Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/46

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

edasi ja mul on, nagu tunneksin tõepoolest alles nüüd tema lähedust. „Homme saan temaga jälle kokku; nüüd ma teda enam ei karda, ei, nüüd mitte“.

Ja istun pingile rahulikult süvenedes iseendasse ja maitstes verevalt punetavate kiirte mängu mereveel.

Otse vastu päikest, kalda lähedal, nagu sinakas kiilasjää metalliläikes, kaugemal piirlev joon ja joone taga kollakas krobeline pind, mis särgab silmaringini. Eemal hommiku pool saab kollasest violett, mis omandab peagi sinihalli varjundi, ja see kaob tema kohal hõljuvasse, mänglevate valguskiirte sünnitatud tumedasse uttu. Säält tulevad purjed mustadena, tontlikkudena, nagu muljuks neid mure tuule pärast ja teda oodates pilluvad sõudvad mõlad kerkimisel elektrisädemeid, kirgavasse vette pillates surtsatavaid tilku, ning pingutavad kollasel ja violetisel pinnal sädelevaid kardkiukesi, mille otsad köidetud päiksesse. Vaadeldes löövad silmad virvendama, sünnitades ikka uusi ja uusi võdisevaid pettevärve, ja sulgemisel teevad nad palavat valu, nagu poleks ikkagi veel kustunud värvide heitlev mäng. Loodus on muheldes tukastama jäänud, nõjatades millegi lähedase vastu ja oodates lumemägede peatset, virgutavat puhangut: see segab värvid, katkestab päikse kuldlõngad ja heidutab aerude süüdatud karglevad sädemed. Aga varsti vaibub tuulehiil ja


46