— 77 —
sõrme, aga ei nõela märki kusagil. Sülitas ja läks oma teed.
Sest ajast jättis wanapagan Hansu rahule ega tulnud enam ta hinge nõudma. Sest ajast kui Hans ta silma wälja pistis, on wanapagan pool pime.
27.
Tori herra põrgusõit.
M. Liedenberg Wigalast.
Muistne Tori herra annud kutsarile käsu hobusid keskhommiku ajal tõlla ette panna. Kutsar pannud hobused tõlla ette, sõitnud trepi ette, oodanud, oodanud, ei tule herrad. Oodanud lõuneni, ei tule ikka weel kedagi.
Lõunagi läinud mööda. Korraga sõitnud wõeras saks ukse ette: must tõld, kaks musta hoost tõlla ees, kutsar mustas riides puki peal. Kohe oma herra tuast wälja, ruttu tõlda, kutsarile käsk kätte: „Sõida sinna, kuhu wõerad ees sõidawad.“
Sõitnud. Päewa ajal pole wiga midagi olnud, aga õhtu jõudnud suurde laande. Seal pole teed enam sugugi olnud. Sõitnud mööda kända ja nii ruttu kui hobused jaksand.
Herra kutsarit keelma: „Ära sa tagasi waata! Hoia ennast selle eest!“
Kutsar wasta: „Ei waata, kulla herra! Aga miks me ometi niisugust hirmus santi teed mööda sõidame? Pole muud kui selge kännu org!“
