„Aga ta räägib sagedasti Teist.“
„Või nõnda.“
„Ta tahtnud Teid kord joonistada, aga Te läinud eest ära.“
„Millal see oli?“
„Ei tea, mõne päeva eest rääkis ta.“
„Pole aimugi.“
Need päevad olen elanud nagu kuskil muinasjutulises uduriigis, kus on sumpas ja soe ja kus ei paista heledat valgust ega tundu ükski asi selgejoonelisena, vaid määramatuna, ebakindlana, varjukujuna, mis muutub tuulepuhangul või lahtub veeauruna päiksepaistel. Saad uskmatuks oma meelte vastu, aga ulatad siiski millegi kättesaamatu järele, sest unistustes põimleb alaline aimdus, nagu peaks kuhugi tõttama või midagi tegema, muidu kartes hiljaksjäämist.
Ja ma tammun väsimuseni lainete naabruses rannarihval, puiestikus või siiraviirastel mäeteedel, kuni tundmus hakkab, et ma just nõnda selle eest põgenen, mida otsin ja millele ma kuidagi järele ei jõua. Nüüd ruttan rannanurgale, kus on lõhnavad roositeed palmide, plataanide ja kuhiliste elupuupõõsaste vahel, et vaibuda rauguse uinakusse, tundes kogu kehas surisevat, kihisevat voolu. Lõhn on kui suigutav muusika, mis sinna juhatab, kuhu varemalt rada ei leidnud. Aga ei viitsi oimugi liigutada, ei tihka
36
