„Politseimeister vangutab umbusklikult pääd ja tahaks Teid kas või valerahategijaks pidada“.
„Tõepoolest?“
„Ilma naljata. Ja Nadjeshda Pavlovna, mäletate, see ilusate jalgadega kaupmehe-proua, peab Teid tundlikuks lollikeseks...“
„Taga paremaks!“
„Ning Anton Petrovitsch loodab Teilt raha laenata“.
„On tal nii puudus?“ küsisin mina, ilma et oleksin seletanud oma tänaseid juhtumisi.
„Vististi küll. Minu käest võttis ta paari nädala eest kolmkümmend, aga ma olen selle juba korstnasse kirjutanud“.
„Nii oleksid mu päkad õige palavaks köetud“, püüan naljatada ja uuesti tunnen tarvidust üksinduse järele. Naljakate varjundite pääle vaatamata põimleb asjas mingisugune kiuline tõeniidike, mida tahaksin harutada otsani… Ja kui ma korterini jõuan, lähen temast mööda, nagu oleks siin mõni võhivõõras maja, ja tätsan tasahilju siiraviirastel mäeteedel kõrgemale, kenadest villadest mööda, ümargusele mäenukile, kus on laste mänguplats ja avaneb vaba vaade merele ning kitsas pilk lumisele mäetipule. Aga mina istun kõrvalisesse nurka, põõsaste vahele, kuhu ei paista ei merd ega mäetippu, vaid kuhu välgatavad ainult muretult kisatsevad lapsed. Lootuseta sõnan endamisi:
„Nii siis nägi ta… ja rääkis teistele“.
28
