Über Gegenstandstheorie

Lühiandmed
Autor:	Alexius Meinong
Pealkiri:	Über Gegenstandstheorie
Tõlkija:	Vikitekstide kaastöölised
Ilmunud saksa keeles 1904. aastal.
Artikkel Vikipeedias

§ 1. Küsimus

See, et ei saa tunnetada, ilma midagi tunnetamata, üldisemalt: et ei saa otsustust teha, isegi mitte ette kujutada, ilma millegi kohta otsustust tegemata, midagi ette kujutamata, kuulub kõige enesestmõistetavama hulka, mille annab juba nende elamuste päris elementaarne vaatlus. Et oletuste vallas ei ole asi teisiti, seda sain ma, olgugi et psühholoogiline uurimine on alles selle kallale asunud, peaaegu ilma erilise uurimiseta näidata. [Märkus 1. "Über Annahmen". Leipzig 1902, lk 256–257.] Keerulisem lugu on selles suhtes ju igatahes tunnetega, kus vähemalt keel viitega sellele, mida tuntakse, näiteks rõõmu, valu, võib-olla ka kaastunnet, kadedust jne, kahtlemata mõningal määral eksiteele viib – ja ihalduste puhul, sest seal peetakse hoolimata keele siin jälle täiesti ühemõttelisest tunnistusest silmas, et tuleb vahel ikka veel tagasi tulla nende ihalduste võimalikkuse juurde, millega mitte midagi ei ihaldata. Aga kui ka keegi ei peaks nõustuma minu arvamusega, et tunded, nagu ka ihaldused, on selles suhtes mitteiseseisvad psüühilised tõsiasjad, et neil on ettekujutused vältimatuks "psühholoogiliseks eelduseks" [Märkus. Vrd minu "Psychologisch-ethische Untersuchungen zur Werttheorie", Graz 1894, lk 34–35, ka Höfler, Psychologie, lk. 389.], möönab ta kõhklemata, et rõõmustatakse millegi üle, huvitutakse millestki, vähemalt kõige enamatel juhtudel ei taheta ega soovita, ilma midagi tahtmata või soovimata, ühesõnaga: mitte keegi ei jäta tunnistamata, et psüühilistele sündmustele kuulub see omapärane "millelegi suunatus" nii erakordselt sageli, et on vähemalt väga arusaadav, kui selles oletatakse psüühilise iseloomulikku momenti mittepsüühilisega võrreldes.

Aga järgnevate mõttearenduste ülesanne ei ole selgitada, miks ma pean seda oletust hoolimata mitmetest sellele vastu seisvatest raskustest väga põhjendatuks. Juhtumeid, mil viitamine, isegi eksplitsiitne suunatus tollele "millelegi" ehk, nagu ju täiesti sundimatult öeldakse, esemele, täiesti kaheldamatul moel silma torkab, on nii palju, et ka ainuüksi neid silmas pidades ei peaks see küsimus neil, kelle kohustuseks õieti selliste esemete kui niisuguste teaduslik läbitöötamine on, kauaks vastamata jääma.

Teoreetilist läbitöötamist vääriva ja vajava jaotamine eri teadusvaldkondadeks ja nende valdkondade hoolikas piiritlemine on ju küll sellega saavutatava uurimistöö edendamise suhtes sageli vähese praktilise tähtsusega; lõppude lõpuks loeb ju töö, mis ära tehakse, mitte lipp, mille all see teoks saab. Aga ebaselgused eri teadusvaldkondade piiride üle võivad mõjule pääseda kahes vastupidises suunas: kas nõnda, et valdkonnad, milles tegelikult töötatakse, osaliselt kattuvad, või nõnda, et nad teineteiseni ei ulatu ning seetõttu jääb vahepeale läbitöötamata ala. Sääraste ebaselguste tähtsus on aga teoreetilise huvi vallas täpselt vastupidine kui praktilise huvi vallas. Viimases on "neutraalne tsoon" alati soovitud, vaid harva teostatav heanaaberlike suhete tagatis, asjaomaste piiride teineteise maale tungimine aga kujutab endast tüüpilist huvide konflikti juhtumit. Seevastu on teoreetilise töö vallas, kus seesugustel konfliktidel puudub vähemalt igasugune seaduslik alus, objektiivselt võetuna nende piirirajoonide kattumine, mida võib-olla mõlemalt poolt läbi töötatakse, paremal juhul kasulik, vahe vahele jäämine aga alati kahjulik ulatuses, mis siis loomulikult sõltub vaheala suurusest ja muust tähtsusest.

