misi, mis rebestaksid nõiaringi ja vapustaksid pää soiguvast tuikamisest; aga tema hakkab kaudseil sõnul rääkima Lucie Filippovnast, sellest arvatavast kurduvast hingest, kel pole päästjat. Tunnen, kuidas ükski kannatus minus vastukõla ei leia, kuidas mingisugune kaastunde-laju minu hingeni ei küüni, ja mul tõuseb tahtmine teda riivata, talle haiget teha.
„On Teil ta aitamiseks küllalt raha?“ küsin.
„Me teeksime tööd,“ vastab tema.
„Olete Teie nii terve?“
„Küll paranen.“
„Aga kui ei?“
„Paranen tingimata ja minu varal saab ta hakkama; esimesed sammud on rasked, kuid siis… siis mäletab ja tänab ta mind kogu eluaja“.
„On see nii tähtis?“
„Kuidas nii?“ küsib ta arusaamatuses vastu.
„On see nii tähtis, et ta Teid mäletab?“ kordan küsimist. „Kuigi ta terve eluea Teid mäletaks, kas on see siis nii pikk aeg, et sellepärast midagi teha, liiatigi veel riskeerida maksab? Eks ole need mõned viletsad aastad naeruväärt väike silmapilk igavikus? Ühes ainukeses Teie loodud akkordis aga peitub ehk igavik?“
Ta vaikib ja mõtleb; ta ei mõista hästi, mis ütelda tahan, aga ta rinnas idaneb juba kahtlus ja ta pääajus tuikab tegevuse tühjuse aimdus. Ja nagu poleks mul sellest veel küll, ütlen talle:
93
