ma enam kella üles ega kanna teda enesega kaasas, sest mis mõte oleks minutitel ja tundidel, mis mõte oleks üleüldse mõõtmisel, kui huugab kõrvus ikka sama veniv i ja kui kuulmeid piinab keelte helinast arenenud undav plärin, nagu peksetaks lõhkist pada või löödaks kellelegi pilkavaks saatemuusikaks roostetanud panni. Aga ka selles põrgumüras aimati endise viisi algust, mis lüheneb ja lüheneb. Ja ma kardan, nagu võiks silmapilk tulla, kus kaob igasugune viis ja kus hakatakse raske vasaraga tampima ainukesesse paika, kuni midagi murdub ja vasar lööja käest sulpsatab mõõtmata sügavusse. Siis jääb kõik vaiki ja seda eelaimdust tunnen muljuva pitsitusena, suruva ahastusena. Ja et kardetud vaikuse algusest üle saada — hädaohtlik on just see algus, kus enam midagi ei ole ja kus vasar langes kõlata ruumi, — hakkan valjul häälel karjuma, püüdes jäljendada tüütavat viisi; aga tunnen, et mu hääl temani ei paindu, ja uuesti jään kuulama seda igavest plärinat, mis huugab juba lihas, luus, üdis.
Mõnikord südaööl, kui vali meretuul liigutab lubjatud toaseinal tuletorni valguses puude varjusid ja kui merekohin kostab sügava ohkamisena, ajan üle pää-kaela riided selga ja ruttan alla randa, otsides lainete mürinast kõrvadele vaigistust. Aga ragiseval liivateel astudes tundub, nagu põgeneks keegi mu eest lopsakate elupuupõõsaste alla pakku, kuhu ta maha
120