— 15 —
Hüüdnud kohe: „Kuule, kuule, kudas nad kisawad ja kärawad! Lähme ruttu! Lähme ruttu!“
Nad läinud aia äärt mööda pool joostes edasi. Korraga kohkunud wana hall ja karanud aia äärest nagu kedrewars hulguma.
„No noh, mis sull wiga? Mis kõpsu sa nüüd lööd?“ küsinud mees.
Wana hall wasta: „Ole parem wait! Kuule, see on minu hing, mis seal on.“
Mees wasta: „Mis juttu sa räägid? Sinu hing? Kus su hing siis on?“
Wana hall aga: „Kas sa ei kuule aia ääres plärinat?“
Mees wasta: „Kuulen küll! Roika küljest on kild lahti, tuul puhub, kild pliriseb!“
Wana hall wasta: „Oi, oi, mehike, seda ma kardan. Kui kord sellesse puudun, olen kadunud!“
Mees wasta: „Ära tühja karda! See ei tee midagi!“
Siis aga läinud edasi pulmamajasse. Mees wõetud nagu kutsutud wõeras auusasti wasta. Keegi pulmaline aga ei näe metsa wana halli. Mees üksi näeb. Paneb teraselt tähele, mis wana hall teeb.
Kui toitu lauale kantakse, pistab wana hall toojale kohe jala ette. Kui kandja üles tõustes täie suuga kurja hüüab, kargab wana hall rõõmu pärast ühe jala pealt teise peale, (sest et ta ise wana kuri ongi). Purjus meeste juu-