Säärasele kord tähelepanuta jäetavale, kord vähemalt ebapiisavalt arvesse võetud omapäraga teadmisvaldkonnale osutamine on sihiks käesolevaga tõstatatud küsimusel, kus siis õieti on eseme kui niisuguse ja eseme tema üldisuses teadusliku läbitöötamise õiguspärane koht, s.o küsimus, kas teadusliku traditsiooniga akrediteeritud teaduste seas leidub mõni, millest võiks eseme kui niisuguse teoreetilist käsitlust otsida või millelt seda võiks vähemalt nõuda.

§ 2. Eelarvamus tegeliku kasuks

Polnud juhus, et ülaltoodud mõttearendused esemeni jõudmiseks lähtusid tunnetamisest. Oma eset ei "oma" muidugi mitte ainult tunnetamine, aga tunnetamine omab seda igatahes täiesti erilisel viisil, mis viib mõttele mõelda seal, kus jutt on esemest, esmajoones tunnetamise esemest. Sest psüühiline protsess, mida me nimetame tunnetamiseks, ei moodusta täpselt võetuna omaette veel tunnetuskoosseisu: tunnetus on nii-öelda kaksiktõsiasi, milles tunnetamisel seisab vastas tunnetatav kui suhteliselt iseseisev, millele tunnetamine ei ole mitte ainult suunatud, nagu näiteks väärade otsustuste kombel, vaid mida hoopis psüühilise aktiga otsekui haaratakse või kuidas iganes vältimatult piltlikul moel püüda kirjeldada seda, mis on kirjeldamatu. Kui nüüd võtta vaatluse alla üksnes see tunnetusese, siis esitub äsja püstitatud küsimus esemeteadusest esmapilgul vähesoodsas valguses. Tunnetamise eseme teadus: kas see siis tähendab midagi enamat kui nõue teha see, mis on tunnetamise esemena äsja juba tunnetatud, seega teist korda tunnetuse esemeks? Teiste sõnadega: kas ei küsita siin teaduse järele, mille kas moodustab teaduste kogusumma või mis peaks veel kord ära tegema selle, mille kõik tunnustatud teadused kokku niikuinii ära teevad?

Peab hoiduma sellest, et niisugustel kaalutlustel pidada mõtet üldisest teadusest eriteaduse kõrval tõesti absurdseks. See, mis on parimatel kõikidel aegadel olnud silme ees nende teadmishimu viimse ning ülekõige väärilise eesmärgina, – too maailmaterviku olemuse ja viimsete aluste haaramine – saab ometi olla hõlmava teaduse asi üksikteaduste kõrval. Tegelikult ei olegi metafüüsika nime all endale muud ette kujutatud kui säärast teadust: ja kui palju ka ei oleks petetud lootusi, mis on selle nimega seostunud ja tulevikus seostuvad, on selles süüdi ainult meie intellektuaalne võimetus, mitte selle teaduse idee. Kas aga sellepärast tohib minna niikaugele, et pidadagi pikema jututa metafüüsikat selleks teaduseks, mille loomulikuks ülesandeks on läbi töötada ese kui niisugune või vastavalt esemed nende kogusummas?

Kui mitte unustada tõsiasja, et metafüüsika püüdis iidsest ajast oma püstituste [Aufstellungen] valda võtta nii kõige kaugemat kui ka kõige lähemat, nii kõige suuremat kui ka kõige vähemat, siis võiks ikkagi olla hämmastav, et metafüüsika ei saa äsja sõnastatud ülesannet sellepärast enda peale võtta, et ta hoolimata oma intentsioonide universaalsusest, mis on tema edule sageli nii saatuslikuks saanud, ei ole esemeteaduse jaoks ikka veel piisavalt universaalsete intentsioonidega. Metafüüsika tegeleb kahtlemata eksisteeriva kogusummaga. Aga eksisteeriva kogusumma, kaasa arvatud see, mis on eksisteerinud ja saab eksisteerima, on lõpmata väike võrreldes tunnetusesemete kogusummaga; ja sellel, et seda nii kergesti tähele panemata jäetakse, on põhjuseks nähtavasti asjaolu, et meie loomuses kätkev eriti elav huvi tegelikkuse vastu soodustab liialdust käsitada mittetegelikku kui pelka eimiskit, täpsemalt kui midagi, millel tunnetamine ei leia kas üldse mingeid haardekohti [Angriffspunkte] või vähemalt mitte väärilisi.

