lehestiku varju. Kui koju mõtlen minna, näen Laninit tulemas ühes naisega.
„Teie tormi ei karda?“ hüüab Lanin juba eemalt.
„Kardan küll, näe hoian kuuse varju“, vastan mina.
„Meie omad istuvad toas, täidavad arsti käsku. Mina sain suure surmaga silmapilguks välja, aga mitte ilma järelvalvuseta“.
„Ma ei usalda teda küüneväärtki“, seletab Marja Aleksandrovna, „temal on kõik muu tähtsam kui tervis“.
Ja ta vaatab oma meest, nagu oleks see mõni õrn ja kallis vaas, mida tormipuhang rikkuda, purustada võib. Peagi hakkab ta rääkima niiske meretuule kahjulikkusest ja tuletab meelde, et aeg olevat koju tagasi minna. Sel silmapilgul lähenevad rannale kaks naisterahvast. Ma tunnen neid väga hästi, tunnen neid sellest, kuidas teine teise käe najale toetab ja astub, nagu oleks ta mõttes või nagu veetaks teda tahtmata kaasa. Ta on enesele taliriided selga ajanud ja pää villase rätikuga mässinud, nii et vaevalt võib märgata silmadele jäetud pilu.
„Anna Ivanovna on arust ära“, ütleb Lanin endamisi, vanemat naisterahvast tähendades. „Mis ohule talutab ta tema täna randa“.
„Aga mis ta peab siis tegema, kui Sonja mangub“, vastab naine talle tasakesi, „sa tead ju, tema oma jonni ei jäta“.
18
