— 79 —
Kutsar wasta: „Kus ta siis on?“
Teine jälle: „Tule kaasa, küll ma näitan!“
Kärner wiinud kutsari ühe kõrwalise akna juurde ja käskinud läbi akna ruudu waadata. Kutsar waadand, waadand: tuas suur laud, laua ümber kõik wanad paganad ringis. Laua peal olnud Tori herra nende käes nagu titt; igaüks kiskunud enesele ja matsutanud ise lõugu.
Seda nähes tõusnud kutsari ihu karwad püsti. Karand pukki, tahtnud koju sõita.
Kärner aga kohe keelma. „Ära sõida, oota natukene weel. Sulle tuuakse kannuga õlut (kruus kohwi) ja tükk wõidleiba. Aga ära sa seda õlut joo, waid wiska wassakut kätt üle õla maha. See õlut on põrgu kihwt; kui seda jood, oled igawesti siin! Aga leib pista põue. See on üks kiri, sellega wõid ennast hädast päästa.“
Kutsar teinud nii nagu õpetatud. Sõitnud siis koju poole. Arwand ise, et ta kõigest kolm päewa kottu ära olnud. Kuus kuud kestnud aga, enne kui koju jõudnud. Tulnud nälg enesele, nälg ka hoostele. Nälja pärast müünud hobused ära. Kerjates jõudnud ise koju.
Läinud proua juurde. See põrgand peale: „Kus herra? kus hobused! Oot, oot, küll ma sulle tahan näidata!“
Küll palunud mees andeks. Proua pole ometi sest midagi hoolinud. Annud mehe kohtu kätte. „Küll kohus sulle herra kaotamise eest palka maksab!“ ütelnud proua.