Selles, kui vähe on säärasel arvamusel õigus, orienteerivad küllap kõige kergemini ideaalsed esemed [Märkus. Tähenduse kohta, milles minu arvates tuleb keelepruugis kahjuks mitmetähenduslikku väljendit "ideaalne" kasutada, vt minu mõttearendusi „Über Gegenstände höherer Ordnung etc.", Zeitschrift für Psychologie, kd XXI, lk 198.], mis küll subsisteerivad [bestehen], kuid mitte mingil juhul ei eksisteeri, ega saa seetõttu ka mitte mingis mõttes tegelikud olla. Samasus ja erinevus on näiteks seesugused esemed: võib-olla subsisteerivad nad ühtedel või teistel asjaoludel tegelikkuste vahel, aga nad ei ole ise tükike tegelikkusest. See, et ettekujutamine, nagu ka oletamine ja otsustuste tegemine, nende esemetega tegeleb ning tal on sageli põhjust nendega väga põhjalikult tegelda, on loomulikult väljaspool kahtlust. Ka arv ei eksisteeri loendatava kõrval veel kord, kui nimelt viimane eksisteerib; see on selgelt äratuntav tõsiasja põhjal, et loendada saab ka seda, mis ei eksisteeri. Samamoodi ei eksisteeri seos seoses oleva kõrval, kui nimelt viimane eksisteerib; seda aga, et viimane omakorda ei ole möödapääsmatu, tõestab näiteks seos kolmnurga võrdkülgsuse ja võrdnurksuse vahel. Pealegi ei seo seosesuhe ka seal, kus tegu on eksisteerivaga, nagu näiteks õhu seisund ja termomeetri või baromeetri näit, eeskätt mitte niivõrd neid tegelikkusi endid kui nende olemist või ka mitteolemist. Säärase seose tunnetamisel on niisiis juba tegemist tolle eripärase esemelaadsega, mille kohta ma loodetavasti näitasin [Märkus: "Über Annahmen", ptk VII], et ta on otsustuste ja oletuste vastas sarnasel moel nagu päris ese ettekujutuste vastas. Ma panin selle kohta ette nime "objektiiv" ning näitasin, et see objektiiv ise saab jälle astuda päris objekti funktsioonidesse, eriti saada uue, tema kui objekti poole pööratud otsustusetegemise, nagu ka muude intellektuaalsete operatsioonide objektiks. Kui ma ütlen: "on tõene, et on olemas antipoodid," siis ei omistata tõesust mitte antipoodidele, vaid objektiivile, "et on olemas antipoodid". See antipoodide eksisteerimine on aga on tõsiasi, mille kohta igaüks kohe taipab, et see võib küll väga hästi subsisteerida, aga mitte omakorda nii-öelda veel kord eksisteerida [Vrd K. ZINDLER, Beiträge zur Theorie der mathematischen Erkenntnis, Sitzungsberichte der kais. Akademie der Wissenschaften in Wien, philos. hist. Kl., kd CXVIJI, 1889, lk 33, ka 53–54]. See kehtib siis aga ka kõigi ülejäänud objektiivide kohta, nii et iga tunnetus, millel on esemeks objektiiv, esindab siis ühtlasi mitteeksisteeriva [eseme] tunnetuse juhtumit. Sellest, mida siin on näidatud esialgu ainult üksiknäidetel, annab aga tunnistust kogu kõrgelt, isegi kõrgeimalt arenenud teadus – matemaatika. Tegelikkusele võõraks selles mõttes, nagu tal poleks sellega, mis eksisteerib, mingit pistmist, ei taheta matemaatikat kindlasti mitte nimetada: on ju ilmne, kui lai rakendussfäär on talle tagatud praktilises elus mitte vähem kui tegeliku teoreetilises läbitöötamises. Sellegipoolest ei käsitle puhtmatemaatiline tunnetus mitte ühelgi juhtumil midagi, millele oleks olemuslik olla tegelik. Mitte kuskil ei ole olemine, millega matemaatikal kui niisugusel tuleb tegemist teha, eksisteerimine; mitte kuskil ei välju ta selles suhtes subsisteerimise raamest [geht ... über Bestand hinaus]: ei eksisteeri ju ei sirgjoon ega täisnurk, korrapärane hulknurk ega ring. Seda aga, et matemaatiline keelepruuk kasutab mõnel juhul täiesti sõnaselgelt eksisteerimist, võib ju pidada ainult selle kõnepruugi eripäraks, ja ühelgi matemaatikul ei tohiks olla kõhklusi möönmisega, et see, mida ta oma teoreetilisele läbitöötamisele allutatavatelt objektidelt "eksisteerimise" nime all nõuab, ei ole lõppkokkuvõttes mitte midagi muud kui see, mida muidu tavaliselt nimetatakse "võimalikkuseks", kuigi võib-olla selle tavaliselt üksnes negatiivselt iseloomustatava mõiste väga tähelepanuväärse positiivse pöördega.

