duksid liig tõsistena ja tarkadena, kui mitte ripsmete heidetud pruunikas vari näo kahvatu jumega kõrvu seistes ei annaks neile iseäralist armsust ja unistavust. Tõtt öelda, ma ei vaadanudki silmi, ma nägin ainult neid ümbritsevat varju, mis hoolsamal vaatlemisel kippus omandama mingisuguse määramata, saladusliku paiste.
Ja nüüd käin meelteuimas mööda tuba või laman roidunult nõjatoolil ning pääs tuikab midagi, mis veel sõnadesse pole selgunud. Iga natukese aja pärast kordan ma: „mis siis?“ nagu paneksin selle küsimuse kellegile teisele ette; aga ei ole vastajat minust enesest ega arvatavast teisest. Ja lõpuks tunnen raugust, mis võtab jõu söömiseks, isegi magamiseks.
Torm sasib tugevaid tammi ja painutab nõtkeid küpresse ajuti maani; aknad lõgisevad ja tuba on tuule valul. Meri möirgab, kattes puude kohinat ja kõike, mis tormil häälitseb.
Ma ruttasin rannale vaatlema lainete mängu: muinasjutuliste hiiglaelukatena, kes kannavad valgeid kroone, heidab torm nad rannale, hoolimata nende vastupuiklemisest, veerlemisest ja põgenemisekatsetest, ja vihaselt sisisedes purskavad nad vormita lõugadest kivisõmerale valget vahtu. Taganedes põrkavad nad kokku rannalerühkijatega ja hävitatult langevad mõlemad alla, järele jättes loksuvat ja vulisevat voogu, mida
16
