kõige maise saatuslikul rajal, et ta on teel sinnasamasse, kuhu see liblikki läks, kes armujoovastuse kõrgemas uimas langes sinisest õhuriigist tolmusele teele. Ta armastab, kuni ta sureb; ta armastab, et surra; ta sureb, sest et ta julenud kõige hingega armastada. Armastus ei tähendagi muud kui surma, armastajad kannavad ikka surmamõtet kaasas. Üks tapab enese, teine oma armastatu; üks tapab ise, teine laseb ennast tappa, sest surm on magus; üks ihkab surmas ennast, teine ilma lunastada.
Eks tea lillenoppija, et ta surma külvab, aga ta ei hooli sellest, öeldes: ma armastan lillesid. Või ei teadnud mina, et teda võib ainult vaadata, eemalt imetleda, ainult joobnud pilkudega ta kurduvaid kenadusi puutuda? Eks tunnud ja aimanud ma, et lähedane palav hinguski ta elukardetavalt värisema paneb ja et maiste kirgede vapustus on viimseks sammuks hauda?… Ja nüüd käib kiusaja mu kannul, astub kitsal metsateel mu ees, nagu oleks ta mu juhtija, põikab lipsatades vargsi üle ummistunud jalgraja ja kükitab paksude põõsaste taga. Tunnen sind, mõistan su sajad vigurid, tuhanded tembud, ainult su nägu pole veel näinud. Aga miks talitad kui häbelik koer ja miks on sul ara verejanulise murdja eluviisid? Tule ja astu kui mees mulle vastu, paneme rinnad kokku, eks näe, kes on isand ja kes ori, kes peab elama ja kes surema, kellele helista-
117
