Oleks nagu kõik üle pää kasvanud. Mõtted tormavad niisugusel hulgal ja kiirusel, et vaevalt suudan mõnd nendest üürikeseks peatada. Aga juba on uus asemel, põgenedes oma järeltulija eest. Ajuti pöörab üks või teine mõte muudetud kujul uuesti pääajusse tagasi, nagu oleks ta mõni taevakeha, mis liigub kindlal teel. Ja ikka keerlevad nad ainukese keskkoha ümber, nagu kisuks neid sinna mingisugune tõmbejõud.
Istusin alles laua ääres, kuivanud sulg käes, kui tema sisse astus — tasa, vaikselt, nagu tahaks ta kuulmata minu kõrvale istuda ja lugeda, mis ma kirjutanud. Olin toakingades ja punastes sukkades — miks just sukkade värvi nii selgesti mäletan, ei tea — ja üllatatult temale vastu tõtates lipsas esimest kord mu huultelt tema kuuldes:
„Sonja“!
Tundus, nagu mõistaksin alles nüüd selle sõna tähendust õieti.
Me mõlemad häbenesime, võib olla, selle nimetuse, võib olla, uue ümbruse pärast, kus teineteise ees seisime. Huuled värisesid tal ja ta hingas raskesti.
„Ära väsitas“, ütles ta.
„Ehk heidaksite nõjatoolile või…“
Ma ei söandanud lauset lõpetada, aga tema oli pilgust mu mõtte lugenud ja ütles naeratades, nagu teeksid talle ta oma sõnad nalja:
„Kui lubate, siis asemele“.
65
