nõutult astus ta voodist eemale, midagi kohendades, toimetades, ja läks pärast uksest välja.
„Kõik on minu süü“, olid mu esimesed sõnad, kui kahekesi jäime.
„Mina tahtsin, aga sina oled süüdi“, vastas ta kord puiestikus öeldud naljatust korrates. Aga kui mul uued sõnad keelel pakitsesid, ütles tema tagasitõrjuvalt, hingeldades:
„Vaiki, sellest ei pea rääkima“.
Ma ei söandanud silmi tõsta tema näole, mida ümbritsevast valgest pesust eraldas ainult vaevalt märgatav värvivarjund. Aga ma mäletan, et see pruunikas vari, mis piiras ta silmi, neile andes iseäralise unistavuse, oli omandanud sinaka vina. Suu oli nagu suurenenud ja ninaots tõmbunud peenemaks.
„Jutustage midagi, ma kardan vaikimist“, lugesin ta liikuvilt huulilt.
Issand, mis pidin küll jutustama! Kui ometi ainukegi mõttelaju mu ajudes oleks liikunud! Aga sinna oli nagu paigutatud vana surnuaed, kuhu talvel pole jalutamas ükski jälg. Siiski — ma pidin rääkima, ma ei tohtinud vaikida, ja nõnda ütlesin esimese sõna, esimese juhuslise ja tähtsuseta sõna, mis sai teenäitajaks teistele.
Rääkisin uneta ööst, nagu halvast eelaimdusest, rääkisin kuuvalgest ja kaugetest mägedest, mida võis märgata põhja pool. Rääkisin vaikselt ja rahulikult, ehk küll kehas värises vähemgi
79