Koos ülalpool puudutatud eelarvamusega tegelikkustunnetuse kasuks võimaldab see matemaatika põhimõtteline sõltumatus eksisteerimisest mõista üht tõsiasja, mis võiks nende momentide arvestamata jätmisel õigustatult hämmastav olla. Katsed rajada teaduste kogususe süstemaatikat jäävad matemaatika suhtes enamasti nõutusse, millest siis rohkem või vähem kunstlikud abivahendid peavad suurema või vähema eduga välja aitama. See on õigupoolest silmatorkavas vastuolus tunnustusega, võib koguni öelda populaarsusega, mis matemaatikale tema saavutuste tõttu võhikute seas on osaks langenud. Aga igasuguse teadmise liigitamine loodus- ja vaimuteaduse alla arvestab hoolimata näilisest täielikust disjunktsioonist ainult niisugust teadmist, millel on tegu tegelikkusega; lähemal vaatlusel ei ole seega selles mitte midagi imelikku, et matemaatika seejuures oma õiget kohta ei leia [nicht zu ihrem Rechte gelangt].

§ 3. Nõndaolemine ja mitteolemine

Niisiis ei ole mingit kahtlust, et tunnetamise ese peab olema, aga ta ei pea sellepärast veel mitte sugugi eksisteerima. Ent senised mõttearendused võisid ikka veel jätta ruumi oletusele, et eksisteerimist mitte ainult ei või asendada subsisteerimisega, vaid ka peab seda tegema juhul, kui tegu ei ole eksisteerimisega. Kuid ka see kitsendus on sobimatu. Seda näitab pilk kahele eripärasele aktile – otsustusetegemisele ja oletamisele, mida ma püüdsin fikseerida mõtlemise "teetilise ja sünteetilise" funktsiooni kõrvutamisega [Märkus: "Über Annahmen", lk 142jj] Esimesel juhtumil haarab mõtlemine olemist, teisel juhtumil "nõndaolemist", kummalgi juhul loomulikult objektiivi, mida täiesti arusaadavalt võib nimetada esimesel juhtumil olemisobjektiiviks, teisel juhtumil nõndaolemisobjektiiviks. Vastaks täiesti hästi äsja puudutatud eelarvamusele eksisteerimise kasuks väita, et nõndaolemisest tohib kõnelda iga kord ainult olemise eeldusel. Tõepoolest ei oleks suurt mõtet nimetada maja suureks või väikeseks, maakohta viljakaks või viljatuks, enne kui teatakse, et see maja või see maa eksisteerib, on eksisteerinud või saab eksisteerima. Aga seesama teadus, millest me ülalpool saime võtta kõige arvukamaid näiteid tolle eelarvamuse vastu, võimaldab ka eriti selgelt näidata säärase printsiibi paikapidamatust: kujundid, mida käsitleb geomeetria, ei eksisteeri, nagu me teame; sellegipoolest saab kindlaks teha nende omadusi, järelikult ka nende nõndaolemist. Kahtlemata ei anna ainult aposterioorselt tunnetatava vallas nõndaolemisväidet mitte sugugi legitimeerida, kui ta ei põhine teadmisel olemisest; ja täpselt sama kindlalt võib nõndaolemise vastu, millel ei ole otsekui enda taga olemist, küllalt sageli loomulik huvi puududa. See kõik ei muuda mitte midagi tõsiasja juures, et eseme nõndaolemist tema mitteolemine nii-öelda ei puuduta [mitbetroffen ist]. See tõsiasi on piisavalt tähtis, et sõnastada teda eksplitsiitselt nõndaolemise olemisest sõltumatuse printsiibina [Märkus: Esmakordselt välja öeldud E. Mally poolt tema Wartingeri auhinnaga 1903 pärjatud traktaadis, mis täielikult ümbertöötatuna on esitatud kui käesolevate "Uurimuste" nr III. Vrd sealsamas ptk I, § 3.], ja selle printsiibi kehtivuspiirkond selgub kõige paremini, kui pidada silmas asjaolu, et selle printsiibi alla ei käi mitte üksnes esemed, mis lihtsalt faktiliselt ei eksisteeri, vaid ka niisugused, mis ei saa eksisteerida, sest nad on võimatud. Mitte ainult paljuräägitud kuldmägi ei ole kullast, vaid ka ümmargune nelinurk on sama kindlalt ümmargune, nagu ta on nelinurkne. Tõesti tähtsaid taipamisi võiks sääraste esemete kohta ju küll ainult erandjuhtudel täheldada; ometi võiks ka siit langeda mõningat valgust valdkondadele, mis on vägagi väärt tunnetamist.

