läige paistis ka nende silmist, kelle näod kandsid pikaldase ja kurnava haiguse jälgi.
„Miks nii vaikne?“ küsis minu ette seisma jäädes Lanin, umbes neljakümneaastane mees.
„Väsinud“, vastasin mina.
„Ma tahtsin Teid jalutama kutsuda, meie omade juurde“.
„Jätame see teiseks korraks, süda peksab“.
Ma tundsin juba nii mõndki Lanini omadest, tema kaaspansionääridest. Sääl on Ida-Siberist N. linna politseimeister, kes alguses armastas rääkida oma arvatavast tiisikusest, traavlitest ja naistest ja kes mängis kaasatoodud kahereaga lõõtsapilli (sellepärast hüüti teda „lõõtsmoorikuks“): ikka üht ja sedasama lugu, mingisugust marssi, tund hommikul ärgates, teine õhtul uinutuseks, sängis lamades ja mänguriista kõhul hoides. Nüüd on tal haiguseks ja mängimiseks vähem aega, sest ta peab valvama oma noore, ilusa ja edeva naise järele: see on sakslane, Baltimaalt pärit, ja räägib oma kodumaast niisuguse kerguse ja himutsemisega, nagu oleks ta mõni suupärane maiusroog või kena siidibluus.
Sääl on kõhn ja vimmas noor helilooja — peente jalgadega, sissevajunud rinnaga, mulla karva näoga ja mustade, imelikult kilavate ja nagu hingeni vaatavate silmadega. Ikka räägib ta muusikast ja muusikameestest, sattudes vaimustusesse, nagu näeks ta üksikuid toonikudesid
12
