Wanapagana jutud/Wanapagan heina koormas
9.
Wanapagan heina koormas.
M. Liedenberg Wigalast.
Mees tuli heina koormaga. Ilm oli palaw, mehel tilkus higi otsa eest. Korraga tuli wäike habemega mehike ta juurde ja hakkas paluma: „Ole hea, wõta mind oma wankri peale. Olen nii wäsinud, et enam sammugi edasi ei jõua astuda.“
Mees aga wasta: „Eks sa näe, et mull enesel higi mööda nägu maha tilgub ja suur heina koorm wankri peal on. Hobusel wedada küllalt juba. Ei taha ise heina koorma otsa istuda, ja pian sinu nüüd laskma istuda! Mis weel!“
Wõeras aga mesikeeli paluma: „Kulla mees! Lase mind koorma otsas natukegi puhata. Ma annan sulle piotäie kuldraha selle eest!“
Ja kohe wõttis wõeras taskust kuldraha ja andis mehele. Nüüd polnud enam muud kui wõeras heinakoorma otsa. Ja waewalt oli ta heina koorma otsas, kui ta ju ka heina koorma sisse ära kadus.
Mees pani wõera tegu imeks ja sammus koorma kõrwas edasi. Korraga tõusis aga kange müristamine. Wälku lõi wälgu peale. Ja iga wälk jooksis mehe ligidal maha, üks siia, teine sinna. Äkisti lõi wälk aga heina koormasse ja esimese wälgu järele weel kolm, neli wälku. Nüüd kargas wäike mehike nagu tuul heina-koormast wälja ja hüppas karsumm! ligidasse ojasse. Ja kohe jooksiwad wälgud sellesama koha peale wette.
Nüüd alles sai mees aru, et see wanapoiss olnud, kes ta heina koorma otsas istunud. Seda tunnistas talle antud raha. Kätt tasku pistes ei leidnud ta sealt enam raha kopikatki, waid ainult haawa lehti.