Õpetlikum kui osutamine säärastele loomuliku mõtlemise jaoks ikkagi juba üsna kummalistele asjadele on siiski selle triviaalse, olemisobjektiivi valda veel mitte ületava tõsiasja meenutamine, et suvaline mitteolev peab olema võimeline olema esemeks vähemalt niisugustele otsustustele, mis haaravad seda mitteolemist. Seejuures on täiesti ebaoluline, kas see mitteolemine on paratamatu või üksnes tegelik, – mitte vähem [ebaoluline], kas esimesel juhtumil see paratamatus tuleneb eseme olemusest või siis momentidest, mis on kõnealusele esemele välised. Selleks et tunnetada, et ei olemas ümmargust nelinurka, pean ma tegema otsustuse just ümmarguse nelinurga kohta. Kui füüsika, füsioloogia ja psühholoogia üksmeelselt väidavad meeltega tajutavate kvaliteetide niinimetatud ideaalsust, siis on sellega implitsiitselt midagi lausutud nii värvuse kui ka heli kohta, nimelt et rangelt võttes pole olemas ei üht ega teist. Kes armastab paradoksaalset väljendusviisi, võiks niisiis väga hästi öelda, et on esemeid, mille kohta kehtib, et sääraseid esemeid pole olemas; ja kogu maailmale nii tuntud tõsiasi, mida sellega silmas peetakse, heidab nii eredat valgust esemete suhtele tegelikkusega või vastavalt olemisega üldse, et selle ka iseenesest fundamentaalselt tähtsa asja pisut lähem vaatlus sobib siinsesse konteksti väga hästi.

§ 4. Puhta eseme väljaspoololemine

Selleks et paradoksi, mis siin tõesti paistab esinevat, kõrvaldada, pakub end üsna loomulikult kaebus teatud psüühiliste elamuste peale, ja ma olen püüdnud esitada kõige olulisema siia kuuluvast. ["Über Annahmen", lk 98jj] Nõnda oleks, kui silmas pidada näiteks äsja mainitud meeltega tajutavate kvaliteetide subjektiivsust, näiteks sinise-ettekujutuse esemest jutt ainult sellise ettekujutuse võime tähenduses, mille tegelikkus nii-öelda jätab ilma võimalusest tegutseda. Ettekujutuse seisukohast paistab mulle praegugi veel sellega midagi olulist tabatud olevat; aga ma ei saa täna salata, et ese selleks, et mitte eksisteerida, vajab ettekujutatust võib-olla veel vähem kui selleks et eksisteerida, ning et isegi, niipalju kui ese sellest sõltuks, saaks ettekujutatusest ometi tuleneda paremal juhul eksisteerimine – "eksisteerimine ettekujutuses", seega täpsemalt "pseudoeksisteerimine" [Märkus. Vt "Über Gegenstände höherer Ordnung etc.", samas, lk 186–187.]. Täpsemalt öeldes: kui ma väidan: "sinine ei eksisteeri," siis ma ei mõtle seejuures mingil moel ettekujutusele ja selle võimalikele võimetele, vaid sinisele. On nõnda, nagu sinine peaks kõigepealt olema, et küsimust tema olemisest või mitteolemisest saaks üldse püstitada. Et aga mitte uuesti langeda paradoksidesse või tegelikke absurdsustesse, on ehk lubatud järgmine pööre: sinine ning samamoodi iga muu ese on meie otsustamisele tema olemise või mitteolemise kohta teatud moel ette antud – sellisel moel, mis ka mitteolemist ette ära ei otsusta. Psühholoogilisest küljest võiks olukorda kirjeldada ka nii: paistab, et selleks et ma saaksin mingi asja kohta teha otsustuse, et teda ei ole, pean ma eset teatud määral alles haarama, et ma saaksin lausuda tema mitteolemist, täpsemalt oma otsustusega seda talle omistada või mitte omistada.

