lust. Viimaks pani ta käe minu käele ja ütles julgustades:
„Peab enese kokku võtma; inimene võib kõik, kui ta aga tõsiselt tahab“.
Nõiakellukesena helisesid need ja teised tõsised, elutargad sõnad ta lapselikuil huulil. Tundus nagu üksikute häälikute veerlemine, kuni nad viimaks sulle kõrvu puserduvad kõlavamal küljel. Ja uskuma hakkasin teda, uskuma hakkasin iseennastki, kuigi oma sõnades leidsin väärteateid.
Ta rääkis püüete ilust ja paleuslikust vaimustusest ning sellest, mis tema küll teeks ja kuhu tema küll läheks, kui ta oma haigusest võitu saaks. Ja mulle selgus, et ta oma lootuseta, pääsmata seisukorda sugugi ei uskunud, ehk ta küll mõnikord seda sõnadega näis tõendavat: olevusekiukestes hingitses unistustest pakitsev elu ja sepitses plaane, millest üks kaasakiskuvam kui teine.
Veel järgmistelgi päevadel kaldusime sellele kõneainele tagasi ja ma aimasin, et tema seda meelega püüdis. Teda vaevas mu räägitud saamatus; ta oleks tahtnud mind tõsta, mulle usku anda oma võimisesse, mind teiseks, paremaks teha, magusust imedes teadmisest, et teda kellelgi eluliselt tarvis läheb, et tema veel kedagi suudab aidata. Aimasin teda sama ainumõtte paelus, milles Anton Petrovitschki siples, haududes mõtteta plaane Lucie päästmiseks. Mul
61
