Imelik, miks ta nii vähe puiestikus käib! Ons ta tõesti nii haige?
Naljakaid asju sünnib ilmas, näituseks täna minuga. Aga ma ei tunne ei imestust ega kahetsust, tunnen ainult, et see teisiti olla ei võinudki.
Läksin linna, pikkamisi astudes mööda mäeküljel keerlevat teed ja tundes iseäralist lõtvust liikmetes ning tühjust, nõrkust rinnas. Teeääriste suvimajade esisel, mis merepuhangute eest varjatud suurte puudega, punasid ja valendasid roosid, mille lõhna tuulekeerutused kandsid teeni, segades teda tõusva tolmuga. Ei tea miks, aga ma hakkasin tundma iseäralist õrnust ja hellust ning mul tõusis tahtmine kellegile teha hääd. Ja kui ma jõudsin kerjuseni, jalutu meheni, keda omaksed toonud siia tee veerde, et ta ootaks lahkeid andjaid, siis tuli meelde, et mul taskus ainukeseks rahaks kümnerublane kuld. Mul on raske sandi väljasirutatud käest mööda minna ja ma ütlen talle trööstiks:
„Varsti tulen tagasi, siis annan, praegu ei ole.“
Aga kui edasi minna mõtlen, näen teda sõitmas ning äkilise sisemise tõuke ajul kahman rahakoti taskust, võtan oma ainukese kuldtüki ja annan selle kerjusele, kes hakkab meeletul pilgul silmitsema räpasel peopesal hiilgavat metalli ja siis kumardama maani.
Sunnitud rahus, nagu poleks midagi tõsise-
21