Võiks loota seda hoolimata tema igapäevasusest siiski, nagu näha, päris iseäralikku asjaolu pisut suurema teoreetilise rangusega järgmise kaalutlusega õigesti tabada. See, et teatud A ei ole, lühidalt, et A mitteolemine on, on, nagu ma mujal olen esitanud, [Märkus. "Über Annahmen", ptk VII.], täpselt sama hästi objektiiv nagu A oleminegi; ja sama kindlalt, kui ma olen õigustatud väitma, et A ei ole, kuulub objektiivile "A mitteolemine" endale olemine (täpsemalt, nagu ülalpool puudutatud, subsisteerimine). Aga objektiiv, olgu ta siis olemis- või mitteolemisobjektiiv, suhtub oma objektisse ju, kuigi cum grano salis, sarnaselt nagu tervik osasse. Kui aga tervik on, siis peab olema ka osa, mis paistab objektiivi juhtumile ülekantuna tähendavat: kui objektiiv on, siis peab ka juurdekuuluv objekt mingis tähenduses olema, isegi juhtumil, kui too objektiiv on mitteolemisobjektiiv. Et aga, edasi, objektiiv otseselt keelab meie A-d olevana võtta, kusjuures, nagu me nägime, olemist võib mõnel juhul tulla võtta mitte ainult eksisteerimise tähenduses, vaid ka subsisteerimise tähenduses, siis paistab ülalpool mitteolemisobjektiivi olemisest järeldatud nõudel, et objekt oleks, olevat mõtet ainult juhul, kui seejuures on tegu olemisega, mis ei ole ei eksisteerimine ega subsisteerimine, seega siis ainult juhul, kui neile kahele, kui nii tohib öelda, olemise astmele – eksisteerimisele ja subsisteerimisele, tuleb kõrvale panna veel omaette kolmas aste. See olemine peaks siis kuuluma igale esemele kui niisugusele: samalaadne mitteolemine ei tohiks tal niisiis vastas seista; sest mitteolemine ka selles uues tähenduses peaks kohe jälle kaasa tooma analoogsed raskused, nagu toob kaasa mitteolemine tavalises tähenduses ja mille kõrvaldamiseks uus kontseptsioon ju eeskätt mõeldud oligi. Sellepärast on mulle selle ikkagi pisut ebaharilikku laadi olemise jaoks tundunud päris kõlbliku väljendina termin "kvaasiolemine".

Mis aga nüüd puudutab seda nimetust, siis oleks tal koos juba kauem läbiproovitud nimetustega nagu "pseudoeksisteerimine" ja "kvaasitranstsendentsus" [Märkus. "Über Annahmen", lk 95] kindlasti oht tekitada segadust. Tähtsamad aga on asjast tulenevad kaalutlused. Olemine, millel põhimõtteliselt ei seisa vastas mitteolemist – kas seda saab üldse veel olemiseks nimetada? Pealegi olemine, mis ei peaks olema ei eksisteerimine ega subsisteerimine – mitte kuskil mujal ei leidu ajendit selliseks postulaadiks: kas ei pea mitte püüdma seda ka meie asjas võimaluse korral vältida? See, mis paistis selleks sundivat, oli küll kindlasti hästi vaadeldud elamus: A peab mulle, nagu me nägime, kuidagi "antud" olema, et ma saaksin tema mitteolemist haarata. See aga saadab korda, nagu ma mujal olen juba näidanud [Märkus: Samas, lk 105jj], jaatava kvaliteediga oletuse: selleks et A-d eitada, pean ma kõigepealt oletama A olemist. Sellega viitan ma küll A nii-öelda etteantud olemisele, aga oletuse olemuses kätkeb ju, et ta on suunatud olemisele, mis ise ei pruugi olla.

