Greeka rahwa ühendajad ja walitsejad.

Greeka olu.1. Üks ainus wägew riik ep olnud Greeka maa iial. Ta langes ikka mitmesse wähemasse riiki ja riigiksesse, kelle seast mõne päralt paljalt üks linnakene ja tema ümberkaudne maa oli, kes aga igaüks oma ise-seaduse ja wiiside all elas. Nõndasamuti, kui walitsus ja seadus, hoidis ka maaloomus oma kõrgete mägedega ja sügawate orgudega suguharud ja maakonnad ühest teisest lahus. Seega oleks Greeka rahwas ja Greeka maa lagunud maa olnud, kui mitte ühine keel, usk ja kombed kõiki üheks Helleni rahwaks ep oleks ühendanud.

Ühendawad kombed ja seadmised.2. Niisugustest seadmistest, mis ühendust tallel hoidsiwad, on kõige päält wõeraste wastawõtmine tähtjas, sest oli kord üks Greeklane teise juures wõeraks, siis sobiti sõbrust, anti selle täheks wastastikku kingitusi, mis sõbrust surmani, jah, weel poja ja pojapoja päiwil meele tuletas ning auu sees pidas. Teiseks Symmachia.symmachia ehk wastatikku rahu- ja waenu-seadus, kus mitu riiki ehk linna kokku heitsiwad, et ühel nõuul ja ühendatud jõuul üht nii hästi kui teist wäliste ning sisemiste waenlaste ja pääletungijate wasta kaitseksiwad ja korra järele waatasiwad. Üks riik ehk linn oli teiste pää; sellest öeldi: tema käes on hegemonia ehk ülemwalitsus. Siis Amphiktionia.amphiktionia ehk wastastikku korra ja pühade paikade, jumalateenistuse ja pühade mängude üle walwamine ning nende kaitsmine. Kõige tähtjam oli Delphi amphiktionia, kellest 12 maakonda osa wõtsiwad. Wiimaks ja kõige tähtsamad oliwad Pühad mängud.pühad pidumängud[1], mis igalt maalt ja linnast, igast saarest ja asutusest igaüht kutsus osa wõtma, kes Greeklase nime kandis ning oma isamaale auu andis. Sääl mängiti ja wõideldi küll hobusega, küll jala: hobusega katsuti sõidu kiirust ja sõitja osawust. Jala oli: jooks, maadlemine, rusikataplus, ruudu- ehk diskuse- ja odawiskamine. Ka kirjanikud wõitlesiwad sääl oma kirjapõllul ning luulelaanel. Wõidutähed oliwad mitmesugused: Olympia mängul aga oli ülem hind õlioksa pärg. Nende Olympia mängude järele, mis iga nelja aasta takka ära peeti, arwasiwad Greeklased oma aega, aga alles 776 aastast saadik, kus esimest korda wõitjate nimed oliwad üles tähendatud. Teised pühad mängud peeti Delphi linna ligidal, Isthmuse kitsuse ääres ja Nemea linnakeses. Wiimsed mängud mängiti ja peeti Heraklese auuks.

Walitsuse wiisid.3. Igas riigis oli walitsus hakatuses ühe mehe käes, keda Kuningas.kuningaks kutsuti. Tema wõimus oli kas wanemaist päritud ehk wägiwallal kätte wõidetud. Enamaste igal pool oli suuremal sool ehk mõisnikkudel suur õigus käes. Rahwahulk tohtis üksi rahwakogus, keda kuningas iga tahes wõis kokku kutsuda, oma häält tõsta. Papiwalitsust ep olnud kuskil. Nõnda oli lugu wanal ajal. Pärast Troja sõda ja weel enam pärast Doorlaste rändamist hakkas suurem sugu ikka awalikumalt oma kuningalle wasta, kunni walitsus koguni nende eneste kätte sai: sest sündis Aristokratia.aristokratia ehk mõisnikuwalitsus, kes alamalle seisuselle ammeti õigust ei annud. Aga alam rahwas ei leppinud mitte sellega, et tema sugu walitsusest ja ammetitest oli kõrwale jäetud, päälegi kui haridus ja õpetus nende keskel enam maad oli leidnud, waid nõudis ja sõudis ja hüüdis ning püüdis senni, kui ülema seisusega õiguses ühewääriliseks sai: sest sai Demokratia.demokratia ehk rahwawalitsus, kus igal wabal mehel luba oli, oma häält tõsta ja ammetisse astuda. Juhtus aga ka, et alam seisus ülemat koguni püüdis eemalle tõrjuda ning ise ainult walitseda: läks see korda, sündis Ochlokratia.ochlokratia ehk hulgawalitsus ilmale, kelle põhjusmõtte wana sõna „kust tuul, säält meel“ selgeks teeb. Niisuguse walitsuse ajal sai aga sagedaste üks mees woli ja wõimuse oma kätte, ei waatanud teiste meeste ega õiguste pääle, tegi mis meel mõtles ning süda kutsus, walitses wägiwallal: see mees oli siis tyrannus ehk „wägiwaldne isewalitseja“ ja tema walitsus Tyrannis.tyrannis ehk wägiwallawalitsus. Suurtes kaubalinnades oli pääle selle wõimalik, et rikkad kaupmehed ja rahamehed walitsuse kätte saiwad, mis läbi Timokratia.timokratia ehk kukruwalitsus asu leidis. Ja kui kukkur aga ühe ehk kahe kolme mehe ehk suguwõsa käes oli, sai Oligarchia.oligarchia ehk mõningawalitsus maad.

Seisused.4. Seisused oliwad igal pool ühte wiisi. Ülem seisus oli mõisniku seisus. Siis waba kodaniku ehk põlluharija seisus. Siis poolwaba käsitööliste ja maksumaksja põllumeeste seisus. Ka pärispõlw oli ära wõidetud maadel olemas. Pärisorjad oliwad ostetud wõerad, mitte Greeklased. Lasti pärisori ikke alt lahti, sai tast poolwaba. Aga ta järeltulijad wõisiwad täiehäälelisteks saada. Üleüldse aga wõime ütelda, et seisuste waheseinad poolegi nii kõrged ega kindlad ep olnud, kui ida mail: ühest seisusest teise minna oli küll wõimalik, ning ei saanud mineja ise, siis saiwad ometi ta lapsed soowitud õiguste osaliseks.

  1. Pidumängudest waata Jakobsoni k. Lugemise r. III, § 46.