Wanapagana jutud/Hundi loomine
36.
Hundi loomine.
Joosep Tamm Sträkowast.
Muiste mõtelnud kurat, kudas niisuguse looma saaks, kes kõik inimesed ja loomad ära murraks. Läinud sawi augu äärde ja hakanudki seal niisugust looma walmistama. Pannud roika selja luuks, toobripuud sääreluuks, kerise kiwid südameks ja süed silmadeks. Wiimaks wõtnnd sawi ja täitnud sellega oma looma nagu lihaga. Aga tee, mis tahad, elu ei saa mees loomale sisse!
Wanapagan läinud siis Jumala palwele, et Jumal hundile elu annaks. Jumal küsinud aga: „Mis tarwis oled sa hundi teinud?“ Kurat wastanud: „Et ta inimesed ja elajad ära murraks!“ Jumal kostnud: „Mine ja ütle hundile: söö kurat ära! küll hunt siis elusse härkab!“
Kurat tulnud hundi juurde ja ütelnud: „Hunt, söö Jumal ära!“ Hunt ei ole ometi elusse härganud. Kurat käskinud teist korda, aga niisama ilma asjata. Mõtelnud siis ja ütelnud tasakesi: „Hunt, söö kurat ära!“
Kohe karanud hunt karkaps püsti, sasinud kuradi kinni ja murdnud ära.
Sest saadik kardawad kuradid hunti ja põgenewad alati ta eest. Hundi silmad läigiwad ööse, sest et nad sütest tehtud. Hunt ei wõi kergesti ennast käända, sest et ta seljaluu roikast ja sääre luud toobri puust on. Ka ei tohtida hunti keegi kiwiga wisata, et hunt weel wihasemaks ei saaks, sest et hundi süda muidugi ju kiwist on.