paiskab kaugele kaldale uus tormi vintsutatud valgeharjaline vee-elukas. Ei rauge tormi jõud ega leia püsi laial merel lained: ikka tulevad nad üksteise järel korralikul hulgal ja purunevad ähkides veervatel kivikestel, võriseval rannarihval. Ja kui ma tuule eest varju otsides seisatan hõbedase kuuse taha, mille okste vahelt ainult paiguti välgatavad valendavad lained, paistab veemäng veel suurepärasemana: nagu lööks kõikuma kõrge rand ja nagu ulataks kobrutava vahu sadu üle roosipõõsaste hiiglasinaarideni.
Lainete villitud liiva tulevad vedama kaukaaslased kaherattastel puuassidega kärudel, mille ette rakendatud paar taltsutatud metshärga, kes unustanud esivanemate vaba põlve ja alandlikult painutavad oma kõverate, tugevate sarvedega pää ja võimsa turja orjaikkele. Hooglikud, vahutavad veejoad uhuvad meeste pruune sääri ja tuulehiilid sasivad nende katmata päid. Pärast, koormaga minnes, kui härjad vaevalt viitsivad tõsta jalga jala ette, istuvad mehed nende ühisel ikkel, silmad koorma poole, vibutavad laisalt mängides pikki vemblaid ja jorutavad mingisugust viisita laulu, mis ajuti muutub metsikuks ja kaasakiskuvaks kisaks, meelde tuletades kajakate kogukarjumist taeva all või ägeda tormi hulumist sügavates kaljukuristikkudes.
Muidu on mererand hingeta. Puiestikus välgatab ajuti üksik kõndija ja kaob sügavamale
17