— 71 —
„Seda ma arwan ka!“ kostab Hans. „Et sa tööd teinud, siis piad ka palka saama. Tule, söö minuga seltsis kõht täis, siis wõid minna. Mull on täna just käkki; ega seda iga päew saa!“
„Wõi käkki!“ hõiskab hall mehike. „See just mu maiuse roog ongi!“
Ja nüüd asub hall mehike käki kallale ja sööb nii suure isuga, et Hansul üsna wesi ahju tuleb. Kui wõera isu wiimaks täis saab, küsib ta: „Ütle mulle, kulla sõber, mill teil jälle käkki on?“
„Wõi ep meil nii sagedasti seda on: ainult iga laupäew!“
„No siis olen ma tulewa laupäew aegsasti platsis!“ kostab wõeras ja läheb oma teed.
Hans sai wäga hästi aru, et wõeras keegi muu ei olnud kui wanapagan ise. Ta tahtis wanale poisile tubli pussi mängida. Rehes oli palju rotta; neid püüdis ta hulga kinni, tappis ära ja tegi siis roti werest käkki. Rotid ise praadis ta aga ahjus ära. Kui nüüd wanapagan laupäewa õhtu Hansu juurde wõeraks tuli, pani Hans talle roti käkid ja roti liha ette. „Waata, olen hea sõbra jaoks tosina põrsaid ära tapnud!“ ütles Hans. „Söö nüüd, wana wennas!“
Wanapagan sõi ja kiitis. Kui wiimne kui rott ära oli söödud, küsis wanapagan: „Kuule wennas, kas sa ei tahaks rikkaks saada?“
„Küll ikka!“ kostis Hans.
„Kui sa tahad, wõin ma sind rikkaks teha!“ ütles wanapoiss.
