hää. Enesele ootamata hakkavad mu huuled sosistama mingisuguseid joobnud sõnu, mis esiteks mu enesegi kõrvust kerge kohinaga mööda vilksatavad, kuni viimaks märkan ütlusi:
„Tahaksin sind näha… nagu sa oled. Sa sõidad ju homme… alatiseks… me ei saa enam kunagi kokku… tahaksin sind mäletada… kõike… tervelt… Seda ometi võib? kas? eks? lubad? jah?“
Aga ta ainult hingab raskelt, ta vaene rind võitleb õhupuudusega ja avatud huuled ei saa ainustki sõna räägitud. Kui ta silmad üürikeseks paotab, tunnen sääl häbelikku naeratust ja mu käsi hakkab ta liikmeid vabastama kattest.
„Ma ei tohi ju ennast äritada“, kuulen nüüd lihtsat vabandust, aga see ei pista mulle aru pähe ega lahuta meeleuima, sest ikka alles katan teda suudlustega ja sosistan õrnu, kurbusest vettinud palvesõnu, kuni temas vähemgi vastupuiklemine raugeb.
Kui mu käsi nõutuses peatama jääb, kurdan nagu andeks paludes:
„Ma ei mõista ju… ei tea, kuidas see käib“.
Pisut märgatavalt tuksatab ta näos naeratus ja ta tõttab mind hädast päästma, jättes mind pärast jällegi enese hoole, sest minu puutumisest tunneb ta iseäralist magusust, joovastavat õrnust. Mitu korda peab ta mulle appi tulema ja iga kord, kui mu suu abipalvet sosistab, tuksatab
69