Nõnda pakuks end siis lõpuks ju kahtlemata väga rahustav väljavaade tohtida võtta seda mitteoleva olemist sama absurdsena, nagu see kõlab, kui ei paistaks, et olev objektiiv nõuab igal juhul olevat objekti. See nõudmine põhineb aga ainult analoogial osa suhtega tervikusse: objektiivi käsitatakse seejuures omamoodi kompleksina, juurdekuuluvat objekti omamoodi koostisosana. See võib mõnes suhtes olla meie veel päris puudulikule sissevaatele objekti olemusse päris kohane; seda aga, et analoogia on ju ainult esmaabi nõutuse korral ning et ei oleks õigustatud seda pisutki rangena võtta, ei saa keegi salata. Nii et selleasemel et küsitava analoogia põhjal objektiivi olemisest tema objekti olemist tuletada ka juhtumi korral, kus too objektiiv on mitteolemisobjektiiv, on parem teha tõsiasjadest, millega me tegeleme, järeldus, et see analoogia mitteolemisobjektiivide puhul ei kehti, st, et objektiivi olemine ei sõltu mitte sugugi üldiselt oma objekti olemasolust.

See on positsioon, mis nüüd ilma pikemata ka iseenese kasuks räägib: kogu vastandlikkus olemise ja mitteolemise vahel on alles objektiivi, mitte objekti asi, siis on ju õigupoolest päris enesestmõistetav, et esemes omaette ei saa olemuslikult kätkeda ei olemist ega mitteolemist. See ei tähenda loomulikult, et mõni ese võiks ei olla ega mitte olla. Täpselt samuti ei ole sellega väidetud, et iga eseme suhtes peaks olema puhtjuhuslik, kas ta on või ei ole: absurdne ese nagu ümmargune nelinurk kannab endaga kaasas oma igas tähenduses mitteolemise tagatist, ideaalne ese nagu erinevus oma mitteeksisteerimise tagatist. Küll aga võiks see, kes otsib seost kuulsaks saanud eeskujudega, selle, mis meil ülalpool on välja tulnud, sõnastada näiteks väiteks, et ese kui niisugune, arvestamata juhuslikke eripärasid või alati antud objektiivilisandit, võiks ehk öelda: puhas ese, on "teispool olemist ja mitteolemist". Vähem kõnekalt või ka vähem pretensioonikalt, see-eest aga minu meelest muus suhtes sobivamalt, saaks sedasama lausuda ka umbes nõnda: ese on loomu poolest väljaspoololev, kuigi tema kahest olemisobjektiivist, tema olemisest ja tema mitteolemisest, on iga kord üks subsisteeriv.

See, mida võib järelikult sobivalt nimetada puhta eseme väljaspoololemiseks, kõrvaldab nüüd lõplikult paradoksaalsuse näivuse, mis andis lähima ajendi selle lause esitamiseks. See, et nii-öelda mitte midagi rohkemat ei kuulu selle juurde, et mingi eseme juures tema mitteolemist haarata, kui tema olemine, on ilma pikemata arusaadav, niipea kui ollakse ära tundnud, et kui eripärad kõrvale jätta, siis nii olemine kui ka mitteolemine on eseme suhtes ühtviisi väline. Teretulnud täienduseks sellele on nüüd ülalpool mainitud nõndaolemise olemisest sõltumatuse printsiip: ta ütleb meile, et see, mis ei ole eseme suhtes mitte mingil moel väline, vaid hoopis moodustab tema pärisolemuse, seisneb tema nõndaolemises, mis on eseme küljes, olgu ta või ärgu olgu. Lõpuks oleme õigupoolest alles nüüd võimelised vaatama piisavalt selgelt seda, mida me ülalpool kohtasime kui eelarvamust eksisteerimise kasuks või siis vähemalt kõigi võimalike tunnetusesemete olemise kasuks. Olemine ei ole mitte eeldus, millel tunnetamine otsekui alles haardepunkti leiab, vaid ta on ise juba niisugune haardepunkt. Sama hea haardepunkt on siis ka mitteolemine. Peale selle leiab tunnetamine juba iga eseme nõndaolemise näol tunnetusvälja, mida ta ei tarvitse sugugi alles vastamisega olemise või mitteolemise küsimusele või koguni sellele jaatava vastamisega kättesaadavaks teha.

Selle teksti tõlkimine on pooleli. Jätkamine on lahkesti lubatud. Võid ka kommenteerida, kuidas tõlget parandada.