Wanapagana jutud/Wanapagan ja soldat
25.
Wanapagan ja soldat.
J. Holts Nõwalt.
Ennemuiste hakanud soldat korra teenistusest koju minema. Arwanud oma teekäiku kolm nädalit kestwat. Käinud juba paar nädalit teed ja olnud õige wäsinud. Ütelnud ise paha meelega: „Kurjawaimu päralt! Niisugust waewa ei näe keegi muu!“
Kui soldat seda wiisi ütelnud, tulnud korraga üks wõeras mees soldati juurde ja ütelnud: „Minu tee läheb sinnasama poole, kuhu sinugi tee. Lähme ühes! Üheskoos käies ei haka igaw! Pealegi arwan ma, et soldatil ikka raha puudus on. Mull on seda prügi küll ja wõin sind tee peal sellega aidata. Kui koju saad, küll siis ära maksad!“
Soldat olnud wäga rõõmus, et pikal teel niisuguse mehega kokku juhtunud. Läinud siis üheskoos edasi. Seltsimees õpetanud soldatile, kudas hästi warastada saab ja muid niisugusid asju. Soldat kuulanud seda kõik hea meelega pealt. Mida enam nad edasi jõudnud, seda ilusamaks ja laiemaks läinud tee.
Soldat wiimaks küsima: „Eks ole me ju nädal aega teed käinud? Ma arwasin kolme nädali pärast koju jõudwat!“
Seltsimees wastanud ometi: „Me oleme juba kolm nädalit seltsis edasi käinud!“
Soldat ehmatanud seda kuuldes ära ja ütelnud: „Wist olen ma eksiteele jõudnud!“
Seltsimees kostnud ometi: „Ei mina ole seal juures süüdlane. Sa ei ütelnud mulle ju sugugi, kus su kodu on. Nüüd ei maksa sull enam tagasi pöörda. Warsti saame minu isa linna. Tule meile sulaseks. Me anname sulle head palka ja iga päew wiina nii palju juua kui süda soowib!“
Selle kaubaga jäänud soldat rahule ja heitnud nii wanapagana teenistusesse. Soldati seltsiline polnud ju keegi muu kui noor kuriwaim. Nüüd saanud soldat iga päew raha nagu raba ja wiina juua nagu kalja. Wiimaks ei teadnud soldat enam, kuhu raha panna. Wiimaks läinud soldatil aeg igawaks ja ta hakanud mõtlema: „Tarwis õige wanapagana palwele minna, et ta mulle nii palju maad müüks, kuhu kõrtsi wõiks ehitada. Siis on mull enesel ikka ametit, wõin juua nii palju kui tahan ja raha tuleb ka sisse küllalt!“
Läinud wanapaganale asja rääkima. Wanapagan olnud kohe soldatiga ühes nõuus ja ütelnud: „See on hea! Seda wiisi kaswab minu riik!“
Soldat ehitanud siis kõrtsi ja hakanud ise kõrtsmikuks. Aasta läinud mööda, aga soldati käsi pole sugugi hästi käinud, sest inimesi olnud kõrtsis liig wähä.
Hakanud uut nõuu pidama. „Ehitan õige kooli. Ehk see ajab minu asja paremale järjele!“ Läinud wanapaganale oma nõuu teada andma. Selle nõuuga pole wanapagan enam hästi rahul olnud. Arwanud, et tema riik siis wähenema hakab. Soldat ometi seletanud, et inimesed siis ennem hakawad kõrtsis käima.
Selle peale annud wanapagan luba. Aasta läinud mööda. Soldati lugu ikka alles wilets. Mõtelnud mees nüüd: Ehitan õige kiriku. Ehk see abi aitab. Kirikulised tulewad kõrtsi endid soendama ja wõtawad wäikse napsu.
Läinud peremehe käest luba küsima. Wanapagan kähwatanud soldati peale: „Oled sa hoopis loll, et kirikut tahad ehitada!“
Soldat aga seletanud, et seega kõik kirikulised kõrtsi tahab meelitada. Wanapagan seisnud esmalt küll wasta, aga pärast annud ometi järele.
Pea hakanud wanapagan siiski oma kaupa kahetsema. Kui korra soldat linnast wälja läinud, pannud wanapagan kärmesti linna wärawa kinni, et soldat sinna enam tagasi ei saaks ega sinna kirikut ei ehitaks.
Soldat läks rõõmsa meelega koju, taskud raha täis. Sest saadik ei usalda wanapagan aga enam ühtki soldatit oma teenistusesse wõtta.